Putini maailm

@ckrabat
Ukraina ja Krimmi kriisi eskaleerudes avastas Saksamaa kantsler Angela Merkel ühtäkki, et Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin elab kusagil oma maailmas, mis ei vasta nendele arusaamistele, uskumustele, normidele, mis on kehtinud Läänes. Samal ajal kui Lääs lahkus külma sõja ideoloogilisest vastasseisust ning asus üles ehitama märksa avatumat ja institutsionaalsemat postmodernset rahvusvahelist süsteemi, jäi Nõukogude Liidust lahkunud Venemaa endiselt külma sõtta maha ning elas edasi juba tuttavate ning harjumuspäraste sümbolite ning käitumismustrite saatel. Perestroika ja glasnost pöörasid tuuled küll läände, kuid need jäid pidama Moskvasse ja Peterburisse, jõudmata perifeeriasse, kus jäädi kinni sellesse riiki, mida teenis Ivar nõukogude armeest. Nõukogude Liitu hakati küll nimetama Venemaaks ja endiste vennasvabariikide vahele tekkisid piirid, kuid suur osa Venemaast elab endistviisi “raudse eesriide” taga ning kardab NATO tankide sissetungi täpselt samamoodi nagu tehti seda mõnikümmend aastat tagasi või nagu Eestis kardetakse tankide saabumist idapiiri tagant.

Putini maailma põhiline motiiv on hirm. Süsteemi aitab elus püsida võimuringkondade huve teeniva meedia poolt katkematult edastatav narratiiv: “Venemaad rünnatakse! Ma kordan, Venemaad rünnatakse!” Hirmule tugineva narratiivi elushoidmine on võimuringkondade huvides, kes on avastanud, et vene rahvuslusele üles ehitatud ideoloogia müüb end hästi, aitab neil kriitikavabalt võimul püsida, juhib siseriiklikelt probleemidelt tähelepanu eemale ja seetõttu taob seda täie rauaga. Eriti hästi läheb mõjuvõimsatele emotsioonidele nagu hirm, viha, au, rahvuslik uhkus jms rajatud ideoloogia peale lollidele, aga need on alati enamuses. Venemaa tänased juhid on täiega pragmaatikud, mille juures on see hea asi, et vähemalt esialgu teevad nad ratsionaalseid ja kalkuleeritud otsuseid, isegi kui need meile ei meeldi. Kuid mida aeg edasi, seda suurem oht, et nad võivad ka ise oma üles seatud ideoloogilisse lõksu langeda, oma võimutäiusesse uskuma hakata (vrdl Saddam Hussein, Gaddafi jt) ja see on muidugi ohtlik.

Putini maailma kreedo on konservatiivsus – tagasipöördumine „vana hea aja“ juurde, – mis seletab ka Euroopa marurahvuslike ringkondade toetuse talle Krimmi annekteerimise küsimuses. Liberaalses maailmas taotleb Putin konservatiivse liikumise liidri kohta. Võitlus liberastide, integrastide ja tolerastidega sobib Putini maailma nagu rusikas silmaauku. Kindlasti pole Putin vasakpoolne (erinevalt nt Hitlerist, kes pööras palju tähelepanu sotsiaalküsimustele), tema ideoloogiline baas on vene rahvuslus (küll rousseaulikus state nationi mõistes), kuid ta kasutab võimu kindlustamiseks ning rahvusliku messianismi arendamiseks neukkudele südamelähedast sovetisümboolikat nagu Stalin liitis omal ajal vene rahvusluse kommunismuse külge. Algkommunistid teatavasti ei olnud rahvuslased, vaid kippusid multikultuursuse poole kalduma. Ajapikku muutus aga nõukogude võimueliit aga konservatiivsemaks ja rahvuslikumaks.

Lääne ühiskonna pööre liberaalsesse maailma toimis 1990-teI aastatel, kuid iga reformatsioon toob mingil ajal kaasa vastureformatsiooni . Mingil hetkel Lääs väsis postmodernsusest ning tekkis tugev vastureaktsioon, tagasipöördumine vanade heade aegade juurde. Suures osas kinnitab see Huntingtoni demokratiseerumise lainete teooriat, mida mina pean tema tugevamaks tööks kui palju kõmu tekitanud tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat. Postmodernse maailma mittepolaarsus on Putini jaoks out. Tema pole meeskonnamängija, vaid tahab olla liider. Aga kuna Venemaa ei kanna praegu välja bipolaarset maailma, siis sellepärast võitleb ta pigem multipolaarsuse lipu all. Putini maailmas valitsevat mõtteviisi esindab hästi intervjuu välisminister Lavroviga. Konservatiivsuse osas on eestlaste rahvuslik mentaliteet aga paraku lähemal venelastele kui läänele. Lääne liberaalsus kannab endas eestlaste noorem, innovatiivsem ja haritum osa, keda burksiputkade ees ja poe taga põlatakse nagu põlatakse liberaste, integraste ja toleraste pivnaja ümber. Tagasipöördumine vanade heade aegade juurde on meilgi väga populaarne kontseptsioon, mida esindas eestlaste suurima välispoliitilise autoriteedi ameeriklased-marsilt-eurooplased-veenuselt Robert Kagani “Return of history“.

Demokratiseerimise kolmas laine sai läbi u 2001.a. ja algas kolmas vastulaine, mis tõstis muude hulgas ka laineharjale president Putini. Sündmused, mis valgustasid teed kolmandale vastulainele, olid ameeriklaste ründamine islami äärmuslaste poolt ning karistuseks käivitatud üleilmne sõda terrorismiga, mille käigus päästeti pudelist valla natsionalismidžinn. Mina pean George W. Bushi Vladimir Putini vaimseks äratajaks, kelle eeskujul tahtis ta Venemaa muuta teiseks Ameerikaks, võrdsemaks võrdsete seas. Ta soovis, et president Bush võtaks teda pivnaja ja burksiputka ees võrdsena. Kõigele sellele lisandus Venemaal veel revanšism “kaotuse eest külmas sõjas”, sarnane Hitleri ja tema natsionaalsotsialistide revanšismiga peale Esimest maailmasõda. Ma ei taha Putini ja Hitleri sarnasusele küll väga rõhuda, kuid mõlema ideoloogia allikad ning sotsiaalne baas on väga sarnased, kuigi meetodid võivad olla teised.

Peale seda, kui Berliini müür langes, on Läänes iga suurema kriisi puhul räägitud maailmakorra muutumisest, mis näitab muuhulgas ka Lääne ebakindlust valitud tee suhtes. Pööret maailmakorras oodati 2001.a., 2003.a., 2008.a., nüüd siis 2014.a. jne. Venemaa jaoks pole külm sõda kunagi otsa saanudki, ja nad on selles kogu aeg elanud, lihtsalt vahepeal on olnud pingelõdvenduseperioodid, aga süsteem on nende meelest säilinud. Nii nagu preili Sokk ei saanud konjakijoomist maha jätta, sest ta polnud seda alustanudki, nii ei saa ka Venemaale maailmakorra muutmist süüks panna, sest nad pole vanast korrast veel väljunudki. Selles mõttes pole return of history Venemaal kunagi toimunudki ja nende jaoks on history jätkuv reaalsus. Täna 25 aastat hiljem tuleb tunnistada, et nagu Esimese maailmasõja järel ei leidnud lääne demokraatiad õiget teed Saksamaa demokratiseerimiseks, jäädi külma sõja lõppedes hätta Venemaaga, kes ei suutnud vanast maailmast välja tulla ning postmodernset maailmakäsitlust omaks võtta ehk nagu Venemaa kunagist peaministrit ja hilisemat suursaadikut Ukrainas (sic!) Viktor Tšernomõrdinit parafraseerides: “Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.”

Väga paljude jaoks näib Venemaa käitumine andvat teistelegi õiguse käituda nagu tema. Ookeanitagused neokonservatiivid selle sajandi alguses üritasid ajalugu tagasi tuua, kuid lasid džinni pudelist lahti ja teda sinna tagasi ajada on ääretult raske. Kõige halvem, mida Putini maailmaga annab ette võtta, on sinna elama kolida, võtta omaks need reeglid, mida Putin püüab maailmale kehtestada ning niiviisi õigustada temapoolset maailmanägemust. Muutuda samasuguseks nagu Putin.

Väidetavalt VVP lemmikansambel 🙂