Taandujad

@ckrabat

Kuu aega tagasi põhjustas Vabariigi Presidendi välisnõunik Margus Laidre väikese tormi veeklaasis, kui kasutas Eesti julgeolekupoliitilise narratiivi näitena Erkki-Sven Tüüri poolt Peep Ilmeti sõnadele tehtud heliteost “Taandujad” – ” Ei põlga me väikseid, ei kadesta suuri, me püsime visalt sel taandumisteel.” Viimasel ajal populaarseks märksõnaks muutunud “taandujaid” võib ülekandes tõlgendada eesti rahvuslust iseloomustava rahvusliku kuvandina, sest suutmata tänapäevase maailmaga kohaneda, üritatakse  sulguda varjatud kinnisesse kogukonda, mis ei püüa end teistele mõistetavaks teha, vaid kaitseb end muu maailma eest kiivalt varjates. Rahvuslus on enesekeskne ideoloogia, mis võib olla suunatud näoga minevikku ega suuda kohaneda kaasaegsete trendidega. Ta on justkui lastelastele muinasjuttu heietav vanaema, mis viib nad välja argimurede koorma alt, kusagile seitsme maa ja mere taha. Muinasjuttu heietava vanaema kuvand on kaitsev, sest muinasjuttudes on hea ja paha tavaliselt selgelt välja joonistatud. Introspektiivse rahvusluse kõige suurem probleem tänapäeva maailmaga lõimumisel tekib siis, kui rahvuslikust identiteedist tehakse kultus, mille põhjal “õiged” eristatakse “valedest” ning väidetakse, et vaid õigetele avanevad taevariigi väravad. Väärusulisi tuleb aga karistada ja et jumalat tema raskes töös abistada, siis võetakse karistamise funktsioon temalt ära oma vastutuse alla.

Suureks kasvamise ootus on peaaegu kohustusliku elemendina püsinud Eesti rahvuslikus narratiivis. Kui veel sajand tagasi, “Noor-Eesti” aegadel, unistati rohkem vaimult suureks saamisest, siis sajand hiljem on see idee kolikambrisse visatud ning rahvuslikud nutulaulud keskenduvad rohkem rahvaarvult suureks kasvamisele – miks eesti naised nii vähe sünnitavad? Mingis mõttes peegeldab see reaalsust, kus vaimsust ei peeta enam oluliseks ning Parnassosele on tõstetud materiaalsed väärtused. Laidre sõnum oli siiski milleski muus, suunatud ajalooliste paralleelide tänasesse päeva kandmise põhjal tehtavatele kergekäelistele ennustustele. Rahvuslus on juba loomult suletud ideoloogia, mille progressiivsus kaob kohe, kui on jõutud valitsevasse seisundisse, sest valitsemine eeldab nii vastutamist kui ka sellega kaasnevat suuremeelsust. Rahvuslus on aga väikese inimese ideoloogia, mis kannab edasi tema hirme ja alaväärsust ning kus kollektiivse identiteedi katte taha varjatakse tihtipeale oma isiklikke äpardumisi. Kollektiivi liikmena suudetakse end tõestada täisväärtusliku kodanikuna. Rahvuslus võimaldab end teiste saavutuste najal suureks mõelda nagu haukuv sülekoer üritab end näidata suure ja võimsa hundina. Sellepärast elab rahvuslus müütides ning võimaldab põgeneda pilvede taha. Rahvusluse suurim anakronism peitub aga tema ühetaolisuses, sest ideoloogiline rahvuslus eitab mitmekesist maailma. Kollektiivse meie-tunde üks olulisemaid elemente on näidata end sarnasena teistele ning võidelda individualismi kui väärnähtuse vastu.

Alaväärsuskompleks sobitub rahvuslusega nagu sukk ja saabas. Tegelaskuju Väike Inimene ühest ammu unustatud näidendist väidab: “Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse (välismaale) orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti.” Väike Inimene eelistab taanduda. Kuid rahvuslus võib olla kahepalgeline. Mõni minut hiljem räägib Väike Inimene, kohates Suurt Inimest, aga hoopis teist juttu: “Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.” Hull: “Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.” Väike Inimene: “Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!” Tänapäeva rahvusluse üks suurimaid iidoleid on Venemaa president Vladimir Putin, kes esineb traditsiooniliste väärtuste kaitsjana võitluses liberaalse ning manduva Läänega. Teisisõnu kaitseb Putin hirmunud Väikest Inimest suuremeelsete liberastide, tolerastide ja integrastide eest. Putini macho-rahvuslus on mesi Väikeste Inimeste kõrvadele, kes pole suutelised suuremeelsuseks. Vladimir Putini sõnum tema jüngritele on lihtne ja hõlmatav kahes käsus: 1) Venemaa on ainus moraalsuse kandja maailmas ja tal on kohustus neid väärtusi kaitsta; 2)Venemaa peab täitma oma ajaloolist missiooni ja võtma põlised vene alad oma kaitse alla. Pole midagi imestada, et Venemaa käitumist on hakanud toetama või vähemalt mõistma Euroopa marurahvuslased, keda saabus hulgaliselt ka Krimmi referendumit toetama.

Eestis on käivitunud diskussioon venekeelse telekanali vajalikkuse üle ning väikese inimese suhtumine lööb siingi aeg-ajalt tugevasti välja. Väike Inimene väidab, et venekeelset Eesti telekanalit pole vaja, sest nagunii ei suuda me suurtega konkureerida. Väike inimene tahab suureks saada, et autoriteedid teda burksiputka ees võrdsena võtavad ning seetõttu elab ta oma väiksusest tingitud hirme tugevasti läbi. Ta unistab rahvaarvu plahvatuslikust kasvust, et suurte rahvaste kõrval võrdsena paista, sest ta teab, et vaimult ei saa ta mitte kunagi suureks, kuigi maailm on täis väikerahvaid, kes on suutnud maailmapärandisse annetada rohkem, kui tema suurus seda eeldaks. Nii muudetakse ka venekeelsete telesaadete pakkumine ja vene vaatajale isegi võimaluse loomine eestlastest arusaamiseks lootusetuks ürituseks, mille üle võib lootusetult jahuda, aga võimalikult vähe teha. Samasugusteks jututeemadeks on üritatud muuta neljarealine Tallinn-Tartu maantee, Saaremaa silda ja Baltic Rail, sest väike inimene pole valmis suurteks tegudeks.

Marje Jurtšenko ütles telesaate “Vabariigi Kodanikud” lõpukaadrites, et venekeelse telekanali loomine on riigi seisukohalt julgeolekuprobleem, konstateerides, et probleemi lahendamine ei jää mitte tegijate, vaid riigi otsustusvõime ning pikema perspektiivi tajumise taha. Kui riigis on veerand elanikkonnast venekeelsed, siis tuleks venekeelse telekanali loomist käsitleda riigi julgeolekupoliitika ühe osana. Ukraina sündmused on tõestanud, et riigi ülevõtmine võib tänapäeval toimuda “pehmelt” ilma massiivse sõjatehnika kasutamiseta kui riik on nõrk ja äpardunud ning kui mingil osal elanikkonnast puudub usaldus selle riigi vastu. Usaldust erinevate rahvusgruppide vahel ei saa aga tekitada oma tõe vägivaldse pealesurumisega, vastaspoole preventiivse karistamisega ja jõudemonstratsiooniga, sest tankide abil pole võimalik riigi siseprobleeme lahendada. Eesti julgeoleku seisukohalt on venekeelsele kanalile kulutatud euro tulemuslikum kui tanki ostmisele kulutatud euro. Sisejulgeolek on oluline ning vähemuste lõimimine ühiskonda riigi kestlikkuse seisukohalt elementaarne. Pisihingeline rahvuslane, kes pole võimeline suurelt mõtlema ega elama mitmekesises maailmas on aga suurim julgeolekuoht tema poolt idealiseeritud rahvusriigile.

aprill 2014
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.