Ekvaator

@huviline

See on olukord, millesse olen sattunud. Sünnist alates juba omal tahtel kuni hetkeni, mil keegi võib nii öelda, mil on kulgenud teatud hulk aastaid. Mõned mu klassivennad peavad ennast juba vanadeks meesteks, üks neist on lahkunud parematele jahimaadele, teiste jaoks piisab rõõmuhelgist aupaisteks. Ainult Søren Kierkegaardi (SK) tõlkija tahab veel midagi teada, justkui otsib midagi. Pobiseb küll, et on juba vana mees, aga elavneb, kui olukorrast rääkida. Ütleb, et Søren Kierkegaard kasutas olukorra mõistet samas tähenduses. Ütleb, et “Võrgutaja päevaraamat” on teatud mõttes eeldus Ängi mõistele, viimane omakorda SK põhiteosele. Ütlen, et olen usu mõistetesse kaotanud juba ammu, sest minu arvates toimub mõtlemine lausetes, mitte mõistetes. SK tõlkija ütles sellepeale, et SK arvas samuti. Peale selle tekkib mul huvi SK vastu. Otsustan SK lugeda. Pole teda varem lugenud. Juba ammu aega tagasi loobusin kirjanduse lugemisest. Olin ennast siis täis lugenud, küll ilukirjandust, küll õppekirjandust. Läbi olid loetud kõik tol ajal emakeeles kättesaadavad tarkusearmastajate teosed. Olen täis võõraid mõtteid, mõtlesin ehmunult, ja oskan neid ka juba kõnes kasutada, nii nagu õpetajad. Taoline mõte ja tulevik tundus hirmuäratav. Siis loobusin kirjanduse lugemisest ja lahkusin ülikoolist. Mõned võtavad otsuseid vastu, teevad valikuid, mina lihtsalt lahkusin. Lahkusin kahekümne kaheks aastaks. Tagajärje hindamine, kas käitusin õieti või valesti, on valiku tegemine, kui poleks ekvaatorit.

Ostan endale 5,66 euro eest kõigepealt “Võrgutaja päevaraamatu“, vastavalt tõlkija soovitusele, mis varem maksis 88,56 Eesti krooni. Varem oleksin hakanud raamatut lugema märkustest, märksõnadest, kommentaaridest, saatesõnast või eessõnast alates, nii rikutud olin. Nüüd võtan raamatu kätte ja avan esimese lehekülje. Lugeda on raske. Tekst tundub võõrastav. Loen esimesed kakskümmend üks lehekülge raamatust läbi ega suuda vastu panna soovile kontrollida, kas tõesti jätkub edaspidi tekst kirjades, mis oleks jube. Õnneks veendun, et kirjavahetuse vormi esineb tekstis veel vaid lõpu poole. Hakkan uuesti algusest peale. Hakkan loost juba aru saama. Siiski tuleb esimesed kakskümmend üks lehekülge veel üks kord läbi lugeda. Loen veel veidi edasi, lugu hakkab hargnema, tüdruku esimene märkamine tänaval, tüdrukuga näitusel, tüdruku nime teadasaamine. Lugu hakkab hargnema, minu loost arusaama ja tõlkija valikutest. Mul poleks nende valikute kohta küsimusi, mida esitada, ilma ekvaatorita.

SK tõlkija on minu koolivend. Meie teed lahknesid, kui olin kahekümne kuue aastane. Laias laastus võib öelda, et akadeemiline taust on sama. Tema elust pole suurt midagi teada, minu klassivend ta pole. Ma tean, et ta on suur keelehuviline, oskab soome ja taani keelt. Viimsel kohtumisel sain teada, et tal on väikesed lapsed nagu minulgi. Kuid teadmata on tema muud huvid, samuti, millisele huvile kuulub algataja au. Kas esmane algataja on huvi tarkuse armastuse vastu või huvi keele vastu?  Arvan, et me saame keele toimimisest ühtemoodi aru, kuigi pole kindel. Mina ei oska taani keelt. Esimene küsimus, mis tekkis kohe SK teksti alguses, on sellepärast laiem ega ole tõlkijalt tõlkijale. See on lihtsalt emakeelse lugeja suunapuudusest tekkinud küsimus või suuna märkamise oskamatusest. Enne ekvaatorit, ülikooli ajal, tundus keel meie kõigi jaoks A ja O. Nüüd tundub keel mulle tööriistana. Ja tööriist tundub haamrina, mille võtan kätte, kui vasara löökide all jõu ülekanne kahekümne tollise naelapea pihta osutub ebapiisavaks naelutamaks kokku maja viilkatuse kahesajaseid prusse, millest pidi saama minu kodu katus. Töö käigus on iga riist saanud oma nime. Haamer on haamer, vasar on vasar. Enne ekvaatorit oli minu peas palju sõnu, nimetusi, mõisteid, termineid, tähendusi, osundusi, seevastu puudus suund, millises suunas iga tööriista otstarve on suunatud mõju avaldama.

Esimene küsimus tekkib õigustuse kohta tõlkida reflektsioon reflektsiooniks peegelduse asemel igas üksikus lauses koosmõjus omavahel ja eraldi. See küsimus viib küsimuseni tõlkida situatsioon situatsiooniks olukorra asemel ja/või vastupidi. Kuidas oleks SK tõlkinud SK teksti, kas tekst ise on situatsioon? Kas SK olukord on ikka see sama mis ekvaator? Praegu veel ei tea.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

november 2012
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: