Uue riigi sünd VI – Krimmi ja Ukraina abielulahutuse perspektiivid

@ckrabat

Ukraina on viimasel ajal olnud rahvusvahelise elu sündmuste tulipunktis ja seda käesoleva sajandi jooksul mitte esimest korda. Võimuvahetus läbi revolutsioonide ning kontrrevolutsioonide näib olevat selle riigi eripära. Selle riigi poliitilise kultuuri lahutamatu osa on aga laialdaselt vohav korruptsioon, milles võib süüdistada poliitikuid nii ühest kui teisest leerist. Oranž revolutsioon kümme aastat tagasi tõstis poodiumile Viktor Juštšenko, kes võitis presidendivalimiste kolmandas vaatuses tolleaegset peaministrit Viktor Janukovitšit. Kuus aastat hiljem oli revolutsiooniline võim jõudnud piisavalt korrumpeeruda, et saabus Donetski oblastis sündinud, kuid poola-valgevene- vene juurtega Janukovitši tähetund. Rahva elatustase on Ukrainas madalam kui Venemaal. Kui meil tavatsetakse viriseda Eesti olude üle, siis võiksid meie neukkud uurida, kuidas on lood miinimumpalga, sotsiaalkindlustuse ja tööealise elanikkonna väljarändega Ukrainast. Väga paljud ukrainlased on valmis tegema kõik, et sellest riigist minema saada. Tegemist on ühe vaesema ning korruptiivsema riigiga Euroopas ja sellisest elust nagu Eestis, võib suur osa ukrainlastest ainult unistada. Käisin Ukrainas umbes kümmekond aastat tagasi, kui õnnestus tutvuda sealse neukkukultuuri mitmete iseärasustega. Pidustusteks valmistuvas Kiievis toimusid linna ülesvuntsimise tööd. Linna ühel väljakul paigutati mingit torustikku, üks mees vehkis labidaga ja kaevas. Tema ümber seisis kümme jorssi, kes tegid suitsu ja juhendasid, kuidas kaevata. Poes sisseoste tehes kontrollis turvamees peale ostude sooritamist tšeki järgi, kas ostud vastavad ikka nimekirjale. Väga kergesti oleksid huvilised saanud sealt endale naisi sebida, sest ukraina tüdrukud olid valmis ükskõik millistel tingimustel maalt lahkuma. Selle kõrval pole meie noorte väljaränd tõsiseltvõetav.

Ukraina ühiskond on lõhestunud ühiskond, mis jaguneb läänemeelseteks, kelle kantsiks on enne Teist maailmasõda Poolale, Tšehhoslovakkiale (Karpaatia) ja Rumeeniale (Bukoviina) kuulunud Lääne-Ukraina alad ja idameelseteks, kelle suuremad toetajad asuvad Ida-Ukraina tööstuspiirkondades: Donetskis, Luganskis ja Harkivis. Praeguse sotsiaalse konflikti juured asuvad seal samas lõhestunud ühiskonnas. Rahva vastupanu Kiievis Maidani väljakul initsieeris president Janukovitši tõrksus sõlmida vabakaubanduse ja assotsiatsioonilepet Euroopa Liiduga. Janukovitši pooldajad on põhiliselt venekeelsed idaukrainlased, keda Venemaaga ühendab sarnane kultuuriline taust, eeskätt neukkukultuur. Nende seas on ka palju ukraina päritolu isikuid. Pöördepunktiks selles konfliktis sai relvajõu kasutamine vastupanu mahasurumiseks, mille vastu astus Ukraina parlamendi enamus poliitilistest eelistustest sõltumata ja tagandas end kompromiteerinud presidendi võimult, mille järel see Venemaale põgenes. Kõige selle juures poleks aus Janukovitšit nimetada Venemaa marionetiks, vaid riigi juhina lähtus ta eelkõige isiklikest klannihuvidest. Omamoodi võitles ta kindlasti Ukraina eest, aga seda omas mahlas ehk siis kultuurilises kontekstis. Kuidas elas Ukraina võimueliit, selle kohta on avaldatud värvikaid reportaaže. Tõugatuna troonilt on ta muutunud poliitiliseks etturiks Venemaa käes, keda hoitakse igaks juhuks tagataskus, kuid vajadusel võidakse ka ohverdada. Venemaa poliitilise eliidi seisukoht pole Janukovitši toetamises täielikult solidaarne, naiteks Õiglase Venemaa üks liidreid Mironov nimetas teda reeturiks.

Sotsiaalne konflikt Ukrainas on aga taas üles kergitanud Krimmi küsimuse, kelle suur osa elanikkonnast on vene rahvusest, neil puudub Ukrainaga ajalooline ja etnilis-kultuuriline side ning nad tunnevad ennast Ukrainas võõralt. Ukraina koosseisu sattus Krimm alles 1954.a., kui N.Liidu Ülemnõukogu otsustas varem Ukrainas parteijuhina tegutsenud Nikita Hruštšovi eestvõttel viia nad Vene NFSV koosseisust Ukraina koosseisu. Poolsaare viimased pärisperemehed olid krimmitatarlased ning 18.sajandini asus seal Krimmi khaaniriik, mis oli pikka aega vasallsõltuvuses Türgist. Venemaaga liideti Krimm 1783.a. Enne Vene Impeeriumi lagunemist moodustasid tatarlased absoluutse ülekaalu poolsaare elanikkonnast ja veel enne Teist maailmasõda olid nad Krimmi kõige arvukam rahvusgrupp, kes elas põhiliselt Lõuna-Krimmis Simferoopoli ja Jalta vahel. 1944.a. süüdistas Stalin neid koostöös saksa okupantidega ja küüditas nad asualadelt minema nagu palju teisigi rahvaid. Suur krimmitatarlaste kogukond sattus elama Usbekistani, muuhulgas ka Eestis tuntud korvpalluri Rašid Abeljanovi suguvõsa. Kui teistel rahvastel: tšetšeenidel, balkaaridel, kalmõkkidel jpt lubati “Hruštšovi sula” ajal koju tagasi pöörduda, siis krimmitatarlastele see õigus ei laienenud, nad rehabiliteeriti alles 1967.a. ning hakkasid Krimmi pöörduma alles perestroika ja glasnosti ajal. Praegu moodustavad nad veidi üle kümnendiku poolsaare elanikkonnast, asudes ühtlaselt üle maa, rohkem siiski maa kesk- ja idaosa maapiirkondades

25.maiks on välja kuulutatud referendum, mis peaks otsustama Krimmi tulevase staatuse üle ja mida on seostatud võimaliku liitumisega Venemaaga, kuigi Ukrainast lahkulöömise küsimust pole otseselt püstitatud. Krimmi venemeelseid jõude esindav uus valitsusjuht Sergei Aksjonov on vandunud truudust Janukovitšile ja palunud abi Venemaa presidendilt Putinilt, kuid vaevalt, et end siiani presidendiks pidav Janukovitš saab nõustuda Krimmi lahkumisega Ukrainast. Ebaselge on ka Venemaa positsioon, kes saab mängida poliitilisi murumänge mitme tundmatuga, kuid vaevalt, et nad on väga huvitatud sõjalisest sekkumisest Ukrainasse, millest tal pole otsest kasu lõigata ning kõigutaks nende viimasel ajal tõusvat rahvusvahelist autoriteeti. Küll on saabunud teateid täiendavate Venemaa sõjaväelaste saabumisest nende sõjalistesse baasidesse Krimmis ja kohalikud Venemaa meelsed relvastatud rühmitused on võtnud üle valitsushooneid ja vähemalt ühe sõjaväelennuvälja. Krimmi saabus sealseid venelasi toetama Venemaa rahvasaadik Nikolai Valujev ehk Kuvalda ning paljude poksihuviliste ammune unistus – Valujevi-Klitško poksimatš (Vitali Klitško on üks tõenäolisemaid Ukraina presidendikandidaate)  võib lõpuks aset leida poliitilise varipoksina. Võimalikud variandid Krimmi tuleviku osas:

Transnistria mudel – ebamäärane seisund, mis rahvusvaheliselt oleks Ukraina koosseisus, aga de facto iseseisev ja Venemaast sõltuv riiklik moodustis ning varimajanduse paradiis. Suur osa Krimmi elanikke oleksid Venemaa kodanikud, kuid see ei tähenda ametlikku diplomaatilist tunnustamist. Seda varianti toetab ka praegune sündmuste areng, kus on välja kuulutatud referendum, aga esialgu nõutakse vaid suuremat autonoomiat. Küll on märgata Venemaa üksuste saabumist Krimmi, kes analoogselt Transnistriale võivad pretendeerida rahuvalvefunktsioonidele. Praegu võib seda hinnata kõige tõenäolisemaks sündmuste arenguks.

Abhaasia mudel – iseseisvaks kuulutanud riik, mida tunnustavad vaid Venemaa ning võib-olla veel mõned üksikud teised riigid, kuid sõltumatu riigina ei omaks see laiemat rahvusvahelist tunnustust. Praegu võib Krimmi puhul prognoosida pigem suunda Transnistria mudelile kui Abhaasia mudelile. Venemaa huvides on säilitada olukorra ebaselgus, jagada näpuotsaga tunnustust Venemaale ustavatele jõududele, säilitada majanduslik ja sõjaline kohalolek, kuid hoiduda ametlikest diplomaatilistest sammudest. Vähemalt praeguses etapis pole Krimmi iseseisvumist nõudvaid loosungeid otseselt püstitatud, kuid kui peaks minema relvastatud etniliseks konfliktiks, siis võivad need tekkida.

Põhja-Osseetia mudel – Venemaa koosseisu kuuluv autonoomne vabariik. Suur osa Krimmi elanikke on arvatavasti valmis Venemaaga liituma ja eelistaks seda varianti teistele, kuid kas Venemaa seda ise tahab? Krimmi ületulek Venemaa koosseisu põhjustaks samalaadse konstantse pingeallika nagu on seda Lõuna-Osseetia Gruusia jaoks. Krimmis elavad krimmitatarlased ja ukrainlased moodustaksid Venemaale mittelojaalse kontingendi. Venemaa võib olla huvitatud küll majanduslikust domineerimisest, kuid piirkonna ülevalpidamine nõuab hulgaliselt ressursse. Näiteks on Krimmi põllumajandus otseses sõltuvuses Ukraina veeressurssidest. Võimalik, et Venemaa nõustub Krimmi “jagamisega”, millega riigi koosseisu arvatakse vaid talle sõjaliselt oluline Sevastoopoli piirkond.

Krimm kui ukrainlaste Trooja hobune võiks olla hoiatav eeskuju meie maanäljastele loll-rahvuslastele, kes limpsavad keelt Petseri ja Ivangorodi järele, on otseses mentaalses sõltuvuses Venemaast ning ei taha kuuldagi lepinguga fikseeritud piirist, mis ehitaks müüri nende ja nende jumala vahele. Kui Petseri ja Ivangorod peaksid mingi triki abil Eesti valdustesse sattuma, siis Krimmi näitel võib igaüks endale ette kujutada, millised protsessid võivad seal toimuma hakata. Õnneks meil Petserit ei ole. Paralleele võib tõmmata küll Donetski ja Ida-Virumaa vahele, kuid seal on probleemid mujal. Erinevalt Krimmist nii Donetskis kui Ida-Virumaal puudub kohapealne sotsiaalne tellimus Venemaaga liitumiseks. Mälestused Ida-Virumaa separatismist jäävad siiski taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegadesse 1991-1992, mida aastal 2014 ei toeta enam ükski vähem või rohkem arvestatav poliitiline jõud. Ida-Virumaa ja Donetski puhul võib hakata mängima teine faktor: väidetav vähemuste diskrimineerimine, millist kaarti on alati hea tagataskust võtta, kui mingi probleem peaks tekkima kas siseriiklikult või riikidevahelistes suhetes. Eesmärk on hoopis teine – piiririikide destabiliseerimine, milliseid protsesse on mugavam juhtida piiri tagant. Ei tasu unustada, et välisvaenlase tekitamine võib tähelepanu eemale juhtida siseriiklikelt probleemidelt.

Ukraina muusikat: Nastja Kamenskihh ja Potap