Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?

@ckrabat
Mäletame Mel Gibsoni 1995. a. filmišedöövrist “Braveheart”, kuidas šoti maaomanik William Wallace (1270-1305) juhtis šotlaste võitlust Šotimaa esimeses iseseisvussõjas (1296-1328) Inglismaa kuninga Edward I vastu ning purustas inglaste väed 1297. aastsal Stirling Bridge lahingus. Šotlased saavutasid olulise võidu inglaste ülle 1314.a. Bannockburni lahingus, lõid lõunapoolsed naabrid riigist välja ning 1328. aastal tunnustati Edinburgh-Northamptoni riikidevahelise lepinguga Šotimaa omariiklust. Juba viie aasta pärast puhkes uus iseseisvussõda, mis näitab vaid, et inglastel võttis põhjanaabrite samaväärsena võtmine tükk aega. 1603. aastal, peale kuninganna Elizabeth I surma, tõusis Inglismaa troonile tema suure konkurendi Mary Stuarti poeg Šotimaa kuningas James VI ning kahe kuningriigi vahel sõlmiti personaalunioon. 1707. aastal liideti kaks kuningriiki üheks Suurbritannia Kuningriigiks. Nüüd, rohkem kui neli sajandit hiljem, on Šotimaal taas tugevnenud meeleolud Suurbritanniast lahkulöömiseks ning 18. septembrile on planeeritud referendum Šotimaa  omariikluse küsimuses. Lahutuse pooldajate eesotsas on Šotimaa praegune peaminister Alex Salmond ja Šoti Rahvuspartei, kellel on absoluutne enamus kohalikus parlamendis (69 kohta 129-st). Erakondadest toetavad lahutust veel Šoti Sotsialistlik Partei, Šoti Roheline Partei, Inglismaa ja Walesi Roheline Partei, ja natsionalistlik Inglise Demokraadid.

Maailma avalikkuse seisukoht uue riigi tekkimise kohta on traditsiooniline ehk silmakirjalik (vt Chomsky). Variseride ja saduseride maailm ju teisiti käituda ei saakski. Kuigi rahvaste enesemääramisõigust sõnades tunnistatakse, on eraldumispüüete vastu rahvusvahelises avalikkuses kujundatud tugev negatiivne hoiak. Soovitakse, et ühte riiki sattunud rahvad püüaksid kuidagiviisi koos edasi elada ning uute riikide sünd oleks juba eos välistatud. Mõneti meenutab see kiriku moraliseerivat hoiakut abielulahutuste vastu, kus peretülid ja kooselupartnerite ilmselge vastastikune sobimatus pole moralistide meelest piisavaks argumendiks kooselu lõpetamisele. Selline moralistlik hoiak on üle kandunud ka riikidele. Paljude meelest on moraalne, kui inglased valitsevad šotlasi, hispaanlased baske ja katalaane, venelased tatarlasi ja tšetšeene, grusiinid apsuaid ja osseete, hiinlased tiibetlasi ja uiguure, serblased kosovare, türklased, pärslased ja araablased kurde jne, sest nii on “alati” olnud. Uute riikide tekkimine nõuaks rutiinist väljumist. Teame ju ka tõsimeelseid Eesti rahvuslasi, kes sihikindlalt unistavad Petserimaa valitsemisest, sest neil olevat selleks vaidlustamisele mitte kuuluv jumalik õigus, mistõttu on meil piiri asemel kõigest eraldusjoon.

Negatiivset hoiakut peaks õigustama Krimmi lahkumine Ukraina koosseisust, mille suurem osa maailma riikidest on hukka mõistnud, kuid Krimmi puhul pole kindlasti tegemist rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimisega. Taustsüsteem on hoopis teistsugune. Šotimaa referendum toimub Ühendkuningriigi võimude teadmisel, kes on lubanud tulemusi aktsepteerida, kuigi omariikluse vastase hoiaku õhutamine on väga tugev. Mõneti meenutab see olukorda Kanadas, kus toimus mitu Quebeci iseseisvusreferendumit, millega uue riigi sünnist jäi väga vähe puudu. Esimene iseseisvusreferendum 1980. aastal andis suure võidu sõltumatu Quebeci vastastele, kui omariiklust toetas 40,44% ja ühtset Kanadat 59,56% hääletanutest. Teine iseseisvusreferendum toimus 30. oktoobril 1995 ja uue riigi sündi toetas juba 49,42% ning ühtset Kanadat 50,58% hääletanutest. Uue riigi sünnist jäi puudu umbes 54 000 häält. Suurem osa avaliku arvamuse uuringutest annab napi ülekaalu iseseisvuse vastastele, kuid see võib viia omariikluse toetajate mobiliseerimiseni referendumi päeval, millele niigi ennustatakse kõrget valimisaktiivsust. Kõige alalhoidlikumad ja suuremad iseseisvuse vastased on üle 65-aastane elanike grupp, samal ajal kui valijaskonna noorem generatsioon on omariikluse suhtes avatum. See on ka loomulik, sest vanem generatsioon on alati rohkem hirmul ning sõltuv rutiinidest ning lihtsalt kardab omariiklusega kaasneda võivat elukeskkonna muutust.

Osa vasakpoolsemaid iseseisvuslasi soovib vabariigi väljakuulutamist, kuid enamus kaldub personaaluniooni poolele, millega Elizabeth II jääks edasi ka Šotimaa kuningannaks. Šotimaa Rahvuspartei soovib uue riigi liitumist Euroopa Liiduga samadel tingimustel kui Suurbritannia, kindlaksmääratud opt-out’idega nagu ühisraha euro kasutuselevõtt. Pretsedendi puudumise tõttu esineb erinevaid arvamusi, kas Šotimaa saaks liikmestaatuse automaatselt või peaks ta aplikeeruma samadel alustel teiste liituda soovijatega. Baski ja katalaani vähemustega maadlev Hispaania on lubanud šotlaste liitumist takistada. Šotimaa piiridesse jääb suur osa (u 90%) Suurbritannia nafta- ja gaasivarudest Põhjamerel, mistõttu võib iseseisva Šotimaa elatustase olla isegi kõrgem kui Suurbritannias. Suurem osa iseseisvuslasi kaldub toetama ühist energiaturgu Suurbritanniaga, kuigi sellel on ka vastaseid. Šotimaa iseseisvuslased olid varem euro kasutuselevõtu toetajad, kuid viimasel ajal on kaldunud pooldama rahandusuniooni brittidega. Teisalt pole aga britid ühisrahast šotlastega eriti huvitatud. Šotimaa on arutlenud ka naelsterlingi mitteametlikku kasutuselevõttu, kuid sellele on seisnud vastu Euroopa Liit, kes on ähvardanud, et see võib saada takistuseks Šotimaa liitumisele. Šotimaa Sotsialistlik Partei on toetanud oma raha kasutuselevõttu peale üleminekuperioodi. Eesti kogemus on näidanud, et kiire üleminek oma rahale võib majandusele hoopis positiivselt mõjuda. Rahanduse valdkonnas ootavad lahutuse osapooli ees rasked läbirääkimised.

Iseseisvunud Šotimaa kavatseb jätkata Suurbritannia viisapoliitikat: jääda välja Schengeni tsoonist, kuid ühineda Common Travel Area‘ga (CTA) Suurbritannia ja Iirimaaga. Suurbritannia ja Šotimaa piir jääks avatuks. Šotimaa kodakondsus antakse Šotimaal sündinud Suurbritannia kodanikele elukohast sõltumata, aga samuti Šotimaa alalised elanikele varasemast kodakondsusest sõltumata. Soovi korral võivad nad sellest õigusest loobuda. Šotimaa kodakondsusele võivad aplikeeruda šotlastest vanemate ja vanavanemate järglased ning Šotimaal alaliselt resideeruvad välismaalased. Topeltkodakondsus on lubatud. Šotimaa rajab u 15 000 regulaarväelasest ja kolmest väeliigist koosneva kaitseväe. Šotimaa Rahvuspartei toetab Šotimaa liitumist NATOga, kuid soovib, et riigist viiakse välja Briti tuumarelvad. Šotimaal paikneb märkimisväärne osa Briti tuumarelvadest – Trident tuumaraketisüsteem ja Vanguard tüüpi tuumaalveelaevad. Ühendkuningriik on tunnistanud, et lähitulevikus puudub võimalus neid mujale paigutada ning see paiskaks segamini ka nende tuumaheidutussüsteemi. Siin peavad osapooled jõudma ilmselt kokkuleppele, kus baasid jäävad alles, kuid Suurbritannia kontrolli alla. Kindlasti peavad mõlemad pooled jätkama julgeoleku- ja kaitsekoostööd, sest britid ei saa lubada ebaturvalist piirkonda oma vahetus naabruses.

Mis juhtub siis, kui Šotimaa hääletab 18. septembril omariikluse kasuks? Mina julgen pakkuda, et ei juhtu midagi erilist ning Ühendkuningriigi ja Šotimaa lahutus toimub sama rahulikult nagu Tšehhoslovakkia jagunemine Tšehhimaaks ja Slovakkiaks 1993. aastal. Osapooled hakkavad iseseisvumise tingimuste üle läbi rääkima ning suure tõenäosusega jõutakse mingil hetkel mõlemat poolt rahuldava lahenduseni. Kas iseseisev Šotimaa saab hakkama? Selle peale tahaks käratada loll jutt suhu tagasi, sest kohe meenuvad meie endi taasiseseisvumisele eelnenud hirmujutud, kus tõsimeeli kaheldi eestlaste võimes omariikluse tingimustes toime tulla. Tõe kriteerium on aga praktika ning elu näitab, kui mees ise tubli on, siis saab ta hakkama küll (Joosep Toots, Paunvere). Kuigi Ühendkuningriik on maalinud pildi lugematutest raskustest, millega uus riik silmitsi seisab ja hirmutamine üks töökindlamaid meetodeid lollide taltsutamisel, siis on praktikas raske ette näha, et endine elukaaslane hakkab uut riiki taga kiusama. Mõlemad osapoolest on teineteisest liiga sõltuvad, et võiksid endale konfliktseid vastasseise lubada.

Šoti lipp Edinburghi kohal. Foto aadressilt: http://thoughtsfromthekelvin.wordpress.com/