Õõvastav pööre

@huviline

Üleriigilised ajalehed kajastavad 27.11.2012 artiklites 21.12.2012 aset leidvat sündmust kindlustusturul, mille kohaselt meeste ja naiste kindlustusmaksed võrdsustuvad. Käesolev alternatiivfoorum on selle kohta varemgi mureliku suuga sõna võtnud, kuid siiski tundub sama asja avalikus pressis lugeda nii jube. Lisaks tekkis ka uusi isiklikke vaateid, et kogumuljet pole võimalik teisiti nimetada kui õõvastavaks. Küsimus ei ole majanduslik, vaid meid kõiki puudutavas poliitilistes valikutes. Kuskil on mingi viga tehtud  ja viimase maailmasõja kogemusest pole mingeid järeldusi tehtud. Ees ootab läbini märkide näilisesse udusse mattunud maailm, mis headuse egiidi all kaugeneb reaalsusest.

Pöördeks saab toimuvaid protsesse nimetada ainult tinglikult, sest iseenese naba vahtimine on pigem seisak, mis sai alguse mõnda aega tagasi. Probleem on poliitikas ja seda toetavatest sätetest arusaamises. Sätted on olemuselt ühiskonna naba, ettekirjutus, mis peaks mingit kindlust pakkuma, kui veel olematu oht mingil hetkel realiseerub. Potensiaalselt on kogu aeg võimalik, et risk realiseerub kahjuks. Kindlustus seevastu maksab kinni juba tegelikult tekkinud kahju. Poliitilised valikud Euroopas tunduvad ekslikud, et mingi harta või muu ettekirjutust sisaldav dokument on tähtsam tegelikkusest. Kindlustus sunnitakse tegema ebanormaalseid asju, mille olemasolu on statistiliselt ja teaduslikult tõestatud, põhjendades seda ettekirjutustega, nt kokkulepetega, hartatega või ükskõik mis muus vormis ettekirjutustega. Ettekirjutus ei tohiks olla kunagi tähtsam kui inimeste tegelik elu ega sekkuda nende ellu. See oleks sama hea kui me hakkaksime elama ilmaprognoosi järgi. Head ja halba ilma pole tegelikult olemas, on ainult vilets varustus. Või nagu ütleb Gregor Kesk-Aasia raketivägedest, pole olemas inetuid naisi, on ainult vähe viina. Teiste sõnadega öeldes, omavahel suhtlevad inimesed ei saa olla ühesugused.

Eriti ühesuguseks muudetakse isikud Haagis või Strasbourgis tehtavate kohtuotsustega, sest kohtuotsused on kogu headuse impeeriumis (EL) kohaldatavad ühtemoodi. Võrdsus ongi ettekirjutuste omadus, sest kõik inimesed on võrdsed seaduse ees, mitte omavahel. Ettekirjutusena, mingi tulevikus ettenähtava eraviisilise rahulolematusena võis seni vaikimisi nõus olla, isegi kui keegi reaalselt kaebas komisjoni, et teda pole sellepärast tööle võetud, et ta on naine, sest nii meeskirjanikud kui naiskirjanikud on ekslikud. Eksimine on inimlik. Impeeriumiülene kohtulahend seab aga mitte ainult kindlustusseltsid hoopis teise olukorda. Oleme sattunud kõrgemalt poolt antavate käsulaudade õõvastavasse maailma, millesse on loogiline vastuolu sisse kirjutatud. Kõik isad ja emad teavad, et nende sugu on erinev ning mehed ongi riskialtimad ja emad alalhoidlikumad. Tähtis on see, et me teame seda. Kellelegi pole vaja öelda või õpetada seda mis niigi on selge. Oluline ei ole üldse see, et see on ka statistiliselt tõendatud ja tavadega kinnistunud, mida kindlustusseltsid seni on arvesse võtnud. Soolisus on iga inimese au ja uhkus, selle riivamine kohtuotsuse poolt kaugenemine tegelikkusest.

Üldjuhul ei saa inimesed aru õigusnormide toimimisest, kes just ei ole õigusteadusliku haridusega. Õigusnormid on ettekirjutused. Õigust mõistetakse selle mõttes mingi tervikuna, mida on ebaõige lahutada mõisteteks, ehkki ka õigus ise on mõiste. Sarnases mõttes on mõiste ka sugu. Mõistetepõhine maailm liigub selles tähenduses vales suunas, et tegelikuses me näeme terviknähtusi, mille mõisteteks lahutamine annab pöördvõrdeliselt vale arusaamise. Just proportsionaalsus (pöördvõrdelisus) on siin oluline mõiste. Inimeste maailmas on kõik omavahel seotud, mitte nii nagu füüsikas, kus ühel esemel pole mingit kokkupuudet teise esemega: nende suhted on üksnes tõenäosuslikud. Inimeste suhted seevastu on absoluutse iseloomuga. Pöördvõrdelisust on ka Riigikohus tunnistanud meie riigi katuspõhimõttena. Pöördvõrdelisus sugude puhul tähendab nende erinevust ja erinevuse tunnistamist. Pole teada kas soolise võrdõiguslikuse volinik, käeoleva alternatiivfoorumi tühikargajate auhinna nominent, tunneb rõõmu oma tegevuse või tegevusetuse eest,  et peab nüüd elukindlustuse eest rohkem maksma hakkama või paneb see teda mõtlema. Seadused peaksid olema inimeste jaoks, mitte vastupidi, kus inimesed  on tühipilguline drillitud katseaine poliitiliste testijate käes, kes head teha soovides kirjutavad ettekirjutusi, mida tuleb mõistetega täitma hakata. Võib vaid loota, et ka õigusteadusliku haridusega juristid lõpevad lõpuks omaenese naba vahtimise, selgitades rahvale naba rolli ja terviku tähendust.

Neukkurahvas läheb taevasse

@ckrabat

Moldovas sündinud filmirežissöör Emil Loteanu tegi 1975.a. „Mosfilmis“ Maksim Gorki jutustuse „Makar Tšudra“ ainetel romantilise filmi „Mustlaslaager läheb taevasse“, mis oli Nõukogude Liidus väga populaarne. Emajõe suveteater tegi neil ainetel aastaid tagasi etenduse. Kui mustlaste jaoks oli ülim väärtus vabadus, siis neukkurahvas ihaleb kontrollitud demokraatia järele, kus igaühel on õigus möliseda ainult siis, kui ta esindab Novgorodi WC-s kinnitatud üldrahvalikke arusaamu. Ivar nõukogude armeest ütleks selle peale, et kui on üks ja õige arvamus, siis peab vähem mõtlema ja pea ei hakka valutama. Siis kui neukkulaager läheb taevasse, on seal kord majas, kehtib üks arvamus, keegi ei mölise ning kõigil on pea ühtviisi kandiline. Neukkulaager vihkab mitmekesidust ja läbi giljotineerimise püüab ta tekitada ühesugusust – kõikide totalitaarsete režiimide ideaali.

Eesti Vabariigi Justiitsministeerium (Tõeministeerium) on valmis saanud suurepärase algatusega, juurutades ellu seadusemuudatuse, millega „küüditamise, holokausti, Ruanda genotsiidi ja teiste inimsusevastaste või sõjakuritegude eitamine agressiivsel moel, kui sellega kaasneb vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht, võib tulevikus kaasa tuua kuni kolmeaastase vanglakaristuse.“ Loomulikult on küüditamine, genotsiid või igasugune vihavaenu õhutamine misiganes põhjustel taunimist vääriv tegu, mille ekstreemsemate avalduste vastu peab ühiskond end kaitsma, kuid nagu kõik inimesed on seaduse võrdsed, nii peaksid ka vihakuriteod olema seaduse ees võrdsed ja ei saa ühte viha eelistada teisele. Millegi eitamine või mitte uskumine iseenest ei ole kuritegu, niikaua kui sellele ei järgne konkreetsed teod. Mõtteroimade vastu võitlemine on aga George Orwelli „1984“ tõeministeeriumi haldusala tegevusvaldkond, mida ei tasu üle kanda demokraatlikusse Euroopa Liitu.

Seadusemuudatus tugineb Euroopa Liidu 2008.a. raamotsusele 2008/913/JSK, mis kohustab liikmesriike tunnistama karistatavaks “Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu; 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.” Problemaatiliseks muutub minu jaoks seaduseelnõu ideoloogilisus. Kas Türgi 1915-17.a. armeenlaste vastase genotsiidi eitamine on võrdsustatud Ruanda genotsiidi eitamisega? Kui me eelistame ühte genotsiidi teisele, kas pole siis tegemist variserlusega? Või näiteks Ameerika Ühendriikide poolt Teise Maailmasõja ajal toime pandud jaapanlaste küüditamine?

Kardetavasti on tegemist sotsiaaldemokraatliku sajandi postulaatidel põhineva normeeriva tegevusega, kus püüeldakse normeeritud demokraatia poole ning elatakse variserlike käsulaudade järgi, kus iga vale samm on karistatav. Ühiskond muutub normeeritud demokraatia puhul Suure Venna panoptiliseks käepikenduseks. Võib-olla ei tohi siis ka neukkusid enam neukkudeks nimetada, sest neukkudele see ei meeldi ja nad eelistavad end kutsuda „selge silmavaatega lääne inimesteks“. Neukkurahva seas valitseva sotsiaalse tellimuse kohta avaldas Mart Juur suurepärase loo 24.novembri „Postimehes“ „Unistused ei sure“, mis modifitseeris Novgorodi WC märjad unenäod „Estonian dream’ist“, kodanikuühiskonnast neukkumoodi – leiba ja tsirkust, sotsiaalabi ja vägivalda! Sotsiaalne tellimus toidab võimu vaimu alla surudes ning eelistab sundi vabale tahtele. Püüd vihakuritegude eitamist kriminaliseerida võib tekitada ängi, mis viib ekstreemsemaid isikuid ideedelt tegudeni. Täpselt samalaadseteks ekstremismi õhutavateks tegevusteks võib lugeda meilgi populaarsust kogunud Euroopa ühtse ja ideologiseeritud ajaloo kontseptsiooni või püüdu valitsevat kultuuri sunni mitte motivatsiooni abil propageerida. Seaduse eesmärgid võivad olla õilsad, kuid sattudes neukkurahva kätte, võib see tekitada hoopis teistsuguse väljundi.

Seadus ei saa olla ideoloogiline, mis eristab õiged ja valed arvamused. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa kellelgi olla Tõeministeeriumi poolt kontrollitavat tõemonopoli, sest see satub otsesesse vastuollu tema põhiväärtustega. Kuulsin lugu ühest kõrgest ja lugupeetud ametnikust, kes rakendas hiljuti ja demokraatlikus Eesti Vabariigis telefoniõigust ühes ajalehes ilmunud arvamusloo kohta, mis tema arvates ei läinud kokku “riigi ametliku seisukohaga“. Ametnikule jäi arusaamatuks, kuidas „õige arvamuse“ kõrval tohivad eksisteerida ka „valed arvamused“ ning miks „valede arvamuste“ esitamise eest ei karistata. Ta ei tulnud selle pealegi, et kui mõni arvamus ei ole talle vastuvõetav, siis on tema kohus laskuda diskussiooni, mitte nõuda „vale arvamuse“ ärakeelamist.  Totalitaarsusele pürgivas riigis surub võim vaimu alla, sest tema on monopoliseerinud tõe ja teab, mis rahvale hea on. Suur Vend mõtleb rahva eest ja ivaritel nõukogude armeest ei hakka pea valutama. Ahvatlus “valesid arvamusi” represseerida on suur, kuid taunitavate ideede ja sündmuste vaenamine pigem tugevdab neid, viib nad tolereeritavate seisukohtadega samatasandiliseks, sest võim ei pea enam tõestama oma tõe legitiimsust ausas väitluses, vaid asub teisi tõdesid represseerima. Kui neukkurahvas läheb taevasse, siis saab taevast põrgu.

Ekvaator

@huviline

See on olukord, millesse olen sattunud. Sünnist alates juba omal tahtel kuni hetkeni, mil keegi võib nii öelda, mil on kulgenud teatud hulk aastaid. Mõned mu klassivennad peavad ennast juba vanadeks meesteks, üks neist on lahkunud parematele jahimaadele, teiste jaoks piisab rõõmuhelgist aupaisteks. Ainult Søren Kierkegaardi (SK) tõlkija tahab veel midagi teada, justkui otsib midagi. Pobiseb küll, et on juba vana mees, aga elavneb, kui olukorrast rääkida. Ütleb, et Søren Kierkegaard kasutas olukorra mõistet samas tähenduses. Ütleb, et “Võrgutaja päevaraamat” on teatud mõttes eeldus Ängi mõistele, viimane omakorda SK põhiteosele. Ütlen, et olen usu mõistetesse kaotanud juba ammu, sest minu arvates toimub mõtlemine lausetes, mitte mõistetes. SK tõlkija ütles sellepeale, et SK arvas samuti. Peale selle tekkib mul huvi SK vastu. Otsustan SK lugeda. Pole teda varem lugenud. Juba ammu aega tagasi loobusin kirjanduse lugemisest. Olin ennast siis täis lugenud, küll ilukirjandust, küll õppekirjandust. Läbi olid loetud kõik tol ajal emakeeles kättesaadavad tarkusearmastajate teosed. Olen täis võõraid mõtteid, mõtlesin ehmunult, ja oskan neid ka juba kõnes kasutada, nii nagu õpetajad. Taoline mõte ja tulevik tundus hirmuäratav. Siis loobusin kirjanduse lugemisest ja lahkusin ülikoolist. Mõned võtavad otsuseid vastu, teevad valikuid, mina lihtsalt lahkusin. Lahkusin kahekümne kaheks aastaks. Tagajärje hindamine, kas käitusin õieti või valesti, on valiku tegemine, kui poleks ekvaatorit.

Ostan endale 5,66 euro eest kõigepealt “Võrgutaja päevaraamatu“, vastavalt tõlkija soovitusele, mis varem maksis 88,56 Eesti krooni. Varem oleksin hakanud raamatut lugema märkustest, märksõnadest, kommentaaridest, saatesõnast või eessõnast alates, nii rikutud olin. Nüüd võtan raamatu kätte ja avan esimese lehekülje. Lugeda on raske. Tekst tundub võõrastav. Loen esimesed kakskümmend üks lehekülge raamatust läbi ega suuda vastu panna soovile kontrollida, kas tõesti jätkub edaspidi tekst kirjades, mis oleks jube. Õnneks veendun, et kirjavahetuse vormi esineb tekstis veel vaid lõpu poole. Hakkan uuesti algusest peale. Hakkan loost juba aru saama. Siiski tuleb esimesed kakskümmend üks lehekülge veel üks kord läbi lugeda. Loen veel veidi edasi, lugu hakkab hargnema, tüdruku esimene märkamine tänaval, tüdrukuga näitusel, tüdruku nime teadasaamine. Lugu hakkab hargnema, minu loost arusaama ja tõlkija valikutest. Mul poleks nende valikute kohta küsimusi, mida esitada, ilma ekvaatorita.

SK tõlkija on minu koolivend. Meie teed lahknesid, kui olin kahekümne kuue aastane. Laias laastus võib öelda, et akadeemiline taust on sama. Tema elust pole suurt midagi teada, minu klassivend ta pole. Ma tean, et ta on suur keelehuviline, oskab soome ja taani keelt. Viimsel kohtumisel sain teada, et tal on väikesed lapsed nagu minulgi. Kuid teadmata on tema muud huvid, samuti, millisele huvile kuulub algataja au. Kas esmane algataja on huvi tarkuse armastuse vastu või huvi keele vastu?  Arvan, et me saame keele toimimisest ühtemoodi aru, kuigi pole kindel. Mina ei oska taani keelt. Esimene küsimus, mis tekkis kohe SK teksti alguses, on sellepärast laiem ega ole tõlkijalt tõlkijale. See on lihtsalt emakeelse lugeja suunapuudusest tekkinud küsimus või suuna märkamise oskamatusest. Enne ekvaatorit, ülikooli ajal, tundus keel meie kõigi jaoks A ja O. Nüüd tundub keel mulle tööriistana. Ja tööriist tundub haamrina, mille võtan kätte, kui vasara löökide all jõu ülekanne kahekümne tollise naelapea pihta osutub ebapiisavaks naelutamaks kokku maja viilkatuse kahesajaseid prusse, millest pidi saama minu kodu katus. Töö käigus on iga riist saanud oma nime. Haamer on haamer, vasar on vasar. Enne ekvaatorit oli minu peas palju sõnu, nimetusi, mõisteid, termineid, tähendusi, osundusi, seevastu puudus suund, millises suunas iga tööriista otstarve on suunatud mõju avaldama.

Esimene küsimus tekkib õigustuse kohta tõlkida reflektsioon reflektsiooniks peegelduse asemel igas üksikus lauses koosmõjus omavahel ja eraldi. See küsimus viib küsimuseni tõlkida situatsioon situatsiooniks olukorra asemel ja/või vastupidi. Kuidas oleks SK tõlkinud SK teksti, kas tekst ise on situatsioon? Kas SK olukord on ikka see sama mis ekvaator? Praegu veel ei tea.

 

 

Kolime Eesti Axel Heibergi saarele?

@ckrabat

Kas me sellist Eestit tahtsime? Kui palju on kuulda nurinat, et riik ei ole paks, korda pole majas ja naabri-Juhan möliseb liiga palju. Tihtipeale kuuleb rahulolematust Eesti geopoliitilise asendi üle. Meil on naabreid, kellega meil on kana kitkuda ja me ei tunne end oma praeguses asukohas turvaliselt. Samuti tahavad paljud eestlased saada eemale kurjast Euroopa Liidust, kes ei luba meil iseseisvalt ja omamoodi elada ning tülitavad meid karmide euronormidega. Rahva seas kohtab neukkunostalgiat, kus igatsetakse tagasi normeeritud elu Nõukogude Liidus. Teised unistavad Hitleri Saksamaa taolisest režiimist, kes teeks teistsugused ilma pikemalt mõtlemata peajagu lühemaks. Kolmandad idealiseerivad Ameerikat, sealseid burksiputkasid, surmanuhtlust ja uhkeid autosid. Milline võiks olla lahendus? Võib-olla mäletate veel kapten Granti Jules Verne raamatutest, kes otsis sobivat asupaika Šotimaale ja šotlastele. Miks mitte leida uus asukoht Eestile?

Kui Eesti viia mõnda asustatud kohta, siis tekib sellest tavaliselt suur tüli. Juutide asumine oma ajaloolisele kodumaale Palestiinas põhjustas lahendamatu konflikti juutide ja araablaste vahel. Kus võiks asuda turvaline asupaik uuele Eestile? Tuleks leida Eesti suurune maaala, mis on siiani asustamata. Meile sõbralik Kanada, kuhu on viimase sajandi jooksul välja rännanud tuhanded eestlased, võiks meile kinkida Axel Heibergi saare. Saar on peaaegu sama suur kui praegune Eesti pindala (43 178 km2). Kauges minevikus on saarel elanud inuitid, kuid praegu on saar asustamata ning Eesti kolimine saarele ei tohiks kellelegi tüli tekitada. Ajuti paikneb saarel vaid McGilli ülikooli uurimisjaam, kuid selle najal võiks panna aluse teadustegevusele ning meie teadlased saaksid kodumaal tööd. Axel Heibergi saarel elades pole meil tarvis kreeklasi üleval pidada. Sinna saaks püsti panna riigisõltlaste ühiskonna, mille kodanikud on 100% riigi ülalpidamisel ja saaksid kodanikupalka, mis oleks nende põhiline sissetulekuallikas. Mida väärtuslikum kodanik oled, seda rohkem palka saad.

Axel Heibergi saar on maailma kärast eemal ja omaette. Saarele reisimine ei ole kerge, kliima on seal ebasoodne ja seetõttu pole karta migrantide horde, kes tulevad sinna head elu otsime. Teisest küljest oleks meie noortel ja spetsialistidel (N: arstidel ja meditsiiniõdedel) sealt raske ka lahkuda, mistõttu pole karta noorte ja ajude äravoolu. Elamine looduspargis võiks viia looduslike eluviiside säilitamisele. Eestlastele tekkiksid suurepärased võimalused aastaringseks suusatamiseks. Eesti rahvuslikuks sportmänguks võiks saada aga curling. Saar pakub häid võimalusi jääkarude uurimiseks, kuid saarele võiks introdutseerida pingviine ning me näeme, kuidas lõunapoolkera liigid põhjapoolkeral hakkama saavad. Pingviinid võiksid kohalikke elanikke aidata lumekoristustöödel. Jääkarud võiksid tegeleda piirivalvega. Ma usun, et noorte ja spetsialistide lahkumine saarelt ei saa siis lihtne olema.

Axel Heibergi saar avastati ja uuriti kuulsa Norra polaaruurija, Fridtjof Nanseni (1861-1930) võitluskaaslase Otto Sverdrupi (1854-1930)poolt 1899/1900.a. Nime sai saar Norra diplomaadi, töösturi  ja pankuri Axel Heibergi (1848-1932) järgi. Heiberg pani aluse Ringnesi õllefirmale, mis finantseeris Sverdrupi ekspeditsiooni. Õlletööstus võiks muutuda uue Eesti firmamärgiks, Axel Heibergi Nokiaks, mis annaks kohalikele elanikele tööd. Õlletööstuse najal saaksime välja ehitada omapärase rahvuslike burksiputkade keti koos jäärajasõidu võimalustega. Axel Heibergi saare burksiputkatest saaks osta verivorsti-, süldi- ja kamaburgereid ning neid müüakse ainult neljakaupa koos Ringnesi õllega. Axel Heibergi saare noormehed teeniksid aega sõjaväes, samal ajal kui tütarlapsed täidavad sünnituskohustust ning meil kaob hirm väljasuremise ees.

Saar on mägine, kõrgeim tipp erinevatel andmetel 2210-2280m, ja suur osa sellest on kaetud jääliustikega (14 733km2). Axel Heibergi saar on teadusringkondades hinnatud oma fossiilse metsa  säilmete tõttu, mille säilmed avastati 1985.a. 40 miljonit aastat tagasi, eotseeni ajastul, valitses piirkonnas hoopis teistsugune elukeskkond ja saart kattis hiiglaslike puudega mets, kuni 35m kõrgused metasekvoia e. koidu-punapuu metsad, lehised, pähklipuud, kuused, männid. Kliima oli 40 miljonit aastat tagasi märksa soojem ja niiskem. Saarelt on leitud kilpkonna, alligaatori ja iidse ninasarviku fossiile. Eesmärgiks võiks võtta kunagise elukeskkonna ning fossiilse metsa taastamise. Praegu ulatub temperatuur -38,5C veebruaris kuni +5,4C juulis, kuid metsade taastamine võiks aidata keskmist temperatuuri tõsta.

Tallinn võiks kerkida idarannikule Schei poolsaarele. Tartu võiks asustada Expedition fjordi, kus asub juba mainitud teaduslik uurimisjaam. Pärnu võiks kerkida Good Friday lahe äärde. Saaremaa võiks asustada lähedal asuvale Stori saarele. Rahvasteränded olid kunagi väga tavalised nähtused ja miks ei võiks ka eesti rahvas otsida endale uue asupaiga? Mis saab mahajäetud maast? Selle võiks jagada Soome ja Läti vahel. Kõik need eestlased, kes ei soovi kolida Axel Heibergi saarele, saaksid võimaluse valida uue rahva vahel ja hakata vastavalt kas soomlaseks või lätlaseks. Kunagised Eestimaa kubermangu alad ühendatakse Soomega ning Liivimaa kubermangu alad Lätiga, mille järel sajandeid koos elanud lätlased ja lõunaeestlased saaksid taas üheks nagu need juured kord sulandusid eesti-läti luuletajas Kristjan Jaak Petersonis. Kas me sellist Eestit tahtsime? Ei tahtnud. Siis kolime Axel Heibergi saarele!

Kunagise fossiilse metsa jäänused Axel Heibergi saarel

Aadress: http://hoopermuseum.earthsci.carleton.ca/forest/stump.gif

Harta 112 ja Occupy Estonia

@ckrabat

Täna, 14.novembril, avaldasid rühmituse Harta12 nime all esinevad 17 avaliku elu tegelast ja arvamusliidrit üleskutse, milles avaldati muret demokraatia seisukorra kohta Eestis. Kahjuks jätkub muude tegemiste tõttu praegu aega vaid lühidaks kommentaariks. Kindlasti sisaldab dokument väärt mõtteid, mis on vajalikud kodanikuühiskonna edendamiseks Eestis ja jõudmiseks viie demokraatliku riigi hulka (D.Vseviov). Petitsiooniga on liitunud juba tuhandeid inimesi ja see on juba igaühe neist sisekaemuse teema, miks üks või teine on otsustanud petitsiooniga liituda, kas sügavast sisemisest rahulolematusest või soovist põhivooluga kaasa loksuda. Persona in fieri ei võta seisukohta Harta12 avalduse poolt või vastu, vaid leiab, et esmatähtis on tänasel hetkel ühiskondliku dialoogi tekkimine riigi ja kodanikuühiskonna vahel.

Allkirjade kogumised on olnud paiguti väga populaarsed ühiskondliku liikumise vormid. Allkirju on kogutud paljude seisukohtade toetuseks ja vastuseisuks, näiteks Vabadussõja võidusamba poolt ja vastu, kuid kas sellisel aktsioonil on ka tagajärgi või jääb see lihtsalt mugavaks protestivormiks, kus inimene saab südamerahustuseks oma meelsust avaldada, ilma et sellest ühiskonnas otseselt midagi muutub. Mõneti meenutab sellinne rahulolematu eesmärgipuudus maailmas laialt levinud Occupy-liikumist, kes teab, mille vastu võitleb, kuid ei pruugi alati mitte aru saada, miks ta seda teeb ja milline on liikumise eesmärk.

Lahendus ei saa olla Harta12 erakonnastumine, sest Res Publica kogemus on esitlenud, mida erakonnastumine võib endaga kaasa tuua. Seltskond, kes on kogunenud rühmitusse kui ka need, kes on petitsioonile allkirja andnud, moodustavad väga kireva seltskonna, kes kindlasti ei esinda maailmavaateliselt ühist seisukohta ja hõlmab laia ideoloogilist skaalat vasakult paremale. Kuigi allakirjutanute seas torkavad silma vasakpoolsed ja sotsiaaldemokraatlikud seisukohad ja paljuski ühendab neid vastandumine valitsevale Reformierakonnale, ei saa rääkida ideoloogilisest ühtsusest. Eesti ühiskonna probleemid ei ole mitte Reformierakonna probleemid, vaid ühendavad kõiki erakondi nii koalitsioonis kui opositsioonis. Sarnane värvikirevus pani kunagi aluse Res Publica erakonnastumisele, kuid suurte lootustega püsti pandud erakond sumbus tavapärasesse poliitrutiini ja muutus broilerikasvatuseks, pakkumata ühiskonnale midagi uut.

Pettumine demokraatias võib muutuda tõsiseks ohuks, kui tekib sotsiaalne tellimus märksa kinnisema ja kontrollituma ühiskonna järele, kus valitseb üks ja õige arvamus. Mulle teeb isiklikult muret, et Reformierakond on loobumas liberaalsetest väärtustest, sest erinevalt teiseks end liberaalseks pidavale erakonnale, Keskerakonnale, kes pole liberaalsetest väärtustest kunagi midagi arvanud, on Reformierakond tekkinud liberalismi baasil ja erakonna kaugenemine sünniideoloogiast võib kahjustada liberaalset maailmavaadet tervikuna, mis on juba sattunud rünnakute alla.

Ühiskondlik surve sai impulsse Rein Raua artiklist “Eesti Päevalehes”, kus ta nentis, et ühiskonda valitsevad „moraalsed värdjad“. Kuid need värdjad on võimule tulnud täiesti seaduslikult ja lahendus ei saa seisneda selles, et need „teised värdjad“ asendatakse õigete „meie värdjatega“. Eestis valitsev sotsiaalne tellimus ei ole demokraatiale soodne. Väga palju kohtab nostalgiat Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa totalitaarsete režiimide järele, kui riik oli paks, ordnung oli majas ja naabri-Juhan ei mölisenud. Alternatiivne sotsiaalne tellimus idealiseerib ameerikalikku burksiputkat, kus õigus on sellel, kellel on rohkem autoriteeti.  „Vana hea Euroopa“ on kultuurilise allakäigu lävel, kuna ta ei suuda konkureerida nooremate, agressiivsemate ja elujõulisemate kultuuridega. Ühiskonnas valitsev macho-mentaliteet esineb ka valitsuses, sest nemadki on valitseva sotsiaalse tellimuse kandjad.

Harta12 meenutab praeguses ebamäärasuses „Occupy Estonia“ kohalikku telklaagrit, kus tuntakse küll muret demokraatliku traditsiooni tuleviku üle Eestis – siit võiks luua paralleele hädakutsungiga 112, kuid puudub selge tulevikunägemus, kuidas demokraatlikku maailmavaadet süvendada. Kodanikuühiskond ja riik ilmselt peavadki säilitama permanentse pinge nagu ka võim ja vaim. Lahendus ei ole kindlasti mitte riigisõltuvuse laiendamine ühiskonnas, mille järele on ühiskonnas tugev sotsiaalne tellimus ja mille õlale nõjatub sotsiaaldemokraatlik maailmavaade, vaid ühiskond peaks jõudma niikaugele, kus ta ei karda enam vabadust. Niikaua kui ühiskonnas ei väärtustata mitmekesidust, niikaua ei väärtustata ka laiapõhjalist ühiskondlikku dialoogi.

Mida teavad inimesed oma vanematest vendadest?

@ckrabat

Täna möödub kümme aastat päevast, kui mitteformaalses virtuaalrühmituses Elfikelder kuulutati esmakordselt ahvialgatuse korras välja rahvusvaheline ahvidepäev 11.novembril. Sümboolselt toimub rahvusvaheline ahvidepäev kohe rahvusvahelisele miilitsapäevale järgneval päeval. Väidetavalt kuulus Elfikekeldri  nimelisse rühmitusse keegi Tallinna loomaaias elav ja töötav ahv, tõenäoliselt šimpans, kes oli omandanud arvutioskuse ning muutus aktiivseks netikommentaatoriks. Tallinna Loomaaias elab teatavasti kolm šimpansit – 25-aastane Amsterdamis sündinud isašimpans Pino ning tema Aafrika päritoluga elukaaslased 22-aastane Betty ja 18-aastane Quincy. Hiljem on selgunud, et vaevalt kaks aastat varem on keegi üritanud juba rahvusvahelist ahvidepäeva pühitsema hakata ja seadnud konkureerivaks kuupäevaks 4.detsembri. Võimalik, et need olid jällegi vabamüürlased ja illuminaadid, kelle plaanides on Maa muuta kunagi tulevikus ahvide planeediks ning soovides kõigi maade ahve ühendada, kaaperdasid rahvusvahelise ahvidepäeva idee.

Kuidas eristada ahvi pärdikust? Kui ahvil on saba, siis kutsuvad inglased teda monkey‘ks, aga kui tal saba ei ole, siis on ta ape. Eestlasele on ahv ikka ahv. Esimeste ahvide teket arvestatakse aega 70 miljonit aastat tagasi.  Ahvifossiile on leitud Aafrikast, Aasiast ning Euroopast. Inimahvide hulka kuuluvad pikkade käte ja laia rinnaga sabatud olendid, kes meenutavad inimest. Nende alaliigid on gorillad, shimpansid, orangutanid, bonobod ja inimesed (suured ahvid) ning veel gibbonid ja siamangid (väikesed ahvid). 20 miljonit aastat tagasi eraldus pongidae perekond (suured ahvid) hylobatidae perekonnast (gibbonid).

Gorillad on kõige suuremad ahvid, kes elavad Aafrikas ja neid on kolm alaliiki: lääne madalikugorillad (Kamerunis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Gaboonis, Kongo RV-s ja Ekvatoriaal-Guineas), ida madalikugorillad (Kongo DV idaosas – endises Zairis) ja mägigorillad (Ruandas, Ugandas ja Kongo DV-s). Kuigi inimesed on kujutanud gorillasid sageli agressiivsete ja ohtlikena, on nad tegelikult väga viisakad, hästikasvatatud ja lahked olendid, pigem tagasihoidlikud ning arad. Gorillad on taimetoitlased, söövad taimi, lehti, puuvilja, seemneid, puuvõsusid, lilli jne, ainult vahel harva sipelgaid, termiite ja putukaid. Toitu varuvad nad päeval. Gorillade puhul on huvitav ka see, et nad joovad väga harva ja ka siis vaid vett. Neil on inimestega sarnaselt toimivad meeleelundid ning nad haistavad, kuulevad, näevad justkui inimesed, samuti eristavad nad värve. Mõnikord on gorillad lühinägelikud. Kui inimestel on isikupärased näpujäljed, siis gorilladel on isikupärased ninajäljed. Umbes 12-aastaselt hakkavad meesgorilladel karvad halliks minema. Meesgorillad on suuremad kui naisgorillad, kaaluvad keskmiselt 180 kg ja on 170 cm pikad. Naisgorillade keskmine pikkus on 140 cm ja kehakaal 90 kg.

Gorillade kehaehitus sarnaneb inimestele, neil on viis sõrme, millest üks on pöial ning 32 hammast. Nende põhitegevusala on üksteise karvade sugemine, ainult hallipäised meesgorillad ei tegele sellega. Gorillade keskmine eluiga on 50 eluaastat, aga looduses umbes 35 aastat. Gorillad liiguvad nii jalgade kui käte abil, kuid ujuda nad ei oska. Neid loendatakse kokku umbes 50 000 isendit,enamikus lääne madalikugorillad. Mägigorillasid on umbes 600 ja ida madalikugorillasid 2500. Nende rasedusperiood kestab 8,5-9 kuud ja suguküpseks saavad 10-12 aastaselt. Nad õpivad roomama varem kui inimesed, 2-kuuselt ning kõndima juba 9-kuuselt, seega varem kui enamik inimesi. Meesgorillad võivad üles kasvatada orbgorillasid. Gorillad on väga intelligentsed. Mõned gorillad on õppinud selgeks viipekeele või suudavad moodustada lihtsamaid inimkeelseid lauseid ning kommunikeeruda inimestega. Omavahel suhtlevad nad helide ning zhestidega, kuigi üldjuhul pole väga jutukad. Gorillade keeles on eristatud üle 25 erineva vokaali.  Üks kuulsamaid gorilla keeleteadlasi on Põhja-Californias elav Koko.

Inimese lähimad sugulased on shimpansid, kes elavad Lääne- ja Kesk-Aafrikas, 98% nende DNA-st kattub inimesega. Geneetikud on välja arvutanud, et shimpansitel ja inimestel on ühine esiisa. Shimpansid on kaetud tumedate karvadega, kuid näos neil karvu ei ole v.a. lühike valge habe täiskasvanud mees- ja naisshimpansitel. Naisshimpansid kalduvad mõnikord kiilaspäisusele. Meesshimpansid (pikkus 90-120cm, kaal 35-70kg) on suuremad kui naisshimpansid (vastavalt 66-100cm, 26-50kg). Shimpansid on omnivoorid ja söövad nii taimi kui liha. Nad varuvad toitu päeval, süües lehti, puuvilja, seemneid, puukoort, taimi ja lilli, lisaks sellele aga termiite, sipelgaid ja väiksemaid loomi k.a. nooremad ahvid. Shimpansid joovad vett.

Shimpansid on ülimalt intelligentsed ja võimelised õppima palju asju. Nad ööbivad magamispesades ja üks nende põhitegevusalasid on sugemine. Shimpansitel on hästi arenenud kommunikatsioonisüsteem. Nad võivad liikuda kahel jalal, kuid tavaliselt see neile ei meeldi, aga küll meeldib neile puu otsas ronida. Üks shimpansite lemmikharrastusi on puuokstel kiikumine (brachiating). Shimpansite keskmine eluiga on 60 aastat, kuid looduses üksnes 35-40 aastat. Nad saavad suguküpseks 12-13 aastaselt, rasedus kestab 8,5-9 kuud ning kaksikud on shimpansiperes haruldased.  Praegu shimpansite populatsioon väheneb ning neid on järel 100 000-200 000 isendit 21-s Aafrika riigis. Gombe Rahvuspargis Tansaanias paikneb shimpansiuuringute keskus, kus neid võrreldakse inimestega.

Bonobod elavad Kongo DV põhjaosas, Zairi jõe äärsetes vihmametsades. Neid kutsutakse ka pügmeeshimpansiteks. Praegu arvatakse, et tegemist on täiesti omaette liigiga, mis asub inimeste ja shimpansite vahepeal. Bonobodel on palju inimeste harjumusi, näiteks meeldib neile käia kahel jalal. Arvatakse, et bonobodel on ka oma vokaalidel põhinev keel. Bonobod naeratavad samuti kui inimesed ning neil on häälitsustel zhestidel ja näomiimikal põhinev kommunikatsioonisüsteem. Bonobod avastati 1929.a. ja 1980-tel aastatel alustati bonobouuringutega. Liik on väikesearvuline ja ohustatud, neid on palju hävitanud ka ahvilihakütid (bush-meat ehk siis kannibalid).

Kui teised ahvid elavad väikestes gruppides, siis bonobod on väga sotsiaalsed ja elavad 50-200 liikmelistes gruppides, kus on nii mees- kui naisahve, kuid erinevalt shimpansitest domineerivad grupis naisahvid. Bonobod on tuntud ka kui ahvihipid, sest neil on väga vabameelne seksuaalkäitumine ja kõrge seksuaalaktiivsus. Bonobod on tumedama nahaga kui shimpansid. Kui shimpansid on 98% ulatuses geneetilised inimesed, siis bonobodel on sarnasus inimesega 99-99,6%. Erinevalt shimpansitest pole bonobod agressiivsed ja nad söövad ka vähem liha. Nad elavad umbes 40-aastaseks, rasedus kestab 8 kuud ja nende keskmised mõõdud on 70-82 cm ning kaal 31-40kg. Erinevalt teistest ahvidest v.a. inimene, on bonobo naisahvidel “päevad”.  Nad söövad puuvilja, lehti, võsusid, võrseid, mett, sipelgaid, tõuke, termiite, väiksemaid roomajaid ja oravaid. Bonobod elavad puu otsas pesades.

Orangutanid on suured ahvid, kes elavad Kagu-Aasias, Borneol ja Sumatral. Nad on arglikud üksildased isendid, kes tegutsevad päevaajal. Malai keeles tähendab orangutan ‘metsmees’. Orangutangide populatsioon väheneb inimeste (üks teine ahviliik) tagakiusamispoliitika tõttu. Neil on punakas või pruun karvastik ja väga hästi arenenud suu. Nad on väiksemad kui gorillad: naised keskmiselt 80-110cm ja 50 kg, mehed 100-140cm ja 90 kg. Orangutanid on omnivoorid, kuigi söövad rohkem taimi – ikka puuvilja, lehti, seemneid, puukoort, taimi ja lilli, kuid ka putukaid ning linnu- ja loomaliha ja joovad vett puu otsast lahkumata. Orangutanid on väga intelligentsed nagu kõik ahvid, nende IQ on kõrge. Nad oskavad kasutada vihmavarje ning  juua tassist vett.

Abielu ei ole orangutanide juures tavaline ning nende kooselu ei kesta enam kui 7 päeva. Naisahvid kasvatavad järglasi kuni 7-aastaseks saamiseni. Orangutanid elavad puu otsas pesades, millel on mõnikord ka katus. Meesorangutanidel on erilised kõrid ja nad on väga kõva häälega, mis võib olla kuuldav kilomeetri kaugusele. Orangutanide liiklus võib toimuda hüpetega puult puule või siis jalgadel kõndides. Ujuda nad ei oska. Nende keskmine eluiga on 50 aastat (looduses 35-40), suguküpseks saavad 7-10 aastaselt ja rasedus kestab 8,5-9 kuud. Orangutanide suurim vaenlane on inimene, kuid mitmed inimperekonnad on lapsendanud orangutanibeebisid.

Gibbonid on haruldased väikesed kõhnad pikakäelised ahvid, kes on teistest liikidest väiksemad. Nad elavad Kagu-Aasia vihmametsades (Hiinast Malaisiani, aga ka Myanmaris ja Põhja-Sumatral ). Kokku arvatakse gibboneid olevat umbes 79 000. Neid on kokku 9 liiki, kõige suurem ja tumedam liik neist on siamang. Siamangid on gibbonite sugulased Sumatral ja Malaisias, kes on haruldased, mustanahalised ja lärmakad. Siamangid on ujulestalised ning neil on kõrikott. Gibbonid veedavad elu puu otsas ja nad on väga akrobaatilised ning kiired, mistõttu on neid raske tabada. Nende karvastik võib olla nii hele kui tume. Gibbonitel on karvatu mustanahaline nägu väikeste ninasõõrmete ja tumedate silmadega, kuid mõned gibbonid on kahvanäolised.

Meesgibbonid on suuremad kui naisgibbonid (u 90cm ja 7kg). Gibbonid on omnivoorid, söövad kõike seda mida teised ahvidki, kuid ka putukaid, ämblikke, linnumune- ja liha ning joovad palju. Nad harrastavad paarisabielu ja tegelevad põhiliselt sugemisega. Erinevalt teistest ahvidest ei ela nad pesas, vaid kuna neil kindel kodu puudub, siis ööbivad nad lihtsalt puu otsas.Gibbonid ei oska ujuda ja kardavad vett ning kui nad juhuslikult ja eksikombel peaksidki maa peale sattuma, siis kõnnivad nad kahel jalal. Gibbonite eluiga on 35-40 aastat.  Rasedus kestab 7 kuud ja gibbonite abielusuhted on püsivad. Suguküpsus saabub 12-13 aastaselt.

Inimarengu neoteeniline koolkond väidab, et inimene arenes  ahvist arengupeetuse tagajärjel. Inimlaps sünnib enneaegsena ning tema areng terve esimese eluaasta jooksul vastab inimahvide lootele, ta on täiesti abitu ja nõuab äärmist vanemahoolet. Sellist enneaegsust peetakse inimese ontogeneesile võib-olla kõige pöördelisemaks. Inimlaps tuleb väga varasel arengutasemel pimedast ja stiimulitevaesest üsast valguse, helide, lõhnade, puudutuste ja suhtluse maailma. Tema väga ebaküps aju hakkab arenema selles erutusterikkas keskkonnas, mis teebki inimesest üliõppiva looma. Mitmed riigid (Uus-Meremaa, Hispaania) on kaalunud inimahvidele inimõiguste andmist, arvestades nende geneetilist lähedust inimestele.

Euroopas elavad vabade ahvidena 160 berberi makaaki Gibraltaril. Alates 1915. aastast on nad olnud riigi ülalpidamisel, esialgu Briti armee, nüüd aga Gibraltari valitsuse ülalpidamisel. Berberi makaagid on sabatud, seega ei saa neile plekkpurki sappa siduda. Meesmakaagid elavad keskmiselt 15-17 aasta vanuseks, kuid naismakaagid seevastu peavad vastu 18-22 aastat. Nende sünnid registreeritakse ning kõik ahvid saavad endale nime. Kõrvuti riigipajukiga söövad nad kohalikke taimi (mida on küll vähe) ja käivad vargil. Nende põhitegevusalad on üksteise sügamine ja nad teevad turistidele nalja. Berberi makaagid sünnivad suvel viie-kuuekuulise raseduse järel. Nad on väga lapsesõbralikud. Ahvilapsi aitab kasvatada kogu ahvikogukond. Berberi makaakide iseärasus on meesahvide aktiivne sekkumine lapsehoidmisesse ja kasvatamisse.

Ahvide seast võib leida väljapaistvaid teadlasi, näitlejaid, kultuuritegelasi. Hiljuti avastati, et ahvid on leiutanud tule. Kõik teavad, et ahvid on valitsevad elektrit ning nii võime pingsalt oodata, millal tuleb Tallinna Loomaaed avanenud elektriturule. Ahvid on asilma paistnud ka kosmosevallutamisel ja mitte ainult “Ahvide planeedi” filmis.  Ameerika Ühendriigid kasutasid ahve oma kosmoseprogrammides 1948-1961, hiljem veel 1969 ja 1985. Prantsusmaa ahvid lendasid kosmosesse 1967 ja Nõukogude ning Venemaa ahvid 1983-1996. Kokku on kosmoses käinud 32 ahvi, suurem osa neist pärdikud, kuid ka mõned šimpansid. Esimesena lendas orbiidile reesuspärdik Albert (USA) 1948.a., kuid ta hukkus lennu ajal.  1958.a. elas oravapärdik Gordo lennu küll üle, kuid hukkus maandumisel, kui langevari ei avanenud.  Järgmised monkeynaudid, Able ja Baker, käisid kosmoses 1959.a. ja tulid elavana tagasi. Able suri lennujärgselt operatsiooni tagajärjel, kuid Baker lahkus 27-aastasena 1984.a. Esimene šimpans Ham käis kosmoses vahetult enne inimest, jaanuaris 1961. Kamerunis sündinud Ham suri 26-aastasena 1983.a. Esimese orbitaallennu sooritas šimpans Enos 29.novembril 1961. Järgmisel aastal suri Enos aga düsenteeriasse.

Head rahvusvahelist ahvidepäeva!

Eesti välispoliitika tänased väljakutsed II – saakašvilistid

@ckrabat

„Postimehes“ avaldatud artiklis kurdab Eerik-Niiles Kross, et „läänemeelsete jõudude kaotus Gruusia äsjastel parlamendivalimistel tõi ootamatult nähtavale ammu vindunud kriisi mitte Gruusia-lääne suhetes, vaid hoopis Eesti kiduravõitu välispoliitikas.“ Kross esindab Eesti elitaristlikku neokonservatiivset välispoliitilist koolkonda, keda võiks nimetada „saakašvilistideks“.  Gruusia president Mihheil Saakašvili on kahtlemata Ida-Euroopa neokonservatiivide kõige tuntum esindaja ning saakašvilistide kreedo lähtub uskumusest, mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile, sest võimaldab meil „külma sõja“ eesliinil silma paista. Saakašvilistide kõrval võib siin täheldada mitmesuguseid erinevaid koolkondi: pragmaatikuid, liberaale, eurosotsialiste, rahvuslasi, isolatsionaliste ja teisi suuremaid või väiksemaid maailmavaatelisi rühmitusi. Ahto Lobjakas näeb, et Lennart Meri ühtsest välispoliitikast on hargnenud vähemalt viis omavahel konkureerivat haru. Saakašvilistid on neist ühed prominentsemad, omades palju poolehoidjaid nii poliitikute, ajakirjanike kui ametnike hulgas, kuid neid iseloomustab selgesti märgatav pürgimus Eesti välispoliitika ainuvalitseja aujärjele ning panustamine Venemaa kaardile. Neokonservativismi marksistlik struktuur on paljudele siinsetele analüütikutele paremini arusaadav ja seetõttu ka kergemini omastatav.

Neokonservatiivid on Ameerika Ühendriikides 1960-70-tel aastatel kujunenud sõjakas rühmitus, mis ühendab konservatiivseid, interventsionistlikke, natsionalistlikke ja marksistlikke väärtusi. Neokonservatiivide ideoloogilisele liikumisele panid aluse vasakpoolsed intellektuaalid, põhiliselt New Yorgi juudi päritolu haritlased, kes 1970-tel aastatel koondusid Washingtoni osariigi demokraatliku senaatori Henry Jacksoni ümber. Erinevalt oma mõttekaaslastest vastustasid nad Lääne pingelõdvendust Nõukogude Liiduga ja toetasid aktiivset võitlust nõukogude tüüpi kommunismiga, sh Ühendriikide sõjalist sekkumist Vietnamis. Neokonservatiivide vanemat põlvkonda esindasid Jeane Kirkpatrick, Norman Podhoretz, Irving Kristol, Daniel Bell, Daniel Patrick Moynihan, nooremast põlvkonnast tõusid esile William Kristol, John Podhoretz, Paul Wolfowitz ja Robert Kagan. Peale president Reagani võimuletulekut 1980-tel aastatel liitusid neokonservatiivid valdavalt Vabariikliku parteiga ja Jeane Kirkpatrick’ust sai Reagani administratsiooni ajal USA suursaadik ÜRO juures, mis on välisministri järel sisuliselt tähtsuselt teine välispoliitiline ametikoht. President George W. Bushi administratsioonis  2000-tel aastatel tõusid neokonservatiivid Ameerika Ühendriikide valitsusaparaadis juba juhtivatele kohtadele  ning nende mõju kasvas jõudsasti peale Al Qaeda 11.septembri rünnakut ja Iraagi sõda. 2008.a. hõivasid nad juhtpositsioonid presidendikandidaat John McCaini välispoliitiliste ja julgeolekunõustajate hulgas.

Üks neokonservatismi juhtivaid ideolooge Irving Kristol on sedastanud nende välispoliitilised põhimõtted viide postulaati: patriotism on hädavajalik; maailmavalitsus (ÜRO) on kohutav idee; riigimees peab täpselt eristama sõpru vaenlastest; esmatähtis on rahvuslike huvide kaitsmine kodus ja välismaal; tugeva sõjaväe olemasolu on rahvuslikes huvides. Paljud neokonservatiivide põhimõtted ühtivad Lev Trotski permanentse revolutsiooni ideega, sest paljud neist pärinevadki Ühendriikide trotskistlikest ringkondadest, Max Schachtmani mõttekaaslaste hulgast. Kunagine neokonservatiivide mõttekaaslane Francis Fukuyama on portreteerinud neokonservatiivide seisukohti leninistlikena, sest nagu leninistidki, nii usuvad ka neokonservatiivid ajaloo ümberkujundamisse võimu ja tahte abil. Neokonservatiivid  leiavad, et maailm sarnaneb Thomas Hobbesi „Leviathanile“, kus kehtib “kõikide sõda kõikide vastu“ ja läänelikku demokraatiat on nagu ükskõik millist teist ideoloogiat võimalik relva ja jõu abil levitada nagu seda uskusid Lenin, Trotski ja nende mõttekaaslased. Neokonservatiive on otseselt mõjutanud Chicago ülikooli poliitilise filosoofia professor Leo Strauss(1899-1973), kelle õpilaste hulka paljud neist kuulusid.  Strauss pidas Lääne ühiskonna kriisi peamiseks põhjuseks, et ta on kaotanud eesmärgi ning uskus, et moraali ning õigluse taastamise nimel võib isegi kasutada valesid, kui nad toetavad „õigeid eesmärke“.

Saakašvilism on neokonservatiivse ideoloogia Ida-Euroopa versioon, mis usub maailmaparandusse läbi Lääne ja Venemaa konfrontatsiooni. Nende bipolaarne maailmapilt viib aga vastastikusesse sõltuvusse Venemaast, sest kõik, mis on seotud Venemaaga, on nende jaoks tähtis. Nii nagu Iisrael muutus lahinguväljaks Ühendriikide neokonservatiividele, kelle identiteedi kaitsmise õilsa idee nimel krutiti pingeid Lähis-Idas, niisamuti muudeti Gruusia president Saakašvili režiimi ajal nende Ida-Euroopa mõttekaaslaste analoogseks katsepolügooniks, millega testiti Venemaa pingetaluvust suhete pingestamisel naaberriikidega. Gruusia sõda 2008.a. omas otsese relvakonflikti kõrval kindlasti ka tugevat ideoloogilist mõõdet, millega erinevad huvigrupid siin- ja sealpool Curzoni liini üritasid külma sõda taasalustada. Ei tasu unustada, et saakašvilistlik ideoloogia vastab paljude Venemaa äärmuslike jõudude huvidele, kes ürituvad vastanduda Läänele ning taastada Venemaa kunagist mõju suurvõimuna kui mitte gobaalselt, siis vähemasti regionaalselt.  Nad kõik võitlevad sama eesmärgi nimel, kuigi teine teiselpool rindejoont. Kui võrrelda president Putini välispoliitilist doktriini neokonservatiivide postulaatidega, siis on sarnasused hämmastavad.

Saakašvilistide postulaadid on kohalike huvide tingimusteta allutamine Ameerika Ühendriikidele, sest nende pakutavas julgeolekumuinasjutus esinevad ameeriklased printsina valgel hobusel, kes on omakasupüüdmatult alati valmis kurja vene lohe päid raiuma. Euroopa Liit ja Euroopa rahvad (eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa) esinevad saakašvilistide julgeolekumuinasjutus salakavalate reeturitena, kes on kolmekümne hõbeseekli eest valmis Eestit Venemaale toiduks müüma. Saakašviliste patriotismile rõhuvas välispoliitilises retoorikas kohtab sageli sõbra ja vaenlase kujundeid, räägitakse palju iseolemisest ja iseotsustamist ning külvatakse umbusku rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Liidu vastu. Riiklikuks prioriteediks peetakse relvajõudude eelisarendamist võrreldes teiste valdkondadega, sest suurt sõjaväge (mitte poliitilist pragmatismi) peetakse peamiseks kaitseks hirmuäratava vaenlase vastu.  Sõda Venemaaga kästletakse vältimatuna ning eelseisva sõja narratiivile (ükskord nad tulevad niikuinii!) on üles ehitatud hirmukultuur, mille abil üritatakse välispoliitilist mõtlemist ohjes hoida – kes pole meie poolt, see on vaenlane. Neokonservatiivseid postulaate toetab ajaloolise süü narratiiv hääletust alistumisest 1940.a., mis tuleb viimses võitluses lunastada.

Kross räägib tsunftikorraldusest välispoliitikas – „uurimist viivad läbi asjatundjad“, kes tõlgivad rahvale läbi „Välisilma“ või „Välismääraja“ rahvusvahelise suhtlemise põhitõdesid  ja tekitavad „autoriteetset arvamust“. Mingil määral on see paratamatu, sest raske on ette kujutada, mis tekib siis, kui minnakse „tõlkes kaduma“ ja välispoliitikat hakatakse tegema burksiputkade ees.  Ametliku välispoliitika kõrval tekivad „üldrahvalikud arusaamad“, mis viivad välispoliitika emotsionaalsele tasandile. Emotsionaalsel tasandil on juba raske aru saada, miks on vaja Euroopa Liitu, piirilepet Venemaaga, eurot, vabaturumajandust ja paljusid teisi tulevikku suunatud poliitilisi arvestusi, mille ümber on kerge lokku lüüa ja rääkida „rahvuslike huvide mahamüümisest“. Sõbra-vaenlase mustvalge retoorika on kõigile arusaadav ning selle najal on kerge valimisi võita. Kui mõned pudelit kanget õlut on burksiputka ees sisse kulistatud,  siis tundub välispoliitika imelihtne, sest õigus on alati sellel, kellel on rohkem autoriteeti. Üldrahvalike arusaamadega manipuleerimine ja hirmukultuur edendavad populistlikku „rahva huvidele“ vastavat välispoliitikat. Teadmata jääb üksnes see, et kui välispoliitika toetub rahva tahtele, siis kelle tahtele see toetub?

Eesti puhul tuleb arvestada, et Venemaa on siin pigem sisepoliitiline kui välispoliitiline kaart, mille najal on kerge valimistel hääli saada, kui vaid emotsioonid õnnestub lakke ajada. Gruusiat võib nimetada Eesti välispoliitika neokonservatiivseks avantüüriks, lakmustestiks, kus panused asetati ühele kaardile. Neokonservatiivseid arusaamu esindab ka kaitseminister Reinsalu artikkel „Wall Street Journal’is“, mis ehitas sõbra ja vaenlasele tuginevat müüti opositsiooni venemeelsusest. Kuid neokonservatiivne valem „moraalsest valest“ ei ole osutunud igikestvaks ning peale sügiseseid parlamendivalimisi on paljud Saakašvili pooldajad asunud kohvreid pakkuma.  Eesti välispoliitika „eepik feil“ Gruusias lähtus paljuski Venemaa kultuurile omasest mõjusfääride poliitikast, kus Gruusiat käsitleti kui Eesti mõjusfääri kuuluvat riiki, millele paljud meie välispoliitikud ehitasid isikliku rikastumise viisaastaku plaane. Nad ei arvestanud demokraatiast lähtuvate ohtudega, kus hoogsalt välja käidud müügiidee ei pruugi Gruusia valijale muutuda atraktiivseks, vaid arvati, et küll Miša korra maksma paneb ja rumalale rahvale selgeks teeb, mis on õige ja mis vale ning kes on head ja kes pahad nagu mõnes Hollywoodi märulis. Seekord valem ei töötanud, millele on tähelepanu juhtinud nii mõnedki vaatlejad (N: vt Meikar, Lobjakas).

Rolling Stones’ i laul neokonservatiivide kõrgajast 2005.  The song became the focus of media scrutiny due to featured lyrics such as:” You call yourself a Christian; I think that you’re a hypocrite; You say you are a patriot; I think that you’re a crock of shit .”

november 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.