Filosoofia on kultuurinähtus: filosoofia aine (aksioloogiline osa)

@ost ia sueeb
Filosoofia aineks on mõtlemine. Kultuurilises tähenduses mõistetakse mõtlemisena valdkonda, mille sisu muudab kogemuse piire ja märkide tähendusvälju. Osa sellest sisust on Platoni järgi nimetatud idealiteediks ehk ideede valdkonnaks. Ideed on meile vajalikud selleks, et aidata analüüsida tegelikkust. Idee on ajalooline tõsiasi ja ettekujutatav ühtse muutumatu taustsüsteemina, mille pinnale projekteerub või projekteeritakse mõisteline analüüs. Filosoofia jaoks emateadusena, olles sünnitanud nii füüsika kui keemia, on mõte elektronide liikumine ajus (empiiriline aine) ja mõtlemine ajus toimuv elektrolüüs (keemiline protsess). Kultuurinähtusena lisab filosoofia mateeriale sotsiaalse mõõtme. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, saab olla üksnes mõtleja. Kuna ükski tõend pole ette kindlaks määratud jõuga, siis on idealiteet omistatav üksnes inimtsivilisatsioonile, seni kuni vastupidine saab tõestatud.

Sotsiaalsete üksiknähtuste objektiivsus kasvab välja valdkonna tervikust. Üldiselt mõistetakse sõnade tähendusi kui keelelisi kokkuleppeid, kuid esineb sõnu, mille tähendus pole kindlaks määratud keeleliste kokkulepete kaudu. Näiteks sõna ´õiglus´. Ka vastavat objekti, millele sõna õiglus oma mõiste läbi osutab, pole olemas. Õigluse objektiivsust kehtestab saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, positiivselt. Lisaks valdkonna tervikust kasvanud kokkulepetele eksisteerib sotsiaalsete nähtuste objektiivus kindlates tõlgendusskeemides ja arutlusstandardites. Näiteks saavad sotsiaalsuse tõttu objektiivseks reaalsuseks õigushüved ja juriidilised vahendid. Selletõttu saab positiivne esineda üksnes kirjalikult taasesitataval kujul. Positiivsus iseenesest tähendab filosoofia aine ühekülgset käsitelu.

Teine reaalsuse kirjeldamise viis on numbrid. Arvude tähendustega on määratud kindlaks diskreetne järgnevus, mida saab mõista ka ajana. Aeg lisab filosoofilise aine käsitelule mitmekülgsust, tõsikindlust ja sotsiaalsust. Matemaatika kui kõige abstraktsema teaduse seaduspärasused on võrreldavad sõnaliste kokkulepetega ja loogika üldiste reeglitega. Negatiivne abstraktsioon annab filosoofiale vajaliku teise külje. Aegruumiliselt terviklik mõtlemine võimaldab olevikulist kohalolu, mis on filosoofilise aine käsiteluks tingimus ilma milleta mitte. Filosoofias annab ajalugu mõtlemisele ainelise mõõtme, saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, üldistuseks vajaliku kohalolu. Aine iseeneses on katse muuta numbriline abstraktsioon keeleliseks konkreetsuseks. Aine iseeneses ja metaandmed, samuti filosoofia ajalugu iseenesest annab vähe filosoofia kui kultuurinähtuse arengule juurde. Kultuurinähtusena saab filosoofia areneda üksnes saabumisel isikuna, keda kunagi pole tulnud. Olevikuta jääks ka filosoofia piiriks algosakeste idee, mis piirab tema järelkäijaid.

Filosoofia on kultuurinähtus, eristudes ümbritsevast universumist ja keskkonnast, mille areng on saabumisel isiku kätes. Eksida ja näha üldisi seoseid sündmuste vahel on omane üksnes inimesele, mitte loomale või taimele. Mõtlemisvõime, andmete töötlemise võimekus, puutub üksnes inimesse seni kuni andmete valdamise kaudu saavad mõisted reaalseks, kuni otsitakse tõtt ja tuginetakse tõele. Filosoofia omandab teooria kultiveerimise tulemusel kunstlik/tehnilisi tähendusi, kujundades ise samal ajal valitsevaid kultuurikihte ja tehiolusid. Teooria on mateeriaga võrreldes kunstlik/tehniline eeskätt sellepärast, et kultuur ja mõisted on inimesse puutuvad, kes toodab iseennast. Sündmuste ja nähtuste vaheliste üldiste seoste nägemise oskus on ajaloo käigu jooksul jõudnud mõistelise kvaliteedini, rajades aluse filosoofia tekkimisele. Teoreetiline tegevus, mille sisuks on küsimuste esitamine ja lausete moodustamine, tähendab antud mõtlemisvõime efektiivset kasutamist.

Aine väärtustamisel on olulised nii antud olemine kui pidamine, jäädes mõlemad inimesse puutuvaks. Mida vähem mõtteid mõtlemisest, seda loomulikum tegevus, mida rohkem mõtteid mõtlemisest, seda teaduslikum teadvus. Oma kohustuste piiritlemine nõuab sättimist. Kuigi kultuur on mateeriaga võrreldes kunstlik ja teooria mõisteline, ei pea mateeria erinevus mõistelisest valdkonnast tähendama nende vastasseisu. Kunst on reaalsuse loomuliku arengu tulemus ja kultuur omandab kultiveerimise käigus kunstilisi/tehnilisi viise ja erinevaid laade vastavalt sellele kuidas areneb faktilistest asjaoludest arusaamine. Mõlemad on looduslikku päritolu sotsiaalsed nähtused. Kui poleks inimest, siis poleks kultuuri, sh kohustusi ja pidamist, elu ja surma. Ilma inimeseta oleks surm lihtsalt energia üleminek ühest olekust teise, vastavalt energia jäävuse seadusele. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, jääb siin tõenäoliselt nõutuks. Ta lahendab olukorra energia igavese jäämisega ühte olekusse, üldistavasse tänapäeva, kunstilise kultuurinähtusena, mida mõned tahavad näha jagatuna. Jagamine on tõenäoliselt võimalik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuni 2014
E T K N R L P
« mai   juuli »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: