Vassimisest ja valetamisest

@huviline
Riigikogu on lugemas kooselu seaduse eelnõu ja sihtasutuse “Perekonna ja traditsiooni kaitseks” juhataja Varro Vooglaid süüdistab kooselu seadustamise ettepaneku tegijaid vassimises ja valetamises. Üks ettepaneku tegijaid, Riigikogu esimees Eiki Nestor väidab raadios, et ta ei saa sellisest kitsarinnalisusest aru. Normaalne demokraatlik ideede võitlus. Inimõigustest on saanud valitsemise vältimatu vahend. Sama on korralduslikus mõttes ette nähtud saabumisel isiku jaoks, kellele samuti peaks riigi kaitse laienema, kui mõni sama- või erisooline paar lapse oma perekonda juhtub adopteerima. Suutmata paari sammu kaugemale mõelda, mis saab siis, kui mõni väike peaks sündima, on veel sündimata lapsed sellega paigutatud õiguslikku raamistikku. Iga laps tahab oma ema ja isaga koos elada. Isegi kui kooselu ei õnnestu, siis laste soovid kogu maailmas jäävad alati loomulikuks.

Paar, kes mängib isa ja ema, on lapse jaoks õudusunenägude allikas, mis pisaraist tekkinud. See on lihtne matt paari käiguga, mis meid ees ootab, kui jätame kaasmängijaga arvestamata ja unustame pärast käiku kellanupule vajutada. Pole ju teada, mida need lapsed suureks saades arvavad vanematest, kes lapsi saamata lapsi soovisid ja adopteerimise teoks tegid. Tagasiadopteerimine on keeruline. Adopteerimist kaaluvad spetsialistid pikalt ja põhjalikult, enne kui mõnele paarile ettepaneku teevad. Mitte iga pere ei sobi lapsi adopteerima. Tavapärane praktika on laps sünnitada. Adopteerimine on hälve sünnitamise suhtes. Olen kuulnud paaridest, mehest ja naisest, kes on lapse tagasi andnud. Nad said aru, et ei suuda lapsele pakkuda tõelist kodu, kus isa ja ema ei mängita. Samasooliste puhul käib mäng veel palju kõrgemate panuste peale. Panusteks saabumata isik ja inimõigused, millest on saanud valitsemise vältimatu vahend. Tõsiasi on see, et adopteerimine pole isegi igale erisoolisele paarile jõukohane, kes vastutustundlikult oma kasvandike tuleviku peale mõtlevad. Sobivas kodus peab leiduma jõudu võtta vastu lööke. Lapsed ei valeta ega vassi. Nende meeled on avatud ja vastuvõtlikud heale ja halvale, mida nad meie ümber näevad, eelkõige aga loomulikele soovidele. Kuid saabumisel isik ei saa aru õigusriigis ettenähtud korralduslikest ettekirjutustest, mis kõigile kaitset pakuvad, aga tuleviku tähelepanuta jätavad.

Olevik on formaalne, isegi ettekirjutusena, nagu kiri üldse. Formaalsed on need argumendid kitsarinnalisusest ja vassimisest, mille toetuspunktid sätetest, statistikast või sotsioloogilistest uurimustest hangitud, sest need on ettekirjutatud reeglite järgi koostatud, mis vabaduse tedretähnilist nägu arvesse ei võta ega saagi võtta. Mida rohkem piiranguid, seda rohkem kaitset, kuid mida rohkem kaitset, seda vähem vabadust. Nii on see riigi puhul, mida Eestis peavad paljud absoluutseks väärtuseks. Perekonnas, tõelises kodus, on vastupidi. Seal elavad lapsed vabalt ja saavad karistada, kui reeglite vastu eksivad. Inimene on ju ekslik. Kuid kuidas karistada reeglite vastu eksinud last, kes on adopteeritud eri- või samasoolise paari poolt, kes ise reegleid rikub? Selline laps läheb käest ära, kui spetsialistid peaksid adoptiivperet valides eksima. Selleks, et nad ei eksiks, on kehtestatud ranged reeglid, mida tuleb raudselt järgida. Tants käib pika peenikese nööri peal, kus samm sammu haaval astub saabumisel isik.

Perekond kasvatab väärtushinnanguid. Samasooline perekond adopteeritud? lastega gay-paraadil.

Foto: http://i.livescience.com/images/i/000/023/490/i02/gay-parents-120112.jpg?1326493667

aprill 2014
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.