Michalgate: neljas võim on võimul

@huviline

Lõpetanud võrgus Alo Rauna arvamusartikli „President ja Michalgate“ lugemise, saabus 06.12.2012 uudis justiitsministri tagasiastumisest. Arvamusartiklist jäi alles ebalus. Mis siis ikkagi sundis justiitsministrit tagasi astuma?  Mikk Salu küsib 07.12.2012 samalaadses artiklis „Miks Michal tagasi astus?“ ja vastab ise: meedia, erakonnakaaslaste kriitika, skandaalid ja avaliku arvamuse uuringute surve. Kas nägin nüüd meie ühiskonnas vahetult seda hüpoteetilist nähtust, mida ajakirjanikud armastavad nimetada meedia võimuks ühiskonnas (4. võim, Novgorodi WC)? Kolme võimu me teame: need on ettekirjutav võim, ettekirjutusi täitev võim ja ettekirjutuste kohaselt õigust mõistev võim. Need võimu kolm liiki vastavad hästi ühele võimu määratlusele, mille kohaselt võim seisneb volituses täita teatud ülesandeid väljaspool oma organisatsiooni. Rõhk on täitmisel, mis võib avalduda sunni, mõju, surve või muu ajendina. Milliseid ülesandeid täidetakse meedia poolt ühiskonnas, kus meedia ennast avaldab? Kas meedia ja meedia vahel on vahet? Kas meedia sundis Kristen Michali justiitsministri kohalt tagasi astuma?

Tundub, et nii Raun kui Salu eksivad, kui nad kujutavad ette, et meedial on käesoleval ajal ühiskonna ees mingid ülesanded, mida nad ka suudavad täita. Meedial on loomulikult teatud ülesanded, mida nad täidavad. Selles ei ole üldse küsimus. Meedial on ülesanne uudiseid toota ja levitada, teiste sõnadega öeldes teavitada ühiskonda juhtumitest ja sündmustest. Mingi uudis pole ka see, et teavitamistegevus on seotud raha kulutamisega ja teenimisega. Viimane omakorda tingib vajaduse valmistada pinnas ette, et raha teenimise võimalus saaks säilida. Nende ülesannete täitmiseks toodetakse skandaale ja levitatakse sensatsiooni. Paraku, kõik need ülesanded, va ühiskonna teavitamine, on organisatsiooni sisemised ja nende ülesannete täitmisega ei muutu midagi väljaspool organisatsiooni.

Raun ja Salu eksivad esiteks ühiskonna määratlemisel, määratledes ühiskonda ajalooliste riigipiiride abil, mille raamidesse jäävad teatud keelt valdavad isikud. Tõesti, selliselt määratletud ühiskonnas on teavitamistegevuse ülesanne meediaorganisatsiooni jaoks organisatsiooniväline. Selles mõttes võiks meedia mõjuga ühiskonnas nõustuda. Samas aga on kehtiv olukord erinev ajaloolisest. Kuna headuse impeeriumi liikmena sõltub meie ühiskond ühiskonnavälistest mõjuteguritest, sh rahast, mis ei tule meie maksumaksja taskust, siis on ebamõistlik määratleda ühiskonda rahvusriigina. Muidugi, keegi ei arva, et Herman van Rompuy või Catherine Ashton survestavad meie poliitikuid, et Kristen Michal astuks tagasi. Siiski pole Tallinnas võimalik teha ühtegi poliitilist liigutust, mis poleks kooskõlas Brüsselis toimuvaga. Paraku mängivad ajakirjanikud ning poliitikud endiselt lugejate rahvustunnetel ja rahvusriigi atribuutidega, nt president, kes räägib peaministriga, et justiitsminister võiks tagasi astuda. Kohalik president ja peaminister kuuluvad üksnes väliselt magistratuuri, kuid tegelikud magistraadid on riikideülesed.

Teiseks eksivad Raun ja Salu kui arvavad, et ühiskonnas jäävad meediaorganisatsiooni teavitamistegevuseta muutused toimumata. Ajakirjanike seas ja samuti poliitikute seas on näitena laialt kasutusel standardlause, mille kohaselt poliitika mitte ainult ei pea olema puhas, vaid ka näima puhas. See on õigustuseks vajalik lause. Mõte, mis selle lausega kaasneb, jätab puhta poliitika vaeslapse ossa, keskendudes poliitika puhtuse välisele näivusele.  Ajakirjanik tunneb nii mõeldes, et ta teeb õiget asja, mis täiuslikuna on igas ühiskonnas vältimatult vajalik. Kuid mingi ülesande lahendamine pole vormita lihtsalt võimalik, sisuta küll, näiteks enesepettuse teel. Samas ei pea ajakirjanduslik eesmärk tähendama mõõdupuu puudumist, sest kuidas teisiti kui nooruspõlve ideaalidega võrreldes on võimalik arusaada muutustest ühiskonnas. Nooruspõlve ideaalide puudumine sunnib pöörduma väliste märkide suunas. Vähemalt jäi selline mulje lugedes artikleid, milles lahendati ülesandeid neid täitmata.

Kolmandaks eksivad Raun ja Salu kui arvavad, et nende mõju on suurem, kui kasutusele võtta oma täisnimi ja ametiaste ja auaste või muu riigi poolt kasutatav märgiline tunnus. Nimeta rahvas on samal ajal endiselt nimeta ja sellisena riigi silmis paaria. Kui märkide näiline udu on täitmas kõik orud, siis võibki juhtuda, et Silvergate asendub sujuvalt Michalgate´iga. See on sisutootjate kaalutlusotsus, mitte aga näilise asendamine sisuga. Järelikult pole ajakirjandus täitnud väljaspool oma organisatsiooni ühtegi ülesannet ega saagi seda teha seni, kuni pole kasvanud piisavalt võimsaks, suutmaks määratleda oma rolli ühiskonnas läbi ülesannete täitmise.

Teisest küljest vaadates: eksimine on inimlik ja juhuslik. Kristen Michal on plekitu poiss, valmis iga kell tagasi kohale astuma, kui muudatused kriminaalmenetlusseadustikus Riigikogus vastu võetakse. Ta ootab lihtsalt oma hetke, mil enam ükski märk ei näita, et äkki see valitsus eksis poliitilise korrektsuse vastu. Viimane on sama näiline nähtus kui neljas võim.

Foto: http://1.bp.blogspot.com/-dWCkrYHqkH8/T83Wvb3KBDI/AAAAAAAAAsc/U9jmLgFtf6E/s1600/Silver+Meikar.jpg

detsember 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.