Hipiliikumise kuldsed aastad

@ckrabat
Juhtusin alternatiivportaalist telegram.ee lugema artiklit Hawaii osariigi Kauai saare hipiparadiisist Taylor Campist, mis eksisteeris aastatel 1969-1977. Hipide subkultuur on tänapäeval vajumas unustuse hõlma, kuid tema kuldajad langes möödunud sajandi kuuekümnendate lõppu, eriti aastatesse 1967-1970, ning teatud mõttes oli see loogiline järg pärastsõjaaegsete biitnike subkultuurile, mille kultusteos oli Jack Kerouac’i (1922-1969) “Teel”. Kerouac’i kõrval olid selle generatsiooni tuntuimad loomingulised esindajad Allen Ginsberg (1926-1997) ja William S. Burroughs (1914-1997), kuid selle generatsiooniga on seostatud mitmeid jazzmuusikuid, näiteks Dizzy Gillespie’t (1917-1993). Biitnikke ehk “Beat generation’i” iseloomustasid antimaterialism, narkootikumid ja seksuaalne vabadus ning need väärtused pärandusid neilt edasi hipidele. Biitnikute subkultuuri üheks ägedaimaks kriitikuks sai hilisem üks tuntumaid neokonservatiivide ideolooge Norman Podhoretz (1930), kes süüdistas neid primitiivsuses ning kriminaalses mõtlemises, vastandades neid “korralikele” või “normaalsetele” inimestele. Hipikultuuri ikooniliseks keskuseks muutus USA lääneranniku linn San Francisco ja eriti selle Haight-Ashbury distrikt, kus 14. jaanuaril 1967. aastal toimus Kuldvärava pargis üritus “Human Be-In“, kui poeedid Allen Ginsberg, Gary Snyder (1930) ja Michael McClure (1932) juhtisid dharmaistlikku mantrat “Om” skandeerivat rahvahulka. Hipiliikumine rõhutas isiksusekesksust, kultuurilist ja poliitilist detsentraliseerimist, kogukondlikku elu hipikommuunides, sugudevahelist võrdõiguslikkust, vastuseisu tarbijaühiskonnale, kõrgendatud keskkonnateadlikkust ja väljumist materiaalsest maailmast, mis sageli toimus narkootiliste ja psühhedeelsete ainete mõjul.

Hipiliikumine levis Ühendriikide ülikoolidesse, eriti mõjutasid nende radikaalsed ideed California Ülikooli Berkeley haru, kust sai 1964-1965 alguse Fidel Castro Kuuba revolutsioonist mõjutatud vasakpoolne vaba sõna liikumine (Free Speech Movement). Üks hipiliikumise generaatoreid oli Vietnami sõja vastane liikumine. Kuuekümnendatel kehtis Ameerika Ühendriikides kohustuslik ajateenistus ning tolle ajastu noori ähvardas saatmine Vietnami sõtta demokraatiat kaitsma nagu nende Nõukogude Liidu eakaaslased kümmekond aastat hiljem võisid leida end ühtäkki Afganistanist. Nii kerkis loosung “Make love, not war“. Vabaarmastuse levitamisega vastanduti võimutruule mainstreamile, kes toetas sõda, traditsioonilist perekonda ja kapitalistlikku tarbijaühiskonda. Berkeleys alguse saanud “Flower Power” muutus sõjavastase liikumise hüüdlauseks, mille järgi hipisid hakati kutsuma lillelaste põlvkonnaks. Allen Ginsberg avaldas 1965. aastal essee “How to Make a March/Spectacle“, milles ta soovitas lillede jõu kasutamist valitsusringkondade ja jõustruktuuride mõjutamiseks – ulatades neile lilli. Ginsberg nägi lilleliikumises vastujõudu agressiivsetele subkultuuridele nagu Põrguinglite (Hell’s Angel) mootorrattakultuur, kes toetasid sõda, nimetasid sõjavastaseid kommunistideks ning lubasid sõjavastased demonstratsioonid jõuga laiali peksta.

Human Be-In” oli stardipauguks 1967. a. suvel kulutulena Ühendriikide läänerannikul levinud “armastuse suvele (Summer of Love)”. Juunikuus toimunud Monterey rahvusvahelise popmuusikafestival pani aluse mitmete hipigeneratsiooni staaride nagu Jimi Hendrix, The Who, Ravi Shankar, Otis Redding, The Mamas & The Papas ja Janis Joplin tähelennule. Hipiliikumisega kaasnes liberaalne või isegi libertaarne maailmavaade, sageli selle radikaalsetes vormides. Teatud mõttes võib hipiliikumises näha vastureaktsiooni normatiivsele maailmale, mille abil on valitsev eliit iidsetest aegadest peale üritanud stultoloogilisi vorme oma kontrolli all hoida. Vahetult enne “Human Be-In” toimumist keelustati 6. oktoobril 1966. a. Ameerika Ühendriikides LSD, mida on samuti seotud hipikultuuriga. Hipigeneratsiooni üks tuntumaid ikoone oli psühholoog Timothy Leary (1920-1996), narkootikumide legaliseerimise aktiivsemaid eestvõitlejaid. Hipiliikumise sümboolne võidukäik kulmineerus 400 000 osalejaga Woodstocki muusikafestivaliga New Yorgi lähedal 1969. aasta augustis ja 1969. a. detsembris toimunud skandaalse Altamonti muusikafestivaliga Californias. 1970. a. toimus generatsiooni kuulsaim muusikaline sündmus Euroopas – Wighti saare muusikafestival Suurbritannias. Arvatakse, et 1970-te aastate alguses elas Ameerika Ühendriikides hipikommuunides umbes 750 000 inimest. Hilisem USA roheliste presidendikandidaat Stephen Gaskin (1935-2014) rajas 1971. a. Summertowni lähedal Tennessee osariigis hipikommuuni “The Farm“, kus oli vahepeal ligi 1200 elanikku. Veel täna on sinna jäänud 150 asukat.

Kuigi suur osa hipidest jäid väljapoole poliitikat, siis teatud osa muutus poliitiliselt aktiivseteks. 1967. aasta viimasel päeval loodi Noorsoo Rahvusvaheline Partei (Youth International Party) ehk yippied – äärmusvasakpoolne anarhistlik liikumine, mille eesotsas olid Abbie Hoffman (1936-1989), Anita Hoffman (1942-1998), Jerry Rubin (1938-1994), Nancy Kurshan (1944), and Paul Krassner (1932). Yippied üritas luua alternatiivset maailma (toidukooperatiive, põrandaaluseid ajalehti, tasuta haiglaid jne) valitsevale tarbijaühiskonnale. Nende tegevus aktiviseerus 1968. aasta presidendivalimiste Demokraatliku Partei konvendi ajal Chicagos, kui nad organiseerisid seal kuuepäevase elufestivali hipikultuuri propageerimise ning sõjavastaste demonstratsioonidega, mis lõppes kokkupõrgetega politseiga. Chicago seitsmik – A.Hoffmann, J.Rubin, David Dellinger (1915-2004), Tom Hayden (1939), Rennie Davis (1941), John Froynes (1939) ja Lee Weiner (1939) mõisteti lõpuks teise astme kohtus 1972 õigeks, kuigi esimesed viis neist olid saanud 1970. aastal süüdimõistva otsuse. Nendega koos kohtu all olnud “Mustade pantrite” liikumise üks asutajaid Bobby Seale (1936) sai neljaaastase vanglakaristuse. 1970. a. toimusid üliõpilaste kokkupõrked võimudega Jackson State University‘s ja Kent State University‘s Ohios.

Kauai saarel filmistaar Elizabeth Taylori venna Howard Taylori kuueaakrisele krundile rajatud sajakonna hipiga Taylor Camp vastas ajastu meelsusele. Kuuekümnendate lõpp viitas revolutsioonilisele hüppele inimkonna ajaloos, kui inimesed üritasid välja murda rutiinsest elukorraldusest ja leida uut maailma olemasoleva asemele. Revolutsioonilisus kujunes ajastu märksõnaks. Lääne-Euroopas puhkesid ulatuslikud üliõpilasrahutused, mis mais 1968 kulmineerusid Pariisis. Tapeti Martin Luther King ja Robert Kennedy. Tšehhoslovakkias puhkes õitsele Praha Kevad, mis andis tugeva hoobi kommunistlikule maailmasüsteemi alustaladele. Kõikjal protesteeriti Vietnami sõja vastu. Neil Armstrong ja Edwin Aldrin astusid esimeste inimestena Kuu pinnale. Põlisameerika aktivistid vallutasid 1969 kurikuulsa Alcatrazi saare Kuldsarve lahes ja haldasid seda 1971. aastani. Muusikamaailmas domineerisid Briti ansamblid The Beatles ja The Rolling Stones. 1970.-te aastate keskel peale hakkas hipiliikumine taanduma uute põlvkondade ja uute subkultuuride tulekuga – punkarid, disko jpt alternatiivkultuurid. Maailm rahunes pikkamööda ning hipide rahusõnum võeti omaks. 1973 sõlmiti Pariisi rahukokkulepped. Ameerika Ühendriikide väed lahkusid Vietnamist ja lõpetati noorte võtmine ajateenistusse. Rahvusvahelistes suhetes hakati enam rääkima pingelõdvendusest ja relvastuse võidujooksu peatamisest. Richard Nixon külastas Hiinat ja sõlmis Nõukogude Liiduga ballistiliste tuumarelvade piiramise lepingu. 1975 toimus Helsinki tippkohtumine.

1977. aastal evakueerisid võimud Taylor Campi asukad ning laager põletati maha, et sinna rajada kasumit tootev puhkeala Na Pali State Park. Hipiliikumise lainehari juba maha vajunud ning maailm valmistus vastulaineks, millega üritati summutada vahepeal lõkkele puhkenud vabaduse vaim. Maailm muutus taas normaalseks, loobus hipilist naiivsest idealismist ning keskendus taas materialistlikele väärtustele. 21. sajandi künnisel alustati Ameerika Ühendriikides 11. septembri narratiivile toetudes vasturünnakuga – neokonservatiivse kontrrevolutsiooniga. Teatud paralleele võib leida praeguse ajaga, kui mitmel pool on välja kujunenud tugev antiliberaalne sotsiaalne tellimus, põhiliselt Venemaal ja endises kommunistlikus Ida-Euroopas, kuid mitte ainult seal, vaid ka mitmel pool Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas. Antiliberaalne liikumine võitleb kodanikuvabaduste piiramise, sõja ja raha võimu dikteerimisel toimiva tarbijaühiskonna eest ning paljuski nende libertaarsete väärtuste vastu, mille hipid pool sajandit tagasi alanud revolutsiooni käigus sisse tõid. 21. sajandi neokonservatiivse kontrrevolutsiooni eesmärk on summutada lõplikult vabaduse vaim.

Elu Taylor Campis. Aadressilt: http://honoluluweekly.com/wp-content/uploads/2010/05/cs-taylorcamp.jpg

mai 2015
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.