Ivar nõukogude armeest paneb ette – sünnituskohustuse kehtestamine ja rahva füüsilise iibe tõstmine

@jolli&ckrabat

Viimasel ajal on palju räägitud eesti rahva väljasuremisest, kuna naised ei taha sünnitada ning rahvaarvu tõsta. Põhiliste abinõudena iibe tõstmiseks on nähtud lastele valimisõiguse andmist, lastevanematele lisahäälte andmist valimistel ja sünnitustoetuste tõstmist. Mitmed arvamusliidrid ja muud meediapersoonid on sel teemal hoogsalt sõna võtnud. Kas need abinõud on aga piisavad, et viia rahvaarv Hiina või India tasemele? Kas tänapäeva maisi- ja tatralapsed valimisõiguse saamist otstarbekalt kasutavad ning hakkavad paljunema nagu küülikud? Või hääletavad nad hoopis sellise partei poolt, kes lubab koolimajad sulgeda ja kõigile tasuta jäätist ja õlut jagada? Kas võib usaldada lapsevanemaid, kes on sünnitustoetustega oma bemmile uued põhjatuled muretsenud? Seda enam, et meil pole enam nõukogude armeed ja sõjalaevastikku, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema. Meil Musta mere laevastikus lahendati probleeme, mitte ei tekitatud neid juurde ja seepärast paljunes laevastik ennaktempos. Laevu tuli iga viisaastakuga juurde, mõni läks küll vahepeal põhja, aga tema asemele kerkis mitu uut laeva

Nõutakse riigi suuremat sekkumist lastetegemisse! Mure väikese rahvaarvu pärast on valdav, aga kui paljud on ise valmis siin oma panust andma? Rahva juurdekasvu pärssivale probleemile on olemas täiesti toimiv lahendus: nii nagu noormehed täidavad ajateenistuskohustust armees, peaksid tütarlapsed täitma sünnituskohustust, mis tagaks ka soolise võrdõiguslikkuse. Sünnituskohustuse täitmisega on nagu maksude kehtestamisega. Ühel juhul saab riik tulevasi ajateenijaid, teisel juhul raha. Praegu valitseb aga sooline ebavõrdsus, kus meeskodanikud peavad läbima kohustusliku ajateenistuse sõjaväes, aga naised sünnitavad vabatahtlikult. Ja siis me veel imestame, et iive on väike! Kuhu see kõlbab? Kas naistel polegi riigi ees kohustusi? Tütarlapsed peavad läbima kohustusliku sünnitusteenistuse – kaks aastat maaväes ja kolm aastast mereväes nagu meil nõukogude armees ja selle aja jooksul on ta kohustatud sünnitama riigile järeltulija. Peale sünnitusteenistuse lõpetamist arvatakse naine reservi ja vajadusel kutsutakse kordusõppustele. Sünnitusteenistuse läbi sündinud lapsed kuulutatakse riigi omandiks, kellel puudub õigus riigist välja rännata. Nii tagame eesti rahva kestvuse.

Lisaks sünnituskohustuse puudumisele on ka mitmeid teisi rahva juurdekasvu takistavaid tegureid nagu üksikud mehed maapiirkondade burksiputkade ümber, kes ei leia endale sobiva haridustasemega naisi. Esiteks – tango tantsimiseks on vaja kahte inimest. Järelikult peaks riik Eesti maapiirkondade üksikutele meestele naised määrama. Just määrama ja seaduse täie rangusega! Peale sõjaväe- ja sünnitusteenistuse läbimist määratakse abikaasad riigi poolt ja nad kinnistatakse teineteise külge ühise pangalaenuga 30-ks aastaks. Kui kuskil on mõni üksik mees, siis sellele määrab riik või kohalik omavalitsus naise. Toob talle kullerteenusega koju kätte ja paneb allkirja vastu paari. Kuna tänapäeval räägitakse palju igasugustest vähemuste õigustest, siis võib sõjaväeteenistust ja sünnitusteenistust omavahel sooneutraalselt vahetada. Minule määras merevägi omal ajal abikaasaks meie koka, kaheksakordse sõjalaevastiku meistri sambos nii meeste kui naiste arvestuses. Ma ütlen, riik hoolitses meie eest! Aga nüüd? Mõned kardavad, et saavad endale koleda naise, kuid need, kes on läbinud teenistuse nõukogude armees, teavad, et pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina!

Veel tahetakse, et riik tõstaks peretoetusi. Õige, pere ülalpidamine olgu riigi mure, kes peab selle lahendama, et pere oleks ülal peetud ja peretoetused korralikult välja makstud. Rootsis seda tehakse ja rahvastiku juurdekasvuga probleeme ei ole, eeslinnad õitsevad, inimesi kasvab juurde nagu murdu, iive on eeskujulik ja rahvaste sõprus areneb. Lasteaiakohti tahate? Kas te üldse teate missugused need tänapäeva lasteaiad on, kus uue ajastu indigo- ja kristallilapsed käivad? Mind hammustas nõukogude lasteaias üks vanem rühmakaaslane, väga valus oli! Kasvataja ütles ainult, et hammusta siis vastu. Õige kasvatus muutis minu väärtushinnanguid ja nii sai juba lasteaias minust tõeline mees, kes oli hiljem valmis teenima meie suurt kodumaad nõukogude armees. Kui mind armees uuesti jalast hammustati (üks lõunaosariikide poiss utšebkas), siis ma juba teadsin, mida teha. Elu on võitlus! Nõuan tagasi suuri nõukaaegseid lasteaedu koos nõukogude naiskasvatajatega, sest just sealt algab õige mehe kasvatamine!

Kujutage ette, sellel ajal kui meie noormehed teenivad aega ja kaitsevad meie suurt kodumaad, meie neiud hängivad ja tsillivad ööklubides ja diskosaalides vanemate härrasmeestega, mõtlemata üldse rahva väljasuremisele ega võta tarvitusele meetmeid sünnituskohustuse täitmiseks. Mis see siis olgu? Ja kui siis tuleb meie poiss sõjaväest reservi, on meie tüdrukud juba soojale maale ära sõitnud ja abiellunud mõne välismaa mehega ja meie mehed peavad jääma maapiirkondadesse üksikuteks meeleheitel  koduperemeesteks. Kuhu see kõlbab? Kui meie naised osaleksid kodumaa kaitsmisel nagu tegi seda minu naine Musta mere laevastikus, siis alles tekiks noortel tütarlastel vastutustunne kodumaa ees ja nad valiksid vabatahtlikult kohustusliku sünnitusteenistuse, et viia Eesti iive maailmatasemele, kus igal eesti mehel on tema mõlema naisega seitse last!

Kaevatakse, et meil ei ole perekonnaministrit. Siia võib olla ongi väikese rahvaarvu põhjused maetud ja kui ametisse määratakse perekonnaminister, siis hakkavad kõik probleemid nagu võluväel lahenema, sest perekond on riigi kontrolli all. Perekonnaministeeriumi olemasolul tunneb kodanik, et riik pole teda maha jätnud, vaid valvab tema üle WC-s, köögis ja magamistoas. Perekonnaminister hakkab isiklikult juhtima sünnituskohustuse programmi elluviimist. Eesti rahva iibe tõstmine on riigi kõige tähtsam ülesanne sõjapidamise kõrval. Sellepärast pole riigil vaja tegeleda pseudoprobleemidega, vaid nende küsimustega, mis on rahva jaoks esmase tähtsusega. Rahvas tahab surmanuhtlust, Petserimaad tagasi, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, et piirid kinni pannakse, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, Euroopa Liidust välja astumist, aga rahva tahet ei täideta. Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas selline ongi demokraatia? Vanasti oli üks partei ja kõik teadsid, milline on õige arvamus, aga mis tänapäeval on? Igal mehel on oma partei ja igaüks arvab isemoodi. Aga kuidas me siis teame, millised neist on õiged ja millised valed arvamused?

Piirid tuleks kinni panna! Välismaalastega abiellumine tuleks ära keelata ning võrdsustada riigireetmisega! Või siis lubada välismaale ainult sõjaväe- või sünnitusteenistuse läbinud noori, kes on kodumaa ees oma kohuse täitnud. Ma ei saa aru, mida need eesti naised välismaa italjaanodes leiavad? Oli meil siin üks Marco-nimeline burksiputka ees, kes käis meie naisi noolimas. Moosipurk pähe valatud, lõhnab pool meremiili oma šanelli ja pjeer kardaani järgi  nagu russki less, aga mitu kätekõverdust või lõuatõmmet selline nöör teha jõuab?  Sõja ajal öeldi, et itaalia tankil on neli käiku – üks edasi ja kolm tagasi. Sihukesi donžuaane söödi meil laevastikus hommikuse hirsipudru kõrvale. Aga näe, naised jooksevad tormi,  sest neile pole kohusetunnet õpetatud.

Riigis peaks autoriteeti rohkem olema tõelistel meestel, näiteks minu naisel Anfissal. Laevas olid kõik Anfissa kuuldekauguses vagurad nagu lambad, isegi vanemabi Puškin, kelle suuvärk oli muidu selline nagu oleks okastraadiga perset pühitud, aga tõelisi mehi on väheseks jäänud, sest enam ei ole nõukogude armeed, kus neid sellisteks kasvatati. Ja mis on tulemus – riik on imeõhuke, korda pole majas ja iga naabri-Juhan ütleb välja, mida sülg suhu toob. Kuhu see kõlbab? Rahvakogu ei võta ju üldse rahva arvamust kuulda, mingid brillidega intelikendid on selle okupeerinud, joovad teed ning teevad suitsu. Mida sellistest ikka oodata? Võim tuleb anda tõeliste meeste kätte, keda nähes hundid jäävad metsas kuulatama ning karud poevad põõsa taha peitu. Vot kui ikka tõelised mehed tulevad ja ütlevad, kuidas elu on, niiviisi on ikka õige. Kõigepealt tuleks taastada nõukogude armee, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema ja kasvatati tõelisteks meesteks, kes on karastunud läbi sõjaväe- ja sünnitusteenistuse.

Klassikuid tsiteerides: kui me saa kunagi suureks vaimult, võiksime saada suureks vähemalt rahvaarvult!

juuni 2013
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.