Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine

@jolli

Kunagi nähtud sõjafilmis, Steven Spielbergi “Saving Private Ryan“, päästsid kamraadid lahingust reamees Ryanit. Ühes neljalapselises peres oli kolm venda sõjas surma saanud ja õilsad sõjapealikud saatsid rühma sõdureid lahingumöllu, et neljas vend sealt eluga välja tuua.  Loomulikult juhtub nii tavaliselt vaid muinasjutus ja päästetud saamisest palju põnevam oli sellega kaasnev pidev möll ja action, mis tagavad filmile oodatud kassatulud. Reamees Ryan ise ei olnud päästmisest eriti huvitatud, kuid paljud tublid noored mehed said reamees Ryanit päästes surma. Aga keda need statistid peategelase ümber loodud kangelase oreooli taustal ikka niiväga huvitavad, sest stsenaariumisse kirjutatud laibad lisavad filmile dramaatilist põnevust, kuni saabub kulminatsioon ja kõik peale edukalt päästetud reamees Ryani on neile määratud lõpu leidnud. Vaatasin äsja üle ka Mikael Håfströmi suurepärase vanglapõneviku “Escape Plan” märulisuurmeistrite Stallone ja Schwarzeneggeri osalusel. Selles filmis teadvustati vaatajale just hea päästeplaani olulisust, kui oma ala geenius Ray Breslin (Stallone) väljus ka kõige lootusetumatest olukordadest võitjana. Filmis antud mõttetera – sa pead teadma rutiine ja sul peab olema abilisi, kehtib ka muudes olukordades. Peab olema aus väljakujunenud olukorra hindamisel, tuleb püstitada eesmärk – kuhu tahetakse välja jõuda ja välja selgitada vajalikud tegevused eesmärgile jõudmiseks, aga samuti neid takistavad asjaolud. Nii lihtne see ongi!

Kreeka võlakriis on eurooplaste meeli erutanud juba aastaid, vahel meediauudiste esinumbriks paisudes, olenevalt sellest, kas mõni järjekordne abipakett on hellenite poole teele saadetud või vajab see laenu käendajate poolt alles allakirjutamist, ja siis jälle taustale nihkudes. Vastavalt tuulte pöördumnistele räägitakse siis, kas kalli sugulase EMO-sse sattumisest ja eeldatavast peatsest lahkumisest parematele jahimaadele kui sugulased minejale kohe verd loovutama ei kogune või püsib harras rahu ja vaikus ning parafraseerides Mark Twaini: kuuldused Kreeka surmast on tugevasti liialdatud. Taaskord tuleb tegeleda reamees Ryani päästmisega, teha päästeplaane ja valvata hoiustajate raha järgi, et pangad “lõhki” ei läheks. Mark Twainilt pärineb ka kindlasti üks geniaalsemaid pangandussektori kirjeldusi, kui raamatus “Huckleberry Finni seiklused” sealsed kodanikuõigusteta põllumajandustöölised panga asutasid, kõik oma säästud sellele hoiulaenuühistu ühe jalaga pangapidajale viisid, kes seejärel teatas, et pank läks “lõhki” ja hoiustajad kaotasid oma säästud. C’est la vie, selline on elu. Vähemalt finantsilise kirjaoskuse vajalikkus saab lugejale selgemaks. Kreeka puhul ei ole ka pankrot, ehk rahavahetaja ümberpööratud pink, banca rotta, midagi ennenägematut, sest Kreeka ajalugu pakub finantshädade rivi ja Kreeka linnriikide pankrotistumine on ajaloo kestel juba korduvalt juhtunud.

Kreeka tragöödiate etendamisel ei unusta peavoolu meedia esile toomast ka paljude kreeklaste isiklikku traagikat, kes on epopöas nagu reamees Ryani päästjad asetatud statistide rolli. Ärilehest loeme: “Kuus aastat tagasi oli E.B. Ateenas kolme raamatupoe omanik. Neist suurim oli 250 ruutmeetri suuruse müügisaaliga. Nüüd on mehele alles jäänud vaid üks väike, maast laenu täis kuhjatud riiulitega poeke, mis koos oma omanikuga vaevu hingitseb. Raamatukaupmees seisab silmitsi faktiga, et ta ei suuda enam maksta oma kahe maja laenu, mille ta headel aegadel investeeringuna soetas. B. on jõudnud olukorda, kus elektriarved jäävad tihti maksmata, sest raha jätkub vaid elus püsimiseks.” Esitatud kurbmäng on nagu iga teinegi lugu, milles inimesel nii hästi ei lähe nagu sooviks. Millegipärast hakkab aga põhjamaine aju loodetud emotsioonide asemel hoopis faktidega tööle ja tahab hüüda: “Halloo! Nutke mulle jõgi!” Kas kahte buumi ajal soetatud maja ikka saab kutsuda investeeringuks, eriti kui need veel panga omanduses on? Selliseid “investeeringuid” kinnisvarasse on ka Eesti näitel piisavalt. Masu ajal kaotasid sellised veerandi kuni poole oma väärtusest. Ehk võiks enne taolisi investeeringuid avada Robert Kyosaki populaarse rikkakssaamise õpiku “Rikas isa, vaene isa” ja lugeda, mida autori arvates kujutab endast näiteks maja. Kas tegemist on tulude või kuludega? Muidugi, hinnad võivad tõusta ja tähtede hea seisu korral on heas kohas asuvat kinnisvara võimalik kasudega majandada, aga E.B. näitel on maja siiski kulude real, sest tema kanda jäävad laenu osamaksed ja kommunaalid.

Juku-Kalle Raid soovitas 2011. aastal Riigikogus ESM-i eellase, EFSF-iga liitumise arutelul Kreekale raha asemel raamatupidajaid saata. See soovitus tundub olema aktuaalne ka täna. Tõesti, kuhu on kadunud kreeklaste kui osavate kaupmeeste oskus rahaga säästvalt ümber käia? Vanade kreeklaste finantsvõimekusest räägitakse: “See tähendas, et 3000 talenti olid oma väärtuselt 4,5 miljonit tetradrahmi. Selline mündikogus kaalus umbes 78 tonni, olles seega raskem kui näiteks tänapäeva M1 Abrams tank.” Miks võeti vastu otsus Kreekale abikäsi ulatada? Miks me toetame Kreeka võlguelamist, samal ajal kui omal lapsed “puulehti” söövad? Varasemates blogipostitustes oleme juba piisavalt materdanud meilgi laialt levinud neukkumentaliteeti, mis soovitab ka meie riigil piiramatult laene võtta, sest “nii tegevat tõelised riigid” (vt. tõeline mees). On kuulda ka hääli, et milleks meile üldse see eurotsoon koos oma eurorahaga või isegi terve Euroopa liit, paugutame ustega ja astume mõlemast välja! Enne siiski, kui riigina välja astuda, võiks soovitaja väljaastumist treenida eraisikuna, näiteks Eesti-Vene ajutise kontrolljoone taha elama kolides, kus saab puhata nii eurorahast kui ka Euroopa liidust ja tema kaupadest, millele on seatud sisseveokeelud. Arveldada võib aga hoopistükkis aegajalt kampaania korras devalveeritavates rublades või ka paralleelvaluutas dollaris (Baks – släng vene k.), olenevalt siis, kas “feimi, respekti ja sulli” veel pole või on juba kogunenud.

Paraku netikommentaatorlikku elustiili riigile siiski ei tahaks soovitada, sest arutult laenu võttes on ühel päeval meie krediidilimiit läbi, -reiting mudas ja pangad laenuraha enam ei väljasta. Tulenevalt laenaja juba võetud kohustustest on laenamine muutunud väga kalliks, sest pangad küsivad riski eest raha välja laenata ka krõbedat intressi. Otsus Kreeka päästa tehti siiski pragmaatilistel kaalutlustel – lootes, et Kreeka viib läbi reformid, mis riigi majanduse taas käima tõmbaksid. Kulusid (nt. riigiteenistujate palgad ja vanaduspensionid) vähendades ja tulusid (võitlus maksupettuste, nt. deklareerimata ärituludega) suurendades ning riigile kuuluvate varade müügist saadud vahenditega oma majandust ümber kujundades oli Kreeka jõudmas olukorda, kus ta suudab võetud kohustused laenuandjate ees täita. Selleks kulub aega ja riigil peavad ümberkujundamisperioodil siiski vahendid olemas olema, et riik saaks toimida riigina. Peale vasakpoolse SYRIZA valitsuse võimuletulekut, kelle peamine loosung oli, et kasinusmeetmetest loobutakse, oleme olnud tunnistajaks Kreeka valitsuse soovimatusele nn. “troika” ehk sisuliselt riigi saneerija ettekirjutusi täita. Kreeklased ei ole nõus efektiivsemaks muutuma. “Me oleme uhke rahvas”, “võlausaldajad soovivad Kreeka inimesi häbistada” jms kõlab võimule pääsenud poliitikute populaarne retoorika. Erinevate trikkidega, omapoolse plaani puudumisest tipptasemel kokkusaamistel kuni referendumi korraldamiseni, on Kreeka lihtsalt kummi venitanud ja laenuandjate närve testinud, kuni on jõutud tänase olukorrani, kus Kreekale antav abipakett lõppeb 30 juunil ning uue kohaldamist pole ette näha. Kas lõputa õudus või õudne lõpp, kõlab kulunud küsimus? “Praeguseks on selge, et Kreekale lisapikendust, isegi nädalaks, ei antud ning Kreeka delegatsioon on teel koju. Seega on Kreeka pankrot üpris kindel,” kirjutab Maris Lauri.

Kas tuleb Kreeka pankrot? Mis sellega kaasneb? Kes kahjud kannab? Mis juhtub euroga? Uudistest võisime kuulda, kuidas esimesena tehti tühjaks parlamendi juures asuvad pangaautomaadid, sest hääletanud referendumi poolt, lidusid rahvasaadikud kiiresti sularaha välja võtma. Ettevõtte pankrotistumise korral müüb ettevõtte likvideerija ettevõttest järele jäänud vara turul maha ning teatud järjekorra alusel rahuldatakse ettevõtte vastu esitatud nõuded pankrotivara müügist saadud tuludega, niipalju kui see on võimalik. Kui Kreeka oleks ettevõte, võiksime ehk meiegi antud laenugarantiide katteks pretendeerida mõnele Egeuse mere saarele? Põhjamaise Eesti koosseisu lisanduvate uute vahemereliste valduste majandamisest tõuseks kindlasti meie riigile korralikku turismitulu. Kas Kreekast järele jäänud asjade garaažimüügil tõmbab Eesti kübarast ka mõne hinnalise jänese? Ehk oleme ka meie, peale väsitavat võitlust Masu, Täpe ja Pupu-ga teeninud ära puhkuse oliivisalude all, varbad soojas merevees, sest: “Hommik on kaugel, joogem ja laulgem!”? Kreeka tulevik terendub erinevates tulevikustsenaariumites: 1) Kreeka on Euroopa tühjaks tõmmanud, kergitab kaabut ja läheb oma teed, võib-olla astub Putini Euraasia Liitu; 2) Kreeka käest tahetakse igal juhul raha tagasi saada ja tehakse pehmem maksegraafik, Kreeka jääb EL-i;  3) Kreeka saadab kõik pikalt, keegi  raha ei saa, kuid Kreeka jääb ühepoolselt eurotsooni; 4) Kreeka jagatakse võla katteks EL liikmete vahel ära;  5) Kreeka pannakse eBaysse müüki.

Kui ka Kreeka raamatupidamislik pankrot lõpuks saabubki, siis ei tohiks see siiski tähendada Kreeka riigi kohustustest taganemist ja nulliga välja jalutamist, sest see võib paljusid teisigi rahvaid kihutada jõudeelule. Kreeka riik ei lakka olemast, riigi atribuudid säilivad nagu ka raharinglus, kas siis eurotsoonis või väljaspool seda. Milline ka ei saaks olema Kreeka tee, tuleb nõuda oma võlgade maksmist, ükskõik milline saab olema valuuta, kas eurodes, drahmides, dollarites või porgandites. Võlg on võõra oma ja Kreeka ei tohi kujuneda teistele võlguelavatele riikide eeskujuks, kes kindlasti tahaksid külma arve õnnestumise korral ka ise Kreekat teha. Varsti saame näha, kui siiras on järjekordne kreeklaste laenu-sirtaki ning kes selles tantsus osalevad. Nagu vanarahvas on teada andnud, siis kuradiga tantsu lüües tasub karta, mis juhtub siis, kui muusika lõppeb. Reamees Ryani päästmine on küll õilis tegu, kuid kui selle õilsa teo nimel kõik tema kaaslased hukkuvad, siis kas ühe päästmine palju rohkemate elude hinnaga on selle teo õilsust väärt.

“ja kui homme siit ma läen, su süda rõõmustama jääb…” 🙂

Rahvaste rändamine ja eestlased

@huviline
Sõnavõtud, mida olen juhtunud lugema pagulaste teemal, lähtuvad sageli ühest või mitmest tingivast asjaolust või põhjusest. Sellised sõnavõtud sarnanevad seebimulliga, sest rahvusvahelistel nähtustel puudub üks või mitu põhjust, mida torgates see lõhkeb, kuna identiteet on ambivalentne. Sellepärast on kosutav lugeda midagi, kus esitatakse olulisi küsimusi. Oma artiklis annab Aare Luup suuna: „Me ei saa esmasena lähtuda mitte probleemist, vaid sellest, kes me ise oleme. Kuhu me ühiskonna ja rahvusena minna tahame?” Samavõrd kui inimene on Aristotelese järgi ühiskondlik loom, kuulub inimkonna ajaloo hulka kasvamine ühest Aafrika emast arvuliselt hetkeseisuga ca 7 miljardit miljardiliseks koosluseks ja erinevatel põhjustel asupaiga kollektiivne vahetamine, rahvaste rändamine. Eestlased ei erine selles osas teistest rahvastest. Maa vabanemine jääst ca 10 000 aastat tagasi, kattumine taimestiku ja loomastikuga, annab ajalise piiri esimeste asukate jõudmisest Eestimaale, kui tekkis Kunda kultuur. Sellest ajast on eestlaste rahvaarv kogu aeg kasvanud, kui traagilised kõikumised graafikus välja arvata, ulatudes tänapäeval miljoni piirimaale, mida polegi nii vähe. Siiski on levinud arvamus, et eestlased on väike rahvas ja Eesti väikeriik, mis on vaatenurga ja võrdlusaluse küsimus. Ühe rahva identiteet vajab kindlamat alust.

Geoloogilises ajaarvamises on 10 000 aastat väga lühike periood. Tõenäoliselt on just kohalik loodus meie identiteedi aluseks, uustekkeline, kujunemisvärske ja liigirikas, mille peale võib alati kindel olla. Nii on igasugune „meie“ eeskätt loodusteaduslik, mitte sotsiaalteaduslik mõiste. Sellepärast on arusaadav ka meie ja nemad eristamine, sest Venemaa stepid erinevad Matsalu roostikalast, Niiluse valgala piirkonnast või Patagoonia pampadest. Minu lemmikuks on Eestimaa sood ja rabad, rohtunud jõed ja järved, samuti Põhja-Eesti paepealsed niidud. Neil paepealsetel niitudel näen ajaloo kulgemist ja esivanemate huumust, nii nagu ainult nemad võisid kunagi seda samuti näha. Õrnus kevadel, sumisemine suvel ja vinged takistamatud tuuled talvel. Kuskil mujal maakeral midagi sellist näha pole olnud ega ole võimalik.

Mida vanemaks olen kasvanud, seda rohkem olen hakanud jalutama mere ääres. Ma tean, et ma ei jää Eestimaale pensionäripõlve pidama. Igasugune pensioni maksmine tundus mulle juba noorena ebaloogiline, sest kas siis elu on teenistus, et pension tuleb välja teenida. Noored inimesed avalikus teenistuses on lihtsalt laisad, mugavad või kavalad. Elu peaks olema põnev, mitte suurte sõnade tegemine kellegi teenistuses, ja sellevõrra igav kulgemine. Mere ääres on minu emotsioonid vabad, ma tunnen tõmmet. Enam pole see teadmatus, nagu nooruses, mis rännukirge toitis, et teada, mis on seal silmapiiri taga. Nüüd on sooviks oma silmaga näha kõike seda, mida arvan teadvat. Leida kinnitust mõnele filosoofilisele seisukohale. Aga võib-olla tõmbab mind lihtsalt rännukirg ja midagi sügavamat sellest otsida on tühi töö ja vaimu närimine?

Eestlased on elanud ja ellu jäänud ilma oma riigita tuhandeid aastaid ja peaksid sellepärast oskama riiki suhtuda erapooletumalt kui teised, kelle jaoks riik on vältimatu preservatiiv, vt Esindamata Rahvaste Organisatsioon. Meie kaitse peitub meie huvides, mis paneb meid õppima, ja kires, mis hoiab meid liikumises. Pole põhjust absolutiseerida ühegi ametniku, isegi Euroopa kõrge ametniku, sotsiaalse institutsiooni või ühiskondliku väärtuse tähendust ja tähtsust, sest ainult suhteline on absoluutne ja sellevõrra polegi suhtelist olemas, vaid üksnes tulemas. Riik hoiab küll stabiilsust, aga vajab ka alalist reformimist, et mitte sattuda stagnatsiooni. Riik võimaldab küll kõrgemat taset igas tegevusvaldkonnas, aga viib sotsiaalselt vältimatu kihistumisena, kus ainult esimestel, võib-olla juhuslikel isikutel, on kõik sotsiaalsed garantiid. Riik peaks olema läbivalt ratsionaalne ja selletõttu jääb emotsionaalne palett vaeslapse rolli, kus värve nihilismist sürrealismini. Sõja korral ei anna ükski riik kogu kaitset kõigile. Seega tuleb riiki suhtuda erapooletult, kiretult, ratsionaalselt, et tunded ja mõtted vabana hoida.

Ajalooline rahvaste rändamine, mille puhkemise tunnistajaks oleme, on sellepärast üksnes tervitatav. See paneb riikide meelekindluse proovile. Kujutluspilt, et see võiks kuidagi rasse segada, pole kinnitust leidnud ei Ameerika ega Venemaa sulatusahjus, sest vahevormid pole suutnud domineerima pääseda. Nii pole ka meil põhjust karta seda, millel pole jõudu seda kasutada. Ainuke tingimus, mida immigrantide suhtes tuleks kasutada, ongi õppima suunamine. Kellel on miinimumnõudena gümnaasiumitunnistus taskus, see tuleks lahkesti ühiskonda lubada. Muidugi aga ei tohiks talle rääkida muinasjutte pensionist.

Kliima ja loodus ise teeb ülejäänu isegi siis, kui enamik siinsündinuid mingil hetkel mujale siirdub, säilitades kohaliku looduse ja keele, mille tempo, tonaalsus ja emotsionaalne korpus on kujundajaga kooskõlas. Niisiis on immigratsiooni teema tänapäeval eeskätt Haridusministeeriumi teema, mitte Siseministeeriumi või Välisministeeriumi. Andres Tarandi arvamus, et sadadega saame hakkama, aga tuhandetega jääme jänni, on tüüpiline elukogenud eestlase arvamus, kes rahvast teeninud ja riigiaparaadis hoobe liigutanud. Teda ei liiguta enam rahvaste rändamise ajendid. Kunagine polaarjaama tuline eestkõneleja on Jääkuningana seiskumas, sest pension jookseb. Lugupidamine, aga mina teen teisiti, veedan nooruspõlve Eestimaal ja vanaduspõlves lahkun tagasi vaatamata. Seni jalutan mere ääres.

 

 

Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3

@jolli
Peale telerist vaadatud jalgpallimängu, kus meie omad järjekordselt peksa said, kuut jalgpalli kõrvale joodud õlut ja poolt Lauaviina jäi Ivar magama. Uni on rahutu, terve keha leemendab higist ja külje all läheb järjest niiskemaks. Järsku märkab Ivar, et magamistoa uksele on ilmunud tema abikaasa Anfissa, kes seisab kuidagi pühalikult, käed rinnal koos ja vaatab teda. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” küsib Anfissa, kes järsku nagu ei olekski Anfissa. Millal ta sinna uksele jõudis? Ivar mäletab, et viimati magas Anfissa ju tema kõrval voodis, aga nüüd seisab magamistoa uksel, valges pitsilises öösärgis, ise selline kahvatu, jäik ja võõras. Kuidagi märkamatult, nagu läbi õhu libisedes, läheneb Anfissa Ivari voodile ja ühtäkki kõrgub tema kohal, silmades kummaline, kalbe pilk. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” kordab ebatavaliselt käituv Anfissa oma küsimust. Ivar, kes selleks hetkeks on juba erksaks saanud, vaatab Anfissat ja hakkab järsku vabisema. See oli hoopis teistmoodi vabin kui ta oli harjunud peale kõvemat alkoholitarvitamist hommikuti pohmeluses olles värisema. Pigem oli tegu seisundiga, kus külm haarab kõrist, terve keha on paralüseeritud ja ta tahaks põgeneda, aga jalad ei kuula sõna.

Anfissa on Ivari kohale kummardunud ja Ivar näeb järsku väga selgelt, et naise poolavatud suust paistavad välja neli valget, pikka ja peenikest kihva! Juba niigi higine Ivar satub sellest vaatepildist veelgi rohkem paanikasse ja tahab üles karata, aga keha ei kuula sõna! Täiesti halvatult tajub ta, kuidas kihvuline Anfissa talle järjest lähemale kummardub ja lõuad avab. Ivar tunneb tema hingeõhku oma kaelal. Anfissa väga suur suu on ühtäkki väga lähedal. palju suurem kui tavaliselt, justkui võiks ta alla neelata terve Ivari! Nüüd on juba väga selgelt näha, et terve suu on ridade kaupa täidetud teravaotsaliste kihvadega… Otsekui transis viibiv Anfissa aga muudkui läheneb. “Ivar, sinust saab vampiir, nagu minagi olen!” teatab Anfissa kuju võtnud ilge olend hauatagusel häälel. Tema suust tuleb mulla lõhna. Ivar tunneb järsku ennast vanana, väga vanana… Mälupildid kihutavad silme eest läbi. Kas selline ongi lõpp? Kõik need aastad… Teenistus Nõukogude armees ja sõjalaevastikus, abiellumine, tagasi Eestis nüüd juba Anfissaga, korter looduskaunis väikelinnas, Moskvitš 402, Moskvitš 407, kaks tütart – Liisi ja Laena, koer Šarik. Ja nüüd, keset ööd, mil ta on voodisse tardunud, valmistub vampiiriks muutunud Anfissa oma õudseid valgeid kihvu tema kaela lööma ja Ivari verd imema. Tema verd!

Ivar tahaks vastu vaielda, midagi hüüda, võidelda… Aga kõik on asjata. Tema suust paiskub välja vaid korinale sarnanev röhatus… Järsku Anfissa võpatab ja taganeb, silmis õudus… Taandub järjest kiiremini toa nurka ja ronib ühtäkki mööda seina üles nagu ämblik, otse magamistoa lakke ja jääb sinna täiesti ebaloomulikus poosis rippuma. “Tõbras!” sisistab Anfissa. “Jälle sõid küüslauku!” Lummus on kadunud, Ivar tunneb, et ta on jälle vaba, varem halvatud käed ja jalad liiguvad. Võimsa hüppega kargab ta voodist püsti ning tormab ukse poole…. Midagi jääb jalgu, keegi niuksatab kõrvulukustavalt. Ivar kukub kõhuli. Ta kuuleb, kuidas tema seljataga algab võitlus elu ja surma peale. Šarik! Tema tubli Šarik on vampiiri haardes. Või on vampiir Šariku haardes? Kuidas see elukas nii kiiresti lae alt talle seljataha hiilida jõudis? “Türa, jookse!” kähistab Šarik inimkeeli. Ivar tunneb selle hääle ära, mis saab kuuluda ainult ühele inimesele terves laevastikus! Mitšman Volkov, vana sõber! Kuid miks räägib Šarik mitšman Volkovi häälega? Ivar ei jõua enam küsida, vaid lendab magamistoast välja ja sööstab käkaskaela pea ees vannituppa ning virutab enese järel ukse kinni. Järgmisel hetkel kangutab ta juba seina äärest pesumasinat ning lükkab selle ukse ette barrikaadiks. Esikust kostub võitlushääli: kiljumist, urinat, mütsatusi… Midagi puruneb, keegi lendab mürtsuga vastu ust…. Ja siis jääb kõik vaikseks.

Järsku kraabatakse ust, nii nagu ainult koer oskab, küüntega. “Ivar! Tule välja!” ütleb tuttav hääl, mitšman Volkov või oli see Šarik. “Läks minema! Vampiir on läinud!”. Ivar lohistab pesumasina ukse eest kõrvale ja piilub esikusse. Esik on täis ümber kukkunud riiulist pudenenud raamatud, verd ja klaasikilde. Ivar libistab ennast esikusse. Seal seisab Šarik, käppa hoides, verine ja pulstis. Vist on luu katki? Šarik hüppab Ivari peale püsti ja hakkab tema nägu lakkuma. “Võitsime!” kiunub Šarik mitšman Volkovi häälega, ise meeleheitlikult saba liputades. “Meie võit! Kas ta jõudis?” küsib Šarik järsku murelikult. “Kas ta hammustas sind?” Ivar katsub kaela, verd ei ole… “Ei… vist mitte,” pomiseb Ivar. “Kui oleks hammustanud, oleksid juba vampiir ja elaksid igavesti,” urahtab Šarik. “Vala mulle kaussi õlut, kurk kuivab! Ja pane pelmeene ka hulka!” Ikka veel šokeeritud Ivar suundub kööki ja avab külmiku. Värisevi käsi valab ta esimese õlle endale kurku nagu saunakerisele, teise aga Šarikule söögikaussi. Kaussi täites tuleb talle järsku mõte pähe. “Šarik? Volkov? Miks sa meie Šarik oled?” Šarik nuuksatab. “Kas sina ei teadnudki siis? Ma olen hunt, libahunt! Meie suguvõsal lasub juba kolmsada aastat kohutav needus! …” Mitšman Volkov tõstab koonu lae poole ning ulub pikalt ja nukralt. “Enne armee ja sõjalaevastiku päeva, täiskuu öösel, peale suurt hundijooksu muutun ma libahundiks!” Ivaril hakkab halb… Kõike seda oli juba liiga palju. “Mõistad? Kolmsada aastat!” pistab Volkov töinama. “Kõik mu esiisad! Tambovis…” Volkov luksatab ja keerab ennast vaibale rõngasse.

Ivar kummardab ja patsutab Šariku pead. Kolmsada aastat libahunte! Ta ei teadnud tõesti enam, mida teha… Nii kahju oli järsku! Anfissa on vampiir, mitšman Volkov on libahunt! Mida türa siin toimub? Pea lihtsalt ei võta! Volkov lahistab nutta. “Kas sa perearstile oled rääkinud?” taipab Ivar järsku küsida. “Neil on kindlasti midagi… tablette või, plaastreid? Teevad süsti ja…” muutub Ivar järsku lootusrikkaks. “Ei aita!” kiunatab Volkov. “Mitte midagi ei aita! Ainult karva võtab lahti. Sellepärast ma joongi nagu loom, et unustada!” “Et unustada mida?” tunneb Ivar järsku vajadust täpsustada. Pinge langes ja õlu oli talle juba pähe hakanud. “Seda!” teatab Šarik süüdistavalt ja tõstis käpa üles. “Ma olen ju hunt, libahunt!” Ivaril hakkab veelgi rohkem kahju. “Aga midagi peab ju teha saama? Nõiad, selgeltnägijad, ekstrasensid? Kiirabi? Politsei?” pakub ta lootusrikkalt. “Keegi ikka oskab?” Volkov-Šarik vaatab talle läbi pisarate otsa. “Mitte sittagi ei saa teha! Mitte keegi ei oska! Olevat selline geneetiline haigus, Lupus hujovis, täiesti ravimatu,” Volkov ohkab. “Vala mulle veel üks!”

“Kuule, kui libahundile leiba anda, siis saab ta tagasi inimeseks,” meenub Ivarile järsku üks ammu kuuldud rahvajutt. “Proovime, ah?” “Käi perse!” vastab Volkov-Šarik tüdinud häälega. “Kõike olen proovinud… Leiba olen proovinud. Saia, karaskit, sepikut, barankasid, präänikuid… kõike! Saad aru?” Ivar eriti ei saanud, aga olukord oligi juba kaugelt üle kupli… “Miks sa vampiiriga abiellusid, lollakas oled või?” tunneb mitšman Volkov järsku huvi. “Kust mina pidin teadma, et Anfissa vampiir on?” kaitseb Ivar ennast. “Alguses küll ei olnud!” Volkov-Šarik noogutab mõistvalt. “Ega alguses ei saagi aru! Pärast tuleb välja… Üks Tuva šamaan rääkis mulle kunagi, et vampiiri vastu aitab peeretamine! Aga korralikult pead laskma, südamest! Tee seda kohe, mida rutem, seda parem!” soovitab Volkov-Šarik. “Muidu äkki hiilib siin veel ringi!” Ivar pingutab, pingutab… Ja siis see tuligi nagu võimas tulnukaid kuulutav sireen filmist “Maailmade sõda”.

Ivar sai tugeva matsu vastu ribisid. “Tšort poberii! Hui, mida sa peeretad siin! Ahh?” Anfissa! Mitte vampiir Anfissa, vaid tema tavaline Anfissa, lokirullid peas ja kuri, väga kuri! See kõik oli lihtsalt unenägu… “Kallis, armas, päikseke!” hüüatas Ivar, kes oli kohutavalt õnnelik, et kõik see košmaar, libahunt ja vampiir oli kadunud. “Ja siis peeretad toa täis, jah?” torises Anfissa, olles aga juba leebunud. Ivar polnud talle juba ammu nii ilusaid sõnu öelnud! “Näed siis, ikkagi armastab…,” mõtles Anfissa ja magas magusasti edasi.

Kama ja kabanoss – primitiivse rahvusluse hingepiinad

@ckrabat
Põhivoolu meedia on juba pikemat aega näinud vaeva meediaprojektiga, mille eesmärk on hirmu ja viha külvamine Eesti ühiskonnas ning primitiivse rahvusluse arendamine. EKRE ehk Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on selle meediakampaania poliitiliselt organiseerunud väljund, mis ühendab endas ideoloogilist segu rahvuslusest, ühiskondlikust konservatismist, militarismist, kristlikust fundamentalismist, marksismist, juhikesksest autoritarismist, natsionaalsotsialismist ja antropotsentrilisest maailmavaatest. Kogu seda kirjut kampa ühendab kollektivistlik hirm säilimise ees ja ksenofoobne viha kõikide teistsuguste vastu, kes Meie-Nemad dihhotoomsel skaalal ei kvalifitseeru mingite iseärasuste tõttu Meie hulka ja julgevad massist eristuda. Isegi kui erakonna liidrid end alati nii äärmuslikult ei väljenda, on nende selja taha koondunud massid, keda inspireerivad äärmuslikud vaated. Meedia tugeval toel on EKRE loonud endale sobiva rahvuskonservatiivse kuvandi ja mõnedele elanikkonna kihtidele müüb selline primitiivne rahvusornamentikasse rüütatud populism, mis püsib sellistel ürgsetel emotsioonidel nagu hirm, viha ja rumalus, kahtlemata väga hästi. Seda on tõestanud primitiivse rahvusluse võidukäigud 1930-te aastate Saksamaal ja tänapäeva Venemaal ning olemuslikult ei erine Eesti primitiivne rahvuslus neist palju.

Mihkel Mutt on nimetanud eestlase vaimuseisundi üldnimetajana ebakindlust, alateadlikku pelgu, et järsku pole eestlust kui sügavamat nähtust üldse olemas. Sellise primitiivrahvusliku kriitilise massi genereerimine on lihtne – ebakindlusega tekitatakse hirmu, hirmuga tekitatakse viha, vihaga tekitatakse rumalus ja nii ongi meedia järjekordse sülemi stultoloogilisi objekte (maakeeli lolle) valmis tootnud. Ebakindlus ja suletus on minu meelest nõrkuse ja vähese elujõu tunnus, mida näitavad haiglane mure madala sündivuse pärast, kvantiteedi eelistamine kvaliteedile ja nooreestlaste loosungi vaimult suureks saamisest asendamine rahvaarvult suureks saamise loosungiga, sest vaimult suureks saamist ei peeta enam oluliseks. Viimasel ajal tugevasti laineid löönud pagulasteema on järjekordne hea näide meediakampaaniast, mille abil totaalne meedia on püüdnud toita primitiivse rahvusluse kuvandit. Meedia on nekromantliku järjekindlusega esile mananud üldrahvalikku arvamust tüüpilisest pagulasest, kes on harimatu ning kuritegeliku soodumusega võõrast keelt ja võõrast usku levitav majanduspõgenik. Näiteks seob meediakuvand Lähis-Idast saabuvad sõjapõgenikud, need, kes on saabunud siia Liibanoni ja Türgi põgenikelaagritest, automaatselt Islamiriigi äärmussõdalastega, kuigi üldiselt lähevad Islamiriigi võitlejad tavaliselt rohkem siit sinna, aga vastupidises suunas tulevad need, kes nende eest põgenevad, mis on ka loogiline. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks need 326 põgenikku, keda Eesti Euroopa Komisjoni ettepanekul oleks pidanud vastu võtma.

Ajaloolise mälu valikulisust kinnitab veelgi eesti rahva lähiajalugu, kui tuhanded paadipõgenikud suundusid üle Läänemere turvalisemat elukeskkonda otsima. Pool sajandit hiljem siirdusid järjekordsed tuhanded majanduspõgenikud põhja ja lääne poole paremat elu otsima, mida ei saa otse ka hukka mõista, sest ära liiguvadki tavaliselt ettevõtlikumad inimesed. Eestlaste väärtushinnangutest annab hea pildi rahvapidu Soomes. “Neil on tähtis, et mida võimsam BMW, mida suurem kett on kaelas … see on nii tähtis eestlasele,” kirjeldab kaasmaalasi üks Soomes töötav pagulaseestlane. Teine lisab: “Pagulaste peale raisatakse, aga meie enda rahvas elab vaesuses – tal ei ole mitte midagi, ei ole vett. Mõnes kodus ei ole elektrit ega vett, siis andke mulle andeks, millest me räägime.” Peale on kasvanud kama ja kabanossi põlvkond, kes kabanossi järades unistab kamast, tundes end turvalisemalt maailmas, mis on tulvil tootmisliinilt tulnud ühetaolisi ja ühemõõtmelisi olendeid, kelle ühised tunnused on empaatia puudumine ja saamahimu, milles tavaliselt on süüdistatud reptiile. Pagulasteema puhul on kõige häirivamad just tsentraalsed kvoodid, mille järgi nad riikide vahel laiali jaotatakse ning selle asemel oleks tulnud rakendada solidaarsuspõhimõttest lähtuvat vabatahtlikku panustamist. Primitiivse viha õhutamine muudab aga ratsionaalsed argumendid solidaarsusklauslite rakendamiseks väärtusetuteks.

Eesti meedias promotud pagulastädi Itaaliast Mae Merusk süüdistab itaallasi põgenikeprobleemi tekitamises ja näeb kulisside taga salanõud eesti rahva vastu kerkimas. Oot-oot … Kas siin pole midagi valesti? Pagulastädi! Ei ole rahul? Marss-marss lennuki peale ja koju tagasi kõik need Itaaliasse kolinud majanduspõgenikud, pagulastädid ja muud talendid. Alles siis tekib neile õigus klähvida, et meil on kvoot täis ja ühtegi pagulasneegrit me juurde ei võta. Tädi asemele Sitsiiliasse võivad aga mõne Eritrea pagulase võtta. Itaallaste nördimus, kes peavad meid idast ähvardava ohu eest kaitsma, kuigi meie neile appi ei lähe, on arusaadav. Eerik-Niiles Kross kurdab: “Nürimeelselt bürokraatlik lähenemine probleemidele pole üllatus. Et aga oleme võimelised selliseks eelarvamuslikuks hirmuks, alusetuteks põlastavateks üldistusteks, väikluseks, oma naba imetluseks ja iseenese eriliseks uskumiseks, poleks ma tõesti osanud kujutleda.” Sellist Eestit on umbes kümme aastat tagasi käivitatud meediaprojekt tahtnud, kus läänelikke väärtusi kahtluse alla seades hakati edendama primitivistlikku rahvuslust. Kes teab, mis olid selle projekti kaugemad eesmärgid, kinnitada Moskvas toodetud kuvandit “eesti rahva natsimeelsusest” ning viia Eesti kaugemale Euroopa kultuuriruumist, süvendades neid väärtusi, mis koguvad jõudu meist ida pool? Ma ei saa sinna midagi parata, et primitiivse rahvusluse sümbolid kama ja kabanoss mind kuidagi ei kõneta ja ma ei tunneta ühisosa sama keelt rääkiva mõtlemisvõimetu massiga, mida kihutavad edasi labased emotsioonid, mitte ratsionaalsed kaalutlused.

Ivar nõukogude armeest meenutab – kodukujundus Feng Hui süsteemis

@jolli & ckrabat, featuring Imperatrix TungalTore I
Iga meremees teab, et abielu ei ole mitte alati päikeseline päev, kus rõõmus pärituul laevukest tagant lükkab. Vahel on sind elumerel ees ootamas ka salakarid või lõõtsuvad orkaanid ja kogu taglastus tuleb oodates tormi möödumist kinni pakkida või põgeneda kõik see mees mõnesse varjulisse sadamasse kuni hävituslik tsüklon läbi saab, näiteks Lempsi juurde kaks korrust kõrgemal. Selle nimi, lapsed, on vääramatu jõud ehk forss mažoor. Meie peres päädib see teinekord suurema ümbermöbleerimisega, millele viimasel ajal on lisandunud ka feng shui, ikebaana ja idamaine tantraseks. Tantraseksist ma palju ei tea, laevastikus seda väga ei harrastatud, sest meil astuti vahekorda rohkem verbaalsel tasandil ja selles oli eriti pädev meie laeva kapten Starohujev, kes ähvardas aegajalt terve meeskonna läbi tõmmata, kui ilmnesid vajakajäämised distsipliinis ja patriootilises kasvatustöös. Kui Anfissa ükskord turult koju saabus ja rääkis, et me peame nüüd tantraseksiga tegelema, siis ma arvasin, et ta mõtleb tatraseksi. Tatraseksi tean ma küll, seda ma olen omal ajal palju harrastanud ning omandanud isegi teatava osavuse. Seda harrastati nõukogude kaubandusasutustes, kui defitsiitse kauba pärast võideldes astusid kodanikud vahekorda, litsusid kehasid üksteise vastu ning suhtlesid küünarnukkidega. Aga ei, tantraseks olevat hoopis miski india värk, kus naine ja mees istuvad üksteise vastas ning näpivad üksteist, teevad teineteisele suust suhu hingamist edasi ja tagasi ning saavutavad lõpuks suure kosmilise harmoonia, ilma et nad sugulisse vahekorda astuksid.

Nüüd meil käibki see vanainimeste asi niimoodi oma pool aastat ja Anfissa on hirmus rahul, sest pea enam ei valuta, aga minule jääks nagu midagi puudu. Igatahes laskis Anfissa telefonipiraadil (müügiesindajal, kes levitab oma kaupa telefoni kaudu potentsiaalsetele klientidele helistades) endale pähe määrida sisekujundusajakirja “Kole Kodu”, mis nüüd kord kuus meie postkasti plartsatab. Peale tellijaks saamist on ta hakanud huvi tundma hiinlaste vanade salateadmiste vastu, mis selgitavad igale huvilisele ära, kuidas kodus mööblit niimoodi ümber tõsta, et valitseks õnn ja harmoonia ning energia ringleks korteris vabalt ringi. Tõttöelda mina sellest energiavärgist hästi aru ei saa, vanasti ringles energia elektrijuhtmetes ja korra kuus esitati elektriarve, aga Anfissa on viimasel ajal sellest kõigest väga elevil ja räägib, kuidas asjad kosmilises plaanis tegelikult ringi käivad. Mina küll hästi aru ei saa, kuidas need kakstuhat aastat tagasi elanud hiinlased teadsid, mismoodi peab ühte möödunud sajandi teisel poolel Eestisse ehitatud paneelmaja korterit sisustama, kuigi siis ei olnud veel korteriprogrammi lahendamiseks mõeldud kommunistlik lööktöö ja viisaastaku plaanid isegi avastatud, aga jäägu see selleks… Kui ajakiri kirjutab, ju siis niimoodi ka on ja iga meremees teab, et mees on kapten laevas, aga koju jõudes riputab ta oma kaptenimütsi varna, sest maal kehtib maa- aga mitte mereõigus. Maaõigust esindab meie peres väga veenvalt minu abikaasa Anfissa, kes on teadupärast väga sportlik naisterahvas, kaheksakordne Musta mere laevastiku meister sambos nii meeste kui ka naiste arvestuses, olgu see siinkohal ära mainitud, et te näeksite, mida tähendab üks forss mažoor ehk vääramatu jõud.

Täna tahaksin ma lähemalt peatuda meil Eestiski väga laialt levima hakanud idamaisel kodukaunistamiskunstil feng shuil ja selle päritolul, sest pole vähetähtis fakt, et feng shui maaletoomise eest võlgneb maailm tänu meie kapten Starohujevi, kellest hiljem sai admiral Starohujev, kaugele esivanemale Feng Huile. Feng Hui oli hiinlane, kes teenis aega insenerina Tšingis-khaani paljurahvuselise armee ehituspataljonis ja saabus Venemaale koos mongoli-tatari röövvallutajatega, kuid peale tutvumist kuulsa vene viinaga hakkas talle seal niiväga meeldima, et ta otsustaski lõpuks Venemaale elama jääda. Ehitas maja, võttis naise ning niimoodi rajaski lõpuks Starohujevite suguvõsa, kelle kuulsaim liige oli tuntud leiutaja ja hilisem akadeemik Starohujev, kuulsa teadlase Lomonossovi kaasaegne ja paljude tehnikasaavutuste autor. Nii nagu keskaegsed alkeemikud otsisid kulla tegemise saladust, otsis Starohujev iidset vene viina valmistamise saladust ning üritades maitsvat märjukest kõikvõimalikul viisil ajada, leiutas mitmeid tänapäevani käibelolevaid seadmeid alates aurumasinast kuni kombainini välja.

Hiinamaal on Hui väga levinud nimi, miljonitel meestel on selline, ning kui tatari-mongoli võitlejad üksteist nimepidi kutsusid, siis arvasid venelased, et see on mingi oluline sõna ja võtsid ka ise selle sõna kasutusele. Aja jooksul asendas see laensõna suure osa venekeelsest sõnavarast ning lõpuks sai vene keeles selle sõna abil peaaegu kõik jutud räägitud. Paljud panid tähele, et kui kapten Starohujevi esiisa Feng Hui peale vene viinaga tutvumist jurtas ringi komberdas, siis asetusid asjad nagu võluväel oma õigele paigale ja sellist kodukaunistamise viisi hakatigi hiljem feng shuiks hüüdma, sest teised rahvad ei osanud hiina keelt välja hääldada ning ütlesid feng hui asemel feng shui. Meil laevastikus oli feng hui süsteemi järgimine väga tähtis, sest juba utšebkas olles õppisime, et üldiselt tasuks kontrollida, mida, kus ja kellega juua. Feng huiga tasakaalustamata alkoholitarvitamine head ei too – tšakrad lähevad paigast ära ning võivad tuua teie kajutisse härjapõlvlased, väikesed rohelised kuradikesed, kollased päkapikud ja hommikuse õudse peavalu. Meil laevastikus harrastasid feng huid paljud, kuigi vaid vähesed teadsid, et tegemist on suure idamaise salateadusega ning enamasti nad järgisid sellist elustiili ebateadlikult. Lihtsalt meie elustiil oligi selline loomulik.

Kuidas see teema mind puudutab? Vägagi puudutab ja otsesõnu isiklikult. Minu kallis kaasa Anfissa on eelkõige naine suure algustähega, kui mitte öelda tõeline mees, ja aegajalt tulevad talle peale kodukaunistamisetuurid. Psühholoogid on välja selgitanud, et kui on valida abielulahutuse ja korteri sisekujunduse muutmise vahel, siis kergematel juhtudel tasub kaaluda seda teist varianti, mis oleks võrdne uuesti tutvumise ja mesinädalatega, kuigi mina oma mesinädalaid suures osas ei mäletagi, ainult vahetevahel sain pildi ette ja sedagi iga kord erinevas linnas, erinevas voodis ja erineva naise juures ärgates. Kui Anfissa ajakirjast feng shuist teada sai, hakkas ka tema selle eluviisi fanaatikuks. Tihtipeale, kui mina olin läinud sõpradega kalale, prügiämbrit välja viima või nõukogude armee aastapäeva tähistama, hakkas Anfissa feng shui vaimus korterit ümber möbleerima ja siis võis oodata üllatusi. Ükskord, kui ma pahaaimamatult vastu hommikut koju naasin, sain pimedas koridoris üle öö sinna tekkinud tuulekellaga muhu pähe. Teinekord aga, lootes end vaikselt voodisse Anfissa kõrvale libistada, et viimane ei märkaks ega esitaks täiendavaid asjasse puutuvaid küsimusi, avastasin, et ei voodit ega Anfissat pole seal, kuhu nad minust varem maha jäid. Ei leiagi üles! Lõpuks väsisin ära ja ärkasin hommikul esikus vaibakesel Šariku kaisus, kust mind mööduva Anfissa säärekarvad üles kõditasid. Küsisin Anfissalt, et kus voodi on? Anfissa seletas, et ta oli selle korteris ümber paigutanud, sest feng shui käskis!

Kolmandal korral tulen öösel koju ja mida ma näen – esikus seisab keegi mees! Tõeline mees nagu ma isegi, selline suur, võimas ja kohe näha, et nõukogude armees ja sõjalaevastikus teeninud, kes nägi välja umbes nagu mina või siis minu relvavend, mitšman Volkov Tambovist, kelle haridustee oli tõelisele mehele kohaselt peale kaheksandat klassi katkenud ja jätkunud elukoolis Musta mere laevastikus. Tundsin, kuidas mulle veri pähe valgus ja ma aegamööda vihaseks läksin! Kuradi Anfissa, mine veel kalale!!! Käsi tõmbus rusikasse, kuid rajakas esikus vastas samaga. Kohe näha, et nõukogude armee koolitus, jõudsin veel tunnustavalt mõelda ja pungitasin seljalihaseid, et söösta otserünnakule. Silmanurgast nägin, et ka öine külaline ajab ennast ähvardavalt laiemaks. Ah nii jah? Enne kui võõrale idamaiseid võitluskunste tutvustama hakkasin, koputasin tüübile oimukohale ja seletasin talle veelkord heaga, et kurat, ära joo nii palju, et korteriuksed segi ajad. Siin elan MINA, kas tead, tramaivõi. Oleksid korterisse number kaks Loreida juurde maandunud nagu ma ise paaril korral, kui naabri-Juhanit kodus polnud, siis poleks sinuga midagi juhtunud, aga nüüd… ise tead! Siin on tegemist tõeliste meestega! Tüüp aga punnitab silmi ja ei suvatsegi tagasi tõmmata. Tahab vastu vahtimist saada või?

Saatsin teele korraliku paremhaagi, sellise, millega laevastikus noortele salaagadele distsipliini õpetasin ja millega oleks isegi madrus Denissovi pikali pannud, kes muidu virutas nagu sepavasaraga. Ise oli selline vaikne mees, maapoiss Siberist, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga. Korra lõi, mees langes. Teist korda lõi, oli terve rivi pikali. Kolmandat korda tavaliselt lööma ei pidanud, sest kes veel püsti olid, need jooksid targu minema. Sähh sulle, raibe! Panin oma parima litaka teele ja … peegel, mille Anfissa oli feng shui parema kulgemise ja abieluõnne huvides magamistoast esikusse tõstnud, katkes klirisedes tuhandeks killuks! Nägin veel, kuidas Anfissa kerkis nagu tont pimedusest ukselävele… Mis edasi sai, raevu läinud abikaasa öisest feng shui kiirkursusest, mis sisaldas elemente sambost, ikebaanast ja tantraseksist, selle peale ei taha isegi mõelda. Hommikul oli pea paks nagu mesipuu ja sumises kurjalt nagu oleks miljon väikest mesilast sinna kärje püsti pannud. Vannitoapeeglist, sellesse ainukesest, mis korteris veel terve oli, vaatas mulle vastu idamaiste mandlisilmadega paistes lõust just nagu kapten Starohujevi kauge esiisa, Feng Hui isiklikult! Seda ma teile ütlen, et nende idamaiste asjadega tuleb ettevaatlik olla ja parem on jääda laevastikus õpitud kodumaise Feng Hui juurde, mis on kindel ja turvaline. Lähen nüüd ja panen kulmule jääd peale ning pärast võtan Feng Hui ja kapten Starohujevi auks ühe klõmaka vene viina! Üks pudel peaks mul Anfissa eest tatrakottide taha peidetud olema.

Ivar ja Anfissa peale feng shui kiirkursuste läbimist tantraseksi praktiseerimas. Pilt: http://s12.postimg.org/4lh0sp6vx/twitter.jpg

Pikk tee Nibirule – hallidest alglollideni

@ckrabat
Kõige tuntum tulnukate liik, kellest kõige rohkem on räägitud, on nähtavasti “hallid”. Neid suuresilmseid väikesekasvulisi olendeid on seotud muuhulgas kurikuulsa Roswelli juhtumiga 1947. aastal ning paljude inimröövidega. Kui jätta välja kõikide müstifitseeritud objektidega ning maaväliste olenditega tihtipeale kaasnev esoteerika, siis üritame erinevate andmete põhjal välja sõeluda selle, mis võiks pakkuda laiemat huvi ning mahtuda liiki kirjeldavate ühiste nimetajate alla. Väga paljude vaatlejate arvates pole hallide näol tegemist elusorganismidega, vaid geneetiliselt muundatud orgaaniliste robotitega. Thomas S. Minderle räägib: “Hallid on küberneetilised organismid ja geneetiliselt loodud orgaanilised robotid, kes on lühikest kasvu ja ei tee ise otsuseid. Neid on kerge toota ja isegi sõjavägi kasutab halle missioonidel, kus röövitakse inimesi ning võetakse nende mõistus kontrolli alla.” Nigel Kerner väidab: “Hallid on biorobotid (tulevad tehasest, liini pealt), kes üritavad teada saada, kust pärineb inimese hing.” Nigel Kerner on briti ufoloog ja kirjanik. Ühiseid paralleele võib hallidel leida alglollidega, millise mudeli järgi lõid nibirulased Maa peal arvuka robotkonna.

Sumeri mütoloogia ja Zecharia Sitchin räägivad kellestki igigidest. Sumeri mütoloogia järgi olid igigid anunnakite (nibirulaste) teenijad. Kui seda tänapäevasesse keelde tõlkida, siis robotid, kuid miks ka mitte alglollid, kelle eeskujul hakati Maa peal siinsetest materjalidest lolle kokku panema. Olukord, kus planeedi elanikkond on vähem kui sajandi jooksul teinud läbi märgatava kasvu ja jõudnud kiiresti kahelt miljardilt 20. sajandi kolmandal kümnendil ligi kaheksa miljardini 90 aastat hiljem ei saa seletada ainult eluea pikenemisega, sest see on kaasa toonud sündivuse vähenemise. Täiesti võimalik, et mitmetes paikades üle Maa toodavad tehased juurde uusi lolle, kes näevad välja nagu inimesed ning tööstusliku toodangu kasvades planeedi elanike arv aina suureneb. Kromanjoonide pealetung algas üldlevinud arusaamade järgi umbes 60 000 aastat tagasi, kui nad ilmusid Aafrikast Araabia poolsaarele ning tõrjusid pikkamisi välja pärisinimesed, sh neandertaalid. Nende käitumisele on iseloomulikud väga mitmed võõrliikidele omased tunnusjooned, mistõttu ei saa välistada, et tegemist ongi samalaadsete geneetiliselt muundatud robotitega nagu hallid või igigid. Pärimuse järgi lõid Nibiru reptiilid kohapealse roboti sellepärast, et igigid hakkasid mässama ja keeldusid isandate käske täitmast.

Hallid on aga kindla peale maavälist päritolu olendid. Palju on räägitud nende sidemetest riikide valitsustega, seda eriti muidugi Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu näitel, kuid nad võivad olla mõnede kõrgemate liikide vahemehed. Venemaa allikad väidavad, et KGB-l tekkisid kontaktid hallide tulnukatega 1942. aastal. Bulgaaria Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi osakonnajuhataja Luchezar Filipov on väitnud, et tulnukad viibivad Maa peal, et seista vastu “inimkonna „ebamoraalsele käitumisele”, nagu looduse hävitamine ja kliima soojenemise põhjustamine või „ebaloomulikele tegevustele” nagu kosmeetika kasutamine või kunstlik seemendamine.” Konkreetselt hallide tegevusega on seotud rohkem negatiivsed konnotatsioonid: inimröövid, geneetilised eksperimendid, ajupesu, inimeste jälgimine implantaatidega, hübriidide kloonimine ja loomine. Valdav hallidele omistatud narratiiv seob neid kõrgemate olendite (reptiilide?) teenimisega ning eksperimentide vahetu läbiviimisega.

Hallidele on omane kindlakujuline välimus ning pärimused nende kujumuutmise võime kohta on vastukäivad. Võimalik, et selline võime neil tegelikult puudub. Kirjelduse järgi on hallid 1–1,5 meetri pikkused, suurte kuplikujuliste peadega olendid. Neid iseloomustavad hiiglaslikud musta või pruuni värvi silmad, läbitungiv pilk ning kalk ja emotsioonideta käitumine. Nad suhtlevad telepaatiliselt, mida peetakse universaalseks suhtlemismeetodiks olendite vahel, kes ei räägi ühist keelt. Teadaolevalt on neid seotud ka kohapeal toodetavate lollide valmistamisega ehk siis hübriidrassi tootmisega, kes näevad välja inimese moodi, aga kelle lojaalsus ja teadlikkus on osa hallide kollektiivsest teadvusest. Vastukäivat informatsiooni võib kohata hallide intelligentsuse kohta. Lihttöölistel võib see olla üsna madal – IQ on 80 kandis, kuid juhtivatel olenditel (juhtrobotitel, nn pikkadel hallidel) võib see ulatuda kõrgemale, u. 150. Kui tegemist on tööstuslikult valmistatud isenditega, siis on loomulik, et aparatuur on kontrolli all.

Antropotsentrilised teooriad on enesekesksed konservatiivsed fundamentalistlikud ideoloogiad, mis on suletud “lubatud ringist väljapoole jäävatele teadmistele”. Teatud mõttes on see ka teadmiste kontrolli üks oluline osa, eriti silmas pidades, et loll liiga palju oma peaga mõtlema ei hakkaks, sest siis ta on palju raskemini allutatav. Maavälise sekkumise tunnistamine tähendaks aga valitseva antropotsentrilise maailmapildi hukku, kus isegi Jumal on loodud inimese näo järgi ning inimene kaotaks positsiooni kui maailma valitseja, sest kusagil on temast veelgi vägevamad. Lihtsam on uskuda, et tulnukaid pole olemas. Sellegipoolest on tsivilisatsioonide tekke seletamine maavälise sekkumisega väga ratsionaalne, sest see paneks üsna mitmed mütoloogilised ning raskesti seletatavad pärimused hõlpsasti paika. Kõige suuremaks takistuseks on siin inimeste religioosne maailmapilt, mis käsitleb maailma lõpuni lahendatud saladusena, aga pole alternatiivsetele teedele avatud, vaid koguni kardab neid. Inimkonna maaväline päritolu ei tohiks iseenesest kahtluse alla seada tema religioone. Religioonid on õpetused, mis ei peaks kaduma lihtsalt sellepärast, et nendega seotud keskkond muutub.

Niisamuti ei saa ka Zecharia Sitchini käsitlust sumeri mütoloogiast võtta absoluutse tõena, kuid see ei muuda veel seda lõpuni väärtusetuks. Ulmekirjanik Erich von Däniken on öelnud: “Zecharia Sitchini teooriad on väga huvitavad, eriti maavälise intelligentsi poolt loodud inimese teooria, sest antiikmaailma ajaloos on mitmeid kirjutisi, kus inimene loodi jumala enda näo järgi. Oleme kauge ühiskonna järeltulijad ja see ei välista evolutsiooni, sest evolutsiooni käigus saabus keegi siia ning tegi meie geenides muudatusi. Zecharial olid suurepärased ideed, kuid ühega ma siiski ei nõustu – et meie päikesesüsteemis tiirleb veel üks planeet, mis teeb Päikesele ringi peale iga 3600 aasta tagant.” Kindlasti mitte planeet, vaid kõigest kosmoselaev ja kindlasti mitte iga 3600 aasta tagant, aga kõik see muu …. kes teab?

Hall tulnukas. Foto: http://www.hyper.net/ufo/pics/alien.jpg

Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees

@jolli & ckrabat
Suvepäev Tallinnas Lennart Meri lennujaamas. Äsja on maandunud tšarterreis Sitsiiliast. Saabuvaid reisijaid on vastu võtma tulnud ka ajakirjanduse esindajad.
Ajakirjanik kaamerasse: Tänasel sulnil juunikuu päeval, kui päike lõõskab nagu Sahara luidete vahel, oleme saabunud Tallinna lennujaama Itaalia põgenikelaagrist saabuvaid pagulasi vastu võtma. Mängib pasunakoor ja rahvariietes neiud tervitavad tulijaid lilledega. Katsume jutule saada ühega neist tuhande kuuekümne neljast kvoodipagulasest, keda Euroopa on meile eraldanud. (Pöördub valgete triipudega sinist dressi ja musta nokatsit kandva tõmmu noormehe poole, kes hoiab käes sikspäkki Saku Originaaliga.) Hello, welcome to Estonia! Do you speak English?
Jaak: Möh? Mis englišš, tramaeivõi! Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!
Ajakirjanik: Aaa… Vatöfakk??? … Eee, jaa, muidugi … Kuidas teie nimi on?
Jaak: Jakalu Mbata Botsulu, see on eesnimi, aga kutsutakse Jaaguks. Perenime jätaksin hetkel enese teada. Tead, seda nimetatakse privaatsuse säilitamiseks!
Ajakirjanik: Räägime teie nimest, Jakalu Mbata Botsulu, kas see tähendab midagi?
Jaak: Jah, see tähendab meie hõimu dialektis meest, kes jookseb kesköisel lagendikul kiiremini kui gepard, kes tunneb sebra lõhna. Joosta mulle meeldib, see on perekonna viga. Juba minu vanaisa oli Botswana olümpiakoondises, jooksis maratoni. Tema mulle selle nime panigi. Aga sina võid mind lühemalt kutsuda, ütle mulle Jaak. Noh, see on ju peaaegu sama!
Ajakirjanik: Aga ikkagi, suudate te seda tõestada, et olete just Jakalu Mbata Botsulu?
Jaak: Mida? Mis mõttes? … (ähvardavalt) Mind tunnevad paljud. Küsi Akimi või Mustafa käest, kui ei usu.
Ajakirjanik: Ma mõtlen, et kas teil on mulle mingit dokumenti näidata?
Jaak: Muidugi on. See tähendab, et oli. Aga ma viskasin enne laevale minekut passi ära.
Ajakirjanik: Viskasite passi ära?
Jaak: Jah, vette! Lendas nagu linnuke otse Vahemere lainetesse!
Ajakirjanik: Ma ei mõista…
Jaak: Pass laevas, see toob halba õnne! See on märk eelnevast elust, aga mina tulin siia uut elu alustama ja eestlaseks saama. Meile, aafriklastele, on hea õnn väga oluline! Paljud asjad võivad sulle halba õnne tuua. Näiteks kui laenad kelleltki raha, siis see võib tuua väga halba õnne, muidugi juhul kui sind üles leitakse. Või lähed naistesse. Ka see võib väga halvasti lõppeda, kui mees koju tuleb. Õnnega ei mängita, mees! Varem olin Jakalu Mbata Botsulu, aga nüüd olen lihtsalt Jaak. Said aru?
Ajakirjanik: Eee… pagulane Jaak, kas oli raske Eesti ühiskonda integreeruda? Kuidas teil lõimumine läheb?
Jaak: Läheb hästi, näed ju isegi! Teen juba vahet Saku ja A le Coqi õlledel. Alguses oli väga raske, aga siis ma sain aru eestlaste ootustest ja hakkasin nendele vastama. Õppisin õlut jooma! Meil kodus keegi õlut teha ei oska. Õlle juurde aga tuleb rääkida poliitikast, aga meil Aafrikas ei ole ka poliitikat. Igatahes mulle õlu ja poliitika meeldivad, aga tiblad, raisk, ei meeldi! Käivad koledasti pinda ja tahaks neile kohe lõuksi anda! Üldiselt integreerusin hästi, ainult jah, see päevitus pole maha tulnud, selle järgi küsitakse siiamaani, et “duuju spiik inglišš?” Tra, ega ma mõni neeger ei ole, raisk! Õnneks Eestis päike ei paista ja küll see päevitus tuleb kunagi ise maha!
***
Ajakirjanik: Alustasite pikka teekonda Aafrika lõunaosast ja jõudsite lõpuks põgenikepaadiga Itaaliasse. Räägite meile ehk lähemalt, kuidas teist eestlane sai ja te lõpuks Eestimaale jõudsite? Kas te olete meie kodakondsuseksami sooritamisele ka juba mõelnud?
Jaak: Tead, meil Botswanas on ju muidu kena kõik, aga ühel päeval viskas üle. Kaua sa seal Kalahari kõrbes ikka passid, igav liiv ja tühi väli nagu ütleb teie, nüüd juba meie luuletaja Juhan Liiv. Hakkasin ühel ilusal päeval põhja poole astuma, jõudsin Niigerisse Agadezi linna, sealt kolm päeva veoauto kastis Sabhasse, see on juba Liibüas. Seal kohtasin tüüpi, kes lubas meid Vahemere äärde viia ja seda ta ka tegi, ütles, et sealt on ainult 15 kilti Euroopasse. Õnneks oli mere ääres paat, mis oli hea raha eest nõus mind üle mere tooma. Raha mul oli, teenisin mõnda aega palgasõdurina, sest pika teekonna peale jäi üsna mitu sõjakollet ja seal teenis hästi. Natuke sain tee peal kohatud valgetelt turistidelt, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Minuga tuli kaasa minu õde Jeanne, temaga õnnestus ka natuke raha teenida, panin ta vahepeal ühele kohalikule beduiinile mehele, pärast röövisin tagasi. Tead, omasid lahinguväljale maha ei jäeta, raisk. Siis jõudsime Itaaliasse ja seal pandi meid põgenikelaagrisse. Kõik Euroopa riigid käisid meid Itaalias üle vaatamas ja iga riik valis endale välja sobivad põgenikud, sellised, kes olid võimelised integreeruma. Kui eestlased tulid, siis kõigepealt küsiti, kas viina armastad ja sealihaburks meeldib? Selle järgi tunnevad eestlased teisi eestlasi burksiputkade juures ära. Mina vastasin, et meeldib! Peab meeldima, muidu jäängi Itaaliasse ja seal antakse ainult makarone ja veini. Ütlesin neile veel hea mulje jätmiseks ka esimesed eestikeelsed tervitussõnad: “Turvasex!” Üks naisturist kunagi õpetas mulle, mida eestlased viina juues üksteisele soovivad.
Ajakirjanik: See toost kõlab muidu: “Terviseks!”, aga teie keeleoskus on suurepärane! Imetlusväärne, Jaak! Jätkake, palun!
Jaak: Eestisse pääsemiseks pidin sooritama pagulasteeksami, aga see oli lihtne. Näidati kahte pilti: mõlemate peal olid mehed, eurooplased, valged kui lumi. Küsiti, kumb sulle rohkem meeldib? No meile, aafriklastele, olete te valged inimesed kõik väga sarnased, ega näo järgi eriti vahet ei tee. Ühel mehel oli kikilips kaelas, teisel oli aga kiilaspea. Meie maal on kiilaspea tarkuse tunnus, ma oleksin selle pildi valinud. Aga öeldi ette, et ei tohi, et kiilaspeaga on teise riigi mees ja kikilipsuga on meie mees. No nii ma hakkasingi juba kultuurikontekstile pihta saama.
Ajakirjanik: Mida veel küsiti?
Jaak: Näidati ka mitmeid lippe, milline meeldib? Lipu valimisega ei olnud mul mingit probleemi, mulle meeldisid muidugi meie omad lipuvärvid – sinine, must ja valge. Just nagu meil, Botswanas, täpipealt! Aga see teine lipp, mida näidati, see oli natuke nagu meie naabri, Namiibia oma. Valge, sinine, punane. See mulle üldse ei meeldinud! Ükskord, kui noorte meestega naabrite juurest naisi käisime toomas, anti seal mulle peksa! Päris korralikult kohe. Vat selles osas oleme teie, eestlastega täiesti ühel meelel, et naabritega tuleb ettevaatlik olla ja neid hoolega valida ning kui vaja, virutada neile raudlatiga. Minule ka ei meeldiks, kui minu naabriks koliks elama namiiblane! Selles osas oleme me Botswanas eestlastega täiesti ühel meelel! Kodakondsuseksam aga ei tohiks minu jaoks mingi probleem olla, selle Juhan Liivi luuletuse: “Kui on must, siis näita ust!” õppisin ma jõuluvanale ettelugemiseks ära.
***
Ajakirjanik: Kas te eesti muusikaga olete jõudnud juba tutvuda? Mis muusikat te kuulate? Meil on siin laulupeod ja Gustav Ernesaks ja me osaleme Eurovisioonil. Olete ehk kuulnud Tanel Padarist ja David Bentonist?
Jaak: Kes need veel on? Pole neist kunagi kuulnud. Aga ma tean, et teil on siin Genka, Beebilõust, Suur Papa ja need teised poisid, kes teevad neegrimuusikat. Jah, nad on päris naljakad! Räppmuusika mulle endale eriti ei meeldi, see on rohkem selline afroameerika muusika, mina olen afroaafriklane. Mulle meeldib klassika, näiteks Viini filharmoonikud, Arvo Pärt, René Eespere. Tead seda laulu jah? Ükskord siin, kokku said… Kuradi ilus lugu!
Ajakirjanik: Ja räpp ei meeldigi?
Jaak: Väga vähe on häid räppareid! Eriti vähe on häid valgeid räppareid! No mulle on see teie räppmuusika umbes nagu teie kuulaksite Justamenti rahvalikku laulu Petseri tsurast ja Hiitola ätist ette kandmas, aga bänd koosneb neegermuusikutest. See, tead, on delikaatne teema.
Ajakirjanik: Tõsi. Kuidas te kultuurilistest erisustest üle saate?
Jaak: No vaata. Kui mina ütlen teisele mustale mehele: “Yo, wazzup nigga?” Siis see tähendab, et: “Jou, kutt, kuule!” Aga kui sina ütled mulle: “Yo, wazzup nigga?”, siis on minu jaoks tegemist päris suure rassistliku solvanguga, seda meile õpetati pagulaslaagris. Ära sina palun mulle nii ütle, sest sa nagunii ei oskaks seda õigesti teha! Vaata, siin on nagu terve semantiline ja kultuurilis-narratiivne märgisüsteem: artikulatsioon, miimika, käemärgid, diktsioon… ja paus peab kandma. Isegi kellaaeg on oluline! Sina aga lendad kuskil keskpäeval peale… ja ongi…
Ajakirjanik: Rassistlik?
Jaak: Nojah. Hakkad juba pihta saama!
Ajakirjanik: Kas eesti keel on väga raske? Kuidas te üldse eesti keele omandasite?
Jaak: Oeh! Alguses oli ikka väga raske! Kõik need käänded ja pöörded ja grammatika. Meil Aafrikas oli hommikul mingi 56 käänet. Õhtuti oli natuke vähem. Aga ikkagi oli teie keel raske, kuni ma nipi ära tabasin!
Ajakirjanik: Mis nipi?
Jaak: Noh, te räägite ju tagurpidi! Kuidas ma kohe aru ei saanud? Nüüd, kui tahan midagi eesti keeles öelda, siis mõtlen kuidas tagurpidi öelda ja ongi kohe puhtas eesti keeles. Capisci?
Ajakirjanik: See oli nüüd vist hispaania keeles?
Jaak: Itaalia keeles. Seda me rääkisime põgenikelaagris. Laulsime “Lasciatemi cantare…”, see on ju eesti keeles sama: “Kui mina hakkan laulemaie…” Teie keel ja itaalia keel on väga sarnased, ma saan mõlemast hästi aru.
Ajakirjanik: Meie keel on rohkem soome keelega suguluses.
Jaak: A… Võib-olla… ma tõesti ei tea, kas eesti keel on somaali keelega sugulane. Aga meil on siin paar somaallast ka pundis, küsin pärast nende käest järele!
***
Ajakirjanik kaamerasse: Me vestlesime ühega saabunud kvoodipagulastest, Jaaguga, kes on meie ühiskonda juba hästi lõimunud ning räägib puhast eesti keelt. Lõpetuseks küsiksin Jaagult, milliste unistuse täitumist te pikisilmi ootate? Mida mina saaksin teie heaks teha, et esimene päev uuel kodumaal paremaks muuta?
Jaak: Osta mulle üks õlu, tead. Ja võta burksi ka! Neli burksi, sealihaga! Ja las panevad korralikult vene sinepit peale! Aga unistus… Tead, mul praegu pole pappi, aga nii kui pappi saan, ostan endale kasutatud bemari ja tuunin selle korralikult üles, põhjatuled panen ka alla. Ja tööle tahan ka minna, Soome ehitajaks. Las siis näevad, kes meist on rohkem tõeline eestlane!


Pagulasneeger Jaagust tehakse eestlast. Foto aadressilt: http://thefunnyplanet.com/pictures/15484.jpg

Multikulti teoreem III – kui on must, siis näita ust!

@ckrabat
Käesoleval ajal on Euroopa avalikkuse tähelepanu fookusesse tõusnud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida paadipõgenike probleem. Lõuna-Euroopa riigid on sattunud Aafrika ja Lähis-Ida lugematute poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide eest põgenevate tulnukate rünnaku alla ning soovivad oma muret teiste eurooplastega jagada. Eestis on see aga põhjustanud järjekordse hirmuvoo palangu, mis on võrreldav tatarlaste rünnakuga Dino Buzzati romaanis “Tatarlaste kõrb”. Nimetuse “tulnukas” kasutamine ei ole siinkohal juhulik, sest teistsugusest kultuurikeskkonnast saabunud inimeste assimileerimine on sarnane mõnest teisest tähesüsteemist saabunud külaliste kohandumisega teistsuguses keskkonnas. Migrantide saabumine Euroopasse on kaasa aidanud meie kohalike äärmuspoliitikute tähetunnile. EKRE lipukirjaks muutunud migratsioonivastasus ja tema ühe ideoloogi Martin Helme hüüdlause “Kui on must, siis näita ust!” leidis postkastist ootamatu kingituse, tondi nr. 5, millega on hea lolle hirmutada ning põhivoolu meedia viha õhutavate trummipõrinate hoogsal toel oma valijate ridu kasvatada, et lähitulevikus jõuda natsionaalsotsialistliku Eesti unelma juurde koos sellega kaasneva võõraviha, protektsionistliku majandussüsteemi, massirepressioonide ja militaristliku ühiskonnaga. Äärmuslikust küljest üritas EKREt üle kavaldada marginaalpoliitik Kristiina Ojuland, kes kuulutas kadu “valgetele naistele”.

Eestis kombeks kahelda NATO artikkel nr. 5 (mitte segamini ajada tont nr. 5-ga) paikapidavuses ning tänitada oma lähemate ja kaugemate naabrite kallal, et need pole olnud meiega piisavalt solidaarsed, pole olnud varmad meid meie idanaabri vastu kaitsma ning pole olnud valmis suurendama oma sõjalisi võimeid. Solidaarsusest on meil muidugi omamoodi arusaamine, et kõik teised peavad meiega solidaarsed olema, kuid meie ise teistele appi ei lähe – sest nemad pole väidetavalt jälle meiega solidaarsed. Ammu on meelest läinud, kuidas eestlased 70 aastat tagasi paatidega Läänemerd ületasid. Kaarel Tarand kirjutas “Õpetajate lehes”: “Riigikogu Euroopa asjade komisjoni aseesimees (Jaak “Wunderkind”) Madison jõudis märgi maha saada ka immigratsiooni ja pagulaste teemal. Kergendustundega lugesid Itaalia hävituslendurid tema avaldust, et Eesti «ei pea kandma kahjusid selle tõttu, et mõni Lõuna-Euroopa riik ei suuda enda piiri valvata». Nad loodavad, et nemadki ei pea enam neis mõttetutes ja pimedates Šiauliai ja Ämari kolgastes konutama lihtsalt seetõttu, et mõnel Balti riigil õhuväge pole. Solidaarsus missugune! ” Solidaarsusprintsiibist lähtudes ei ole meil õigus mitte mõista itaallaste ja kreeklaste muresid ja samal ajal nõuda, et nemad meie muredest aru saaksid.

Potentsiaalse valijaskonna hirmutamine lahendab paraku sama vähe probleemi ennast kui vastuvõtukvootide kehtestamine. Probleemi lahendamine sõltub siiski eelkõige nendest põhjustega toimetulemisest, mis on ajendanud tuhandeid kriisipiirkondade elanikke oma kodupaikadest lahkuma ja sundinud neid ette võtma ebaturvalist teekonda üle Vahemere. Kindlasti ei ohusta 326 või isegi 1064 pagulast mitte kuidagi Eesti demograafilist situatsiooni ning ei ole mõtet esile manada sellega seonduvaid põhjendamatuid tonte ja hirme. Kuid ühtlasi ei lahenda vastuvõtukvootide kehtestamine ja põgenike saabumine turvalisse Euroopasse neid probleeme, mis ootavad lahendamist nende lähteriikides ning probleemide kasvades vajame iga aastaga aina suuremaid kvoote. Vastasel korral, kui me tegeleme probleemiga reaktiivselt ning väldime proaktiivseid lahendusi, võime mõne põlvkonna järel seista silmitsi nende probleemidega, mis täna leiavad aset Lääne-Euroopas, kui sotsiaalselt mitte kohanud immigrantide järglased muutuvad kergeks saagiks äärmusrühmitustele.

Pagulastega seonduv narratiiv on poliitikute populistlikest eesmärkidest lähtuvalt kaetud müütidega. Euroopa solidaarsus ei pea avalduma vastuvõtukvootides, vaid lahenduste leidmises nendele lahendamata probleemidele, mille all kannatavad lähteriikide elanikud, sest ainult nii on võimalik põgenikevoolu peatada. Juba saabunud põgenike puhul tuleks solidaarsusklauslit rakendada teisest otsast, alustades mitte kohustuslikest kvootidest, vaid sihtriikide poolt pakutavast vabatahtlikust panusest. Panus pagulasprobleemi lahendamisele kaasa aitamisel võiks jääda siseriiklikku pädevusse. Mõnesaja põgeniku vastuvõtmine ei käi hea tahte olemasolul Eestile üle jõu, kuid see nõuab esiteks juba siseriiklikku konsensust riigi ja kohalike omavalitsuste vahelt. Vältida tuleks sisserändajate getostumist, vaid nad tuleks võimalikult ühtlaselt jaotuda erinevate omavalitsuste vahel, mis hõlbustaks ka sisserändajate lõimimist Eesti ühiskonda. Kokkuvõttes näen mina probleemi pigem selles, et sisseränne ei lahenda seda põhjustanud probleemi ennast, mitte, et mõnisada või tuhatkond migranti ohustavad Eesti demograafilist olukorda ja sotsiaalset turvalisust. Eesti on juba täna selline riik, kus sisseränne ületab väljarände.

 

 

juuni 2015
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.