Liberalismi hauakaevajad

@ckrabat
Viimasel ajal on nii Eestis kui maailmas tugevnenud rünnakud liberaalse maailmavaate vastu ning suurenenud ootused Suure Venna karmi käe järele, mis anonüümsete netikommentaatorite Robertite surmavaenlasi  toleraste ja liberaste karmilt nuhtleb. Sallimatuse lipu alla on koondunud laiad rahvahulgad sotsialistidest konservatiivideni, mille juures esimesed õhutavad sallimatust võrdsuse loosungi all, teised aga idealiseerivad minevikuhõngulist nostalgiat ja loodavad tagasi pöörduda 19.sajandisse. Mis on nii võrdsuse kui mineviku apologeetidele ühist, et mõlemad vihkavad aga üle kõige vabadust ning ihkavad suletumat ja kontrollitumat maailma. Meedia tirib areenile Iraani lahkuva presidendi Mahmoud Ahmadinejadi tüüpi karmi käe tehnokraatlikke poliitikuid, kes paistavad silma ekstremistlike ja populistlike loosungitega, sest see müüb. Pragmaatilisus ja tasakaalukus on out.  “Rahva seisukohti” väljendavas Novgorodi WC-s domineerivad äärmuslikud seisukohad, mille tarvis produtseerib põhivoolu meedia erinevat tüüpi vaenlasi nagu Vändrast saelaudu.

Eestis on liberaalne maailmavaade oskusliku meediakampaania abil ühendatud Reformierakonnaga ja niiviisi saanud Novgorodi WC meelsust kujundava põhivoolu meedia poolt õhutatud vihaobjektiks. Mitte juhuslikult ei ole just Reformierakonda viimasel ajal tabanud lugematud skandaalid, kuigi on naiivne arvata, et teised erakonnad pättustega ei tegele. Silver Meikar ja Kristiina Ojuland on vaid etturid malelaual, mille eesmärk on võitlus liberaalse maailmavaate, mitte Reformierakonna vastu, kuid ka seesama Reformierakond pole eesmärk, vaid vahend, mida kasutakse hoopis laiemamastaabilises  võitluses liberalismi vastu. Rahulolematuse juured on maetud poliitilise eliidi valitsemiskultuuri(tusse) tervikuna, mis ei ole põhjustatud üksikute erakondade tegevusest. Välja on töötatud süsteem, mis seda kultuuritust soosib ja see ei sõltu üldsegi mitte üldrahvalikust arvamusest, et “valed” erakonnad tuleb lihtsalt asendada “õigete” erakondadega. Nagu pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina, nii pole olemas ka ausaid ja õigeid erakondi, sest süsteem on kõigile ühesugune. Kõik sõltub vaid sellest, kuidas meedia valgustustehnika on parajasti püsti pandud ja isegi Reformierakonna seos liberaalse maailmavaatega on puhtalt hüpoteetiline. Erakondade viimine riigi ülalpidamisele on tekitanud riigisõltlasliku kartellikokkuleppe elukutseliste poliitikute vahel ning erakonnad ei ole enam maailmavaatelised ühendused.

Liberalismi tõlgendatakse Atlandi ookeani mõlemal kaldal mõnevõrra erinevalt.  Ameerika Ühendriikide ühiskonna ideoloogiline jagunemine toimub põhiliselt sotsiaalsete väärtuste pinnal, kus liberaalid toetavad rohkem isikuvabadusi, samal ajal kui konservatiivid taotlevad ühiskonnas suuremat sotsiaalset kontrolli. Oluline veelahe liberaalide ja konservatiivide vahel läheb isikuvabaduste tunnustamise pinnalt. Kui esimesed leiavad, et riik peaks teenima inimesi, siis teiste jaoks on inimesed allutatud riigile. Sotsialism, mis toetab ühiskonna suuremat reguleeritust, on seetõttu pigem konservatiivne ideoloogia. Ühiskonna jagunemine vasak- ja parempoolseteks erineb oluliselt liberalism vs konservatism skaalast. Ameerika Ühendriikide poliitilises traditsioonis kuuluvad liberaalid pigem ühiskonna vasakusse tiiba, samal ajal kui Euroopa liberaalid on seevastu pigem parempoolsed, kuigi mõlemal juhul on tegemist  poliitilise skaala tsentristidega.  Parem- ja vasakpoolsete skaalal on suurem rõhk asetatud vastandumisele vabaturumajanduse toetajate ning riikliku protektsionismi toetajate vahel ja siin leiavadki sotsialistid ning konservatiivid sageli ühised lähtekohad ühiskonna mõistmisel – see on  ühiskonna suurem reguleeritus, vabaduste piiramine ja riikliku protektsionismi eelistamine vabaturumajandusele.

Eesti maavillases poliitilises õhustikus aetakse oma asja – Eesti asja. Põhivoolu meedia poolt kujundatud eestlase silmad Moskvast ja Helsinkist palju kaugemale ei ulatu ja nii muretseb ta rohkem selle eest, kas Eesti riigitegelastel on ikka sobilik patriarh Kirilli vastu võtta või peaks üks tõsine eesti mees seisma burksiputka ees Vargamäe Andrese kombel rusikas käsi taskus Tõde ja Õigust nõudmas. Eestis, selle asemel, et tegeleda riigi arengut suunava innovaatilise tegevusega, kulutatakse palju aega ja vahtu pseudoprobleemidega tegelemisele nagu madal sündivus või Petserimaa tagasisaamine, mille tagaajamine on pigem ühiskondliku arengu seisukohast võttes kahjulik. Suurem sündivus peab tähendama ka suurenenud vastutustunnet. Riik peab suurenenud kodanikkonnaga toime tuleb ja lahendus ei saa olla nii lihtne, et kunstlikult stimuleeritud rahvaarvu plahvatusliku kasvuga toetatakse väljarännet Soome ja Austraaliasse. Kui madal sündivus oleks Eesti jaoks probleemiks, siis ei peaks me muretsema noorte väljarände üle. Pigem võiks muretseda sellepärast, kas kampaania korras sünnitatud lastel on selles ühiskonnas ka koht olemas. Kõige suurem oht ühele ühiskonnale seisneb ülereguleerituses, kui tal ei lasta vabalt areneda, vaid ühiskonnas toimivad protsessid ehitatakse üles inimlikule rumalusele. Rumalus toitub aga meedia poolt kasumijanus tekitatud põhjendatud ja põhjendamata hirmudest.

Maailmas toimuvad arengud meid siin Maarjamaa paesel pinnal suurt ei puuduta, sest meie ajame ju, teadagi, oma asja ja ignoreerime raudse järjekindlusega kõike, mis toimub planeedil tervikuna. Globaliseerumine on aga džinn, mille eurooplased kord ise lahti lasksid, kui avastasid Ameerika ja koloniseerisid Aafrika ning nüüd seda džinni pudelisse tagasi ajada näib võimatu. Kes tegi – ise tegi ning süüdistada nendes hädades Euroopasse pürgivaid migrante on võitlus tagajärgede, mitte põhjustega. Üleilmastumine aga tihendab konkurentsi võimuportfelli juurde, mida jahivad aina uued ja uued pretendendid. Läänemaailm on oma juhtpositsioone kaotamas ning nad on tõmbunud kaitsesse, sest teisi on lihtsalt rohkem. Hiljuti 6.-9.juunini toimus Hertfordshire’i krahvkonnas Londoni külje all  mõjuvõimsa Bilderbergi grupi kohtumine. Seda võib nimetada Lääne poliitilise eliidi ehk sortside kohtumiseks, kus neile anti teada, kuidas mõtlema peab. Bilderbergi gruppi kuuluvad põhiliselt Lääne-Euroopa, Ameerika Ühendriikide ning Kanada poliitilise ja majanduseliidi esindajad, kuid ka olulised meediamogulid. Varasematel kohtumistel on osalenud Venemaa, Hiina ja Iisraeli esindajad. Ida-Euroopa esindajana on viimastel kohtumistel osalenud Londonis sündinud Poola rahandusminister Jacek Rostowski.  Bilderbergi grupp on huvitatud käesoleva maailmakorra säilitamisest, mistõttu võib teda pidada pigem konservatiivse mudeli järgijaks. Tema huvides on vältida suuremaid muudatusi väljakujunenud ühiskonnas ning tagada Lääne tsivilisatsiooni juhtiv roll kehtivas maailmakorralduses. Mis on jällegi paradoksaalne – olemasolevate väärtuste säilitamine võib hõlmata aga ka liberaalseid väärtusi – vabaturumajandust, ettevõtlusvabadust, rahvusvahelist koostööd, sest uute jõudude võimuletulek ei pruugi tähendada veel turvalisemat ning tolerantsemat maailma.

Peale külma sõja lõppu elas maailm kümme aastat ajaloo lõpu illusioonis, kui rahvusvaheline süsteem oli konsolideerunud. Puudus suurvõimude vastasseis ning rahvusvahelised kriisid lahendati peaaegu et täielikus üksmeeles. Hiina ja Venemaa etendasid uuele maailmakorraldusele küll mõningast opositsiooni, kuid kuna nad pretendeerisid ise suurvõimu rolli ja ei saanud asetada end süsteemist väljapoole, siis oli nende hääl üsna jõuetu. Uus süsteem tootis endale uusi vaenlasi ning seda kasutasid ära mitmed äärmusrühmitused, sh islamistid. 11.september 2001 ning selle valguses ellu kutsutud üleilmne sõda terrorismiga võimaldasid turvameetmete tõhustamise sildi all arendada totaalset jälgimissüsteemi, mis tähendas isikuvabaduste järkjärgulist piiramist. Isikuvabaduste piiramine toimus aga suurema turvalisuse sildi all, kus lähtuti süü presumptsioonist – kõik  on potentsiaalsed joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Reaalset alternatiivi kehtivale maailmakorrale pakub poliitilise eliidi poolt juhitud panoptikum, mille ülesehitus on hämmastavalt sarnane George Orwelli düstoopilisele tulevikuvisioonile 1984.  Äärmuslased said meedia toel on 15 minutit kuulsust, kuid nende mõjul asuti üles ehitama uut maailmakorda, panoptikumi, kus kõik on kontrollitav, jälgitav ja manipuleeritav. Maailmakorra muutumine toimub rahva tahtel ja tema aktiivsel toel. Poliitiline hollywoodiseerumine tekitab virtuaalse areeni, kus rahvale pakutakse leiba ja tsirkust, samal ajal kui poliitiline eliit etendab murumänge gladiaatorite areenil.

Tegelik võitlus käib kinnisema ja kontrollituma maailma nimel, mille sümboliteks on muudetud pahelised meediaikoonid Julian Assange ja Edward Snowden, kes võitlesid avatud maailma nimel. Paradoksaalselt ei ole Julian Assange ja Wikileaks toonud maailma ette saladusi, mis oleksid pöördeliselt muutnud maailmakorda, kuid neid kui Emmanuel Goldsteini kloone on kasutatud uue maailmakorra ülesehitamisel. Wikileaksi poolt väljastatud dokumentides ei ole seni küll leidunud midagi sellist, mis poleks muidu muude kanalite kaudu teatavaks saanud – mõned spekulatsioonid muutusid lihtsalt faktideks. Uus ja värske vihaobjekt on aga kujundatud 29-aastasest Edward Snowdenist, kes avalikustas kõigest selle, et Suur Vend jälgib teid.  Juba räägitakse mainstream meedias Novgorodi WC valjuhäälsel toel, kuidas jälgimisprogramm kaitseb inimesi terroristide eest ja inimeste vabadusi piiratakse nende suurema turvalisuse nimel. President Obama, keda on sageli liberaalsuses süüdistatud, teatas, et jälgimisprogramm on päästnud inimelusid. Neile, kes on lugenud George Orwelli surematut 1984, tuleb kõik tuttav ette. Põhivoolu meedia  genereerib Snowdeni sidemeid  nii koostöös al-Qaedaga süüdistatava Khaled Ouazzaniga kui ka Hiinaga. Tegemist on ju tüüpiliselt eluvõõra ja paha inimesega – tüüpilise Hollywoodi antikangelasega. Rahvas aga mõistab Snowdeni tegevuse hukka ja nõuab tema karmi karistamist, sest hollywoodlikud filmistsenaariumid näevad nii ette.

Assange ja Snowden ise ei kujuta uuele maailmakorraldusele väga suurt ohtu, sest neil puudub positiivne programm maailma muutmiseks. Nad küll kritiseerivad ja osutavad kitsaskohtadele, mis on valitsevale poliitilise eliidile valusad hoobid, kuid nad ei muuda süsteemi. Progressiivse programmi puudumine viis ka Occupy-liikumise kiirele hääbumisele. Midagi sarnast toimus Eestis Rahvakogu initsiatiiviga, mis algsest protestiliikumisest muutus kergesti poliitilise eliidi käepikenduseks. Kuid uus süsteem vajab meediaikoone, Emmanuel Goldsteini sarnaseid antikristuseid, keda rahvas saaks vihata. Tulevikuühiskonna üks olulisemaid tunnusjooni on meedia muutumine poliitilise eliidi lahutamatuks osaks. Meedia abil kujundatakse üldrahvalikke arvamusi, tugevdatakse irratsionaalseid emotsioone nagu hirm ja viha ning tekitatakse päris maailma kõrvale virtuaalne paralleelmaailm, kuhu üha rohkem inimesi kolib elama. Meedia tekitab üldrahvaliku viha objekte, kes aitavad üles ehitada Viha vabariiki, mis tugineb üksikindiviidi hirmule langeda vihaobjekti kategooriasse. See sunnib kodanikke olema valitsevale režiimile piiritult truu ja võtma vaidlematult omaks meedia poolt ette söödetud käibetõdesid. Uue maailmakorra loomine on alanud kogupauguga liberaalse maailmavaate vastu. Liberaalne ideoloogia, mis rõhutab isikuvabadusi ja inimõiguseid, on düstoopilisele režiimile ohtlik. Meie siin maailma mahajäetud nurgas võime näiliselt ajada oma asja, kuid võime jääda abitult hulpima maailma poliitiliste hoovuste lainetesse, olles võimetu paati õigel kursil hoidma ning astudes kanapimeduses liberalismi hauakaevajate ridadesse.

Emmanuel Goldstein ja üldrahvalik viha.

Pilt: http://uroboros73.files.wordpress.com/2012/05/2-minutes-hate.jpg?w=604

juuni 2013
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.