Mässude mass

@huviline
Ukraina sündmuste valguses, kus järjest viiakse läbi ebaseaduslikeks peetavaid rahvahääletusi (Krimm, Lugansk, Donetsk), tuleb toimunud referendumeid pidada vastuhakuks valitseva võimu vastu. Selline vastuhakk, mäss ja kaos, kuulub demokraatliku võimukorralduse juurde, mida demokraatlik valitsuskorraldus ei taha sageli tunnistada. Euroopa aga tajub seda päris hästi ja on oma reageeringutes vaoshoitud. Sotsiaalsete nähtuste värskendamine, allalaadimine ja installeerimine toimub läbi mässu, mis võib ka revolutsiooni kuju võtta. Tajudes mässude massi küll ohuna ühiskondlikule korrale, on Euroopal võimatu eitada, et mäss on kõikide revolutsioonide keskmes. Mäss viib meid demokraatia lülisambani, kus voolab tema üdi. Võimalik, et üksnes tänu massilistele mässudele tunneme euroopa kultuuri täna Euroopana. Näiteks Madalmaade, Inglise, Prantsuse ja Vene revolutsioonid, kus lõõmavates ääsikolletes kuumutatud sulametalli valatai uutesse vormidesse. Euroopa on jõudnud uude massiliste mässude sajandisse.

Valitsuskorraldusele on see sageli arusaamatu, et mäss võib olla küll ebalegitiimne ja ebalegaalne, kuid pole võimalik eitada mässajate poolt levitavat sõnumit. Tahteavaldus, mille soovid ei kattu laua taga oma nime kiituseks tööd vorpivate ajakirjanike soovidega, veelgi vähem aga kabinettides või koosolekutel protokolle, manifeste ning deklaratsioone vorpivate poliitikute soovidega. Lahinguväljal ja lauluväljakul massi hulgas toimivad teistsugused reeglid, mida ekraani vahtiv punaste silmadega televiisori vaataja vaevalt suudab ette kujutada, vaadates Aktuaalse Kaamera saatejuhtide edastatud sõnu ning videoklippe, mille taga on halvasti varjatud soov mõjutada vaatajaid ühes kindlas suunas. Euroopa Liidus ollakse tasakaalukamad. Võimukorraldusele on arusaadav, et mässajate sõnum kannab endas midagi suurt ka demokraatliku impeeriumi jaoks.

Jose Ortega y Gasset on oma kuulsas „Masside mässus“ piirdunud massi definitsiooniga: mass on eriliste kvalifikatsioonideta isikute kogu. Samas on mass ka füüsika mõõtühik nagu ka üks peamisi näitajaid, omadus, mis muudab tajuja jaoks üldse võimalikuks tajuda maailma. Mässu on põgusalt puudutatud “Masside mässu” 8. peatükis, kus arutatakse, miks sekkuvad massid kõigesse ja miks nad sekkuvad üksnes vägivaldselt. Autorit pole huvitanud vägivald kui kuritegu ja see ei huvita tegelikult ka masse. Vägivalla ja võitluse kaudu avaldavad opositsionäärid oma teadmisi maailma asjadest ja asjaajamisest. Mäss on mässajate jaoks omamoodi seksuaalne enesemääramine, mis annab materjali kestlikkuseks. Referendumid, mis toimusid Ukrainas, need on kui barbaarsuse Magna Charta, nagu tabavalt väljendab ennast Ortega y Gasset.

Pole võimatu, et tänu mässudele Ukrainas saame parema Euroopa Liidu. See demokraatlik impeerium vaevleb juba ammu bürokraatia ülikülluse käes, kelle pingutused pole suunatud mitte kaubanduse arendamisele suunatud suhtlemisele partneritega kogu maailmas, vaid võitlemisele vale mõtlemist propageerivate sise- ja välisvaenlastega nagu holokaust, fašism, kommunismi kuriteod. Vastuhakk võimudele Ukraina idapoolsetes piirkondades näitab Euroopale tulevikku, kuhu ka meie võime asjaolude kokkusattumisel sattuda. Pronksiöö lahendus on heaks näiteks, kui oskuslikult on võimalik mässav vägivald kanaliseerida varade lõhkumisse, mille kindlustus hiljem kinni maksab. Euroopal on oskused mässuga toimetulekuks. Tänu Ukrainale võidakse jõuda ka põhjustesse süüvimiseni. Kaasaegne demokraatia vajab filosoofilist mõtestamist, mis pole teaduslik ega kuulu lugudesse ja millist rolli etendab saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.

Mässajad Donetskis, esiplaanil end “rahvavabariigi” juhiks kuulutanud ärimees Deniss Pušilin, kes sai kogus varandust MMM petuskeemis osaledes.

Foto aadressilt: http://static01.nyt.com/images/2014/04/19/world/19UKRAINE/19UKRAINE-videoSixteenByNine540-v2.jpg