Ekvaator II

@huviline

Tema pilk jälgib minu lahkumist palatist. Palati helerohelisele seinale langeb päikesevalgus, joonistades hüvastijätuviipeks tõstetud käele varju, teiseltpoolt vaadates silueti. Näen kõrghoone ühest ülemise korruse aknast vapustavalt sinist ja avarat vaadet, kauguses purjede valged täpid, ning need tunduvad kõnekad, kuni kinnitan oma vaate tagasi tema silmadesse. Need on mustad nagu Kazimir Malewiczi ruut ja kõnekus kaob. Suutmata ennast lahti rebida lahkuja pilgust astun tagurpidi uksest välja. Sel hetkel lausudes nõrgalt, küll sul on ilusad sinised silmad, söövitab ta ennast minu mällu. Seekord igaveseks, sest järgmisel päeval kuulen tema lahkumisest. Ilusaim tüdruk, keda maailm kunagi tundnud, tegi otsustava sammu, et ilu talletuks kui tingimus. Nii kirjutasin talle pühenduse ka raamatusse, mille enda tarbeks eelmisel suvel reisile minnes kaasa võtsin, sest W.F.Hermansi “Igavene uni” oli toona minu lemmikraamat. Teadsin mainitud tingimust toonagi, aga kohates teda, kinkisin selle hoopis talle , sõnastades oma tunded järgnevalt: sinu ilu oli kunagi minu jaoks avastusretk. Nüüd on mainitud tingimus tema jaoks tähendusetu, minu jaoks aga asendamatu. Ma kasutan seda iga päev, lihtsalt küsimus on jälgitavuses kui jälg kaob.

Jälgida naist, saadud muljetega oma mõtetes mängida, see mõte ei ole võõrastav, kuigi Kierkegaardi (SK) teksti lugema hakates tundus olukord võõrastav. Tänapäeval on võimalik, et sarnane tegevus liigitub eraviisiliseks jälitustegevuseks, millega ohustatakse isiku vabadust isegi siis kui need andmed kogutakse kihlumise eesmärgil. Edasise välistab ohvri nõusolek. Kõik neiud, sh muidugi ka Cordelia on põhimõtteliselt alati nõus kihluma. Niisiis on Johannese tegevus kõigiti arusaadav ja hälbimatu ka tänapäeval. Veelgi enam, on võimatu kujutleda, et ajaliselt palju varem SK elust, nt keskaegses ühiskonnas või Sokratese eluajal, poleks mehed naisi vaadanud ja saadud muljetega oma mõtetes mänginud. Naise kohta andmeid kogudes võiks küsida algatuse kohta, aga ka siin on selge, et algatus on endiselt vaataja silmades, mitte kunagi naise käes. Küll esineb naisi, kes topeltviga tehes vastupidi näivad arvavat. Esiteks pole olemas metanaist ehk naist iseeneses, sest isegi Friedebert Tuglase hiigelnaine oli üksnes naine mehe mõtetes. Teiseks saab iga naine olla naine üksnes sobiva partneri olemasolul. Ilma partnerita on naine tühipaljas inimene. Topeltviga viitab, et esineb algatusvõimetuid partnereid ja võrdväärne hulk eksituses naisi, nende hulga kasv omakorda vedelusele. Piisav heaolu võiks siiski  kallutada ühiskonna tagasi ajaloolise looduspära suunas, kus naised jätsid mehed jälgimata nii nende nõusolekuga kui ka nõusolekuta. Mehed seevastu jälgivad naisi nii nende nõusolekuga kui nõusolekuta. Paljud usuvad, et rikkuse kasvuga muutub ka ühiskond paremaks. Rohujuure tasandil tundub on tänapäeva häbiga kõik korras, lihtsalt märkide näilisus on uduna täitmas orud.

Mängides muljetega Cordeliast vaimustun SK tekstist, sest selles puuduvad viited ajaloole. Ajalugu on kujutatud üksnes neetud juhusena, mitte sündmuste jadana ega asjana iseeneses. Eriti ajalugu kui ajalugu kujutab endast ohtu, aga ka sündmuste jada võib ühiskondlik välja paista. Seevastu ajalugu kui neetud juhus tundub jätvat võimaluse sündmuseks. Kindlasti on valikuvõimalus neil, kes on juhusest puutumata, aga ka hõlmatutel jääb alati võimalus kirjutada needusest raamat, lisades nõnda juhusele sündmuste õilsamat münti. Probleem on teadmiste tasandil, mis jäetakse enda teada, sest teatud osa teabest jääb alati rääkimata, andes needusele ainet. Tühi teadmine tekitab ängi, olemata sündmuse põhjus. Teade, mis on aluseks juhtumile; juhtum, mis on aluseks sündmusele; sündmus, mis on aluseks ekvaatorile; ekvaator, mis on aluseks isiklikule olukorrale. Sinna jõuab igaüks, vähendades ajaloo kandilist tõlgendust.

Eeldan, et SK tõlkija otsib sama, mida Johannes. Seda otsitakse Sokratese vähestes säilinud tekstides, kirja pandud kellegi teise poolt, kes toimivad ämmaemandatena, soovides aidata, et rohkem valgust sünniks maailma kui seda päike niigi meile pakub. Eeldus, mis kunagi saabub, kui pool on möödas ja pool veel ees, on olukord, mis lohutab alati, ka ämmaemandaid. Minu sõbranna silmad on veekalkvel ja hääl tunnetest tulvil, kui teatan talle telefoni teel meie ühise tüdruku, maailma kõige ilusama neiu lahkumisest. Räägin palatist, millel on helerohelised seinad, teatan, kuidas kõlasid tema viimased sõnad mulle. Kuuldud tunnete tulv toob vee silma igaühel ja seda võib tajuda telefoniski.  Minu sõbranna, kõikide võimaluste maailmasse kuuluv kallim, kange naine, kes ise kunagi tolmunud ühiskonda raputas, kus ämmaemandad unustatud, vajab nüüd lohutust. Ta tõi ühiskonda tagasi sünnitamise kodus ja arusaamise vajadusest ämmaemandate järele. Kuidas võiksin küll lohutada oma sõbrannat, eriti telefoni teel. Ma tean, tal on tema lapsed, neist mõned kodus sündinud, ega muretse eriti. Soovides tal head, katkestan ühenduse ja haaran rooli kindlamini pihku. Imetlen kindlameelsust, mis väljendub selleski, kuidas Sokrates tühjendas mürgikarika kahtlemata kordagi kohtuotsuse õigluses, ilma lohutuseta. Temale omistatav tekst loob kujutluse mehest, kes tavapäraselt paljasjalgsena elab oma riiaka naisega, võtmata tasu teisele inimesele suunatud sõnade eest kehtivas vääringus. Kuid mitte alati polnud ta paljasjalgne, teenides nooruses elatist sõjaväelasena, kellele käsuliin enesestmõistetav. Armees on lohutus kohatu, millest paljud aru ei saa. Selline kindlameelsus viitab otsitava leidmisele. Mürgi mõju aeglane toime, muljed riiakast naisest silme ees, see lubab suurmehel pidada viimase kõne. Kuid kõik oluline on öeldud varem. Pidurdan üsna ohtlikus kurvis käiguga. Ma pole kindel, kas SK tõlkija oskab autot juhtida ega selles kas liikumine ja kohaltvõtt on tõlkides teksti teadlikud või alateadlikud eeldused.

Laotan oma tüdrukule vaiba maasikavälu äärele ja vaatan ta silmi, kus näen tuksumas õrna südant, kes kartmata laseb sellel lendu tõusta. Linnas ja lossis on võimalusi muidugi rohkem. Võib oma südame huulile tõusta mitte lasta. Pistan käe laisalt voolava veega jõekaldasse uuristatud urgu ja õngitsen sealt punase vähi. Ehmatus voolib tüdruku suunurkadesse kelmikad lohud. Korjan peaotäie maasikaid. Tema piimvalged rinnad hoiduvad teineteisest eemale ja midagi punast sobib sinna vahele hästi. Mis maik on sellel mängul! Oleme kahekesi maasikavälu äärel, Cordelia ja mina. Ma tean, mida üks tüdruk võib selles olukorras mõelda tänaval või seltskonnas. Mängin mõttega, et olen kreenis ja minu tüdruk astub paljajalu  vaikselt mööda tekki, libastudes kambüüsiluugi juures. Püüan tüdruku enne kinni, kui ta kukkuda jõuab. See oleks igav, nüüd talle oma tunnetest  rääkima hakata. Linnas korraldaksin meie juhusliku kokkusaamise Vabadusõja võidusamba all, teeseldes huvi langenud sõdurite nimede vastu, aga laeva peal on minu võimalused piiratud. Veel rohkem piiratud on minu võimalused pärast Cordelia sülle püüdmist, kuna meie kehad on kokku puutunud. Kehad on tänapäeval tänuväärseks aineks tulekahjude uurijale, kuivõrd kehadel on kombeks süttida. See märkide näiline udu piirab minu armastust, mis minu ilmateiba otsa tahab ronida. Õnnekombel tunnen laeva kokka, kes lubabab vähist maitsva roa valmistada. Selge, Cordelia tunneb kambüüsist kergivat lõhna ja läheb vaatama, mida kokk täna pakub. Nüüd võin rahulikult mõelda läbi oma edaspidise kava.

detsember 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.