Filosoofia entiteetide avaldumine: teadmise standardkäsitlus

@ost ia sueeb
Tuginedes Mario Rosentau töödele, on väidetud, et teadmiste standardkäsitluse ehk bikonditsionaali kohaselt peab see, mida nimetatakse teadmiseks, olema ka tegelikult teadmine ja vastama piiratud hulgale tarvilikele tingimustele. Kui need tarvilikud tingimused on olemas, siis võib kokkuvõttes öelda, et see ongi teadmine ja kõnealused tarvilikud tingimused moodustavad ühtlasi vaadeldava asja olemasoluks küllaldase tingimuse. Bikonditsionaali kohaselt moodustavad teadmise olemasoluks küllaldase tingimuse järgmised tarvilikud tingimused: esiteks peab isik uskuma seda, mida ta arvab teadvat; teiseks peab see, mida isik usub, olema reeglipärasel viisil õigustatud; kolmandaks peab see, mida isik usub, olema tõene. Neile kolmele lisandub üks lisatingimus: õigustamine tingib selle, et usutav ja tõene ei ole pelk kokkusattumus ning see viimane määrab finaalsel viisil kogu bikonditsionaali. Seega on teadmise sisuks usutav, õigustatud ja tõene väide. Bikonditsionaali kohaselt on võimalik tunnistada teadmiseks antud infot. Ilma bikonditsionaalita antud info või geniaalne lahendus võib moodustada filosoofilise artefakti.

Antud info nähtuste kohta maailmas leiab põhjenduse aine, vormi, eesmärgi ja tagajärje omaduse kaudu. Neljakordse kausaalsuse õpetuse juured ulatuvad Aristoteleseni. Causa materialis on põhjus, mis annab esemetele materiaalse põhjenduse. Causa formalis on põhjus, mis annab mateeriale vormilise põhjenduse. Causa finalis on põhjus, mis annab mateeriale ja vormile põhjenduse eesmärgi kaudu. Causa efficiens on põhjus, mille alusel saab põhjendada eesmärgi transformatsiooni tagajärjeks, tulemuseks ja mõjuks. See viimane määrab finaalsel viisil kogu kausaalsuse, liigitudes inimesse puutuvaks olemiseks.

Informatsioonile füüsika poolt antud üldistatud mõõtmistulemused lubavad rääkida neljast objektiivsest interaktsioonist ehk omadusest. Need on gravitatsioonijõud, elektromagnetjõud, nõrk ja tugev jõud. Teadusliku maailmapildi kohaselt kujunevad keemilised omadused aatomi füüsikaliste omaduste mõjul, näiteks kaal ja tugevus. Inimliku tajuvõime omadused, näiteks maitse, lõhn ja värv, kujunevad aga keemiliste omaduste mõjul. Omadused, mis liigituvad inimesse puutuvaks olemiseks, võimaldavad inimesel toimida maailmas, rakendades neid omadusi mõtlemisvõime teenistuses teatud efekti saavutamiseks. Filosoofia tegeleb nähtuste ja teadmiste põhjendamisega teatud tulemuse nimel.

Filosoofia opereerib suurustega, mida nimetatakse mõisteteks. Teatavasti nimetas Kant mõisteid mõistuse faktideks. Erinevalt matemaatikast või loogikast tegeleb filosoofia mõistete olemusega, mitte tähendustega. Mõiste on mõtlemise loogiline vorm, mis peegeldab eseme olulisi tunnuseid. Mõisted on oma psühholoogiliselt koosseisult väga lähedased kujutlustele, sellepärast öeldakse ka, et mõiste on kujutluse kõrgeim aste. Filosoofia seisukohalt pole tähtis, kas mõiste on kujutluse kõrgeim aste, oluline on vaid mõiste võime haarata nähtusi.

Oluline on tuvastada, millise hulga nähtusi mõiste haarab. Tähelepanu tuleb pöörata mõiste sisule ja mahule. Mõiste sisu määrab need tunnused, mis on nähtusele või ühte liiki nähtustele ühised ja iseloomulikud. Iga mõiste sisu on alati üldistus. Mõiste sisu on määratud tunnuste poolt, mis on omased vastavale nähtusele. Kuid selgitada tuleb ka seda, kui palju nähtusi teatav mõiste haarab. Seda tehakse mõiste mahu kaudu. Mõiste maht on nende esemete või nähtuste kogu ehk klass, mõiste sisude summa. Mõistena mõistetakse tavaliselt üksiksõna, terminit või arvu, aga mõiste võib tähistada ka sõnade kogumit, näiteks lauset, või isegi teksti, näiteks haiku või muu pildi seletus. Samuti võib mõne seaduse üldosa omandada mõiste tähenduse, näiteks karistusseadustiku üldosa, millest võib rääkida kui mõistest.

Samasuse seadus loogikas nõuab, et mõiste peab olema adekvaatne, see tähendab, et temast tuletatavad järeldused peavad vastama neile nähtustele, mida mingi mõistega haarata soovitakse. Ebaadekvaatsetest mõistetest on võimalik vabaneda, kasutades üldtunnuste ja eritunnuste spetsifikatsiooni. Mõiste, mis haarab rohkem esemeid ja omab vaesema sisu, on soomõiste ehk mõiste genus-tunnus. Seda iseloomustatakse soo üldtunnuse kaudu. Kõrgeim soomõiste, millele subsumeeritakse teised mõisted, on summum genus. Mõiste, mis haarab vähem esemeid ja omab rikkama sisu, on liigimõiste ehk mõiste species-tunnus. Seda iseloomustatakse liigi eritunnuse kaudu kui diferentia specifica. Kõige madalam liigimõiste, millele saab subsumeerida veel ainult individuaaltunnuseid, on infima species. Näiteks mõisted olemine ja mitte-olemine on soomõisted, sest olemine on viimane, mille järgi saab küsida. Olemine on summum genus filosoofilises mõttes. Seega saab mõistetavaks filosoofia nimetamine emateaduseks, millest kõik teadused on sündinud.

Emateadusena on filosoofia sotsiaalne uurimisprogramm, mille mõisted kujutavad endast heuristilisi printsiipe. Heuristika on teoreetiline uurimistöö ehk avastamiskunst. Mõistele kui heuristilisele printsiibile vastavat väidet nimetatakse hüpoteesiks. Hüpoteesi võime defineerida kui induktsiooni kaudu saadud problemaatilise iseloomuga deduktiivset lauset. Toodud võtted, mõistete mahu, sisu, heuristika ja hüpoteetikaga arvestamine, aitavad meil kontrollida mõistete adekvaatsust ehk vastavust tegelikkusele. Tuleb tunnistada, et vaevalt oleme võimelised kontrollima kõiki mõisteid, isegi arvutusvõimsuse kasvades. Teatud osa mõistetest osutuvad paratamatult puudulikeks, sest infotehnoloogias kehtivad seaduspärasused opereerivad toimunud sündmustega. Üldiselt kehtib reegel, et mõisteid tuleb pidada seni adekvaatseteks, kuni puudub alus väita, et mõiste on ebaadekvaatne.

Tänapäeval väidetakse, et mõistetel puuduvad tõelised olemused, sest mõistete adekvaatsust pole võimalik kontrollida. Filosoofia käibesse tuleku ajast tänapäevani on teiste mõistesüsteemide üldistustase jäänud filosoofia omast madalamale tasemele. Inimene kohaneb reaalsusega seda paremini mida üldisemaid ja ühtsemaid eristamisvõimalusi omab mõtlemine. Kuigi infotehnoloogia arenguga võib kaasneda mingi uue eristamisaluse avastamine, oleks selle jõudmine mõtlemise üldistusvõimeni ebaadekvaatne. Tehnoloogia ja kunsti eristamisaluste üldistustase jääb filosoofia omast madalamale tasemele, sest filosoofia on ajaliselt hilisema tekkega, ega saa seega viia paljude inimeste mõtlemist kõrgemale üldisemale astmele.

Filosoofia üldistustase on finaalne ehk eesmärgist määratud, kuna võimatu on välistada saabumisel isiku tulekut, kes on seni jäänud tulemata. Saabumisel isik, olles teatud olutervikuna ka filosoofia esemeks, kehastab lahkujatest maha jäävat keskkonda. Võimalik on teha kõik selle nimel, et meist jääks maha pärimisväärne keskkond. Meie tegevuse puutemoondest siginenud sotsiaalne aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada, võib olla puhta vee ja õhuga ning väärikate inimsuhetega. Antud info saab nõnda lisandväärtuse: mitte lihtsalt saadud või avastatud info, vaid kehtivaks hetkeks märgitu info. Meie jaoks pärijatena on nende müütide teleoloogiline kausaalsus kadumatu.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2014
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: