Eesti-Venemaa piirileping II ja Tartu rahu vaim

@ckrabat

Sündmused Eesti ja Venemaa piirilepingu ümber meenutavad kangesti olukorda 2005.a., kui jõuti samamoodi nagu praegu probleemi lahendusele üpriski lähedale, kuid sisepoliitilistes tõmbetuultes jäi i-le punkt panemata ning veereti kolinal allamäge kahe riigi vaheliste suhete madalseisu, mis kulmineerusid 2007.a. pronksiöö sündmustega. Kangamuster, millega piirilepingut on viimasel ajal kootud, sarnaneb üsnagi 2005.a. mustrile.  Kõigepealt ilmuvad teated, et mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu uue redaktsiooni valmimisele ollakse lähedal ning peatselt on oodata allakirjutamist. Nagu tellitult ilmuvad välja poliitikud, arvamusliidrid ja muidu rahutud hinged, kes totaalse meedia poolt võimendatuna hakkavad rääkima muinasjutte, kuidas piirileping on esmajoones Venemaa huvides ning lepingule alla kirjutades ning veel enam, seda ratifitseerides, reedetakse Tartu rahu vaim. Meedia kaasabil hakkab lollide koor sõnumit Novgorodi WC-s kordama, kuni sellest kujuneb üldrahvalik arusaam.

Piirilepingu temaatika ümber tekkinud ažiotaaži kaunistavad äärmuslikud sõnavõtud Eesti poliitikute poolt – vasakpoolse poliitiku Jaak Alliku sõnavõtt, mis seab kahtluse alla Venemaa huvid Eesti territooriumi vastu ning keskerakondliku poliitiku ja “Sinimägede mehe” Aivar Riisalu provokatiivne esinemine ETV telesaates Foorum, mis on lollide viimase aja tähelepanuväärsemaid ülesastumisi meediaareenil, aga ka Eesti diplomaadi väljasaatmisega Venemaalt päädinud diplomaatiline skandaal. Aivar Riisalu esiletõstmise juures on huvitav kindlasti veel ka see, miks suunas muidu Venemaa suhtes sõbralik Keskerakond just Riisalu meediasse erakonda esindama, millest Riisalu ise ei pruukinud ise üldse teadlik olla või aru saada. Ilmselt tahab KE monopoliseerida Eesti-Vene suhted oma erakondlikku repertuaari, et ainult nemad suudavad venelastega läbi rääkida. Erinevaid mustreid kokku pannes võime jõuda sama konstateeringu juurde nagu kaheksa aastat tagasi – mingisugused jõud püüavad lollide kaasabil mingitel neile teadaolevatel eesmärkidel piirilepingut torpedeerida ning ajada Eesti ja Venemaa suhted sarnasesse ummikseisu nagu nad olid 5-8 aastat tagasi.

Kellele on leping kasulik?

Jaak Allikul oli ühes asjas kindlasti õigus, kui ta väitis, et 2005.a. “preambula epopöa” taga olid sisepoliitilised põhjused. Identiteedikriisis vaevelnud Res Publica jõudis arusaamisele, et Eesti-Vene suhete najal on võimalik erakonna toetuseks kergesti lolle mobiliseerida ning poliitilisse pankrotti jooksvat erakonda vältimatust hukust võib-olla päästa. Venemaa ei ole Eesti jaoks mitte välispoliitiline probleem, nagu see kahe riigi vahelistes suhetes normaalselt peaks olema, vaid rohkem sisepoliitiline probleem ja seda ilmselt mõlemalt poolt vaadatuna. Mõlemapoolses poliitilises retoorikas kohtab tihtipeale revanšistlikke noote, mis on suunatud siseriiklikule auditooriumile, eeskätt muidugi lollidele, kes on alati olnud tänuväärselt vastuvõtlikud emotsioone õhutavale poliitikale ning kes moodustavad äärmuslike ideoloogiate potentsiaalse sihtgrupi. Nii Lenini kommunism kui Hitleri natsionaalsotsialism lähtusid viienda võimu ehk lollide diktatuuri kehtestamise vajadusest.

Arvestades Eesti geopoliitilist seisundit peaks loogiliselt võetuna Eesti olema huvitatud normaalsetest ja heanaaberlikest suhetest Venemaaga. Normaalsed ja heanaaberlikud suhted ei tähenda kindlasti mitte vennalikke suhteid nagu need valitsesid mõnikümmend aastat tagasi Nõukogude Liidu ja tema Varssavi bloki satelliitriikide vahel. Eesti taasiseseisvumise järgsetes välispoliitilistes doktriinides on sageli domineerinud seisukohad, mis nõuavad absoluutset vastandumist Venemaale kõigis küsimustes ning kokkulepete saavutamist käsitletakse kui pühaduse rüvetamist, kuna see väidetavalt aitab Eestile rahvusvahelisel areenil rohkem tähelepanu tõmmata. Nimetatud doktriin lähtub “külma sõja” aegsest julgeolekukeskkonnast ning ei arvesta tänaseks päevaks välja kujunenud situatsiooniga, kuigi selle välispoliitilise doktriini pooldajad on teinud läbi isegi suure arengu. Paljude poliitilisse eliiti kuuluvate arvamusliidrite seisukohad on kinni külmutatud 19.sajandisse ja “Euroopa kontserdi” nime all tuntud rahvusvahelisse süsteemi.

Igasugustele poliitilistele protsesside taga on osapoolte huvid ja Venemaa huvides on olnud kuvandi loomine Eestist kui riigist, kes on paranoiliselt russofoobne ning kellega ei ole mitte milleski võimalik kokku leppida, mis on omakorda vähendanud Eesti võimalusi rahvusvaheliselt oma huve Vene suunal kaitsta.  Kui võtta aluseks Venemaa poolsed huvid, siis teevad mind ärevaks pigem teravalt Venemaa vastu suunatud kampaaniad. Hermann Simmi skandaal on kahetsusväärselt keskendunud dokumentide ümber, mida ta teisele poole edastas, kuid palju vähem on juttu olnud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi hulka kuulunud kodaniku võimalikust tegevusest mõjuagendina, vist ainult Johannes Kert on julgenud sellele kusagil tähelepanu juhtida. Pingelistel aegadel 2004-2007 oli Simm oma poliitilise karjääri tipus. Ma kahtlen sügavalt, et Simmi poolt poliitilistes koridorides edastatud sõnum oli: “Davaite žit družno!”. Kardetavalt üritas ta pigem pingeid õhutada ja poliitilist eliiti hirmutada, mis vastas rohkem Venemaa strateegilistele huvidele, kui kahe riigi vahelisi pingeid leevendada.

Muinasjutt Tartu rahust

Enne kui Tartu rahu firmamärgi alla loosungeid ehitada, tuleks endale selgeks teha, mis asi see 1920.a. Tartu rahuleping ikkagi on? Lollid rõhuvad põhiseadusesse kirjutatud punktile, et Eesti Vabariigi piirid on paika pandud 1920.a. Tartu rahulepingu ja teiste rahvusvaheliste lepingutega, kuid samahästi võib põhiseadusse kirjutada, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Tartu rahuleping ei ole kõigepealt üldsegi mitte piirileping, vaid esmajoones kahe riigi vaheline rahuleping, mis lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaolukorra. Muuhulgas pandi rahulepinguga paika tolleaegsed piirid kahe riigi vahel. Rahulepingu seostamine piirilepinguga põhiseaduses on rahvusvaheline anakronism, mis 1938.a. põhiseadusest oli juba välja jäänud, kuid lollide survel 1992.a. põhiseadusesse sisse kirjutati ning millega nüüd on palju jama. See oleks omaette õudusnovelli teema, mis juhtuks siis, kui Venemaa mesimagusa naeratuse saatel Teise maailmasõja käigus Vene NFSV koosseisu arvatud alasid tagasi pakuks, mille võimalike tagajärgede peale on raske isegi halvimas unenäos mõelda. Mina nimetaksin seda pigem tõsiseks ohuks Eesti Vabariigi suveräänsusele. Tartu rahust unelejatele soovitaksin kõigepealt rahulepingu tekst läbi lugeda ja põhjalikult mõelda, missuguseid õigusi ja kohustusi on üks või teine pool sellega saanud ja millele on viidanud näiteks ajaloolane Eero Medijainen.

Lennart Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, kuid see on pigem kirjanduslik kuvand kui poliitiline avaldus. Sünnitunnistusel seisab kirjas, et Eesti Vabariik on sündinud 24.veebruaril 1918 ja kõik tema vanemad on eestlased, rahvaste enesemääramisõigusest tulenevalt. Nõukogude Venemaal puuduvad igasugused vanemlikud õigused Eesti Vabariigile, kuigi siit ja sealtpoolt piiri on erinevatel põhjustel taoliste kahtlustustega välja tuldud. Kahe riigi vaheline piirileping on Eesti Vabariigi pikaajaline strateegiline eesmärk, mis peab tagama heanaaberlikud suhted kõigi naaberriikidega ning välistama juba eos võimalikud territoriaalsed vaidlused, mis on sage põhjus relvastatud konfliktide tekkimisele. Gruusia ja Moldova näited ongi hoiatavad näited Eestile, missugustesse situatsioonidesse langemist tuleks iga hinna eest vältida. Sellepärast tulebki piirilepingusse sõlmida kui lihtsalt ühte tehnilisse dokumenti ja vabastada ta Tartu rahu painavast needusest. Praegusel hetkel on piirileppe puudumine oluliseks takistuseks heanaaberlike suhete rajamisele Eesti ja Venemaa vahel, mida äärmuslikud jõud siin- ja sealpoolpiiri, eriti seal, üritavad isiklike ambitsioonide nimel ja lollide kaasabil ära kasutada.

Kuigi lolle esindav Aivar Riisalu üritas juba nimetatud ETV “Foorumi” saates marurahvusliku retoorikaga poliitikuid igati vastutusest puhtaks pesta, esindades seisukohta, kus kümme tanki asendab edukalt kümmet arukat poliitikut, võib siiski eeldada, et Eesti rahvuslikes huvides on olulised pragmaatilised suhted, sealhulgas kaua oodatud piirilepingu sõlmimine, millest praegu tundub kõige rohkem huvituvat Vene turule orienteeritud majanduseliit.  Praegu Eestis tugevnevas sisepoliitilises surves piirilepingu peatamiseks tuleks ilmselt näha Venemaa teatud ringkondade huve Eestit poliitilise surve all hoida, näidata teda rahvusvaheliselt ebausaldusväärse riigina ning destabiliseerida Venemaa ja Lääneriikide suhteid üldiselt. Kindlasti pole kõik piirilepingu vastase kampaaniaga kaasajooksikud veel ilmtingimata FSB agendid, vaid nende hulgas võib märgata pigem lollide poliitilist aktiviseerumist, sest hilja peale jäänud kevad ning põhjamaine elukeskkond on edasi lükanud lollide igasuvise traditsioonilise rände Axel Heibergi saarele. Lollide koori valju häält on varakevadise Eestimaa niitudel selgesti kuulda, kuid meid peaks huvitama rohkem, kes on selle koori dirigent?

Riigipiir vihma käest räästa alla? Hamburgi ansambel Project Pitchfork ja nende vastne lugu Rain.