Quo vadis, Europe?

@jolli

Puud on lehes, nurmel haljendab umbrohi ja linnulaul ei lase hommikul magada – käes on suvi, puhkuste aeg. Eestlased kütivad supermarketist marineeritud notsuliha, süütavad aiagrillid ja asuvad valmistama vana eesti rahvustoitu – süütevedelikumaitselist mustaksküpsenud šašlõkki ja lõhki prõksuvat rasvast kondijahuvorsti üleväetatud välismaise tomatisalatiga. Totaalne meedia võtab enne suvepuhkust viimast, tutvustades elu põhjamaises heaoluriigis. Eeslinnas elav härra Nilsson tõmbab õhtuti akendele ette rootsi kardinad ja valib päästeameti numbrit, et teatada korteri rauduksele prõmmivast vabaltkasvatatud uue ajastu indigolapsest Pipist või hr. Svenssoni autot grillivatest näljastest kurrunurruvuttidest. Euroopa aga juurdleb küsimuse üle: “Quo vadis?” ehk ladina keeles: “mis värk on?”

Sügisel toimuvate kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste künnisel pakutakse meilegi kallitel reklaampindadel rohkelt poliitvisioone, kuidas muuta elu Euroopas paremaks. Kindlasti räägitakse KOV valimiste eel ülemaailmsest majanduskriisist auguliste tänavate ja purunevate veetorude asemel, mis on triviaalselt kohalik tasand. Europarlamendi valimiste eel kiideldi aga kohalike munitsipaalprobleemide eduka lahendamisega ehk siis räägitakse valijat hüpnotiseerides uljalt ja paljusõnaliselt täpselt sellest, mis ei ole nende valimiste teemaks. Vana rahvatarkus teab, et loo ise probleem ja asu seda siis kangelaslikult lahendama. Tooda tänavaauke ja täida neid valimiseelsel nädalal vilkurite valguses ööl ja päeval, siis valija näeb – töö käib ja elu läheb paremaks.

Sarnaselt muinasjutu Loll-Ivanuškaga, kes sõites ristteel ühte või teise suunda, kaotab kas hobuse või võidab tsaaritari, räägitakse kindlasti valimiste lähenedes üha uuesti kasinusest ja kulutamisest, kokkuhoiust ja majanduse elavdamisest nagu oleks nende vahel võimalik valida. Paraku on ennast lõhki laenanud Euroopal valikud juba ette ära tehtud ja havi käsul tsaaritare enam ei jagata. Katsu vaid, et püksid jalga jäävad, sest hobune on niigi lihakombinaadile hamburgeri vahele panemiseks ära müüdud. Kahjuks ei näita ammusurnud majandusautoriteetidele tuginejad, kust tuleks võtta vajaminev raha, mida majanduse elavdamiseks kulutama kutsutakse.

Aga mõtleme kaasa. Valides kulutamise või kärpimise vahel, nii riigi kui eraisikuna, saad Sa, segaduses lugeja, kasutada vaid seda raha, mis on olemas – oma sääste. Raha kulutades, ostes turult kaupu ja teenuseid, paraneb küll müüja, kaupmehe, majanduslik seis. Sina isiklikult jääd aga vaesemaks, sest oled oma säästud vahetanud kaupade ja teenuste vastu. Kas selline käitumine elavdas sinu majandust? Väljaminekud kasvasid, sissetulekud mitte. Oled söönud-joonud ja ostnud uued riided, aga raha, et maksta üüri, enam ei ole. Niimoodi, ebamõistlike kulutusi tehes, elad varsti kuuse all, sest majaperemees lõpetab Sinu kui üürivõlglasega üürilepingu. Kui rahakott tühjaks saab, aga soov kulutada on säilinud, siis on võimalik võtta laenu. Kellele laenu antakse? Sellele, kellelt on lootust seda raha kokkulepitud tingimustel kasuga tagasi saada.

Laenuraha tarbimisse suunates seisab laenu võtnud eraisik üsna kiiresti lõhkise küna ees – ebamõistlikult kulutatud raha saab otsa, kuid võetud kohustus, laen tagasi maksta, tuleb täita. Tulemuseks on pankrot ehk võlgniku maksejõuetus. Kui nooreperelaen on kulunud autole ja uhketele valuvelgedele, juhtub üsna varsti, et noor pere, kes üürilepingu mittetäitmise eest nüüd laenuraha eest ostetud autos elab, tõstetakse ka sealt võlausaldaja soovil välja ning auto müüakse maha. Nii nagu ei saa eraisiku arutut majanduskäitumist ravida talle üha uute laenude andmisega, ei saa ka riigid lõputult võlgu elada, kui nad, olles oma raha ära raisanud, kulutavad laenegi ebamõistlikult. Tulude ja kulude tasakaalu rikkumine viib riigid võlgu elamiseni, riigi võlakoormuse kasv omakorda survestab maksumaksjaid suurenenud koormiste kujul, sest riigi poolt võetud laenud tuleb rahvusvahelistele võlausaldajatele tagasi maksta.

Keynesi järgi suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu ning see omakorda tõstab tarbimist. Tarbimise kasv aga viib tootmise kasvuni, millega saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas näiteks Kreeka, kes paisutas riigisektorit ja tõstis töötajate palgad ebamõistlikult kõrgeks, kuid samas ei lisandunud sellega efektiivsust. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja raha juurde trükkides. Eesti positiivsed saavutused majanduse tasakaalustamisel ei sobi uuskeynesistide mudelisse, millest on tulnud ka kriitika. Nn. lõunaosariigid, kus laenuraha suunati sotsialistliku riigisõltlaste klassi tekitamisele, on selge näide üle jõu kulutavast riigist. Kulud suurenevad, aga tulubaas kuivab kokku.

Katsed viia riiki tagasi toimivasse vabaturumajandusse kohtavad nii lõuna- kui põhjaosariikides riigisõltlaste vihast vastuseisu meeleavalduste kujul, mis jätavad pigem raevuka vandaalitsemise mulje. Kindlasti on lisaks sinisilmsetele laenuvõtjatele süüdi ka laenuandjad, pangad ja fondid, kes lootuses suuri kasumeid teenida, ergutasid lihtsameelset laenuvõtjat tagant, nagu finantsnõustajad kass Basilio ja rebane Alice ahvatlesid puupäist Buratinot, lubades sellele kiiret tootlust Võlupõllul. Paraku on papa Carlo täna pintsakust ilma ja Buratino aabits, investeeringud teadmistesse, on vahetatud tänavaetenduste vastu. Kui soovitakse ravida majandust, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga. Kriisiga, kus ülereguleerimine on tapnud innovatsiooni ja ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik.

We’re leaving together
But still it’s farewell
And maybe we’ll come back
To earth, who can tell?
I guess there is no one to blame
We’re leaving ground
Will things ever be the same again?

We’re heading for Venus and still we stand tall
‘Cause maybe they’ve seen us and welcome us all, yea
With so many light years to go and things to be found
I’m sure that we’ll all miss her so

Trooja hobuse saabumine

@ckrabat

Kogu Eestimaa on ärevile aetud, sest oodata on revidendi saabumist, kes tuleb, kujutage ette, otse Moskvast ja tal on kaasas hinnaline kingitus otse Venemaa presidendilt endalt. Lollide koor rivistab end üles Narva jõe äärde ja ootab. Pasunad hüüavad, pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lõpuks kauaoodatud külaline tulebki. Ta astub autost välja ja uskuge või mitte, kauaoodatud revident pole keegi muu kui Venemaa president ise. Mesimagusa naeratuse ning sügava kummarduse saatel lausub ta ajaloolised sõnad, mida kaua on oodatud : “Ma vabandan!” Publikum on sillas, sest jäärapäine vastasseis piirilepingule ei olnud asjatu, kuid see ei ole veel kõik. Külalisel on kingitus kaasas. Ta lausub: “Kallid eestlased! Venemaa on teile palju kurja teinud ja vaenanud ning nüüd tahan ma teile meie poolt tehtud kahju lõpuks heastada. Ma annan teile MAA tagasi!” Hinge kinni pidades kuulavad Narva jõe äärde kogunenud lollid hardunult naaberriigi presidendi juttu. Nende ajalooline võit on saanud tõsiasjaks ja eesmärgist puudub neil vaid väike samm üle jõe, mis on suur samm kogu inimkonna jaoks. Suur Venemaa on tunnistanud, et Eesti riik on neist tugevam ja andnud talle Tartu rahulepinguga võidetud maad tagasi. Rahvas imetles oma tarkust, et nad ei langenud lõksu ega sõlminud Venemaaga piirilepingut, kuigi viimane seda hirmsasti tahtis. Venemaale öeldi kindel EI ning nad nägid, et eestlased neid ei karda, vaid on valmis relv käes neile vastu astuma, et piirid õigesse kohta paika panna.

Mõni tund varem kutsus Venemaa president oma nõunikud kokku ja ütles: “Võib-olla jõin ma ülikooli ajal liiga palju õlut ja jätsin vajalikesse loengutesse minemata, aga nüüd saan ma aru, et eestlastega ei saa nalja teha. Me ei saa taganeda suure Lenini lubadusest ja peame eestlastele nende põlised maad tagasi andma. Eestlased on valmis lepinguid sõlmima ainult Leniniga, sest tema selja taga olid proletariaadi diktatuur ning kogu maa elektrifitseerimine. Aga Lenin lamab vaikides klaaskirstus ja isegi printsi suudlus ega seitse pöialpoissi ei ärata teda enam üles. Anname neile parem tagasi, mida nad nõuavad ja ma sõidan ise kingitust üle andma. Nende jaoks on Tartu rahuleping eelkõige piirileping ja kui nad on oma maad tagasi saanud, siis unustavad nad Tartu rahu igaveseks justkui võluväel ning meist saavad jälle kord vennad suures perekonnas.” Nõunikud läksidki kingitust pakkima.

Mõne tunni pärast, peale presidendi ajaloolisi vabandussõnu, avaneb treileri uks ja sealt kappab välja hõbepaberisse mässitud hobune. “Mis on hobuse nimi?” küsib lollide koori dirigent. “Hobuse nimi on Trooja. Hoidke teda hästi!” vastab Venemaa president ja lahkub. Niipea kui hobune on treilerist maha hüpanud, kadusid piiritulbad nagu võluväel ajutiselt kontrolljoonelt. Lollidele läikiv loom meeldis, aga rõõmu ei jätkunud kauaks, sest Trooja hobuselt hakkas peagi hõbepaber maha kooruma, kuni hobune oli täiesti alasti. Hõbepaberi alt koorusid välja uued kodanikud nagu tillukesed prussakad ja neid oli palju. Rahvaarv kasvas kohe 35 000-40 000 elaniku võrra. Neist 23 000 elasid Petserimaal, 11 000 Jaanilinnas ja veel mõned tuhanded Narva tagustel aladel. Lollid arvasid, et need ongi kauaoodatud õigusjärgsed Eesti kodanikud ja kinkisid neile ilusad Eesti passid. Värsked kodanikud ütlesid kooris: “Spassiiba”. Lähemal uurimisel selgus, et vaid 337 rääkis neist setu murrakut ja 175 pidas end kogunisti eestlaseks. Eestlastest noori oli neist vaid 36, millega vähenes kiiresti tõenäosus, et palju uusi kodanikke rändab Eestist välja.

Suur osa värsketest õigusjärgsetest kodanikest ei saanud aru, mida lollid neile rääkisid. Muukeelsete arv tõusis kiiresti, sest lisaks 39 500 tagastatud alade elanikule oli ka palju teisi inimesi end salamahti hobusesse smugeldanud, kes lootsid Läänes kerge elu ja sotsiaalabi peale saada. See polnud veel kõik. Meedia oli lolle hullutanud muinasjuttudega tagastavatest maadest, kus voolavad põlevkivi-, kriidi-, asbesti-, keraamikasavi- ja klaasiliiva jõed ning neid ekspluateerides jõutakse peagi viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Samuti nähti märgi unenägusid idapiiri ääres laiuvatest seedri- ja palmimetsadest, mida oleks saanud õigusjärgselt Läände müüma hakata. Kohapeal selgus siiski, et piirkonnad on väga vaesed ning nad ootavad rohkem, et uued valitsejad neid üleval peavad. Riigi rahakott muudkui tühjenes, aga sotsiaalabi järjekorrad pikenesid ning mitmed riigi jaoks elutähtsad probleemid jäid lahenduseta. Piirialadel elasid riiki vaenulikult suhtuvad muukeelsed inimesed, kes tundsid ühist meelt rohkem vana kui uue kodumaaga.

Üha rohkem inimesi rändas välja, sest nad ei suutnud eluga laienenud Eesti Vabariigis enam toime tulla, aga kuna välja rändas põhiliselt eestikeelne elanikkond, siis varsti oli pool elanikkonnast juba muukeelne. Värsked kodanikud hakkasid nõudma venekeelset asjaajamist ning kooliharidust ja paljud Ida-Virumaa ja Tallinna elanikud ühinesid nendega. Kui nende nõudmisi kuulda ei võetud, siis tulid nad tänavale ja hakkasid märatsema nagu nende võitluskaaslased Rootsi tänavatel. Nad viskasid Eesti passid minema ja otsisid peidupaikadest välja kortsunud Venemaa passid. Selgus, et läikiva Trooja hobuse üle rõõmustades olid õnnelikud lollid unustanud piirijoone mahamärkimise sootuks ja nüüd said kõik, kes soovisid, vabalt tulla ja minna, sest piiri  Eesti ja Venemaa vahel ei olnudki. Salakaubavedu õilmitses ja muutus sealsete elanike põhiliseks elatusallikaks. Lõpuks ei teadnud enam keegi, kust oleks piir pidanud täpselt kulgema, aga ega see kellelegi enam suurt korda  ei läinudki, sest märkamatult oli piir nihkunud hoopis sinna, kus ta asetses 1940.aastal. Lollid olid aga rahul ja rõõmsad, sest hääletu alistumine oli jälle kord vaikselt teoks saanud ja nende päralt üks kuuendik planeedist. Maade tagasisaamine oli ju lollidele tähtsam, kui iseseisvuse põlistamine ning Trooja hobuseid väljastaval kuldkalal on kalduvus ahne lolli soove saksa täpsusega täita.

Kuidas lollid Maa peale sattusid – proloog

@jolli, täiendanud ja toimetanud ckrabat

Ammustel aegadel, kui Maa peal valitsesid veel kosmosest tulnud reptiloidid ehk nibirulased, elas Remuse ehk Rõõmsamaal, Kuru linnas, üks esimesi kuulsaid inimesi  ja tema nimi on meile säilinud – Kellumees. Kellumees oli normaalne mees, arendas kinnisvara, ehitas püramiide ja linnamüüri ja kimas kohalikele naistele mulje avaldamiseks kaarikuga Kuru linna kebabiputkade ees ringi. Kellumehel oli põll ees ning kellu käes ja püramiide muudkui kerkis nii Rõõmsamaal kui kaugemalgi. Tegelikult oli Kellumees segavereline – 3/4 nibirulast ja 1/4 inimest. Nagu tänapäeva ajaloolased teavad, salvestati informatsiooni sellel hallil ajal veel kauamängivatele saviplaatidele ja neid on Rõõmsamaalt leitud palju. Teadlased ei osanud saviplaate õigetpidi lugeda ja Remuse maast tegid nad Sumeri ja Kuru linnast Uruki, aga kuna teadlased pärinevad ühest vanast ja võimsast Lollide kojast, siis tänapäeval ei kahtlusta enam keegi, et plaat oli valepidi plaadimasinasse sattunud ja nagu kunagi kirja sai pandud, nii jäänudki.

Kellumehe kinnisvaraarendused olid grandioossed ja naabrid, kelle krunte värske linnamüür piirama kippus ja maasikapeenraid püramiidid varjutama hakkasid, kaebasid tema peale nibirulastele ära. Tegelikult olid naabrid kadedad, nagu ühed õiged naabrid ka tänapäeval on ja niimoodi, vastu tulles inimeste soovidele, saatsidki nibirulased lollid Maale nuhtluseks, et inimeste entusiasmi kahandada – suudab ju üks loll rohkem sõnnikut keerata, kui sada tarka siluda. Nibirulased viisid lollid Antarktikasse, kuid seal lollidele ei meeldinud. Nad tegid suitsu ja vaatasid tähti nagu ka Nibirul olid teinud, kuid Antarktikas oli külm ja igav. Ainult linnud lendasid Antarktikast üle ja paljud lollid paaritusid lindudega ning nii sündis Maa peale lennuvõimetu pingviinide rass, kes kõndis kahel jalal. Teine osa lollidest aga otsustas Antarktikast välja rännata ning levis üle terve Maakera. Mõned lollid sattusid ka Rõõmsamaale.

Saviplaadi teatel elas sellel ajal mees, kes oli tugev nagu härg, aga mõistuse poolest rumal nagu inimene. Ilmselt oligi tema üks esimesi Nibirult saabunud lolle, nimeks Enn Kidu. Alguses olevat Enn olnud lausa nii loll, et elanud maal, joonud koos loomadega ojast vett ja söönud aasal rohtu, sest ta ju ei teadnud, mis elu on. Ükskord Kellumees ja Enn kohtusid, aga kuna Enn ei tahtnud Kellumeest ära tunda, tekkis neil sõnavahetus, mis kasvas üle avaliku korra rikkumiseks ja isegi kergeks kakluseks. Niiviisi selgus aga tõde – kes on kõvem mees ning Kellumees ja Enn said lõpuks sõpradeks. Kellumees viis Ennu Sea-Mati lõbumajja litsi juurde, et see mehel ajud paika k…piks.  Siit sai ta ka vastuse tolle aja ühele lahendamata mõistatusele – kas  lolle on võimalik targaks teha? On küll, kui õpetajal on piisavalt autoriteeti ja seda iidset salakunsti on burksiputkade juures kasutatud tänase päevani välja. Hiljem kutsus Kellumees Ennu maalt linna elama ja nad hakkasid koos kinnisvaraäri ajama.

Enn Kidule aga linnas ei meeldinud, sest ta oli maal loomade seas üles kasvanud ja sõbrad otsustasid kinnisvaraäri lõpetada. Nad siirdusid hoopis maale Luunja külla metsaärisse. Kellumees ja Enn kehtestasid end sealse kohaliku kebabiputka ees ja peksid Luunjat valitsenud karvased minema. Luunja elanikud kutsusid Kellumeest lühendatult Kalleks ning temast on loodud palju lugusid ja laule. Ennust sai normaalne mees, kes teadis, mis elu on: jõi viina, tegi suitsu, müüs metsa, peksis raudlatiga karvaseid ja kimas kebabiputkade ees kaarikuga ringi. Nad võitsid ka nibirulasi viimaste lennukal toimunud kiirendusvõistlustel, aga nibirulastele see ei meeldinud ja nad võtsid Ennu kinni ning viisid ta tagasi Nibirule, et targaks saanud lolli teistele Nibiru reptiloididele raha eest näidata. Kellumees otsustas Ennule Nibirule järgi minna ja ta tagasi Maale tuua. Vat selline lugu.

Kalle Luunjast, kõikide lollide sõber

Eutanaasia

@ckrabat
Miks see hetk ei saa kesta igavesti
Vaid täna õhtul igavikule on avatud uks
Ära kunagi peatu sel teel, mida käidud
Mine, iga hing, kes ootab halastust

Eutanaasia
Viimse kohtupäevani on veel aega
Nüüdsest ainult sina ja mina
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

Oleme üksi universumis suures
Oleme vabad, kõik on meile lubatud
Sõidame lõpmatusse igavesti kokku jäädes

Ja paneme punkti me loole
Kõrgemale ja kõrgemale ja kõrgemale
Me sirutame Jumala poole

Eutanaasia
Viimse kohtupäevani on veel aega
Nüüdsest ainult sina ja mina
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

Purjetame igavesse lõpmatusse
Oleme elust üle
Me sirutame Jumala poole

Eutanaasia, eutanaasia
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia, eutanaasia
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

(Thomas G:soni ja Peter Boströmi “Euphoria” ainetel)

Repliik tõlk Omari asjus – miks talle Eestis varjupaika ei antud?

@ckrabat
Kõige otsesem vastus oleks, et ei tahetud anda, sest see pole sisepoliitilistel põhjustel kasulik. Millise vea tegi tõlk Omar? Ta pöördus abi saamiseks Eesti põhivoolu meedia poole ja lunis, et Novgorodi WC-s toimuvatel murumängudel gladiaatorite areenil talle ülespidist pöialt näidatakse. See oli saatuslik viga! Utoopilises Viha Vabariigis lülitusid sisse automaatsed kaitserefleksid. Müüt Eestit hordidena ründavatest migrantidest on täies elujõus, sest sellega annab valitsevat hirmukultuuri samahästi elus hoida, kui müüdiga eestlasi ja eesti kultuuri ründavast väljasuremiseohust, mida saavat ravida väljarände piiramise, laste valimisõiguse ja sünnitustoetustega. Hirmunud neukku kardab kõiki ja kõike ning on valmis end viimase veretilgani kasuminäljas meediale müüma, et see teda neljast ilmakaarest, taevast ja maa alt ründavate vaenlaste eest kaitseks. Totaalse meedia kaasabil tehti tõlk Omarist samasugune meediastaar nagu Ruhnu karu või Iglesiase-Anett.

Ma arvan, et Omarile elamisloa andmine ei oleks riiki või tema julgeolekut küll kuidagi kahjustanud, kuid antud juhul oli riigil raske meediakampaaniale järele anda. Omari juhtumit pole mõtet õigustada muinasjutuga, et asüüli andmine segab ilusat narratiivi õitsvast Afganistanist. Võib-olla ajasid juurdlust toimetanud asjatundjad tõlk Omari segamini tema kurikuulsa nimekaimu mulla Omariga. Neukkurahvale pole mõtet ka rääkida moraalsest võlast või vanast traditsioonist, millega lahinguväljale sõdureid maha ei jäeta. Nemad pole kellelegi võlgu ja veel vähem on nad valmis üles näitama suuremeelsust ja halastust. Neukkurahvas naudib tapmist ja varastamist ning seetõttu näeb ta ühiskonnas valitsevatele sotsiaalsete probleemide lahendusena riigikassa tühjendamise ning laenamise kõrval surmanuhtluse ja eutanaasia lubamist. Hädasolijale surma lubama on moraalsed värdjad lahked, eriti kui silmapiirile on kerkimas kergesti omandatav Lasnamäe korter või kasutatud bemar. Surm on väheseid asju, millest neil kahju ei ole.

Mida oleks tõlk Omar pidanud teisiti tegema? Oleks piisanud, kui ta oleks vaikselt imbunud Eestisse, kas siis küllakutsega või tudengiviisaga ja üritanud siin võimalikult vaikselt alalist elamisluba saada. Esimene reegel ümberasujale: ära müü ennast meediale, sest põhivoolu meediale on vaja vaid järjekordseid antikangelasi kasumi teenimiseks ja lõvidele heitmiseks. Neukkurahvas seisab hambad irevil ootevalmis ja ootab, kuni tema lõugade vahele heidetakse järjekordne ohver. Võib-olla oleks õnnestunud läbi Eesti suunduda mõnele imede maale: kui mitte Axel Heibergi saarele, siis vähemalt Soome, Norrasse, Hispaaniasse või Austraaliasse. Eesti sisserändepoliitika tugineb põhiliselt lapsepõlvehirmudele ja on seetõttu ajast ja arust. Valitsev Libahundi vanaema genereeritud retoorika väidab: mis nad tulevad meie õuele, isegi kui need tulijad on sellele riigile kunagi teeneid osutanud. Ma olen tegelikult isegi nõus, et meediakampaania survel polnud halbade valikute ees seisnud Eesti riigil isegi võimalik tõlk Omarile vastu tulla, sest see oleks loonud ettenägematu pretsedendi. Keegi oleks võinud siiski Omarile öelda, kuidas tuleb asju ajada, sest kui Afganistanis peaks tõepoolest võim vahetuma ja Omar juhtumisi teibasse aetakse, siis langeb moraalne vastutus Eesti riigile.

Kunagine Afganistani president Najibullah ja tema vend Shahpur Ahmadzai hukati peale Kabuli hõivamist Talibani poolt 1996.a.

 

 

Iraani presidendivalimised – kellest saab Ahmadinejadi järglane?

@ckrabat

Täpselt kuu aja pärast, 14.juunil, toimuvad Iraanis samaaegselt kohalike omavalitsuste valimistega presidendivalimised. Äärmuslasest Mahmoud Ahmadinejadist sai kaheksa aastat tagasi populaarne järglane tasakaalukale reformistile Mohammad Khatamile. Teherani linnapea Ahmadinejad oli 2005.a. taganud usufundamentalistide toetuse eesotsas usuliider Khameneiga ning ta võitis lõppvoorus kunagist presidenti Akbar Hashemi Rafsanjanit. Pärast kahte järjestikust perioodi ei saa Ahmadinejad aga kolmandat korda järjest kandideerida ning nii valibki Iraan juunikuus endale uue presidendi. Uute valimiste kolm favoriiti on taas üks islamirevolutsiooni legende Rafsanjani, Iraani Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär Saeed Jalili ning Ahmadinejadi kabinetiülem Esfandiar Rahim Mashaei. Valimiste mustadeks hobusteks võib pidada Ahmedinejadi järglast Teherani linnapeana, karismaatilist Mohammad Bagher Ghalibaghit, endist kauaaegset välisministrit Ali Akbar Velayetit ning Revolutsioonilise kaardiväe endist komandöri, konservatiivset majandusteadlast Mohsen Rezaid.

Mõned analüütikud näevad sõltumatu kandidaadina šansse veel mitmeid ministriportfelle kandnud 67-aastasel tehnokraadil Mohammad Saeedikial. Korruptsioonisüüdistustega maadleva kurdi päritolu asepresidendi Mohammad Reza Rahimi šansse ei peetud suureks ning ta loobus.  Reformistidel puuduvad sel korral sellised väljapaistvad kandidaadid nagu 2009.a. olid Mir Hossein Moussavi ja Mehdi Karroubi ning seetõttu võib eeldada, et vähemalt mingi osa neist koondub Rafsanjani selja taha. Ülejäänud reformistide hulgas omab suurimaid šansse Khatamile lähedane mõõdukas ja pragmaatiline islamivaimulik Hassan Rowhani, kes oli 1989-2005 Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär ning Iraani eestkõneleja tuumaläbirääkimistel (millist kohta praegu täidab Jalili). Rowhani põhitähelepanu on pööratud Iraani majandusele, kuid ta soovib ka suhete parandamist Läänega. Kandidatuuri valimistele esitas ka reformistist ekspresident Khatami 62-aastane asepresident Mohammad Reza Aref.

Iraani poliitilises süsteemis omab olulist positsiooni kuuest vaimulikust ja kuuest juristist koosnev Konstitutsiooni Kaitsenõukogu (hora-ye Negahban-e Qanun-e Assassi), kes teostab põhiseaduslikku järelevalvet ning korraldab valimisi. Muuhulgas otsustab Kaitsenõukogu, millised kandidaadid kantakse valimisnimekirja. Möödunud presidendivalimiste aegu pälvisid nende heakskiidu vaid neli kandidaati kandidatuuri esitanud 476-st. Valimised võitis ametlikult ülekaalukalt Ahmadinejad (62,34% häältest).  Endine peaminister Mir Hosseini Moussavi kogus 33,75%. Teiste Kaitsenõukogu poolt valimisnimekirja lubatud kandidaatide häälte arv jäi napiks – Mohsen Rezaid toetas 1,73% ning endist Parlamendi (Majlis) esimeest, mõõdukat vaimulikku Mehdi Karroubit 0,85% valijaid. Valimiste järgselt süüdistas Moussavi võime valimistulemuste võltsimises ning nõudis häälte ülelugemist. Üle maa toimusid opositsiooni meeleavaldused, mis kestsid 2011.a-ni. Iraani usuliider Ali Khamenei kuulutas opositsiooni meeleavaldused ebaseaduslikeks ning reformistlike erakondade tegevus keelati.

Seekordsetele valimistele registreerus üle 680 kandidaadi, kellest umbes 40 on tõsiseltvõetavad. Kaitsenõukogu peab neist kvalifikatsiooninõuete põhjal tegema valiku ja 7.mai seisuga oli ta heaks kiitnud vaid 54-aastase elektroenergeetika professori ja Ahmadinejadi endise teadusnõuniku Sadeq Vaeez Zadehi kandidatuuri. Konservatiive esindav Zadeh soovib läbi viia muutusi, peatada inflatsiooni ja tugevdada Iraani majandust, mis on kannatanud rahvusvaheliste majandussanktsioonide käes. Presidendi suhted islamistlike traditsionalistidega, kes soovivad veelgi jäigemat hoiakut suhetes Läänega ning presidendi institutsiooni kaotamist, on viimasel ajal pingestunud. Fundamentalistid süüdistavad presidenti korruptsiooni, nõrgas juhtimises ja ketserluses.  Iraani usujuhi Ali Hosseini Khamenei esimeseks eelistuseks võib pidada 48-aastast konservatiivset Saeed Jalilit, kes on mitte kuigi edukalt juhtinud tuumaläbirääkimisi Lääneriikidega. Usuringkondadele vastuvõetavateks kandidaatideks peetakse veel  67-aastast lastearsti haridusega Velayatit, 52-aastast Ghalibaghit ja 68-aastast filosoofi, kunagist Parlamendi esimeest Gholam Ali Haddad Adeli, kes on lubanud omavahel koostööd teha.  Oma kandidatuuri on esitanud ka lahkuva presidendi vanem vend Davoud Ahmadinejad, kuid kahe venna suhetes on viimasel ajal esinenud pingeid.

Ahmadinejadi pooldajate taga on konservatiivne Iraani Islamiehitajate Allianss, mis on pigem rahvuslik kui islamistlik ja poliitilistelt vaadetelt neokonservatiivne erakond. Nende eesmärk on suurendada Iraani mõju piirkondliku liidrina, kellel on mõju teiste riikide poliitikasse. Antiikse Pärsia impeeriumi minevikupärand on koorem, millest ei soovi kergesti loobuda ka tänapäeva Iraan. Lahkuva presidendi soosik, 52-aastane Esfandiar Rahim Mashaei, ei oma aga vaimulike ringkondade täit usaldust. 2009.a. nõudis usuliider Khamenei tema taandumist asepresidendi kohalt. Elektriinseneri haridusega tehnokraat Mashaei peab ennast pigem Iraani rahvuslaseks kui usufundamentalistiks ning ta võib kultuurilistes ja sotsiaalsetes küsimustes olla üsnagi  liberaalsete vaadetega. Usufundamentalistid on teda nimetanud isegi teisitimõtlejaks, ketseriks, vabamüürlaseks ja spiooniks. Mashaeile heidetakse muuhulgas ette ka habemeajamist.

Väljaspool Iraani ongi kõige tuntum kandidaatidest endine president 1989-1997, 78-aastane vaimuliku haridusega Akbar Hashemi Rafsanjani, kes Iraani Parlamendi esimehena 1980-tel aastatel paistis silma fundamentalistlike positsioonidega. Tänaseks on ta taandunud mõõdukaks reformistiks, kes viimaste presidendivalimiste aegu 2009.a. toetas opositsiooni väljaastumisi. Ekspresident Khatami, keda peetakse reformistide vaieldamatuks liidriks, ongi teada andnud oma toetusest Rafsanjanile, keda iseloomustab 1979.a. islamirevolutsiooni ühe tähtsaima juhi ja ajatolla Homeini lähedase kaastöölise  taust. 1980-1988 Iraani-Iraagi sõjas oli ta Iraani sõjaline juht ning tal on pooldajaid vaimulikkonna hulgas, mistõttu ta võib ühendada nii teatavat osa reformiste kui ka konservatiive. Rafsanjanit on koos usuliider Khamenei ja kaaskandidaat Velayatiga süüdistatud Iraani opositsiooniliidrite tapmiste organiseerimises välismaal. Presidendina hoidis Rafsanjani mõõdukat joont ja panustas Iraani majanduse arengusse. Kuigi ta on toetanud Iraani tuumaprogrammi, on ta ühtlasi väitnud, et tuumarelva väljaarendamine on vastuolus islami traditsioonidega. Viimastel aastatel on Rafsanjani olnud valitseva režiimi suhtes mõõdukalt kriitiline.

Presidendivalimistele annab lõpliku näo Konstitutsiooni Kaitsenõukogu, kes peab registreerunud kandidaatide seast valitud lõpuks välja valima. Kui möödunud valimistel konkureerisid kaks poliitilist kogukonda – konservatiivid (Ahmadinejad, Rezai) seisid vastamisi reformistidega (Moussavi, Karroubi), siis tänavused valimised ennustavad konkurentsi kolme ideoloogilise suundumuse vahel – Khamenei-meelsed usufundamentalistid (Jalili), Ahmadinejadi meeskonna natsionalistid (Mashaei) ja reformistid (Rafsanjani). Kõik kolm põhikandidaati registreerisid end selleks ette nähtud perioodi viimasel päeval, 11.mail. Vastavalt Iraani 1979.a. põhiseadusele on Iraani riigipea usuliider Khamenei ning president täidab täidesaatva võimu juhi rolli. Kas uus president suudab tugevdada Iraani rahvusvahelist positsiooni ja parandada suhteid lääneriikidega? Vaevalt, et Jalili ja Mashaei toovad kaasa suuri välispoliitilisi muutusi. Rafsanjani tahe ja võimalused midagi muuta jäävad esialgu ebaselgeks.

Ayatollah Ali Khamenei and Akbar Hashemi Rafsanjani

Usuliider Ali Hosseini Khamenei (vasakul) ja Ali Akbar Rafsanjani suhted halvenesid 2005.a., kui Khamenei toetas presidendivalimistel Ahmadinejadi.

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/About/General/2013/4/17/1366193872215/Ayatollah-Ali-Khamenei-an-010.jpg

Kuidas lollid Maa peale sattusid III

@jolli

Kui Nibiru Maalt lahkus, jäid planeeti valitsema naised, mida nimetatakse ka matriarhaadiks. Naised valitsesid Maad palju paremini kui reptiloidid. Reptiloidide koduplaneedil Nibirul kehtis orjanduslik kord, riik oli paks ja kord oli majas. Paraku iseloomustab nibirulasi vähene fantaasiavõime ja ainuke, mida nad teha soovisid, oli kulda kaevandada ja püramiide ehitada. Naised seevastu oskasid unistada uutest kingadest, kosmeetikast, iluprotseduuridest, puhkusest palmide all, heast välimusest ja pehmetest väärtustest. Maal oli vahepeal leiutatud raha, sest Maa elanikud tahtsid teha kõike nii nagu Nibiru reptiloidid, aga nad ei osanud nende poolt hinnatud kullaga muud peale hakatada, kui kuulutada see kõrgeimaks väärtuseks, mille abil oli võimalik omandada kõike seda, millest naised unistasid. Planeeti valitsesid naised, kuid naisi teenisid mehed. Elu läks palju huvitavamaks – mees käis tööl, aga naine otsustas, kuidas mehe teenitud raha kulutada.  Algselt kasutati rahana kulda, aga kuna seda kõikidele meestele enam ei jagunud ja raha oli naiste teenimiseks vaja, siis hakati raha valmistama ka teistest materjalidest, kuni jõuti paberini, mille peal varem heeringaid küpsetati. Paberraha kasutuselevõtuga oli võimalik seda piiramatult juurde trükkida – nii tekkis lõpuks inflatsioon, kus raha jätkus üha rohkematele meestele. Varem osati ehitada ainult püramiide, nüüd ehitati aga luksuskortereid, butiike, basseine, spaasid, solaariume, spordiväljakuid, ratsabaase, sõudekanaleid, liuvälju, parke-haljasalasid ja palju tehaseid, kus osati valmistada väga ilusaid asju aiamööblist kuni autodeni. Elu oli ilus ja harmooniline ning kõik sujus.

Nibirulased nägid, et maalastel läheb hästi ja ei saanud sellega leppida – kadedus polnud neile võõras. Kuidas saab olla võimalik, et naised valitsevad maad paremini kui reptiloidid? Siis  leiutasid nibirulased veministid ja saatsid nad Maale, et nad räägiksid kõigile, eriti aga lollidele ja meestele: mitte naised ei ole meestest paremad (nagu tegelikult on), vaid mehed on naistega võrdsed. Meestele ja lollidele meeldis see mõte isegi väga – nad ei pea enam naiste heaks tööd tegema, vaid tööd saab nüüd tegema panna hoopis naised. Las naised töötavad ja teenivad ise raha, mida kulutada, mis see meeste asi on? Niimoodi, veministide abil, aeti naised ja mehed tülli, sest naised pidid leiva teenimiseks ise tööle hakkama ja naiste tehtud tööd hakati võrdlema meeste tehtud tööga. Tekkis segadus ja  said nibirulased said hakata kaotatud võimu tagasi võtma, kartmata ise käekottideks saada. Veministidele käekotid ei meeldinud ja kosmeetikat nad jälestasid. Nad keelasid ära kõik naiselikud naised ja naisi ilusaks tegevad tooted. Karusnahad ja solaariumid keelustati, selleks aretati välja rohelised. Lõpuks keelati ära kõik, mis aitab meestel paremaid asju leiutada ja naistele ilus olemise jaoks raha teenida.

Kuid siis, kui suur osa mehi ja lolle oli veministide poole üle läinud ja naistele enam ilusaid asju ei toodetud, sattusid naised raskesse olukorda. Ilutoodetest ilma jäänud naised muutusid järjest koledamateks – kosmeetika- ja karusnahatööstused suleti, solaariumid keelati ära. Puurides peetud naaritsad ja hõberebased lasti roheaktivistide poolt loodusesse, kus nad kõik linnupojad ära sõid… Nibirulaste võit oli käeulatuses ja naised olid ahastuses, mida edasi teha? Siis mõtlesid naised välja geid, kes muutsid mehi naiselikumaks. Geid oskasid naistele soovitada, kuidas ilusad olla, aga kuna nad nägid välja nagu mehed, siis ei osanud reptiloidid ja veministid nendega midagi peale hakata. Veministid isegi arvasid, et geid on neile kasulikud, sest suudavad mehi naiste mõju alt vabastada, kuid mehed kasutasid geikultuuri hoopis ära suhete taastamiseks naistega. Jälle julgeti moelavadel demonstreerida karusnahkseid kollektsioone ja julget kosmeetikat ning mehed olid naiste nimel valmis kangelastegudeks. Naised muutusid uuesti ilusaks, aga reptiloidid planeedil Nibiru kiristasid oma krokodillihambaid, sest aksessuaaridena ilmusid naistele kenad reptiilinahksed luksuslikud käekotid. Taaskord olid nibirulased kaotanud! Krokodillid väristasid vihaselt sabasid, panid seljaajud tööle ja haudusid välja plaani, kuidas Maale komandeeritud lollidest kasu saaks. Needsamad lollid, kes olid Nibirul ainult tülinaks, sest tilberdasid mõttetult jalus, võisid Maa tingimustes osutuda kasulikeks.

Nibirul oli riik paks, orjanduslik kord püsis kindlalt ja lollid suud ei pruukinud. Maal olid asjalood teistsugused – riik oli õhuke, korda polnud ollagi ja igaüks rääkis, mida sülg suhu tõi. Vahepeal olid maalased leiutanud demokraatia. Demokraatiast Nibirul aru ei saadud, sellele mõtlemine pani krokodillidel sabad valutama. Küll aga taipasid nad, et kui selline tülikas asi juba olemas on, siis saab seda enese huvides ära kasutada. Alguses, kui Maa oli tühi ja paljas ning lollid Nibirult maale toodi, hulkusid nad sihitult ringi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, sest muud nad teha ei osanudki. Nüüd, kui naised olid nibirulased Maalt minema hirmutanud, avastasid reptiloidid, et lollid on ülimalt kasulikud just demokraatia tingimustes, sest demokraatias oli aegajalt vaja valimas käia ja mõne partei poolt hääletada ning siin luges iga hääl. Demokraatia ei teinud vahet tarkade ja lollide poolt antud häältel, mis olid valimistel võrdse kaaluga. Esialgu ei tahtnud lollid valima minna, mistõttu õnnestus tarkadel võimul püsida, aga siis hakkasid nibirulased lolle kiusatusse viima ja rääkisid neile, et valimas käimine on iga lolli kodanikukohus ja kõik peavad valimas käimas. Kui lähed valima, siis saad sulli, feimi ja respekti, aga eriti lollidele lubati veel banaane, viinereid ja tšehhi õlut. Targad püüdsid kehtestada seadusi, et lollid ei saaks hääletada või vähemalt ei saaks nad teiste lollide häältega valituks saada, aga lollid lükkasid sellised tsensuslikud algatused otsustavalt tagasi. Kui lollid ei saaks valida või saada valitud, kes siis lolle esindaks, ega ometi targad seda tegema hakka? Ka lollidel on õigus olla poliitikas esindatud, sest see on ju demokraatia. Nii juhtuski, et lollid valisid lolle ja targad tarku ning esialgu olid nad vaheldumisi opositsioonis ja valitsuses. Kui parajasti valitsesid lollid, siis võtsid nad vastu palju lolle otsuseid, mida nõudsid lollidest valijad. Kui valitsesid targad, siis katsusid nad lollide tehtud vigu heastada, kuid paraku olid need meetmed lollide hulgas sageli ebapopulaarsed ja järgmine kord valiti jälle lollid, kes asusid jälle rõõmuga asju vussi keerama.

Kui reptiloidid kuulsid, et Maal on lollidel ja tarkadel samad õigused, tagusid nad rõõmust käppasid kokku ja viskasid kukerpalli. Reptiloidid ju teadsid, et lolle on maale palju saanud, tarku aga jääb üha vähemaks. Nüüd tuli avastada meetod, kuidas kõik lollid hääletaksid nii, nagu vaja on. Lollidele leiutati elekter, arvuti ja internet ning Maa lollid ühendati kokku üleilmsesse võrku. Nüüd said lollid tähtede vaatamise asemel neid ise kirjutada ja nii nad istusidki päevad läbi arvutite taga ja trükkisid tähti. Kogu võimu nibirulased lollidele ka ei julgenud jätta, sest mine sa lolle tea,vaid seadsid paika institutsiooni, kes lollidel silma peal hoiaks ja suunaks neid, kuhu vaja. Nibirulased mõtlesid välja totaalse kõikehõlmava meedia ja seadsid paika range nibiruliku hierarhia ehk käsuliini. Kõige alumiseks määrati leheneegrid, kes põlvnesid tavaliselt lollide hõimust ja töötasid ajakirjanduspõllul, kuid et leheneegrid laiali ei jookseks ja tööd teeksid, seati nende üle kubjas ehk toimetaja. Toimetaja oli tavaliselt keegi nibirulaste poolt määratud arvamusliidritest – nii nimetati neid, kes teadsid, mida arvama peab – ja said oma arvamuse otse meediaomanikult, kes lubas arvamusliidril oma meedias mingil teemal midagi arvata. Leheneegrid ei arvanud oma peaga midagi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, kui toimetaja kaugemal ära juhtus olema, aga kui toimetuse koosolekul ära käisid, siis said nad teada, mida arvata tohib ja töötasid hoolsalt toimetaja piitsa all. Sellest ka nimi, mis viitas reptiloididele südamelähedase orjandusliku korra traditsioonidele.

Lollid jälgisid meediat teraselt, sest kus mujal kui kommenteerides nad mõtteid vahetada said? Kommentaariumides käis koos teisigi lolle ja nii said lollid teada, et neid on palju, väga palju. Varem hääletasid paljud lollid valimistel ka tarkade poolt, sest nad ei teadnud, et nende jõud on nende paljususes. Nüüd tundsid teisi lolle kommentaaride järgi ära ja teised lollid tundsid jälle neid ära. Vahel vaieldi tuliselt, kuid vahel kiideti üksteisele takka. Tekkis virtuaalne veetše, kus sellele, kes kõvemini karjus, jäi õigus. Lisaks märkasid lollid, et meedia üritatab neile meeldida ja räägib lollidega sellises keeles, millest need aru saavad. Lollid omakorda näitasid meedia suhtes üles lojaalsust ja vastavalt etteantud juhistele siis kas kiitsid takka või mõistsid hukka, keda või mida oli ette nähtud. Kui vahel juhtuski juhuslikult ja eksikombel, et tarkade hääl jäi kommentaarides peale ja mõnes küsimuses lollid ei konsolideerunud, siis ajas totaalse meedia segadusse ning ambražuuridele viskusid arvamusliidrid, kes küsisid lugejatelt, kas need tahavad olla lollid, et ei saa aru, mida arvama peavad? Niimoodi toetus neljas võim, totaalne meedia, viiendale võimule, lollidele ja Nibirut valitsevad reptiloidid olid rahul, et Maal on jälle riik paks, ordnung on majas ja igaüks ikka ei mölise.

naine ja reptiloid 🙂

Utoopia rannik: laevahukk

@huviline

Lugedes sekundeid jalakäijate fooris teisel pool teed, mille mõneks hetkeks varjab mööda kihutav tramm number neli, libisevad silmad Draamateatri juugendhoonele ja hooman selle sarnasust mööda Pärnu maanteed kilomeetri jagu endise Kalevi kommivabriku suunas asetseva perekonnaseisubüroo juugendhoonega, kui äkki märkan ahastava raudrööpa lõgina saatel lähenevat ühte üksikut teatrikülastajat. Siseneme koos peauksest, tema minu ees, et jõuda meie poolt väljavalitud etendusele – Tom Stoppardi „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“ Elmo Nüganeni lavastuses. Sellel üksikul teatrikülastajal on seljas silmatorkav küür, mis  kuue all turritab nagu väikemat sorti juugendhoone. Lavastus tervikuna on valusalt poliitiline, mida tajudes on lavastaja püüdnud romantiliste õhkõrnade siidkangaste liikumisega leevendada. Hetkeks vaid, kui naispeaosatäitja Elisabet Reinsalu pühib mälestused silmist, on valu tagasi. Valus on utoopia usaldusväärsuse kadumine. Pseudoprobleemid on surematud. Laval seevastu kulgeb lugu omasoodu. Tegelaskujude dokumentaalsus ja suurte blokknumbritega kirjutatud aastaarvud lavapanoraamil asetavad vaataja tagasi illusiooni, kus muretsema ei pea. See pole lihtsalt võimalik.

Näen, et küürakas istub  kaks rida eespool, rea parempoolses äärmises toolis, poolviltu, et küür kuidagi istuda laseks ja seirab saali kõrget lage. Ta pigem kuulab kui vaatab, mis laval toimub. Kõrv kuuleb ajaloolist utoopiat ja sellest unistajate juttu. Kui jutt lava tundub liiga dokumentaalne ning elukauge ja see kõrva isegi enam ei puuduta, siis läheb küüraka vaim rändama. Kolmkümmend aastat tagasi seisis utoopia ukse ees,mitte lavalaudadel, uhketes purjedes, lipp mastis lehvimas. Mälestus vanast on meeles, aga neid ei saa silmist pühkida, sest uus ootab ees. Läbi lae kandekonstruktsioonide, üles linna kohale, kõrgemale sähvivatest pseudoprobleemidest, utoopia enda südamesse, tõuseb rändav vaim. Veenired jooksevad tilkhaaval läbi hukkunud laevakere, molekul (Rein Lang) haaval lõhkudes fregatti, mis tormi poolt rannikule uhutud. Kunagisest uhkest laevast on saanud Tom Stoppardi isiklik kaanon, mis kannab. Nagu kandis tema stsenaariumi järgi lavastatud linateos „Anna Karenina“, mis jooksis veel kuu aega tagasi kinolinal. Kuid utoopia vabariigist on ajalugu, mis hingab kõigile küüruna kuklasse.

Utoopia (Thomas More, Francis Bacon, Tomasso Campanella) on hüpoteetiline, mille tõttu siin ei langetata ebapopulaarseid otsuseid, selliseid, mille üle Mart Laar endiselt uhkust tunneb. Kõik otsused siin on populaarsed. Kõik probleemid siin on tegelikud. Olukord, kus silmakirjalikud inimesed ajavad näilist poliitikat omakasu huvides, saab juhtuda vaid eesmärgita laeva pardal, mille lipp on alates Euroopa Liiduga liitumisest kambüüsis koka käes peidus. Meil vähemalt oli eesmärk, tõsiseltvõetav ja läbiräägitav. Globaalne maailm on lõputu (Möbiuse leht) ja sihitu („Kas maakera on ümmargune“ Priit Pärn), milles aetav poliitika rabeleb suletusest välja. Nii mõtles küürakas, ärgates oma unistustest aplausi peale, millega etendus sai läbi ja linna kohal keerelnud vaim pöördus tagasi koju.

Kuidas lollid Maa peale sattusid II

@jolli

Esoteerikahuvilised arvavad, et inimkonna ajaloos on üksteisele järgnenud kuld-, vask- ja tina-ajastu, millistel siis olevat elanud ka vastavad inimesed: nn. kuld-, vask- ja tinainimesed. Inimkonna müütilist algaega käsitletakse kui ideaalset perioodi, millest edasi algas pidev allakäik. Kui sarnast müstitsistlikku ja ebateaduslikku kuldajastuteooriat kõrvutada täiesti asjaliku lollide siirdeteooriaga “Kuidas lollid Maa peale sattusid?”, võib üldplaanis täheldada teatavat kattuvust: kui “vanasti” oli kõik hästi, siis lollide lisandudes saigi ainult hullemaks minna. Mida enam lolle juurde tuli, seda rohkem inimkond devalveerus. Tina-ajastu inimesele meeldis juba “tina panna”, neukkuajal nimetati tinapanemiseks enese purjujoomist. See tegevus oli riikliku poliitikana tolereeritud, sest purjus inimene on rõõmus ja õnnelik, ei tegele mõtlemisega ega esita ebamugavaid küsimusi, ntx miks ei ole võimalik poest osta suitsuvorsti, kuigi Eesti on täis hiigelmõõtmetega seafarme või siis miks saab uut autot osta ainult autoostuloaga või toatelefoni liini sisse kümneid aastaid järjekorras oodates. Teame, mis juhtus, kui 80ndate teisel poolel uue poliitikana joomine ära keelati: võõrutusnähtudes vaevlev pohmeluses neukkuinimene, kelle küljest oli viinavoolik eraldatud nagu Matrixi filmi toitelahusejuhe, sai kaineks ja tulemuseks oligi vaid illusioonidele rajatud virtuaalreaalsuse ehk neukkuriigi kadumine maailmakaardilt. Niimoodi, hea õnne läbi, saime meiegi oma riigi taastatud.

Kaasajal õpitakse, et kõigepealt oli kiviaeg, millele järgnesid pronksi- ja rauaaeg. Burksiputkade ees, kus kehtib 3B majandusmudel, hakkab Euroopast toodud kasutatud sõidukite vanarauaaeg asenduma laenupõhise uusrauaajaga. Ikka leidub mõni lahke laenukontor, kellelt järgnevate aastate tööpanuse peale ette juba täna uhiuus sõiduk liisida. Peaasi, et feimi ja respekti saab. Kalli importkauba soetamine ei mõju hästi aga riigi väliskaubandusbilansile, lisaks isiklikule rahakotile. Kui tulevased arheoloogid kaevavad välja mõne tänase linnalise asula, siis leitakse kultuurikihist ennast surnuks rüganud laenuorjade skelettide vahelt kindlasti ka alumiiniumist õllepurke ja autode valuvelgesid. Nende leidude alusel avastaksid tulevikuteadlased sarnaselt kammkeraamika ja venekirvekultuurile alumiiniumvelgede kultuuri. Kindlasti üritavad nad ette kujutade selle kultuuri kandjat – kas ta liikus kahel tagumisel jalal? Elas ta karjades või hoidis omaette? Kas ta oskas kasutada tööriistu? Kui suur võis olla tema sõnavara või koosnes kõne lihthäälitsustest ja žestidest? Mõistatades ja mõistes meie kaasaegseid, üritavad nad teada saada oma minevikku ja prognoosida tulevikku.

3B majanduses valitseb defitsiit. Kunagi ei ole liiga palju bemme, burkse ega beibesid. Sageli pole piisavalt palju raha nende ligimeelitamiseks. Naisi on alati vähe! Järelikult on tegijad need, kes suudavad süüa kolm burksi korraga ja kulutada kummivilinal ära kahed suverehvid nädalas. Puuduvat likviidsust likvideeritakse kiirlaenudega, sest nooreperelaen on juba ära kulutatud. Ega raha pole rukis, et korra aastas saab. Jalg tatsub, suu matsub, kumm viliseb ja ühiskond toimib. Ühiskond toimib aga siis kui lolle ja tarku on sobivas vahekorras. Kui võtta ära lollid või eraldada targad, võib juhtuda, et ühiskond ei suuda olla enam jätkusuutlik. Kindlasti arvavad nii ka teleprogrammide tootjad, sest milleks muuks, kui lollide kestlikkuse tagamiseks, tuleks pidada kõiki neid lõputuid peast lihtsatele suunatud seebiseriaale, mis jõuavad erinevatelt telekanalitelt nagu kallid oodatud sugulased  meie telepurki. Ehk on lollid nagu ehituskivid ja nende pealt teenivad targad aga mört, sest ühtki ühiskonda ei ehitata üles ilma lollideta.Lollid on looduskaitse all. Kui Sul juhtub olema kõva pea, siis kõnekäänd “loll nagu tellis” võiks kõlada isegi kui kompliment, sest kes ütles, et lollid on kasutud? Ajus olevat 1,5 volti elektrit. Kui kaks lollpead jadamisi kokku ühendada, siis saaks juba pleierit kuulata. Võibolla lisanduks niimoodi toodetud elektrile rohelise energia tasu ja lollid saaksid rikkaks?

Kui aga kaks tarka kokku ühendada, siis on tegu juba abieluga. Kas tänapäevaste lühikooselude taustal on tehtud teaduslikke uuringuid või on olemas vastavat statistikat, millised abielud püsivad kauem? Kas abielu kahe targa, abielu kahe lolli või abielu targa ja lolli vahel? Viimast võiks vist nimetada kompensatsioonisuhteks. Kumbki osapool kompenseeriks väärtusi, millest tal isiklikult puudus on. Väidetakse, et suure autoga mees kompenseerib vajakajäämisi pikkuses. Vaevalt aga saadab väikese autoga mees vastupidiseid signaale. Suur auto ongi mehelik. Kui burksiputka ette rivistuvad länkar, viiene bemm ja S-mersu, siis millises neist istub kõige kõvem mees? See, kes suudab ära süüa neli burksi? Vale. See kellel on naine. Auto võis olla kallis, aga ikkagi odav, kui võrrelda sellega kui kallis võib olla üks naine! Sellepärast kutsutaksegi naisi: kallis, kallike, kullakallis jms. Naistekakolumnides imestatakse, kuhu on kadunud tõelised mehed? Miks ei julge tõeline mees läheneda tõelisele naisele? Tegelikult kiikab mees murelikult rahakotti ja püüab aimata, palju kaunis naine sajale võtab. Auto tehnilises passis on kütusekulu kirjas, naisele aga kasutusjuhendeid kaasa ei anta, kulutused on teadmata ja tarkus tuleb katse ja eksituse meetodil. Lisaks võivad ilmneda varjatud vead – naine võib olla kuri, õel või pillaja, mis teebki mehed ettevaatlikuks.

Vahel juhtub, et muidu täiesti okei ja arukas mees hakkab käituma ebaratsionaalselt, isegi rumalalt. Prantslastel on selle kohta vanasõna: cherchez la femme, otsi naist. Selline lolliks muutunud mees on ilmselt sattunud mõne naise mõju alla ja teda pärismaailma tagasi tuua suudab ainult šamaan, kes tantsib ja trummi lööb. Pole teada, kas naised kuuluvad nibirulaste plaani juurde ja on Maale saadetud meestele karistuseks nende pattude pärast, või kardavad neid isegi reptiloidid. Ehk läksid reptiloidid ja naised maailma valitsemise pärast tülli, naised võitsid ja nibirulased põgenesid naiste eest kosmosesse? See tundub vägagi usutav. Tänapäevalgi tehakse kahepaiksetest käekotte, ju teadsid krokodillid moetööstust karta. See seletaks, miks nibirulased tagasi tulla ei julge – naised laseksid neist ridiküle teha ja kosmosetulnukad rändaksid luksbutiikide riiulitele. Hea, et meil Maal on sellised naised. Nibirulased, alienid ja mootorratturhiired Marsilt, hoidke neist heaga eemale! :=)

 

Kokk Anfissast kasvas nõukogude sõjalaevastikus tõeline mees, kes õppis jooma, suitsetama ja ropendama ning peale kaheksakordse sambomeistri tiitli saavutas veel mitmeid olulisi võite poksiringis.

Eutanaasia ja vägivald

@ckrabat

Viimasel ajal on kirjaniku ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi eestvõttel Eesti avalikkuse tähelepanu alla sattunud eutanaasia lubamise küsimus. Tegelikult on probleem laiem – mida peale hakata inimestega, kes ise ei suuda enesega hakkama saada ning vajavad abi. Kas ehitada üles inimväärne sotsiaalhooldussüsteem või rakendada radikaalsemaid vahendeid? Varem või hiljem võib igaüks meist seista probleemi ees, kui tal tekib vajadus pühendada end ligimese hooldamisele, mis võib aga mõjutada selle sama inimese elukvaliteeti. Ta peab tegema survestatud valiku, kas ta suudab jätkata valitud erialal või on sunnitud tegema mõne muu valiku. Esmapilgul võib eutanaasia lubamine lahendada paljusid probleeme, kus inimene realiseerib elust lahkumisega oma vaba tahet, kuid eutanaasia lubamist võib vaadelda ka samas kontekstis surmanuhtluse rakendamisega – kui suur on ühiskondlik empaatiavõime?

Arst Indrek Oro võrdles eutanaasia lubamist relvade paiskamisega vabamüügile. Ühiskonda toimevõimet mõjutavate otsuste rakendamisel on ohtlik pimesi ahvida Belgiat või Šveitsi, vaid tuleb arvestada konkreetses ühiskonnas valitseva mentaliteediga. Massitarbimisele orienteeritud müügiühiskonnas on inimelu kaotamas väärtust. Ühiskond, kes ei näe probleemi “kasutute loomade” massilises hukkamises, ei tähtsusta inimelu andmise ja võtmisega kaasnevat vastutust. Äraaetud hobused lastaksegi maha. Kui juba sünnitamist propageeritakse kampaania korras, mis ei arvesta uue ilmakodaniku muretsemisega kaasnevat vastutust, siis pole midagi imestada, et rahvaarvu mõõdutundetut  juurdekasvu propageeriva Andrei Hvostovi jaoks pole elu piisavalt suur väärtus, millest on võimalik “kõrgemate ideede” nimel kergesti loobuda. Ma ei taha Hvostovi aga üldsegi mitte maha teha, sest tähelepanu juhtimine fundamentaalsetele sotsiaalsetele probleemidele, mis vajavad kiiret ning efektiivset  lahendamist, on tema poolt kindlasti väga tänuväärne. Küsimus tekib selle olulise probleemi lahendamiseks pakutavate lahenduste kohta. Diskussioon, nii eutanaasia poolt kui vastu, on kindlasti edasiviiv nähtus.

Eutanaasia kõige suurem oht on selle lubamisega kaasneda võiv sotsiaalne surve – noortele orienteeritud ühiskond hakkab survestama best before ületanud kodanikke, et nad loobuksid vabatahtlikult elust.  Kõrgemate väärtuste nimel võib vabalt tekitada eutanaasiat propageeriva meediakampaania – kui sa ei suuda iseendaga toime tulla, ühiskonnale kasu tuua, siis kiirusta, meie kliinikus eutanaasia enne jõule 15% odavam. See tundub võimatu? Kindlasti mitte. Võib-olla esmapilgul tõesti õõvastav kampaania, kuid ajapikku inimene harjub ja võtab seda loomulikuna. Lõpuks hakkab inimene kalkuleerima – kui ma pöördun täna arstide poole palvega lõpetada minu elu, siis võidan nii ja nii palju. Ise küsimus, kas selline on unistuste ühiskond, mille toimevõimet saab pidada loomulikuks. Siinkohal võib nõustuda sotsiaalminister Taavi Rõivasega, et ennem jäägu pärandvara saamata kui vanainimene hooldamata. Ministri seisukoht on saanud juba kriitikat, sest kindlasti pole see ainuvõimalik lahendus probleemile, kuid vähemalt on see samm mingisugusegi lahenduse suunas. Kui see pärandvara on perekonnale ikkagi nii väärtuslik, siis peab ta tagama ka selle omaniku hoolduse. See ongi vastutus.

Eutanaasia teine külg puudutabki just seda sama inimese vaba tahet, kui eutanaasiat hakatakse rakendama pärandvara omandamise eesmärgil – korteri saamiseks Lasnamäel või kasutatud bemari omandamiseks ja kus testamendi tegemise kõrval antakse ka nõusolek eutanaasiaks. Arvestades ühiskonnas vohavat neukkumentaliteeti, ei tundu see mõte meie varakapitalistlikus ühiskonnas üldsegi mitte ilmvõimatu. Sageli kuuleme vanuritest, kes on langenud petturite ohvriks ning oma varast ilma jäänud. Eutanaasia seadustamisega võib kaasneda huvitatud osapoolte so. pärijate ja tohtrite, seaduseväliseid kokkuleppeid, kus kutse-eetikat vaigistab sobiv kupüür ja hetkel kontaktivõimetu elutalitlusmasinatest sõltuv patsient aidatakse kõrge komisjoni “otsusega” teispoolsusse, saamaks kätte tema vara. Võib ka ette kujutada erinevaid meetodeid patsiendilt “omal soovil” allkirja saamiseks. Kui vaadata tänaseid silmade põledes kuldvasikat kummardavaid moraalipuudelisi, ei oleks tulevikus sellised tellimusotsused kindlasti haruldased, kuriteokoosseisu tõestamine aga ei pruugi olla lihtne.

Ühiskondliku edukultuse surve on suur, kuid samal ajal puuduvad toimivad lahendused paljudele sotsiaalsetele probleemidele. Inimesed, kes sattuvad edukultuse ja sotsiaalsete probleemide surve alla, kannatavad depressioonide all, mistõttu sallimatuse ja viha levikul ühiskonnas võivad olla sotsiaalsed põhjused. Enesetappude arv on suur, sest üha suuremate nõudmistega ühiskonnas paljud dilemmade kätte sattunud inimesed murduvad.  Vaidleksin vastu Rait Marustele, et eutanaasiat võib seostada inimese vaba tahtega. Eutanaasia pole suitsiid, vaid surmaotsuse langetamine lükatakse teiste kaela. Elust vabatahtlikult lahkuva inimese puhul võtab see inimene ka võimaliku vastutuse enese kanda. Eutanaasia korral peavad surmaotsuse täide viima arstid, kes võivad omakorda sattuda ühiskondliku surve alla nagu mainib Eiki Nestor. Eutanaasiat läbi viiva arsti funktsioon ühiskonnas sarnaneb keskaegse timuka omaga.

Riigi julgeolek ei sõltu kindlasti ainult tema sõjaväest. Millist väärtust omab üks riik, mida säilitatakse tankide toel tema kodanike heaolu arvelt (N: Põhja-Korea)? Siit jõuamegi algküsimuse juurde, kas riik on inimeste jaoks või inimesed riigi jaoks? Kas riik kannab vastutust oma kodanike heaolu eest või on tema eesmärk tagada tema valitsejate heaolu? Aga kes siis riiki valitsevad, rahvas või poliitiline eliit? Üks esmasemaid julgeoleku valdkondi riigi ja ühiskonna jaoks on sotsiaalne julgeolek, mis peab tagama ühiskonna ja tema liikmetetoimetulekuvõime. Seetõttu seisab riik valikute ees, kas üles ehitada toimiv sotsiaalhooldussüsteem, kus kodanikel, kes ei suuda endaga enam toime tulla, on õigus saada kvalifitseeritud spetsialistide abi, täpselt samuti nagu lastel on õigus saada kooliharidust, või jätta need inimesed iseenda ja nende omaste hooleks. Inimelu väärtustamine nõuab riigilt investeerimist sotsiaalhooldussüsteemi, täpselt samadel alustel nagu ta investeerib riigikaitsesse või haridusse. Täiesti võimalik on saavutada ühiskondlik kokkulepe, kus mingi osa SKP-st suunatakse sotsiaalhooldussüsteemi nagu 2% on määratud kaitseeelarvesse.

Eutanaasia on radikaalne lahendus, mis ei väärtusta elu. Seda võib mõista kui surmanuhtluse rakendamist kodanike vastu, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Üksikisiku elu pole sellises ühiskonnas väärtus.  Kindlasti võib tekkida erandlikke olukordi, kui eutanaasia võib osutuda möödapääsematuks ning sellepärast peab selle võimaluse üle kindlasti diskuteerima, kuid igal juhul saab tegemist olla väga erandlike juhtumitega, kus protsessi läbiviimine on nii meditsiiniliselt kui legaalselt igakülgselt kontrollitud, mitte konstitutsioonilise õigusena eutanaasia rakendamiseks või veel enam, odava lahendusena sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Tänases Eesti ühiskonnas valitseva sotsiaalse tellimuse juures võib eutanaasia lubamine võrduda surmanuhtluse varjatud taastamisega.

Elu ja surm – Bernt Notke “Surmatants”

Pilt: http://www.kunstikeskus.ee/new/ktk/info/uudis_pilt/2009/08_2009/bernt_notke_surmatants.jpg

Previous Older Entries

mai 2013
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.