Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I

@lehvike, 07.12.2000 08:49
Lehvike oli juba aastaid kosmoseavarustes lehvinud, käinud Marsil sugulastel külas ning kohtunud mitmete roheliste ja punaste mehikestega. Ta sirutas välja oma paljad jalad ning nautis kosmose loomulikku valgust, kuid siis helisesid kellukesed tema lahutamatus kaaslases – kosmilises lillepotis ning kostus lehvikeste jumala räme mörin. Jumal oli silmini täis nagu tavaliselt ning näris parajasti mahlakat lihakooti, mis muutis ta jutu pea arusaamatuks.

“Kuule Lehvike, millal sa viimati Maa peal käisid? Taimsuse ja vaimsuse vastased jõud on seal võimule pääsenud ning kõike dikteerib kuri must haldjas Euroopa Liit, kes on võrgutanud plika-petis-haldja ning teinud temast haldjakuninganna. Eesti peaminister on Lepa Uugu, kes liigub ringi turvamees Jaagulari saatel, kes omakorda kõigile kraesse kargab ning lihasöömist ergutab. Kõikjal sebib väsimatult ringi Euroopa Liidu pressiesindaja Viigerhüljes, kes lakkamatult eurotõde kuulutab – rahvas loobuge heintest, sööge liha, piima ja mune! Loobuge juustust, sest see on taimeks muudetud liha! Kõik inimesed peavad kandma jalanõusid ning kõikjal voogab elektrivalgus. Inimesed on pimestunud ja kurvad, nad pole saanud osadust maailmavalust, sest taimetoitlus on ära keelatud ning poed on üle ujutatud verise ning tülgastava lihaga. Aga, mis veel hullem, koos taimsusega oli kadunud ka vaimsus. Mine tagasi Maa peale, Lehvike, ja sinuga tuleb sinna tagasi ka taimne vaimsus.”

Lehvike võttis hüva nõu kuulda, lehvitas jumalale jumalagajätuks ning laskus Maa peale. Tühjus ja lein valitses Maa peal. Inimesed, kes olid sunnitud kängitsema jalad ebaloomulikesse kingadesse, olid kurvad ning hirmunud. Aasadel ei kasvanud enam rohtu ning roosade lehvikestega lammaste asemel kolasid seal ringi näljased hundid lambanahkse hundi, kloonitud lihasööja eurolamba Dolly valvsa pilgu all. Lehvike oli kurb ja nuttis. Kaua otsis ta taimsust ning veel kauem otsis ta vaimsust, kuid ei leidnud kusagilt. Kaugel eemal sätendas tulikirjas Salong, kuid kurjad turvatöötajad ei lasknud Lehvikest sisse. Siis katsetas ta Saja Aakri Metsaga, kuid ta kohtas seal vaid kivikujuks tardunud Roninit ja rohtukasvanud Muumitrolli hauda. Eemalt kostus Jaagulari eurourinat ning Lehvike põgenes metsast. Mööda lõputuid teid rändas ta mööda ilma ringi, kuid mida ta ei leidnud, need olid taimsus ja vaimsus. Ka tema vaimne õdevend Pilukelluke oli lasknud end eurohaldjate mesikeelsest propagandast mõjutada, sõi liha ning jõi alkoholirikast õlut. Lisaks oli ta läinud riigiametisse tööle ning tegeles aruannete kirjutamisega väliskomandeeringutes käijatele. Nimelt armastasid tigedad euroametnikud Brüsselis kurjuse kehastuse Sauroni hingust neelamas käia, kuid kuna nad ei olnud lugema ega kirjutama õppinud, siis ei suutnud nad ise oma visiitide kohta aruandeid kirjutada ning selleks palgati vastav ametnik, kellele maksumaksjad raha maksid.

Kord jõudis Lehvike ühe ahervareme ette, mis oli rohtu kasvanud ning sisse langenud. Vaevaga murdis ta läbi võsa pehkinud keldriukseni, mis avanes raskelt roostes hingede kriiksudes, ning piilus sisse. Rõskes keldrivaremes valitses tühjus. Vaid nälginud väljanägemisega vaimolend ulgus jõuetult. Nurgas vedeles Cafferloveri luukere, kõikjal kohtas tühje moosipurke ning õlle-, veini-, ja viskipudeleid. Tolmurullide vahel vedelesid unustatuna koltunud lehed täis surematut luulet. Hommikune koristaja polnud ammu enam käinud. Kuid kus olid surematute teoste aadlisoost autorid, kõik Riverdance’id, 13-d, UT-d, Shogunid, jb-d ja teised? Keldrikakandid sosistasid nurgas, et kusagil pimedas ja salajas leiutab Leidur vastupanu, kuid kus ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Osa lehti oli kaduma läinud, just need lehed, mis sisaldasid Tõde. Kakandid sosistasid, et kohe kui Maa pealt kadus taimne vaimsus ning Kelder suleti, saabus kohale Harri, kes konfiskeeris Tõe. Nüüd on Tõde koos Harriga ühes tornis seitsme maa, seitsme mere ja seitsme luku taga ning seda valvab Harri poolt kodustatud ning Sarviku abil dresseeritud Tsooru. Nii mitmelgi korral püüdis näljane ja vihaseksaetud Tõde Harri käest putku panna, kuid Tsooru koos oma ustava abilise geoloogiga toimetasid ta alati tagasi lukkude ja riivide taha.

Nii tühi ja nukker ja mahajäetud oli Kelder. Lehvike võttis lonksu kanget alkoholivaba õlut ning meenutused kandsid ta minevikku, aega kui Keldrit veel ei eksisteerinudki ning mil lehvikeste jumal otsustas ta kosmosest Maale saata taimset vaimsust kuulutama ning saama osadust maailmavalust. Need olid ajad, mil Maad valitsesid totaalne meedia, sortsid ja libainimesed ning Nibirust ja reptiloididest polnud keegi veel kuulnudki.

juuni 2013
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.