Pingviinid ja kahurid III – tähistame Vabariigi sünnipäeva Tartu suusamaratoniga!

@ckrabat
Ei saa mitte vaiki olla ja tulen jälle välja ettepanekuga tähistada Vabariigi aastapäeva pingviinide paraadi ning sõjaväeparaadi asemel üldrahvaliku Tartu (Kääriku) suusamaratoniga, mis saab nüüd kolmandat aastat järjest kantslist maha kuulutatud. See on tõsiselt cool idee! Mõelge peaga! Kas meil on eliidi riik või meil on rahva riik? See on põhimõtteline küsimus – kui meil on rahva riik, siis peaks riik olema rahva jaoks nagu ka selle riigi sünnipäev peaks olema rahva sünnipäev. Minu ettepanek ärritab tuhandeid lolle, kes on end Vabariigi aastapäeva õhtul teleri ette seadnud, et popkorni ja õlut nautides vaadata, kuidas nende silmade eest mööda voorib eliit ja vahetab senjööriga (presidendiga) truuduse märgiks käepigistuse. Juba see, et lollid isegi sellise mõtte peale – teha midagi ägedat, püksid täis lasevad, annab sellele ettepanekule kõvasti respekti juurde. Pincviinide juures huvitavad lolle põhiliselt kaks asja, kes kellega käib ning kuidas keegi riides on. Vahel võib telerite eest kuulda rõõmuhuilgeid, kui teleri ees diivanil persetav loll on kätlejate rivis avastanud liigikaaslase, teise lolli, mis laseb elada tema muinasjutulistel unistustel, et kunagi võib ka tema, lihtne kohapeal valmistatud loll, pääseda rahva parimate poegade ja tütarde elik eliidi hulka pingviinide paraadile kätt suruma ning vaadata teleri ette naelutatud publiku peale ülevalt alla nagu isehakanud eliidile kohane. Mõneti meenutab pingviinide paraad sigade üritust Orwelli düstoopiast “Loomade farm”, kui sead ajasid endale ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal.

Pingviinide paraadi idee pani Lennart Meri pihta Soomest. Tegelikult ongi kaks riiki, mis sellist konservatiivset pingviinide paraadi praktiseerivad – Eesti ja Soome. Mõlema rahva saatus on olnud sarnane, sest nende ajalugu ja traditsioone on kujundanud suures osas teised. Soomes moodustasid ülikkonna rootslased ning Eestis täitsid seda rolli sakslased. Maarahvas siin ja sealpool Soome lahte tahtis aga sarnaneda oma valitsejatega, kes neid olid sajandeid üleval pidanud nagu Orwelli loomade farmi sead tahtsid kangesti sarnaneda neid valitsenud inimestega. Arvukate robotilaadsete olendite ehk lollide soov on muutuda kõrgemate liikide, reptiloidide ja inimeste, sarnaseks, kanda smokingut ja frakki nagu nemad. Seetõttu on ühiskonnasiseseid klassivahesid rõhutav käesurumistseremoonia paljude aastasadu mõisatallis peksa saanute järeltulijate puhul muutunud ühiskondliku seisundi näitajaks, kus võib kohata elitaarset Iivi-Anna Massot, aga mitte alternatiivset Risto Vuorineni ning õiged on eristatud valedest. Paljudele on hingelähedane sõjaväeparaad, totalitaarse ühiskonna ja neukkumentaliteedi sümbol, mis demonstreerib, et riik on paks, ordnung majas ning naabrijuhan püsib siivsalt vait. Vabariigi sünnipäevale saaksid kaitseväelasedki tulla hoopis suuskadel, sest riigi kaitsmise saab usaldada pigem sellele, kes jaksab 63 kilomeetrit suusatada, kui sellele, kes paraadil jalga tõstab. Kui jaanipäevaeelse võidupüha paiku on sõjaväeparaad veel arusaadav ning asjakohane demonstreerimaks ajaloolist võitu nii Landesveeri, kuid ühtlasi ka Punaarmee üle, siis iseseisvuspäev peaks olema militarismivaba rahvapidu, mis ei süvendaks hirmu ja aukartust võimu ees, vaid kummardaks vabaduse ees. Me ei ela siin riigis relvade toel nagu Põhja-Koreas, vaid peaksime pilgud pöörama vaba viikingiajastu väärtuste poole, kui Vanemuine mängis kannelt ning külakiige ümber tantsisid murueide tütred. Mis sümboliseerib meie rahva ühtsust, tugevust, kangust, sitkust ja visadust ning sobiks ideaalselt seda väljendama 24. veebruaril, Eesti Vabariigi sünnipäeval? Kogu rahvast ühendav suursündmus võiks olla Tartu suusamaraton ning Vabariigi aastapäeva tähistamine muistses Otepää kantsis võiks muutuda traditsiooniks.

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa selgitab, et põhimõtteliselt võib sõjaväeparaadide ja koorekihi vastuvõttude ning riiklikult tähtsate sündmuste vahelisi seoseid leida juba vanast Egiptusest, kust need traditsioonid on läbi erinevate ühiskonnakorralduste pidevalt arenedes ja kohandudes tänapäeva kandunud ning kuuluvad sõjaväelis-riikliku etiketi juurde. Muistsetel aegadel vandusid inimesed ja lollid truudust Nibirult tulnud reptiloididele. Võib-olla oleks nüüd, kui Nibiru on meie planeedilt lahkunud, aeg loobuda iganenud seisuslikest traditsioonidest ja pöörata pilk tulevikku? Korraldada midagi tõeliselt innovatiivset ja cooli, mis sobiks rohkem kokku edumeelse narratiiviga tiigrihüppest ja e-rahvast kui seitsmesaja aastase orjapõlvega mõisatallides? Kas poleks aeg luua uusi traditsioone, mis on rahvast ühendavad, mitte seda eristavad? Mis teeks eestlase meele rõõmsaks, suurendaks meie rahvuslikku potentsiaali ja tõstaks meie rahvaarvu taevasse? Suusad ju! Kepid ka! Kogu rahvas suuskadele! Mäletame, kuidas veel hiljaaegu püsisid iga eestlase meelel ja keelel Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni kuldsed nimed. Kas need ajad on lootusetult kadunud? Kas kunagi saabub aeg, kui iga eestlane saab Priit Pulleritsu tõelise mehe testis rohkem kui 12 punkti? Pehmod suusamaratonil ei osale! Sellele ideele on leidunud järgijaid. Möödunud aastal korraldasid Tartu talisuplejad pingviinide paraadi Anne kanalis.

Tänavu 43. numbrit kandnud Tartu suusamaraton on Eesti talvine laulupidu, mis toob igal aastal kõigist Eesti nurkadest ja ka maailma kõige kaugematest paikadest kokku ligi 10 000 suusasõpra. Rahvas koguneb juba varahommikul Otepää suusastaadionile, et oodata stardipauku, mille annab Vabariigi president isiklikult. Ühtses stardirivis külg külje kõrval ja seisusest hoolimata seisavad suusad jalas inimesed, reptiloidid ja lollid ning neid lahutab vaid sportlik printsiip – jõuda esimesena finišisse. Esimene stardinumber võiks kuuluda tõelisele mehele, Saalomon Vesipruuli auraha laureaadile, Priit Pulleritsule. President abikaasaga ootavad võitjat finišis Elvas tammepärjaga ning peale pidulikku autasustamistseremooniat peab riigipea kõne, millele järgneb pidulik kontsert vabas õhus. Suusamaratonil osalenutele ja külalistele pakutakse hernesuppi, seajalgu ja vastlakukleid. Kontserdile järgneb suur rahvapidu, kuhu on oodatud kõik meie väikese riigi kodanikud, kes on tee Liivimaa lumiste kuplite vahele ette võtnud. Kui sellele vastu panna morbiidne pingviinide paraad, kui need, kes on kätlemistseremoonia lõppu jäänud, võivad kauaoodatud eesmärgi ehk suupistelaua juurde jõudes avastada, et sinna on järjekorra esimeste poolt jäetud vaid armetud riismed, siis kas sellele ei tuleks eelistada rõõmsat rahvapidu, kus ühtses rivis hunt ja lammas vihuksid tantsu koos karu ja siilionuga. Eestlaste kuulsus suusarahvana leviks üle planeedi ning uued Veerpalud, Šmigunid, Maed ja Levandid sünniksid taas. Terves kehas terve vaim! Head Vabariigi aastapäeva ja tähistame edaspidi seda vääriliselt – üldrahvaliku suusamaratoniga!

Lollid valima II – valimindmees aastal 2015

@jolli&ckrabat
Õhus on kevadet, õhus on ärevust ja järjekordsetest Riigikogu valimistest lahutab meid vaid nädal. Aastalõpu melust väsinud jõuluvanad on tagasi ahju peale kobinud ja talveunne suikunud, kuid nende asemel jooksevad mööda linna ringi valimindmehed, kes jagavad rahvale värvilisi flaiereid, voldikuid ning parteilise signatuuriga odavat nänni: pastapliiatseid, helkureid ja preservatiive. Parteikontorites tilguvad ööpäev läbi kohvimasinad. Aegajalt astub kontorist läbi mõni punetavate silmadega väliagitaator, et riiulist uued trükisekuhjad laialijagamiseks kaasa võtta. Siia-sinna, polkadele ja diivanitele, on varahommikustel tundidel ennast kerra tõmmanud üleväsinud strateegid ja kampaaniameistrid, kellele kaasvõitlejad on mõne suuremaformaadilise poliittrükise või välireklaami hoolitsevalt peale laotanud ja suigatanud parteisõduril kingad jalast võtnud, sest kingades magaja on hommikusel koosolekul selgelt äratuntav. Lähisugulased toovad kontoris ööbivatele noorpoliitikutele kodust puhast vahetuspesu ja päevasärke, sigaretid on otsas ja tuhatoosid ajavad üle ääre, keegi ärritunud tegelane lubab keset kõige pingelisemat valimisheitlust töötamise lõpetanud mikrolaineahju eest vastutaja päevapealt vallandada ja maakonnakontorisse asumisele saata, kraanikaussidesse aga kuhjuvad pesemata nõude virnad…

Valimindmees aastal 2015 teeb oma rasket, kuid tasuvat tööd, kuidas meelitada poliitikute lemmiksihtgrupp ehk lollid valimiskastide juurde. Inimestega on selline probleem, et nemad võivad hakata oma peaga mõtlema ja nende peale ei saa valimistel kunagi kindel olla, kelle poolt nad täpselt hääletuskabiinis või kodus arvuti taga e-hääletades otsustavad. Sellepärast on poliitikud valmis end kasvõi jääveega üle kallama ning avalikult perset näitama, et ülioluline lollide sihtgrupp neid ära tunneks, omaks võtaks ning hääletuskasti ees oma hääle kolme värvilise flaieri eest neile müüks. Peale demokraatia leiutamist on valitavate läbivaks mureks, kuidas saada rohkem lolle neile valimistel oma häält andma. Lollide nutikamale osale sobib personaalne lähenemine. Valimindmehed on hakanud potentsiaalsetel valijatel isegi kodus käima ning hommikul äsja vannist tõusnud lolli võib tabada rõõmus üllatus, kui tema ukse taga tinistab paaniliselt uksekella mõni minister või Riigikogu liige isiklikult. Aga siingi on veel arenguruumi. Poliitikud võiksid potentsiaalse valija omal kulul kinno viia, ise kõrvalistmel istudes talle popkorni pakkuda ja terve filmi aja, siis kui valija on mugavasse kinotooli ankurdatud ja ei saa vehkat teha, rääkida oma parteist ja sellest, miks tema partei on palju parem partei kui on teistel. Nii mõnele Hollywoodi kassahitile sünkroonselt peale rääkides saab tuua seoseid filmis toimuva tegevuse ja esindatava erakonna programmi vahel. Näiteks: “See mees-naine seal filmis ei elaks ju nii halvasti, kui ta oleks juba eelmistel valimistel meie poolt hääletanud! Oi vaata, tema on ka meie erakonnas, on ju stiilselt riides? Näe, meie noored ka seal! Vaata nüüd, kohe tuleb tema mees koju, aga partei aitab sellest jamast välja!” Lollide nutikamale osale on isegi lihtsamat sorti valimiskompass välja töötatud. Neile, kes aga reageerivad pigem valgusele, näidatakse naeratavate poliitikute värvilisi pilte ning jagatakse kehakarastuseks saia ja viina.

Valimiste eel saabus siinsetele lollidele rõõmusõnum – nuga, kahvel, pott ja pann, koju saabus Kalojann! Helsingist laevaga “Superstar” (sic !!!) saabus koju tagasi totaalse meedia lemmik, kauaoodatud talent ja arvamusliider Anna-Maria Galojan! Meedia on tagajalgadele aetud, tegemist oleks nagu jumala astumisega Maarjamaa pinnale, mis oleks võrreldav ainult popstaaride Michael Jacksoni ja Madonna, Rooma paavsti, Rootsi kunni või mõne USA presidendi külaskäiguga ning nad on tänulikule auditooriumile valmis pakkuma kuulsa kaasmaalase elust jutustavat 24h reality show’d. See halvasti ajastatud suursündmus võib aga lollide meeled valimistest eemale juhtida. Kuidas poliitikud saaksid maale saabunud superstaari ka enda huvides kasutada ning rakendada valimisvankri ette? Kalojann võiks TV otse-eetris abielluda Nõia-Intsuga ja asutada uue erakonna ning meedia võimendatud lollide valju hääle toel võib sellest välja kasvav uus poliitiline jõud ületada isegi valimiskünnise. See, lapsed, on juba sotsiaalpoliitika!

Koolide ning kultuurimajade asemel saavad linnakodanikud kodanikukohust täita nende lemmikajaviitekohas ehk kaubanduskeskustes, millega valimised on toodud sihtgrupile palju lähemale. Maal kaubanduskeskuseid aga ei ole, sest maal ei ole ammu enam midagi ega kedagi. Kes tahakski maal tegelikult elada? Kas teie tahaksite? Võib-olla ainult mingid RnB-st ja drum ‘n’ bassist segi kamminud hipsterid, kes konditsioneeritud vanalinnakohvikutes räägivad rummikooki nosides värske õhu ja kaevuvee kasulikkusest, võivad siis, kui rohud võtmata jäänud, linnast maale kolida, ökotalunikeks hakata ja loomapiinamisega, vabandust, pidamisega tegeleda. Tallu toodud koduloomad aga vaatavad, et: “Mida värki, me ei mune ju nokast ja ei lüpsa suust, no tule zootehnik appi!” Aga selle eest on tšakrad lahti, öko ja zen ja natuke ka karma, dharma ja nirvana. Oli kord netiportaalis kellegi lugu: müüs noor pere linnas korteri maha ja kolis maale elama. Elasid nädala, elasid kaks. Siis aga selgus järsku, et elu maal erineb mõnetigi elust linnas, kus kõik on käe-jala juures. Maal on suvel sääsed ja parmud, talvel aga paks valge lumi. Kaevutee pidi ise lahti lükkama, tänavavalgustust polnud ollagi, buss ei käinud ja pood oli valla teises otsas. Külas elas kõigest üks lehm ja kaks kana, üks neist noor ja teine vana. Kooliharidust võis aga esiisade kombel koduse söögilaua taga peeruvalgel anda, sest metallikratid olid traadid ära varastanud ja elektrivoolu taastamine maksis rohkem kui linnas müüdud korter.

Kuidas saada maal elav loll valimisjaoskonda? Paljudesse maakohtadesse on esmakordselt peale Liivi sõda koolide, arstipunktide, raamatukogude, kultuurimajade, postkontorite, politseikonstaablite ja tuletõrjedepoode asemel alles jäänud veel viimased vaba aja ja kultuurikeskused – burksiputkad. Maal pidi nüüd nii olema, et kui üks vallaelanik poris teise vallaelaniku vana bemmi uue kummi jälge näeb, siis peatab auto kinni, põlvitab maha ja annab rehvijäljele suud. Ja siin peitubki lahendus! Üldse võiks taristud maal burksiputkadesse koonduda. Postkontor, korrakaitse, kool… Siis on kõik teenused käe-jala juures. Hiljuti levis uudis, kuidas üks Läänemaa postkontor kolis burksiputkasse, mis kindlasti lisab Omnivale sulli, feimi ja respekti, sest seal on maarahvas keerulistel aegadel ikka harjunud käima. Sarnaselt võiksid ka valimisjaoskonnad kolida burksiputkadesse. Maavalija, kes ei ole veel jõudnud endale bemmi muretseda ja on ennast prügiveo autole kaubelnud, saab isegi mitme kilomeetri tagant tulla burksiputka juurde valima, sest prügiauto on maal ainuke, mis veel kuus korra kindlal kellaajal tuleb, nüüd kui bussid ja rongid on ammu käigust maas. Kohustuslik prügivedu maal on muidugi must huumor, sest biojäätmed saab inimene tagaaias ära komposteerida ja ajalehega saunaahju kütta või perset pühkida. Mida sinna europrügisse kohustusliku teenustasu eest üldse saata? Võibolla rajada burksiputkade juurde prügimäed, kust oleks prügipuudelisel võimalik prügikvoodi täitmiseks prügi osta? See, lapsed, on regionaalpoliitika!

Millegipärast arvavad erakonnad, et valimas käib ainult üks ja kõige häälekam valijate grupp – lollid! Lollide arvates on aga kõikides meie hädades süüdi Euroopa Liit, rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Sihtgrupp loodab, et peale valimisi hakkame ka me laenu võtma nagu Kreeka, kuid tagasi me seda maksma ei peagi. Küll siis alles saabub meie õuele õnnis külluseaeg ning me saavutame astmelise tulumaksuga nagu imeväel põhjamaise elutaseme! Erinevalt kreeklastest ei ole meie siiski Maratoni lahingus Euroliidu eest võidelnud ja võitnud, vaid muistses vabadusvõitluses eurooplaste vastu võideldes neile palju tuska teinud. Arvate, et see on rahaomanikel juba meelest läinud? Looda sa, anna kuradile ainult võimalus ja juba nad keeravad selle eest meile sajaga! Praegu pakuvad muidugi lahkesti laenu, piiks-piiks ja raha tuleb, tulge, võtke, sööge peost. Laenuleib ja õletuli! Kui me aga laenuraha rõõmsasti oleme ära tarbinud ja õletuli on ära kustunud, siis saame jälle kõik koos mõisa tallis peksa. Lollile on see muidugi paras, sest mis ta siis elas üle oma võimaluste.

Kas valima peaksidki ainult massiivse kampaaniaga käima joostud lollid või võiksid Riigikogu valimistel hääleandmise protsessis kaasa lüüa ka teised liigid nagu planeedi põliselanikud inimesed ning äkki isegi Tuhala ja Nabala reptiilide kaitseala koobaslinnadesse varjunud Nibiru reptiloidid? Lolle valima agiteerides on tegemist vaikiva vähemuse ehk inimeste diskrimineerimisega. Autorid on arvamusel, et kuigi praegused valimiskampaaniad on sihitud suurimale ja kergemini püütavale valijaskonnale ehk lollidele ning totaalmeedias edastatav poliitsõnum on disainitud peamiselt neile mõistetava minimalismiga, ei peaks inimesed saabuvatel valimistel siiski passiivselt kõrvale jääma ja usaldama enda eest valikut tegema lolle. Elame me ju siin väikesel maalapil kõik koos õlg õla kõrval ning peame ühiselt seda külma ja märga paika oma koduks meie kõik: inimesed, reptiloidid ja lollid! Jättes nii olulise valiku, nagu maa tuleviku, ainult lollide õlgadele, võime ühel hommikul ärgata hoopis teistsuguses riigis, mis ei ole säravalt põhjamaine nagu Rootsi või Soome, vaid tühi ja kõle nagu Axel Heibergi saar. Siis on hilja imestada, et kuidas see jälle niimoodi läks.

Sihtgrupi valimispidu Kastepiisa seltsimajas.

Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis

@ckrabat
Ukraina ja Islamiriigi sündmuste varjus toimus 2015.a. jaanuaris-veebruaris laiemale avalikkusele peaaegu et märkamatult võimuvahetus Jeemenis. 1971. aastal ilmus eesti keeles sarjas “Maailm ja mõnda” Eva Gerlachi raamat “Araabia templid liivas”, mis rääkis unustatud riigist Araabia poolsaare lõunaosas. Tollal paiknes seal tegelikult kaks Jeemeni riiki. Peale kuueaastast kodusõda zaidiitliku Mutwakkili kuningadünastia ja vabariiklaste vahel kuulutati Põhja-Jeemenis välja Jeemeni Araabia Vabariik. 1978. aastal sai selle presidendiks nasseristlike araabia diktaatorite põlvkonda kuuluv Ali Abdullah Saleh. Lõuna-Jeemenisse rajas Briti impeerium 1838.a. Adeni mereväebaasi, mis oli nende üks olulisemaid sõjalisi tugipunkte India ookeani lääneosas 19. ja 20. sajandil. Ümberkaudsed alad muudeti aga Briti protektoraadiks kohalike šeikide võimu all. 1967.a. britid lahkusid ning välja kuulutati Lõuna-Jeemeni Rahvavabariik. 1970. aastal tulid seal võimule aga marksistid, kes kuulutasid välja Jeemeni Rahvademokraatliku Vabariigi, võtsid vastu sotsialistliku orientatsiooni ning sõlmisid tihedad sidemed Nõukogude Liidu, Hiina Rahvavabariigi, Saksa DV ja Palestiina Vabastusorganisatsiooniga. Lõuna-Jeemenis tekkis üks nõukogudesõbralikumaid režiime ning brittidest maha jäänud Adeni mereväebaasi hakkasid kasutama N.Liidu mereväelased.

1986.a. puhkes Lõuna-Jeemenis kodusõda valitsevate marksistide Jeemeni Sotsialistliku Partei kahe fraktsiooni vahel, mida juhtisid vastavalt 1980.a. eksiili minema sunnitud endine president Ali Fattah Ismail ja tema ametijärglane Ali Nassir Muhammad ning mnille võitis neist esimene. 1990.a. mais kaks Jeemenit ühinesid ning Ali Abdullah Saleh sai Jeemeni Ühinenud Vabariigi presidendiks. Kahe Jeemeni ühinemine ei toonud kaasa aga stabiilsust. Juba 1992 algasid riigis massilised rahutused. Ali Fattah Ismaili liitlane Ali Salim al-Beidh sai Lõuna-Jeemeni riigipeaks 1986 peale Ismaili surma ja Ali Nassir Muhammadi põgenemist Põhja-Jeemenisse. Kahe Jeemeni ühinemisel sai temast riigi asepresident. 1993.a. taandus ta võimult ning süüdistas Põhja-Jeemenit vägivallas lõunapoolsete jeemenlaste vastu ning nende majanduslikus marginaliseerimises ning peagi puhkes taas kodusõda, kus Saudi Araabia toetas opositsioonilist Lõuna-Jeemenit, kuid vastuhakk suruti maha. Ka Jeemen on usuliselt lõhestunud riik. Kui Põhja-Jeemenis domineerivad šiiidid (u 40% jeemenlasi), üks šiia vanemaid sekte zaidiidid, siis Lõuna-Jeemenis on enamuses sunniidid (u 60%). 1999.a. toimusid Jeemenis esmakordselt presidendivalimised ja Saleh valiti 96,2% toetusega presidendiks. Vaikselt hakkasid pead tõstma islamiäärmuslastest terroristid. 2000.a. oktoobris korraldasid nad suitsiidirünnaku Adeni sadamas paiknevale Ameerika Ühendriikide sõjalaevale USS Cole, mille võttis omaks al-Qaeda. Osama bin Ladeni suguvõsa juured ulatuvad Lõuna-Jeemenisse, Tarimi orgu Hadramouti regioonis. Osama isa Mohammed bin Laden (1909-67) emigreerus Esimese maailmasõja eel lapsena Saudi Araabiasse ja pani seal hiljem püsti ehitusfirma.

Ali Abdullah Salehi režiim seisis vastamisi mitmete mässuliikumistega. Tema vastru astusid šiidid Põhja-Jeemenis ja sunniitlikud hõimud Lõuna-Jeemenis. 2004.a. sai Põhja-Jeemenis šiia (zaidiidi) vaimuliku Hussein Badreddin al-Houthi (1956-2004) eestvõttel alguse Houthi ülestõus, mis jõudis veebruaris 2015 võiduka lõpuni. Al-Houthi kuulus 1993-1997 zaidiidide islamistliku partei al-Haqq (Tõde) esindajana Jeemeni parlamenti ning tal oli ulatuslik toetus Põhja-Jeemeni mägirajoonide šiiitide hulgas, eriti Saada distriktis. Nooruses oli ta perekonnaga elanud Iraani tähtsas religioosses keskuses Qumis ja kohtunud seal Iraani tänase usujuhi Ali Khameneiga. Al-Houthi süüdistas Salehi valitsust ameerikameelsuses, kuulutas end imaamiks ning asutas 2002 relvastatud grupi Ansar Allah (Jumala toetajad, kutsutud imaami järgi ka houthistideks). Septembris 2004 Hussein Badreddin al-Houthi tapeti ning uueks liidriks tõusis tema noorem vend Abdulmalik Badreddin al-Houthi (1982) ning juhtkonda kuuluvad veel teised al-Houthi vennad Yahya Badreddin (1965) ja Abdulkarim Badreddin. Vendade isa vaimulik Badreddin al-Houthit peetakse liikumise religioosseks juhiks.

Kuni Araabia kevade puhkemiseni valitses Jeemenit kolmevalitsus: president Ali Abdullah Saleh, kes kontrollis riiki, kindral Ali Mohsen Saleh al-Ahmar, kes kontrollis sõjaväge ja hõimujuht Abdullah bin Husayn bin Nasser al-Ahmar, islamistliku al-Islahi partei liider, keda toetas Saudi Araabia. Jeemeni valitsemisstiili võis nimetada kleptokraatiaks, kus au sees oli varastada kõike, mis võimalik. Kui prohvet Muhammedi ajal oli Jeemen Araabia poolsaare üks jõukamaid alasid, siis tänane Jeemen kuulub maailma vaesemate riikide hulka, sest erinevalt naabritest puuduvad neil märkimisväärsed naftavarud ning riik on tihti hõivatud kodusõdadest ning hõimude ja ususektide vahelistest vastuoludest. Lõuna-Jeemenis tekkis 2007.a. separatislik Lõuna Liikumine (Herak), mille eesotsas on endine asepresident al-Beidh ja Hassan al-Ba’aum. 2009.a. rajati al-Qaeda Jeemeni ja Saudi Araabia harude baasil Araabia Poolsaare al-Qaeda (AQAP), mis on võtnud endale muuhulgas vastutuse tänavu jaanuaris korraldatud rünnaku eest satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusele Pariisis. Rühmitusega oli seotud Ameerika Ühendriikides sündinud ja Jeemeni-USA topeltkodakondsust omav Anwar al-Awlaki, kelle isa oli Sana Ülikooli rektor ning kuulus Jeemeni poliitilisse eliiti. Al-Qaeda üks kurikuulsamaid ideolooge ja meediastrateege al-Awlaki hukkus 2011.a. Jeemeni põhjaosas USA korraldatud droonirünnakus.

Araabia kevade ajal kujunes Jeemen üheks vastupanuliikumise keskuseks. Jaanuaris 2011 algasid massirahutused, mis protestisid tööpuuduse, majandusliku olukorra ja korruptsiooni, aga ka plaanitud konstitutsioonimuudatuste vastu, mis plaanisid Salehi režiimi muuta päritavaks. Protestijad kandsid vägivallatuse märgina roosat. Revolutsiooni juhtfiguuriks tõusis sunniitlik naisajakirjanik Tawakkol Abdel-Salam Karman, Moslemi Vennaskonnaga seotud mõjukast al-Islahi parteist, kes pälvis 2011.a. ka koos kahe teise naisaktivistiga Nobeli rahupreemia. Karman on kritiseerinud šiiitliku Houthi liikumise ja sunniidi äärmuslaste (AQAP) tegevust. Rohkem kui aasta kestnud protestid lõppesid Pärsia Lahe Koostöönõukogu vahendusel sõlmitud rahuleppega Salehi ja opositsiooni vahel, millega Saleh loobus võimust asepresident Abdu-Rabbo Mansour al-Hadi kasuks, kes valiti veebruaris 2012 99,8% toetusega Jeemeni presidendiks. Diktaatorlik president Saleh loobus presidendivõimust, kuid tema sõbrad ja toetajad jäid edasi võimule ning ta säilitas endiselt märkimisväärse poliitilise mõju riigis. Uus president Al-Hadi on pärit Lõuna-Jeemenist ja lõpetanud sõjakooli Saudi Araabias. Ta kuulus president Ali Nasser Mohammedi lähikonda ja lahkus temaga peale kaotatud kodusõda Lõuna-Jeemenist. 1994 sai ta Ali Salem al-Beidhi asemel asepresidendiks.

Kodusõda Jeemenis jätkus ning septembris 2014 langes pealinn Sana Houthi mässuliste kätte, kes okupeerisid mitme kuu vältel suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid ei võtnud üle võimuorganeid. Kuni 22.jaanuaril 2015 vallutasid nad presidendipalee ja sundisid president al-Hadi ja peaminister Khaled Bahahi ametist lahkuma ning saatsid laiali ka parlamendi. Võimu võttis üle Revolutsiooniline Komitee, mille juhiks nimetati Abdulmalik al-Houthi onupoeg Mohammed Ali al-Houthi. Revolutsiooniline Komitee jääb võimule kuni uue parlamendi kokkukutsumiseni, mille järel nimetatakse viieliikmeline presidendinõukogu. ÜRO, Ameerika Ühendriigid ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu pole võimu üleminekut houthistide kätte tunnustanud. Endine president al-Hadi oli USA oluline liitlane, kes toetas ameeriklaste droonirünnakuid AQAPi vastu. Ühendriigid sulgesid ka oma saatkonna Sanas, nende järel veel mitmed lääneriigid ja sunniitlikud araabia riigid. Houthistid on aga avaldanud valmisolekut koostööks teiste poliitiliste jõududega, mida ÜRO on üritanud vahendada. Houthistid on teinud koostööd kukutatud presidendi Salehi, kes on usutunnistuselt samuti šiiit-zaidiit, ja tema nasseristliku endise võimuerakonna Üldise Rahvakongressiga. Lääneriigid on mures, et Jeemenis võivad mõjule pääseda Iraani-meelsed jõud, kes saavad hästi läbi ka president Assadi režiimiga Süürias. Houthistid kontrollivad suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid raske uskuda, et nad suudavad kontrollida sunniitlikku Lõuna-Jeemenit, mis võib viia riigi taaslõhenemiseni. Vastukaaluna houthistide riigipöördele võtsid Lõuna-Jeemeni separatistid üle valitsushooned Adenis ja mitmes provintsis. Mitmel pool Lõunas moodustati rahvakomiteed seismaks vastu houthistide võimule. Mitmed linnad Lõuna-Jeemeni Abya provintsis on aga islamistide kontrolli all, kes on seal välja kuulutanud islami emiraadi. Džihadistlik rühmitus Ansar al-Sharia võttis üle Shabwani sõjaväebaasi Lõuna-Jeemenis. Houthistide liidrid on väitnud, et nende eesmärk on võimujagamine, kus peaksid peale nende osalema ka separatistliku Lõuna Liikumise esindajad, mis rei välista võimalust, et 25 aasta järel jaguneb Jeemen taas kaheks riigiks.

 

 

Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis

@ckrabat
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Francois Hollande kohtuvad neil tundidel Minskis Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Ukraina presidendi Petro Porošenkoga, et lõpetada relvakonflikt Ida-Ukrainas, kus samal ajal tärisevad relvad ning mõnedel väidetel on tähtis liiklussõlm Debaltsevo neukkude poolt ümber piiratud. Alates aprillist 2014 on sõjategevuse piirkonnas hukkunud 5300 inimest. Putini saabumine Minskisse oli viimase hetkeni ebaselge, kuid ta tuli, rõõmus ja mühisev nagu merelõvi. Võib-olla mitte nii rõõmus ja kannatades Aspergeri sündroomi all. ERR Valimisstuudio julgeolekupoliitika debatil teatas Reformierakonna kandidaat Laaneots, et Poroshenko lahkus Minskist ja läbirääkimised on läbi kukkunud. Keegi ei protesteerinud. Otsisin paaniliselt sellele sõnumile kinnitust, aga ei leidnud. Tundub, et läbirääkimised jätkuvad ning mõnedel andmetel võivad kesta hommikuni. Eestis on Saksamaa ja Prantsusmaa diplomaatilist tegevust sageli võetud nõrkuse märgina, pehmode värgina, sest burksiputka ees maksab vaid jõud ja tõelised mehed karastuvad sõjas.  Millegipärast on meil laialdaselt levima hakanud arvamus, et Venemaa käitumine annab meile õiguse käituda nagu nemad – olla nagu Putin, kuigi me rõhutame, et meie oleme nagu teistsugused ja meil on väärtused. Aga kui me oleme teistsugused, kas ei peaks me oma läänelikele väärtustele kindlaks jääma ja eelistama rahu sõjale? Vastase hüsteeriaga kaasaminek võib viia selle eesmärkide iseeneslikule täitumisele. Ukraina on jagunenud rahupooldajate (Poroshenko) ja sõjapooldajate (Jatsenjuk) vahel, kuid mäkartistlikus Eestis võib rahupooldamine tuua kaasa vähemalt sildistamist.

Ukraina konflikt on aga mitme tundmatuga võrrand, mille lahendamine ei ole lihtne, sest kõik konflikti osalised elavad eri maailmades. Donetskis ja Luganskis ei kohtu mitte ainult Merkeli maailm Putini maailmaga, aga ka Ukrainas ja Ida-Ukrainas on palju erinevate huvidega huvigruppe, kes ei ole üheselt allutatavad Berliini ja Donetski mõjudele. Kõikidel neil tundmatutel sõduritel Donetski ja Luganski lahinguväljadel on oma pisikesed eesmärgid, mis ei pruugi kõikides detailides kattuda Vladimir Putini eesmärkidega taastada Venemaa kui suurriik. Niininimetatud “Normandia neliku” kohtumine Minskis on märgilise tähendusega. Valgevene president Aleksandr Lukašenko on Ukraina kriisi kasutanud oskuslikult pingelõdvenduseks Läänega ja üritab välja rabeleda rahvusvahelisest isolatsioonist. Tema Venemaa kolleeg on üle võtnud varem Lukašenkole kuulunud “paha poisi” rolli ning Lukašenko ei ole pidanud paljuks ka teravaid avaldusi Venemaa aadressil. Mitmed Venemaa mõjukad tegelased on ka Putinil soovitanud Lukašenkost vabaneda.

Ukraina kriisi puhul on selgesti märgatav, et mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole suuteline efektiivselt kriisi lahendamisel osaleda ning lahendust loodetakse traditsioonilisest suurriikide kokkuleppest. Kui esimese Minski kokkuleppe ajal üritati juhtrolli anda külma sõja produktile OSCE-le, siis nüüd on rahvusvahelised institutsioonid kõrvale heidetud ning loodetakse saavutada kokkuleppeid riigijuhtide vahel. Veel augustis, kui Ukraina väed vallutasid neukkude kangelaslinna Slovjanski ja olid tungimas Donetskisse ning Luganskisse, tundus, et konflikti sõjaline lahendus on võimalik, kuid siis sõjaõnn pöördus ning Venemaalt saabunud lisajõudude toel asusid neukkud vasturünnakule. Ma kasutan meelega Luganski ja Donetski rahvavabariikide koondnimetajana neukkud, sest separatistlikke võitlejaid ühendab mitte ustavus Venemaale, vaid Nõukogude Liidust pärinev mentaliteet. Putin ei soovi kindlasti nõukogude süsteemi taastamist sellisel kujul nagu see eksisteeris enne NL lagunemist, tema esindab pigem rahvuslik-konservatiivseid jõudusid, kuid paljud neukkud on oma unelmates endiselt Brežnevi ajas, nii Transnistrias kui Ida-Ukrainas ja eks Krimmiski, mis võiks ju olla turumajanduse paradiis. Omaette huvitav küsimus, kui kaugele on Putin konfrontatsioonis Läänega valmis minema. Ei maksa unustada, et Venemaa on Läänest rohkem majanduslikult seotud, kui Lääs on sõltuv Venemaast. Majanduslikud sanktsioonid töötavad Venemaa majanduse nõrgestamisel nagu teeb seda ka naftahindade langus ning vaja on vaid aega ja kannatust.

Venemaa eesmärk ei ole tõenäoliselt Donetski ja Luganski vallutamine, sest vastasel korral tegutseksid seal praegu juba eliitväed ning kontroll territooriumi üle oleks juba ammu kehtestatud. Venemaad esindavad seal peamiselt siiski “sõjalised nõunikud” ehk spetsialistid, kes nii-öelda “puhkuse arvel” on suunatud kohapeale sõjategevust koordineerima ja “vabatahtlikud”, sh tšetšeenid, kasakad, vabaks lastud kriminaalid ja muud karvased ja sulelised, kellest paljudest tahetaksegi lahti saada. Võib arvata, et odava kahuriliha kõrval on piirkonnad tarnepunktiks odavale relvastusele, mis soovitaksegi reformide käigus välja vahetada. Krimmiga oli teisiti, sest Krimmil on Venemaa jaoks lisaks selle piirkonna teistsugusele ajaloole ning etnilisele taustale sõjalis-strateegiline tähtsus. Ida-Ukraina kriisi kaudu loodetakse Ukraina riiki ja valitsust niipalju nõrgestada, et need vabatahtlikult Venemaa sõprade klubisse tagasi pöörduvad. Kui konflikt jääb vinduma ning Ukraina majandus käib alla, võivad praegused tugevad rahvuslikud tuuled seal hoopis vastupidises suunas puhuma hakata. Erinevalt kui Gruusia konflikti puhul, on Moskva olnud äärmiselt tõrges diplomaatiliste lahenduste poole pürgima, väites, et tema sõjategevuses ei osale ning tal ei ole Ida-Ukrainas toimuvaga midagi pistmist.

Mida oleks Merkelil ja Hollande’il pakkuda? Vaherahu tekitaks Transnistria taolise külmutatud konflikti, kus seaksid end sisse ebamäärase staatusega Donetski ja Luganski rahvavabariigid. Vaevvalt, et majandusraskustega võitlev Venemaa on huvitatud nende kriisist laastatud piirkondade ülesehitamisest, vaid püüab vastutust lükata Ukraina kaela, kelle rahvuslik uhkus ei luba mässulistest piirkondadest lahti ütelda, kuid kelle sõjaline ja majanduslik võimsus ei võimalda neid alasid kas siis sõjalise või mõne muu jõu abil Ukrainaga taaslõimida. Donetski ja Luganski piirkonna neukkud olukorra ees, kus Venemaa neid ei taha, kuid ukrainlaste teine tulemine viib mitmedki neist suure tõenäosusega kohtupinki ja sealt edasi kinnipidamisasutusse. Seepärast ei jää neil midagi üle, kui aidata Venemaal Ukrainat destabiliseerida ning jätkata vastupanu. Tõsi, nii mitmedki on sealt piirkonnast juba pagenud või ära viidud, sealhulgas ka kuulus välikomandör Strelkov-Girkin, kes esines kriitiliste avaldustega Venemaa pihta ja kelle mõjuvõimu suurenemist ida pool ilmselt juba kardeti, sest “sõjakangelase oreool” lubab esitada väljakutse režiimile.

Eurooplaste ettevaatlik suhtumine sõjatehnika tarnetele ei ole vähemalt minu arvates põhjustatud suurest hirmust Venemaa tuumalöökide ees, vaid kardetakse ühel või teisel kombel sõjalisse konflikti sattuda ning vältida nn Vietnami sündroomi tekkimist. Poliitilised trendid Euroopas on soodsad nendele jõududele, kelle sümpaatiad käesolevas konfliktis asetuvad hoopis teisele poolele ning võivad liigset aktiivsust valimistel enda huvides toetuse tõstmiseks ära kasutada. Vasak- ja paremäärmuslus kogub populaarsust ja Putini tegevus vastab suures osas nende ideaalidele. Viimaste teadete kohaselt tekitab vaidlusi vaherahu järgne rindejoon. Positsioone loovutanud ukrainlased tahavad taastada seisu nagu 2014.a. septembris, kuid positsioone võitnud neukkud ja neid toetav Venemaa ei soovi loomulikult vahepeal kättevõidetust loobuda. Lahing Debaltsevo pärast peab neukkudele lihtsalt tugevamad positsioonid kätte mängima. Kuna Venemaa ei tunnista sekkumist Ukraina konflikti, on nende vägede lahkumise nõuet diplomaatiliselt keeruline esitada ja venelased teavad seda vägagi hästi. Neukkud on vastu, et Ukraina kontrolliks oma piiri Venemaaga, sest sealtkaudu voolab sinna nii relva- kui humanitaarabi. Kuni augustini kontrollis Ukraina suuremat osa piirist, kuid nüüd on neukkud need piirikordonid üle võtnud. Venemaa tahab ka Ukraina poolseid garantiisid neukkude autonoomiale Donetskis ja Luganskis ning finantsblokaadi lõpetamist. Läbi selle loo üritame silma peal hoida, mis Minskis toimub.

Sõda Ida-Ukrainas 4. veebruaril 2015.

Kaart https://personainfieri.files.wordpress.com/2015/02/0671e-ukraine2bmajor2bmilitary2boperations5.png

Hinnang Ukrainas toimuvale läbi isiklike huvide prisma

@huviline
Kui me ei taha asja keeruliseks ajada, siis võib riiki defineerida ühe organisatsioonina, mis teostab suveräänset võimu piiritletud territooriumil asuva rahva üle. Selles lauses on võtmeroll rahval, rahva soovil. See tähendab, et rahvas peab soovima alluda ja on selleks valmis, kui tema üle teostatav võim on legitiimne. Legitiimne võim on rahva huvides. Legitiimsust saab kõige paremini kontrollida läbi seaduste, nõudes nende ühetaolist kohandamist.

Ukraina sündmuste taustal näeme, et paljurahvuselise riigina piisas Ukrainas sõja tekkimiseks väga vähesest. Veel paar aastat tagasi oli ÜRO liikmesriigis Ukrainas kõik korras, siis hakkasid mõned Kiievis mässama ja avaldasid Maidanil rahulolematust valitseja(te) vastu. Osa rahvast polnud enam nõus võimuga, mida nende üle sooviti teostada ja avaldasid tahet muutuste järele, poliitika pööramist Brüsseli suunas. Kuigi Kiievi vastuseis maidanlastele oli ebalev, polnud ka mässajatel piisavalt tegelikku tahet. Ukraina pehme valge liha (pekk) läks imurite alla, viidi läbi kohalikud valimised ja Krimm imeti Ukraina küljest ära. Kui veel aasta tagasi oli tegemist väikese mässuga, siis täna seistakse silmitsi juba suure sõjaga, mille põhiküsimus on, kas ka Ida-Ukraina võib olla pekk, mis imetakse küljest.

Nagu enamik riike maailmas, on Eesti samuti paljurahvuseline riik ning rahvaloenduse andmetel on teada, et ca 30% siin elavatest elanikest pole etnilised eestlased. Enamik mitte-eestlastest on koondunud pealinna ja Ida-Virumaale. Kuigi ma pole Ukraina rahvaloenduse andmeid lugenud, on ilmne, et erinevus Ida-Ukraina ja Ida-Virumaa vahel on kvantitatiivne ja kvalitatiivne. Muulaste arvu Ida-Virumaal võib arvestada kümnete tuhandetega, Ida-Ukrainas aga miljonitega. Samuti on meie elatustase kõrgem kui Ukrainas. See tähendab, et Ukraina stsenaarium pole sobiv Eesti jaoks, küll aga võib olla sobiv Läti jaoks, kus hälbed rahvastiku homogeensuses on suuremad kui Eestis.

Ma olen teisel seisukohal Mart Nuti Eesti Päevalehes ilmunud sõnumist, kelle jaoks on oluline valimiste seaduslikkus või ebaseaduslikkus. Tüüpilise positiivse teadlase/poliitikuna unustab Nutt legitiimsuse, aga õigus ei pruugi olla isegi kirja pandud. Seadus on üksnes õiguse kehtestamise vahend. Lisaks kvantitatiivsetele ja kvalitatiivsetele teguritele on rahva soovi selgeks määramisel oluline rahvusvahelise üldsuse tunnustus. Erinevalt jällegi valitsevast seisukohast arvan, et rahvusvaheline õigus ei pruugi olla kõikide jaoks ühesugune. Tuginedes Lauri Mälksoo arvamusele võib väita, et Venemaa on kehtestamas oma arusaamist rahvusvahelisest õigusest. Igatahes võib rahvusvaheline õigus olla kahe- või enama tuumaline, minemata iseendaga vastuollu, kui rahvaste hulgas esineb erinevaid arusaamu õigusest ja erinevaid soove ennast võimule allutada.

Ukraina sündmuste valguses näeme uue maailmakorra sündi, mille juured on küll minevikus, aga millel puudub analoogia. Kahetuumaline vastasseis külma sõja ajal kahe suurriigi vahel oli stabiilsem (sõdu oli vähem) kui ühe maailmapolitseiniku juhitud maailmakord, kes siiski rahvaste soove ei kontrolli ja sellepärast ei suuda ka sõdadele piiri panna. Igasugused sõjad on isiklike huvide vastased, sh sõjad Iraagis, Afganistanis ja mujalgi, olgu nad siis läbi viidud ÜRO mandaadi alusel või ilma.

Viha vabariik XVII – solvumissõda Soomega

@ckrabat
Presidendi radikaalfeministlik nõunik Iivi Anna Masso, kes kunagi vahetas Eesti kodakondsuse Soome kodakondsuse vastu ja on korduvalt võtnud sõna seksuaalvähemuste kaitseks, aga siis otsustas ühtäkki suureks rahvuslaseks hakata ja nüüd on sotsiaalmeedias asunud sõjakäigule Eestis elava vabakutselise ajakirjaniku ja Yleisradiole kaastööd tegeva Risto Vuorise vastu, kutsudes Twitteri postituses Vuorineni boikoteerima, kuna viimane esindab tema meelest Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja Venemaa propagandamasinat: “Yle Eesti korrespondent Risto “Eesti lapsed söövad puulehti” Vuorinen levitab, õhutab Kremli propagandat, soovitan intervjuusid mitte anda.” Iivi Anna Masso on tuntud social justice warrior ja solvumiskultuuri edendaja Viha vabariigis ning kunagisele vasakpoolsele publitsistile on äärmuslikud vaated olnud alati südamelähedased. Mitte väga ammu muutus Eesti solvumiskultuuri elavaks sümboliks keegi vähetuntud soomlasest ajakirjanik Sami Lotila, kes irvitas avalikult eestlaste mahajäänud aluspükstekultuuri üle. Tõepoolest, kui Soome kõrgklassi naised hakkasid aluspükse kandma 19.sajandi alguses, siis Eestisse jõudis see komme sajand hiljem. 19. sajandi teisel poolel peeti aluspükse korralikule naisele sobimatuks siivutuks riideesemeks, kõrgema klassi mittetarvilikuks riidehilbuks ja “mõisapreilide veiderduseks”. Kindral Laaneots nimetas Sami Lotilat julgeolekuohuks Eestile. Lotila oli muidugi suht hardcore, mis võttis nõrganärvilistel pasa lahti. Selle asemel, et au- ja kuulsusejahil ehk füüri ja respekti jahtivat Samit lihtsalt ignoreerida, panid paljud neukkueestlased karupüksid jalga, ronisid saunalavala ja hüüdsid: “Meie pea ei ole kandiline! Ei ole!”

Mõistatus. Saunalaval istuvad viisteist meest ja pudel rummi. Neljateistkümnel mehel on ujumispüksid jalas ja sibul suus. Üks mees on püksata. Kes meestest on Sami Lotila? Kellel meestest on pudel rummi? Eestlased ei joo, istuvad ujumispüksid jalas külmas saunas ja närivad sibulat. Sami ütleb “Perkele!” ja võtab rummipudeli välja … Sami Lotila on tänaseks päevaks orbiidilt kadunud, võimalik, et saanud eetrikeelu, kuid Eesti ja Soome suhetes on taas lahti läinud pingete kruttimise periood, mis sai alguse eesti juurtega välisministri Erkki Tuomioja intervjuust rootsikeelsele päevalehele “Hufvudsbladet“, kus viimane kommenteeris Eesti tõrjuvat hoiakut venekeelse meediaruumi tekitamisele, millele Eesti teravalt reageeris ja välisministeerium kutsus välja isegi Soome suursaadiku. Tuomioja väitis, et Eesti on venekeelse propaganda vastu võitlemiseks ärganud väga hilja: „See sobib selle rahvusliku poliitikaga, mida Balti riigid on ajanud ja mille pärast pole uudiseid vene keeles edastanud. Meie siin Soomes oleme läinud teist teed.“ Kusjuures Tuomiojal oli õigus, sest venekeelse telekanali loomisest on räägitud Pronkssõduri mässust peale, kuid tegudeni jõuti Ukraina sündmuste valguses alles hiljaaegu. Ikka mökk-mökk-mökk, ärme parem midagi tee, sest äkki saavad lollid targaks ja kes siis meile valimistel hääli toovad.

Tuomioja pidas tarvilikuks vabandada. Iivi Anna Masso vabandada ei kavatse, sest jätkas jätkupostituses kaevikusõda Vuorisega: “Vuorinen valehtelee Ilta-Sanomissa, en ole ollut häneen sähköpostiyhteydessä eikä hän minuun.” Facebookis lisas Masso “Sai tõdeda, et tänini mõnevõrra Soome Yle-le Eestist korrespondenditööd tegev ajakirjanik Risto “Eesti lapsed söövad puulehti” Vuorinen tegeleb nüüd juba otsese Kremli propaganda ja böbbelsliku laimu levitamisega nt siin Facebookis, sellele ise takka kiites. Teadmiseks kõigile Eestis, kellele Vuorinen võib nüüd ja tulevikus näiteks intervjuupalveid esitada. Targem on teda boikoteerida ja ignoreerida.” Tuntud turunduskunn ja mutantpäkapikk Böbbels on burksiputka juures muidugi tegija ning võiks Viha vabariigis Jaan Tatika auraha välja teenida küll, kui detsembrikuus jälle valimiseks läheb. Vuorinen väitis, et proua Masso algatatud sõjakäik võib mõjuda halvavalt tema ajakirjanikukarjäärile, sest Masso seisukohti ühitatakse ametliku Kadrioru seisukohtadega, kuigi presidendi meedianõuniku väitel esitas Masso isiklikku arvamust. Soome ajakirjanikku on toetanud Soome ajakirjanike liit, Yleisradio toimetaja Elina Ravantti ja Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar. Masso näib esindavat saakašvilistlikku seisukohta, et Venemaa läänelikku poliitilist kultuuri eirav käitumine annab teistele õiguse käituda samamoodi ehk me peaksime omaks võtma Venemaa poliitilise kultuuri ja käituma samamoodi kui nemad.

Euroopas on liikvele läinud natsionalismitont, mis ei ole jätnud puutumata ka Maarjamaa paeseid kaldaid, sest kõiksuguste foobiate esilemanamine on andnud esmase tõuke paljude tulevaste poliitikute säravale poliitilisele karjäärile. Solvumiskultuuri abil on võimalik kindlalt edasi läbi murda isegi Toompea lossi turvaliste müüride taha, mis on taganud nii mitmegi väärika inimese sotsiaalse julgeoleku. Eestlasele, keda on seitsesada aastat mõisatallis pekstud, meeldib tavaliselt vägagi teiste rahvaste kallal tänitada. Endine Soome president Tarja Halonen on nimetanud seda posttraumaatiliseks stressihäireks. Soome militaarkultuur on meile küll suureks eeskujuks, kuid see-eest saavad soomlased hurjutada nende välis- ja julgeolekupoliitiliste valikute eest, mis olevat liiga Venemaa-sõbralikud. Vähemalt ei taotle nad otsest poliitilist konfrontatsiooni nagu meie ning püüavad heaga läbi ajada. Lätlased saavad võtta vähese militarismivaimustuse, kohustuslikust ajateenistusest loobumise ning väikeste kaitsekulutuste eest. Kui russofoobsete meeleolude tõus on arusaadav ning põhjendatav Venemaa agressiivse käitumisega Krimmis ja Ida-Ukrainas, siis vägikaikavedu lähinaabrite Soome ja Lätiga on pingsas julgeolekupoliitilises situatsioonis, kus tuleks nagu ühte hoida, mõneti kummaline. Saakašvilistide unistus lõbusast sõjast Baltikumis coming soon.

Mitäs nyt? Kesäpanot nyt …

SYRIZA, Podemos, nende sõbrad ja liitlased

@ckrabat
Teatud mõttes võib uusvasakpoolsete anti-establishment liikumiste sünnikoduks lugeda Ladina-Ameerikat. Hugo Chavez Friase valimine Venezuela presidendiks 1999. aastal pani aluse vasaklainele Ladina-Ameerikas. Üksteise järel tulid Chavezi mõttekaaslased võimule 2006.a. Boliivias (Evo Morales), 2007.a. Nicaraguas (Daniel Ortega Saavedra) ja 2007.a. Ecuadoris (Rafael Correa). 2013.a. tuli Venezuelas peale Chavez’i surma võimule tema mõttekaaslane Nicolas Maduro. Chavistide sõber ja liitlane on vendade Castro’te režiim Kuubas, mis on loomisest saadik praktiseerinud mitteortodoksset kommunistlikku mõtteviisi, millel on uusvasakpoolsetega mitmeid ühisjooni. Lisaks neile on vasakpoolne maailmavaate esindajad domineerinud alates 2000.a. Tšiilis (Ricardo Lagos ja Michelle Bachelet), 2003.a. Brasiilias (Luiz Inácio Lula da Silva ja Dilma Rousseff), 2004.a. Dominikaani Vabariigis (Leonel Fernandez ja Danilo Medina), 2005.a. Uruguais (Tabaré Vazquez ja José Mujica) 2007.a. Argentiinas (Néstor Carlos Kirchner ja Cristina Fernández de Kirchner), 2009.a. Salvadoris (Mauricio Funes ja Salvador Sánchez Cerén), 2010.a. Surinamis (Desi Bouterse), 2011.a. Peruus (Ollanta Humala) ja 2014.a. Costa Ricas (Luis Guillermo Solis). Vahepeal olid vasakpoolsed võimul veel Guatemaalas, Paraguais ja Honduurases, hõlmates valdavat enamust Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikidest.

Kas Ladina-Ameerikat vallutanud vasaklaine on ladinaameeriklasest paavsti kannul jõudnud Euroopasse ja 2015. aastal pöördub Euroopa vasakule? Kreeka parlamendivalimised võitis vasakpopulistlik kasinusmeetmete vastane SYRIZA ning endisest kommunistist Alexis Tsiprasest sai Kreeka uus peaminister. Kas temast saab Euroopa uus Hugo Chavez või õnnestub Lääne-Euroopa poliitilisel eliidil teda kodustada? Kuid vasakpopulism ei ole populaarne ainult Kreekas, vaid hiilib ka paljudes teistes Lõuna-Euroopa riikides. Sügisel toimuvad parlamendivalimised Hispaanias, kus edule pretendeerib SYRIZA sõsarpartei, kasinusmeetmete vastane Podemos (Me suudame), mis võitis 2014. aasta eurovalimistel viis kohta Europarlamenti ning on tõusnud kiiresti suuruselt Hispaania teiseks parteiks. SYRIZAt ja Podemost ühendab ka tugev anti-establishment positsioneerumine, mis vastandub senisele maailmakorrale nagu ka see on täheldatav Ladina-Ameerika, eeskätt Venezuela, Ecuadori, Nicaragua ja Boliivia chavistide puhul. Mitte juhuslikult ei leidnud Wikileaks’i rajaja Julian Assange varjupaika Ecuadori saatkonnas Londonis. Tinglikult võib SYRIZAt, Podemost ja teisi radikaalseid anti-establishment liikumisi nimetada uusvasakpoolseteks, kes võivad Occupy-liikumistele järgnenud vasaklaine harjal jõudu koguda ning haarata Ladina-Ameerika järel kapitalismis pettunud Euroopa ühiskondi.

Hispaanlaste Podemos toetab Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ümbervaatamist. Liikumise juured ulatuvad aastatel 2011-12  Hispaanias puhkenud protestiavaldustesse, kui tekkis nn 15-M liikumine – teise nimega Los Indignados (the outraged – solvatud), mis sai innustust saksa päritolu Prantsusmaa diplomaadi ja Teise maailmasõja aegse vastupanuliikumise veterani Stephane Hesseli (1917-2013) 2010.a. avaldatud ning kiiresti bestselleriks muutunud raamatust Indignez-vous!” (“The Time for Outrage“/ülekohtu aeg). Tollal 93-aastane Stéphane Frédéric Hessel, kes 1948.a. oli tegev ÜRO Inimõiguste Deklaratsiooni väljatöötamise juures ja nimetati ajakirja Foreign Policy poolt 2011.a. maailma globaalseks esimõtlejaks, kutsus oma 3,5 miljonilise läbimüügiga 32-leheküljelises raamatukeses üles mittevägivaldsele vastupanule finantskapitali võimu vastu ning inspireeris muuhulgas ka Occupy-liikumist. 2014. aasta jaanuaris allkirjastasid 30 intellektuaali ja avaliku elu tegelast manifesti “Mover ficha: convertir la indignación en cambio político“, millest kasvaski välja Podemos. Podemose liider on endine Madriidi Compultense ülikooli politoloogialektor 36-aastane Pablo Iglesias Turrión. Nooruses osales temagi Hispaania Kommunistliku Partei tegevuses ja globaliseerumisevastases liikumises. Podemos on toetanud Hispaania väljumist NATOst ja rahvaste õigusi enesemääramisele, mis on eriti Hispaanias terav küsimus.

Itaalias on populaarsust kogunud Beppe Grillo Viie Tähe Liikumine. Euroopa Parlamendis kuulub Viie Tähe Liikumine siiski euroskeptilisse Euroopa Vabaduse ja Otsedemokraatia fraktsiooni, samal ajal kui SYRIZA ja Podemos kuuluvad Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete – Põhjamaa Vasakpoolsete Roheliste fraktsiooni. 66-aastane Grillo on hariduselt raamatupidaja, kuid tuntuks saanud koomikuna, kelle meelisvaldkonnaks kujunes poliitiline satiir, kes on oma teravate esinemiste eest saanud ka mitmeid esinemiskeelde avalik-õiguslikus televisioonis. Ta olnud sotsiaalvõrgustike edendamise avalik toetaja. Grillo avas blogi Beppegrillo.it, mida on peetud üheks kõige mõjukamaks poliitiliseks blogiks maailmas ning lõi aluse edasiseks poliitiliseks karjääriks. Viie Tähe Liikumine loodi 2009.a. ja ta toetab rahavaba poliitikat, osalusdemokraatiat, otsedemokraatiat, e-demokraatiat, interneti vaba kasutust, vägivallatust ja on vastu tarbijaühiskonnale. Grillo on seisnud vastu lääneriikide sekkumisele sõjalistesse konfliktidesse. Viie Tähe Liikumine on juba kogunud märkimisväärset toetust ja saatnud esindajad nii Itaalia parlamenti kui ka Europarlamenti. Poliitilises spektrumis ei saa liikumist nimetada otseselt parempoolseks ega vasakpoolseks, vaid otsedemokraatia ja rahva kaasamine poliitikasse ongi muutunud nende lipukirjaks.

Teine jõudu koguv trend on euroskeptilised rahvuskonservatiivsed liikumised, eeskätt Marine LePen ja tema Rahvusrinne Prantsusmaal, Nigel Farage ja tema Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) Suurbritannias ja paljud teised sarnast mõtteviisi esindavad liikumised. Tihtipeale on nad uusvasakpoolsetega koostööd teinud. Kreekas sai rahvuskonservatiivsest ANEList SYRIZA koalitsioonipartner. Teatud sotsiaalseid kihte ühendab Saksamaalt Dresdenis alguse saanud islamivastane PEGIDA liikumine (Patriotische Europäer gegen die Islamisierung des Abendlandes), mis võib mingil hetkel transformeeruda poliitiliseks jõuks. Liikumise asutaja ja endine liider 42-aastane Ida-Saksamaalt pärit Lutz Bachmann sai kaela kriminaalsüüdistuse ksenofoobias ja natsimeelsuses, mille järel ta tagasi astus, kuid PEGIDA protestiaktsioonid on toonud tänavale tuhandepealisi rahvamasse. Anti-establishment liikumiste tõus on olnud eriti kiire peale suurt üleilmset majanduskriisi ja selle laineharjal on suurde poliitikasse tulnud mitmed äärmusvasakpoolsed ja äärmusparempoolsed liikumised, kellest mitmed kujundavad täna juba Euroopa poliitilist maastikku. Kreeka uus valitsuskoalitsioon näitab, et ühine eesmärk võib teha liitlasteks ja ühendada uusvasakpoolseid ja rahvuskonservatiivseid liikumisi, keda ühendab soov muuta kehtivat maailmakorda.

Podemos ja tema kumiirid – Morales, Lenin, Correa, Chavez, keskel paremal Pablo Iglesias Turrion ja vasakul Juan Carlos Monedero. Pilt aadressilt: http://www.periodistadigital.com/imagenes/2014/05/28/podemosyloscuatro.jpg

veebruar 2015
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
232425262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.