Hoidke alt, neukku returns III – poliitiline võit laululahingus

@ckrabat
Üle pika aja on meil kõigil võimalik Eesti üle uhke olla, sest meie riik saavutas suure poliitilise võidu. Kui mitmed Ida-Euroopa riigid nagu Leedu, Tšehhi, Ungari ja Slovakkia lömitavad aralt Putini režiimi ees ning lubavad Sarumanil endal nende pinnal musitseerida, siis väike Eesti näitas taaskord üles hämmastavat kindlameelsust ning saavutas sirge seljaga olukorra, kus Haapsalu augustibluusi korraldajad tühistasid hiljuti saavutatud kokkuleppe Steven Seagal Blues Band’iga ning näitasid Putini-meelsele filminäitlejale ja muusikule ust! Kindlasti on see tohutu hoop nii Putini režiimile kui ka personaalselt Steven Seagalile. Muidugi võinuks välja pakkuda alternatiivse võimaluse, kuidas asju ajada. Tuled kohale ja vaatad kõigepealt, kas ära ikka tunneb ja siis räägite asjad ilusti omavahel selgeks. Mida sina, Steven, nendest maailma asjadest arvad ka? Kui saad südamest südamesse rääkida, siis pärast võib-olla vaatab paljudele asjadele hoopis teise pilguga: need mehed siin on päris asjalikud, võib nendega putkas mõned burksid võtta küll. Aga selline käitumine ei ole kohane ideoloogilise võitluse eesliinil, kus tuleb rahvavaenlasele koht kätte näidata, sest ega meie pole siis kehvemad mehed kui Putin. Juba muistne esivanem Lembitu laulis filmis “Malev” vaenlase häbiga põgenema.

Tõnis Mägi nägi ilmselt võimalust kerge vaevaga odavat populaarsust võita ning kutsus üles kontserti boikoteerima või sai ta vastava poliitilise tellimuse, sest talle sekundeerisid koheselt mitmed poliitikud eesotsas Urmas Paetiga, kes nägi Seagali esinemises ohtu demokraatiale ja maailma rahule. Eesti ühiskonnas levib visalt arusaam, et kui meie idanaaber ei pea demokraatiast lugu, siis annab see meilegi õigustuse vastavalt käituda ehk siis demokraatia puudumine Venemaal pakub Eestile võimaluse ideoloogilise võitluse eesliinil silma paista. Hoidke alt – neukku returns! Teravalt reageeris Mägi üleskutsele kirjanik Kaur Kender, kes hiljem Postimehele antud seletuses oli häiritud, et üritust, mille korraldamisega inimesed on vaeva näinud, arutult põhja lasta üritatakse. Palju kära ei millestki, aga väga paljud loomingulised inimesed said võimaluse esinemiseks. Ega Tõnis Mägile midagi ette eita ei saagi. Tuli lihtsalt välja, et hoolimata vabaduslauliku imagost ja rahvuslikust meelest, peitub sinimustvalge kesta all tulipunane neukku, kes käitub nõnda nagu tema arusaamine maailmast parajasti on. Selliseid ei ole mitte vähe ning kõik nad aitavad üles ehitada Viha vabariiki.

Valik sellest, mida arvati. Mõned olid ikka normaalsed ka. Mulle meeldis Aapo IIvese ütelus: “Igasuguste imelike ja rumalate inimestega niikuinii tallan ühte planeeti. Natuke nadi oleks ühe ahvi pärast [boikoteerida].” Kuid esines ka kõrget poliitilist teadlikkust – Tõnis Mägi: “See ei lähe kohe mitte nii, kutsun suisa boikoteerima, See on täielik provokatsioon, võtta praegusel hetkel siia selline mees,” talendisaates lõkkele löönud kunstimeelt – Mihkel Raud: “Seagali suurim kuritegu on siiski see, et ta on talumatult sitt laulja!”, või võeti lihtsalt huumoriga – Jaanus Nõgisto: “Äkki ta laulab bluesiga sellest, kuidas ta Putiniga koos tina paneb. Võib väga naljakas olla.” Veeklaasis puhkenud tormi võtab Kender tegelikult väga tabavalt kokku: “Tõnis Mägi — ole eestlane, maksa venelastele kogu plekk tagasi, mis said. Või küsi juurde ja jää vait. Või vatever. KLEEBI OMA SUU KINNI. Mingis mõttes on nõukogude eesti edasi. Töökollektiivide kirja žanri on üle võtnud loomeliidud, murelik eesrindlasest traktorist — T. Mägi.” Kender vist ei tea, et neukkude jaoks on silmakirjalikkus voorus.

62-aastane Steven Seagal oli laiemale publikule tuttav rohkem märulinäitlejana. Isa poolt on ta vene-juudi-mongoli (burjaadi või kalmõki) juurtega. Ise on Seagal usutunnistuselt budist ja 2009. a.-st abielus Mongoolias sündinud Erdenetuya Batsukhiga. Tal on 7-dani must vöö aikidos ning ta on varasemas elus tegutsenud aikido treenerina. Lisaks muule olevat ta lõpetanud Los Angeleses politseiakadeemia ning tegutseb praegu politseireservis Louisiana osariigis Jeffersoni piirkonna asešerifina, kus asub üks tema kodudest. Seagali poliitilistest vaadetest on teada niipalju, et kuuldavasti olevat ta heades suhetes Venemaa juhtkonnaga ning olevat kusagil lubanud Donetski rahvavabariigi hümni esitada. Kui Eesti avalikkus tunneb totaalse meedia kirjelduse järgi Seagalit põhiliselt Putini toetajana, on ta samas toetanud Tiibetit ja esinenud keskkonnakaitsja ning loomaõiguslasena. Ta on teatanud huvist kandideerida Arizona osariigi kuberneriks. Intervjuus Venemaa ajalehele Rossiskaya Gazeta soovib aga Seagal saada Venemaa kodanikuks ning toetab Krimmi annekteerimist.

Võib-olla seisneb meie eelis nende ees, kes meist ida pool selles, et me olemegi teistmoodi? Kas Seagali vaadetega mittenõustumine lubab demokraatlikus ühiskonnas poliitilist vastast vaenata tegevuses, mis ei ole poliitiliselt motiveeritud – see on küsimus? Käimas on hapukurgihooaeg, kus totaalne meedia üritab kõigest väest kusagilt leegina lahvatavat skandaali välja imeda. Näiteks süüdistab ajakirjanik Peeter Ernits hiljuti 102-aastaselt surnud Jaan Tõnissoni poja Heldur Tõnissoni surmas ei kedagi muud kui Eesti valitsust ja põllumajandusminister Ivari Padarit. Võitluspaarid Tõnis Mägi vs Steven Seagal ja Tõnis Mägi vs Kaur Kender on meediale kui taevane kingitus. Ilmselt said augustibluusi korraldajad oma üritusele nüüd piisavalt promo ja augustis on Haapsalusse viivad maanteed potentsiaalsetest kontserdikülastajatest ummistunud. Mäletame ju hästi, kuidas möödunud sügisel absoluutselt kõik, isegi lollid, Sirpi ostsid. Pinged aga maailmas kasvavad. Äsja tuli uudis, et Ida-Ukraina kohal on alla kukkunud Amsterdamist Kuala Lumpurisse suundunud Malaisia reisilennuk. Ukraina võimud on viidanud võimalusele, et lennuki tulistasid alla separatistid. Sellised intsidendid viivad teinekord suurema sõjani. Lennuki allatulistamisest põhjalikumalt selle loo kommentaarides.

Tõnis Mägi Moskva olümpiamänge boikoteerimas. Mulle tundub, et neil inimestel, kes on olnud omal ajal nõukogude võimu suhtes kollaboratsionalistlikud, lasub pidev vajadus tõestada oma rahvuslikkust, mingisuguse ajaloolise süü mahapesemise vajadus.

Politseilise vägivalla vajadus

@huviline
Mitmed seigad lähiminevikust ja lood, mida lugude jutustajad ikka meile räägivad, pajatavad sellest, et eestlaste seas eksisteerib kustumatu vajadus politseilise vägivalla järele. Eesti politsei juhid on nimetatud vajadusest aru saanud, juhtides organisatsiooni rahva soovidele vastu tulles. Meile räägitakse avalikult eetikast, usaldusväärsusest ja muid lugusid, millest koosneb riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsioon, tõmmates kriipsu peale igasugusele moraalile, millega tõemeel ja julgus käsikäes käivad. Lugudest orienteeritud kalasilmsed rahvaesindajad ja vähese kodanikukogemusega juhid, kes ei tee vahet eetikal ja moraalil, sammuvad nendega sama sammu. Tõepoolest, eestlaste seas eksisteerib ammune politseilise vägivalla vajadus. Kes ei teaks, kuidas Mahtras sandarmid rahvast läbi kadalipu ajasid või salapolitseinikud Kawe keldris tõde selgitasid. Justiitsminister ei väsi politseid saavutatud tulemuste eest kiitmast.

Kas riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsioon on üldse õigus? Õigus peaks andma õiguse omajale turvalise tunde, et ta ajab õiget asja ja julgeb sedasama soovitada oma perekonnaliikmetele. Iseenesest vaba rahvas politseilist vägivalda ei vaja, aga kui see asi, mida aetakse, on vale, siis tuleb suunamisega nõustuda ja siis on juba raske vabast rahvast rääkida. Tundub, et eestlased on harjunud ajama vale asja, mille sest muuga seletada politseilist vägivalda hiljuti Patarei vangla juures, mille videot levitas FB. Võimalik, et Patarei vangla juures toimunu on üksikjuhtum, kuid igapäevaselt toimib samalaadne politseiline vägivald liikluses, mis on riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsiooni kõige ehedam näide. Kogu õigus taandubki laias laastus liikluses kasutatavatele reeglitele ja liikluspolitseid võib lugeda kogu politsei sümboliks. Just liikluspolitseinikud puutuvad rahvaga kõige konkreetsemalt kokku, kujundades tegeliku arusaamise politsei mainest rahva seas, mis jääb uuringutes ja küsitlustes kajastamata.

Tüüpiline liikluspolitseiniku töö on liiklusrikkumiste fikseerimine, mis enamikel juhtudel päädib trahviga ja mille hulgast omakorda enamik on kiirusepiirangute ületamine. Tüüpilise sündmusena on liikluspolitseinikud treenitud lahendama kõiki kiirusepiirangute rikkumisi ülemuste koostatud standardite kohaselt. Igale sündmusele omane eripära jäetakse lihtsalt arvesse võtmata, samuti väidetava rikkuja soov, miks ta konkreetset piirangumärgi mõju rikkus. Kas ta soovis teadlikult valesti käituda või liikus ta teel soovist kasutada seda vahendina kuhugi jõudmiseks? Tavaliselt kasutatakse teed siiski vahendina kuskile minna, kui tegemist pole just spordiga, ja liiklus ei ole asi iseeneses, mida saab tüpiseerida. Iga liikluses toimuv olukord on kordumatu. Sellepärast on ka küsitav riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsiooni kui tüüpilise õiguse sümboli õiguspärasus.

Mingite konkreetsete näidete esitamisel puudub siinkohal  mõte, sest eesmärk on näha kaugemale riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsioonist. Neid näiteid on võimalik leida nii Lõuna kui Põhja Prefektuurist. Vanainimene peab appi tulnud autojuhi abiga viima oma puudega venna teises maakonnas asuvasse hooldekodusse ja auto kiirus märgi mõju lõpumeetritel on tõusnud lubatust suuremaks  20 km/h võrra. Ta palub liikluspolitseinikul piirduda suulise hoiatusega, kuid saab vastuseks tänitaval moel kuulda riikliku õiguse kontseptsiooni, siis on midagi lahti Eesti rahvaga. Liikluspolitseinik kohtleb oma sõnade kohaselt kõiki võrdselt.  Kas tõesti pole liikluses enam kohta õigustusel?  Kas tõesti on kõik õigustused võrdselt koheldavad? Iseenesest peaks objektiivne karistamine olema keelatud ja iga juhtumit tuleks käsitleda eripärasena, aga kui rahvas ei vasta juhtide ootustele, siis pole imestada, et ka liikluspolitseinikud rahvast võrdselt ühesuguse halli massina märkab.

Riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsiooni apogee on kohus, kes mõistab õigust ja teeb seda traditsiooniliselt hästi. Vähemalt Riigikohus  õigust riiklikult sunniviisilise kontseptsiooni puhtakujulise väljaandena.ei mõista, mille järelduvalt rahvas ikkagi päris valet asja ei aja. Selline järeldus võiks ka juhtide seas laiemalt levida. Liiklusrikkumisi ei tohiks käsitleda politseilise vägivalla õigusena, mida rahvas politseinikele tööks annab. Igasugune politseiline vägivald peab olema käsitletud ebatüüpiliselt, konkreetsest rikkumisest lähtuvalt ja ühtlustavate standardite pähetuupimine koolitustel on halvim, mida juhid saavad oma alluvatele teha. Tegelik õigus toimib vägivallata.

juuli 2014
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.