Tänapäeva vabadussõjalased ja nende mineviku varjud

@ckrabat
Viimasel ajal on mõningast tähelepanu äratanud vastne Riigikogu Vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühm, mille esimees on keskerakondlane Jaanus Karilaid ja mille liikmed on Aadu Must, Heimar Lenk ja Märt Sults Keskerakonnast ning Mart Helme, Martin Helme ja Henn Põlluaas EKREst. Ajalehes Postimees küsib Rait Maruste: “Toetusgruppi kuuluvate ekrelaste sedalaadi aktiivsust võib ehk seletada nende liikumise ideoloogilise põhjaga ja sellest lähtuva tõsi- või lihtsameelsusega. Siin võib tõdeda ekrelaste ja vabadussõjalaste teatud sarnasust. Kuid vaevalt, et see grupp on Keskerakonna juhtimisel kokku tulnud Keskerakonna ideoloogiast (kui selline olemas peaks olema) lähtuvate akuutsete Eesti päevapoliitiliste küsimuste lahendamiseks. On see teema erakonna elektoraati painav ja lahendamist vajav? Raske uskuda. Kuid milleks siis?” Oleme ringkonnaülemaga ennegi tähelepanu juhtinud, et kui Venemaa süüdistab Eestit natsismi rehabiliteerimises ja vähemusrahvuste diskrimineerimises, siis ilmuvad Eestis kohe välja jõud, kes üritavad kogu maailmale tõestada, et Eestis asjalood ongi sellised nagu Moskva propaganda kirjeldab ning Teises maailmasõjas oli Eesti Adolf Hitleri truu liitlane. Sarnast propagandatrikki on teadagi kelle poolt kasutatud ka Ukrainas.

Keskerakonna seltsimehed Toom, Kõlvart ja Stalnuhhin on varmad eestlasi süüdistama natsionalismis ja fašismilembuses, kuid Keskerakonna toetus sarnaseid ideid kandva liikumise rehabiliteerimiseks on nende jaoks ilmselt ok. Vabadussõdalaste liikumine oli kindlasti mitmekihiline, mille loosungid ülistasid paksu riiki, valju korda ja vaikivat ajastut ning ideoloogilises plaanis võiks neil EKREga olla palju ühiseid tähti, sest mõlema ideoloogist platvormi võiks iseloomustada kui rahvuslik-sotsialistlikku militarismi. Eesti Vabadussõjalaste Keskliit loodi 1929. aastal. 1930. aastal toimus rühmituse esimene kongress ning valis juhatuse koosseisus vandeadvokaat Artur Sirk ning kindralid Andres Larka ja Ernst Põdder (suri 1932). 1932. aastal võeti suund erakonnastumisele, kui liikmeteks hakati võtma Vabadussõjas mitte osalenuid. “Vaba maa” esitab vapside toetajate koondportree, mis annab läbilõike 1930.-te Eesti ühiskonnast. Admiral Johan Pitka kirjeldas muutunud olukorda: “Nüüd on sinna niipalju mitte-vabadussõjalasi vastu võetud, et vabadussõjalased ise seal kaugeltki kaaluvam ollus ei ole. See on väga kirju kogu, kellel on ühine ainult protest maksva korra vastu.” Protestiliikumisena kogusid vabadussõjalased ühiskonnas positiivset reaktsiooni. Kui sõjaväestatud organisatsioonid 1933 keelustati reorganiseeriti see poliitiliseks organisatsiooniks Eesti Vabadussõjalaste Liiduks.

Liikumise teisel kongressil 1931. a. tulid nad välja ideega Põhiseaduse muutmiseks, taotledes laialdaste volitustega riigipea institutsiooni kehtestamist, parlamendi koosseisu vähendamist 50 liikmele ja proportsionaalsete valimiste asendamisest isikuvalimistega. Paradoksaalselt viis 1934. aasta riigipöördega vapsid keelustanud Konstantin Päts nende ideed lõpuks ka ellu. Liikumise sotsiaalne baas oli sarnane Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Parteiga, kes olid rahulolematud kehtiva ühiskonnaga ning nägid lahendust äärmusrahvusliku režiimi repressiivses kehtestamises. Ajaleht “Vaba Maa” kirjutab:” Vabadussõjalased on oma ridadesse kogunud palju rahulolematut, kriisi all kannatavat elementi, nii tööliskonnast kui ka intelligentsi hulgast. Oleks olnud loomulik oodata, et väliselt vabadussõjalaste demonstratsioonile tunnevad kaasa kõik kriisi all kannatavad töötavad kihid, kellele vabadussõjalased oma miitingukõnedes annavad lootusi peatseks paremate aegade tulekuks. Kuid nähti hoopis vastupidist pilti. Kongressi puhul olid lipud välja panud ainult kesklinna, meie jõukasse klassi kuuluvate inimeste majadele. Ja mis veel imelikum ― kõige rohkem lippusid nähti nendel hoonetel, kus majaomanikeks on peamiselt muulased, näiteks Harju ja Viru tänaval. Väga agarad olid oma “truualamlust” demonstreerima teiste hulgas ka juudid.” Vapside poliitiliste võitudena võib välja tuua 1933. a. oktoobri põhiseadusreformi rahvahääletust, kus nende esitatud projekt võeti vastu suure häälteenamusega (72,7%). 1934. jaanuaris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel saavutasid vapsid edu mitme linnavolikogu valimistel: Tallinnas 51,7%, Tartus 49,2%, Narvas 45%, Viljandis 40%, Nõmmel 36,7%, Võrus ja Valgas 30%, Tapal 26,7%, Rakveres 23,3% kohtadest. Märksa vähem toetust said nad alevites ja valdades, üleriigiliselt tuli kokku veidi üle 10% häältest ja 12% kohtadest.

Täna 80 aastat hiljem, mis ühendab Vabadussõjalaste Liitu, Keskerakonda ja EKRE-t? See on ühtne sotsiaalne tellimus, mis põhineb hirmu motiivil ning selle põhjal tekkinud konsolideerival emotsioonil ehk vihal kõikide teistsuguste vastu ehk kes klassifitseeruvad Meie-Nemad dihhotoomias Teiste alla. Kaur Kender kirjutab: “Noored tõelised eestlased tahavad hullult olla nagu nende eakaaslased ülejäänud planeedil. Lõbusad, uudishimulikud, tundlikud. Aga see keskkond, mis kõmiseb väljasuremisega hirmutamisest, võõravihast, üha karmistuvatest karistustest, homofoobiast ja kus kogu aeg pritsib verd, sest vanemad tõelised eestlased tapavad teisi eestlasi ja jälestavad neegreid, rätipäid, migrante, okupante, vante, sibulaid, tiblasid – see keskkond lihtsalt ei lase lõbus olla.” Sarnast ideoloogiat viljeleb Venemaal Keskerakonna vennaspartei “Ühtne Venemaa”, mistõttu seosed Vabadussõjalaste Liiduga ei tundugi enam nii ebaloomulikud kui nad esimesel silmapilgul võiksid tunduda.

Maakonna sünd: “Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mida asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Programmi eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine. Rahvusteadlikkus pidi olema väikestesse maakondlastesse juba emapiimaga sisse viidud. Kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati. Maakonna kodanikud sorteeriti vastavalt tõutunnustele. Tõupuhtust hakati hindama baltisaksa teadlase Karl Ernst von Baeri poolt üheksateistkümnendal sajandil teoses „Maakondlaste endeemilistest haigustest” kirjeldatud tunnuste järgi. Kõrgema kategooria maakondlastena ideaalina nähti ette keskmist kasvu, turdi, loiu, kahvatu ning märkimisväärsete näojoonteta näo, blondide juuste, flegmaatilise temperamendi ja aeglaste liigutustega isendeid.”

Vapsid, esiplaanil kindral Larka. Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/4f/Estonian_League_of_Freedom_Fighters_-_Vaps_Movement_-_Roman_salute_1.jpg

mai 2015
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.