Inimesse puutuva olemise põhiliigid

@ost ia sueeb
Tuginedes olemise süstematiseerimisel Ilmar Tammelo konspektile, kus on väidetud: olemise põhiliikideks on reaalne ja ideaalne olemine, siis ühest küljest on reaalsed individuaalsed üksiknähtused määratletavad ainult üldiste struktuuride olemasolul. Teisest küljest on üldistamine mõeldav ainult olemise terviktunnetuse struktuuri alusel. Filosoofia seisukohast on olemise põhiliigid inimesse puutuva olemise põhiliikideks. Jaan Puhvel on teinud terase tähelepaneku, et üldistamine on võimalik ainult oleviku keelevormis. Vello Salo olevat väitnud, et liigne üldistamine on süldistamine. Kui öeldakse, et üldine on ontoloogiliselt ebatäiuslik, siis on see süldi keetmine. Ideaalsest olemisviisist ei ole võimalik tuletada reaalse olemisviisi muutlikku ja kirevat maailma. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, saab eksisteerida vaid mitmekesises maailmas.

Filosoofilises mõttes räägitakse filosoofia esemest kui entiteedist ja filosoofia aine erinevate kihtide järjestusest kui olemise entiteetide hierarhiast. Aine sisemisest arenguloogikast tulenevalt koondub aine erinevatesse kihtidesse. Aine erinevad kihid moodustavad hierarhia järjestatuse mõttes, mis tähendab, et igal ainekihil on eeldus. Filosoofia ese on absoluutne, mis tähendab reaalsuse lahutamist ja jagamist kihtidesse. Entiteet on mõiste tõeline olemus. Sõnaraamatus on inglisekeelne entity tõlgitud kui olemus, iseseisev olemusvorm. Madis Kõiv on analüütilise filosoofia seminaridel Tartu Ülikoolis kasutanud mõiste entiteet asemel sõna olem. Olemit ehk olutervikut iseloomustavad korrelatiivsed mõistepaarid nagu reaalsus ja ideaalsus, muutumine ja kestmine, tegelikkus ja võimalikkus, nähtumus ja olemus. Inimesse puutuva olemise erinevad entiteedid liigitatakse seega ontilisteks ja eideetilisteks.

Ontilist olemise valdkonda iseloomustavad sellised mõisted nagu reaalsus, muutumine, tegelikkus, nähtumus. Reaalsusele on tervikuna iseloomulik aeg kui põhitunnus ja ruum kui eritunnus. Reaalsuses eristuvad hüleetilised ja noeetilised entiteedid. Hüleetilises ehk ainelises olemises eristuvad füüsilised, orgaanilised ja psüühilised entiteedid. Noeetilise olemise entiteedid on vaimsed. Füüsilised ja orgaanilised entiteedid võtavad osa ajalisest sündmusest ja on ruumiliselt lokaliseeritud. Psüühilised ja vaimsed entiteedid võtavad osa üksnes ajalistest sündmustest, olles ruumiliselt lokaliseerimata.

Eideetilise olemise valdkonda iseloomustavad sellised mõisted nagu ideaalsus, kestmine, võimalikkus, olemus. Eideetilise olemise esemed ei võta osa ajalisest sündmusest ja on ruumiliselt lokaliseerimata. Kuidas neid siis üldse tunnetada? See on võimalik, kui võtta vaatluse alla reaalse olemise avaldusvormid, näiteks üksiknähtused või üksikasjad, ja nende kaudu avastada üldisi kujundeid. Idealiteeti saab tunnetada üksnes teadmiste kaudu. Eideetilise olemise avaldusvormideks on inherentsed, ekstraherentsed ja adherentsed esemed. Näiteks on inherentse ehk sisalduva olemise ese õigusnormi loogiline struktuur. Ekstraherentse ehk välise olemise ese on idée, igavik, püha ja muud sellised noumenid. Adherentse ehk liituva olemise ese on ilus, hea, õige ja muud sellised väärtused.

Mõtlemise kolm põhifunktsiooni on tunnetamine, väljendamine ja suhtlemine, mis on ka keele põhifunktsioonid. Mõtlemisel ja keelel, negatiivsel ja positiivsel, immateriaalsel ja kehtival, keeletusel ja tahtel võib olla ühiseid probleeme, nende kattuvus on siiski üksnes osaline.

Tunnetusakt: Tunnetusaktis mistahes olemise liigi avaldusvormi ehk eset tunnetades, tekkib tunnetussubjekti teadvuses kogemusesemele ehk tunnetatavale vastav tunnetusese ehk tunnetatu. Intuitiivselt tunnetatule mõistelise kuju andmist nimetatakse ratsionaalseks järelkonstruktsiooniks. Tunnetusakti ese ehk tunnetusese võib kuuluda mistahes olemise liiki. Näiteks psüühilised protsessid kuuluvad reaalse olemise sfääri, mõistete entiteedid aga ideaalse olemise sfääri. Arhailiste tunnetusesemetena on käsiteldavad näiteks norm või mäng. Millal osutub tunnetusakti teooria teadmine meile vajalikuks? Teooria teadmine on alati kasulik kui tuleb teostada analüüsi. Näiteks kui tuleb analüüsida teatud subjekti tahte avaldusteadvust.

Väljendusakt: Tunnetusese, asjad, nähtused ja õigused, ei pea jääma üksnes selle tunnetussubjekti teadvuses tunnetatuks, kus leidis aset vastav tunnetusakt. Võimalik on tunnetuseseme teadvustamine teistele tunnetussubjektidele, nii et ka teised tunnetussubjektid võivad jõuda samale tunnetuskogemusele. Selleks tuleb teiste tunnetussubjektide teadvuses tekitada samalaadne tunnetusese väljendusakti kaudu. Väljendusakt koosneb väljendist, tähendusest, kaemusest ja väljendusakti esemest. Väljend on väljendusakti meeleliselt haaratav külg, näiteks häälitsus, tähtede kompleks, miimika. Tähendus on väljendi poolt vahendatud terviktunnus, kui tunnetuseseme poolt ratsionaalselt haaratud koostisosade kompleksi tervik. Väljendusakti ese on seega sama mis tunnetusakti ese ehk tunnetusese. Kaemus on väljendusakti eseme seos reaalsusega ehk tõele vastavus. Kui väljend ei vahenda mingit tähendust, siis on väljend mõttetu. Näiteks väljend abracadabra. Kui väljendi poolt vahendatud tähendusele ei vasta reaalsuses mingit väljendusakti eset ehk tunnetuseset, siis on väljend ja tähendus sisutu. Kui väljendis puudub kaemus, siis on väljendus, tähendus ja väljendusakti ese pinnatu.

Inimsuhtlemise puhul räägime informatsiooni, tunnete, haiguste, energia jm kommunikatsioonist. Selline laias mõttes kommunikatsiooniakt toimub sõnade, signaalide, märkide, entiteetide, raadiolainete, postiteenuste ja muude füüsiliste kontaktide ehk väljendusaktide kaudu.

Kommunikatsiooniakt: Kuidas inimesed sõnu ühel või teisel viisil kasutavad, see saab selgeks suheldes, väljenduse kaudu tähendusi täpsustades, laiendades ja kitsendades, üldistades ja ahendades. Kommunikatsiooniakt ehk kommunikatsioon koosneb järgmistest põhielementidest: kommunikandid, kommunikaat, kommunikatsiooniside, kommunikatsioonivahendid ja kommunikatsioonisituatsioon. Kommunikandid (communicants) on isikud kes osalevad inimsuhtlemises, kas kommunikaatorina või retsipiendina. Kommunikaator (communicator) on isik, kes pöördub teise kommunikandi poole, retsipient (communicatee) on isik, kelle poole pöördutakse. Kommunikaat (communicatum) on teade, mis edastatakse või vastuvõetakse. Kommunikatsiooniside (communication linkage) on kommunikatsioonisuhe kommunikaatori ja retsipiendi vahel. Kommunikatsioonivahendid (communication means) on meetodid ja seadmed , mille abil toimub kommunikaadi edastamine või vastuvõtmine. Kommunikatsioonisituatsioon (communication situation) on faktide ja faktorite kogusumma, mis on oluline kommunikaadi edastamiseks ja vastuvõtmiseks.

Toodud inimsuhtlemise liigendus kaardistab erinevate kultuurivormide piirkonnad, kust võib leida põhjusi, miks suhtlemine on mõnikord edukas, aga mõnikord nurjub. Mõned inimesed arvavad seejuures, et kultuurivorm on absoluutne, lõplik ja ainus tegur, mis määrab indiviidi. Need inimesed arvavad, et kultuurivorm ei määra üksnes inimese käitumist, vaid ka seda, mida inimene usub, mida ta taotleb ja kuidas taotleb. Seda on nende arvates tõestanud assotsiatsioonitestid, Sapir-Whorfi koolkond ja Jungi kollektiivse alateadvuse teooria.

Filosoofilises mõttes ei tohi ületähtsustada fakti, et inimene on ühiskonna produkt. Inimsuhtlemise edu või nurjumine oleneb siiski kõigepealt kommunikantidest, see tähendab üksikisikutest ja nende individuaalsetest omadustest. Kui inimsuhtlemine toimub keele kaudu, on tegemist järgmiste suhtlemisprotsessi põhielementidega: signum, signifikaat significatum, designaat designatum. Signum on väljendus, lausung või sümbol. Significatum on signumiga edasiantav mõte. Designatum on objekt, tunnetusese, väljendusese, kommunikaat, millele signifikaat viitab. Faktiliselt ei toimu kommunikatsiooni enne, kui üks või teine suhtleja väljendab mingisuguse signumi kaudu ühist mentaalset sisu, kas mõistest ühtemoodi arusaamise või tavapärases praktikas kujunevate kokkulepete kaudu. Faktiliselt ei toimu kommunikatsiooni signumita, kuid võib esineda midagi kommunikatsiooni taolist, nö kvaasikommunikatsioon.

Mõtlemise põhifunktsioonid erinevad keele põhifunktsioonidest, mis ilmneb kui ilmneb probleemide osaline kattuvus. Tuginedes Artur Taskale on väidetud, et filosoofiline mõtlemine lähtub vastandmõistetest, mis koonduvad kahte gruppi. Esimesse kuuluvad kolm vastandmõistete paari. Nad omavad staatilist iseloomu, avaldavad end objektidena ja määravad tendentsidena. Üldine ja eriline mõtlemises: tüüpiline mõtlemine on üldise ja erilise vahel asuv keskmõiste. Suurema arvu erilisuste kokku viimisel kõrgemasse üldisesse saavutatakse tüüpiline mõtlemine, seega vaadeldakse tüüpi erilisuse üldistusena või erandnähtuste koondmõistena. Abstraktne ja konkreetne mõtlemises: kord ehk selgus mõtlemises on nendevaheliseks keskmõisteks. Olemine ja pidamine mõtlemises: otsustus ehk loogiline mõtlemine on nendevaheliseks keskmõisteks.

Teise grupi kolm vastandmõistete paari omavad dünaamilist iseloomu, avaldavad end menetlusviisidena ja on seotud esimese grupi vastandmõistete paaridega. Induktiivne ja deduktiivne menetlus: dünaamilise iseloomuga menetlusmõisted on sügavalt seotud staatilise iseloomuga mõistetepaariga üldine ja eriline. Nendevaheliseks keskmõisteks on sotsialiseerumine. Analüütiline ja sünteetiline menetlus: see mõistete paar on seotud mõistetega abstrakt ja konkreet. Keskmõistena asub nende vahel loogiline subsumeerimine ehk loogiline liigitamine. Dogmaatiline ja funktsionaalne menetlus: see dünaamilise iseloomuga ja kriitilise suhtumisega menetlusmõistete paar on seotud mõistepaariga olemine ja pidamine. Keskmõisteks on siin väärtussuurendamine.

Filosoofia keskmõisteks on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuid kelle saabumist ei saa välistada. Persona in fieri, “saabumisel isik“, mängib mõistena rolli pärimisõiguses, tema juured asuvad Rooma eraõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseenesest, asi ilma finaalita. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles filosoofia esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Oluline on meie tegevuse puutemoondest loodud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, eeldades selle piisavat kvaliteeti pärijate jaoks. Hinnangu annab lõppude lõpuks saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.

Advertisements

3 kommentaari (+add yours?)

  1. K_V
    aug. 05, 2014 @ 07:29:04

    Filosoofiaga tegelemise põhjuseks tänapäeval on vist soov mitmekesistada naudingute allikaid. Filosoofialt oodatakse enesehinnangu kasvu ja sotsiaalse positsiooni paranemist, kui filosofeeritakse oma nime alt.
    Mõned aastad tagasi olivad filosoofiateemalised foorumid üsna aktiivsed ja otsiti vastust küsimusele, et kui hästi filosofeerimine enesetundele mõjub. Et vastus jäi kahtlevaks (KST), siis mindi laiali ja hakati otsima teisi võimalusi elu huvitavaks muuta.
    Vähemalt sellel aastatuhandel pole kokku puutunud rakendusfilosoofiaga, mille eesmärgiks võiks olla mõne ühise igapäevaelu puudutava küsimuse lahendamine.

    Vasta

  2. ckrabat
    aug. 05, 2014 @ 07:47:24

    Siinkohal üks väljavõte paarikümne aasta tagusest intervjuust Rein Rauaga:
    “Filosoofilisi koolkondi vaatleksin meelsmini kui eetilisi objekt, mitte rakenduslikke. Neid võiks lugeda kui kunstiteoseid, väites, et neist kõrgemal on teatav mõtlemise eetika. See peaks olema mulle kohasem, kui neid hinnata. Hinnata tähendaks õigupoolest küsida, mis on ilusam, kas vaas tulpidega, Sixtuse madonna või vaade merele.”
    http://aegumatu.wordpress.com/2011/02/05/intellektuaalidemaa-ja-muu/
    Ma sageli Rauaga ei kipu nõustuma, aga siinkohal küll, filosoofia on rohkem kunst kui teadus, millega päris elus pole midagi peale hakata. Siin aasta-kaks tagasi tekkis meedias poleemika kellegi tütarlapse ümber, kes lõpetas ülikooli filosoofina, aga keegi ei tahtnud teda filosoofina tööle võtta 🙂
    Ei tea, mis temast sai, sest sama kergusega nagu meedia korjab inimesi üles, nii ta viskab neid pärast kasutamist ka minema, aga loodetavasti oli tal muid kasulikke oskusi, et leida tööd klienditeenindaja või müüginaisena või leidis rikka mehe, äkki isegi välismaalase, kes võis lubada endale toanurgas filosoofi pidamist 🙂
    Aga jah, filosoofial minu meelest puudub rakenduslik väärtus, sest ta on praktilise elu jaoks liiga abstraktne. Filosoof on samasugune muiduleivasööja nagu kirjanik või kunstnik või helilooja või poliitik, kes ei oska mitte midagi teha, kui ta ei ole just mõnda kasulikku oskust juurde õppinud – näiteks kingi parandada või saiu küpsetada.
    Stultoloogia seevastu on näiteks praktiline teadus, samamoodi nagu zooloogia või robotroonika. 🙂

    Vasta

  3. huviline
    aug. 05, 2014 @ 11:22:49

    Minu silmis filosoofia üldosa pole kvalifitseeritav rakenduslikuks või praktiliseks või tehniliseks või kunstiliseks, mis on lõpuks üks ja sama asi. Filosoofia üldosa on kuiv teadmine, seevastu avastajale põnev ekspeditsioon, kuna alguses usutakse, et teadmistel võiks olla mingi väärtus.

    Üldosaga kaasneb eriosa, koosnedes kommentaaridest, mida üldosa kohta tehakse. Siin on võimalikud koolkonnad, stiilid, aplikatsioonid, sh hedonism.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2014
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: