@ckrabat
Hiljuti tähistas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond oma 20-aastast sünnipäeva ja korraldas sel puhul konverentsi teemal „Doktorid eesti ühiskonnale“, kus täiesti juhuslikult ja eksikombel õnnestus ka viibida. Konverentsil esinesid paljud seal doktorikraadi omandanud inimesed ning paneeldiskussioonis vahetasid mõtteid haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, rektor Volli Kalm ning professorid Mart Ustav ja Toivo Maimets. Põhiküsimuse võttis lühidalt kokku Aleksander Pulver, kes oma ettekandes põhiküsimusele vastates sedastas lühidalt ja selgelt, et Eesti ühiskonnale pole doktoreid vaja, millega siinkirjutajal jääb üle vaid nõustuda. Marju Lauristin väitis intervjuus Delfile, et tark majandus ja tark poliitik vajab sotsiaalteadlasi, aga kas tarkus ikka on ühiskonnas väärtustatud?
Riik koolitab doktoreid vastavalt riiklikule tellimusele, kuivõrd ta peab vajalikuks nende koolitamiseks ressursse eraldada, kuid riiklik tellimus tuleneb sotsiaalsest tellimusest, kuivõrd ühiskond on valmis haridust väärtustama. Sotsiaalne tellimus tugineb ühiskonnas kehtivatele väärtushinnangutele ning riiklik tellimus on sellest otseses sõltuvuses. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel väärtustas ühiskond vabadust, mis tõi kaasa humanitaarteadlaste üleproduktsiooni. Kaasaegne sotsiaalne tellimus on normeerituma ja kontrollituma ühiskonna suunas, mille konsolideeriv jõud on hirm. Hirmu sümbol näiteks on Vabadussõja võidusammas kunagisel Võidu väljakul – vabaduse narratiiv vs võidu narratiiv. Kaasaegses Eesti ühiskonnas esineb hirmu narratiiv üsna tugevasti – mida kõike ei kardeta, Venemaad, Euroopa Liitu, vähest sündivust, majanduskriisi jne. Kuna hirm järgmise assotsiatsioonina tekitab viha, siis pole midagi imestada, et ühiskonnas kõlavad aina valjemad nõuded suurema ühetaolisuse – totaalse riigi, valju korra ja vaikiva ajastu järele, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabrijuhan ei mölise. Sellise ühiskonna toimemeetodiks saab tihtipeale olema vägivald.
Marju Lauristin on võrrelnud kaasaegset Eesti ühiskonda Suure Prantsuse revolutsiooni eelse ajastuga, kuid mina oleksin siiski progressiivsemalt meelestatud ja paigutaksin sotsiaalse tellimuse kusagile 1930-te aastate Saksamaale, Weimari vabariigi lõpuaastatele, sest sealgi oli ühiskonda konsolideerivaks jõuks hirmust välja arenenud viha, mis sotsiaalse tellimuse reaktsioonina tõi kaasa totalitaarse riikliku ja ühiskondliku korralduse. Sellise sotsiaalse tellimuse juures muutuvad sotsiaalteadused väärtusetuteks, sest samal ajal kui reaalteadused esindavad absoluutseid väärtusi (2+2 on alati neli, sest kui 2+2=5, siis ei ole tegemist enam reaalteadustega) ning humanitaarteadused esindavad suhtelisi väärtusi (sotsiaalne tellimus annab William Shakespeare’ile suurema väärtuse kui Barbara Cartlandile), siis sotsiaalteadused esindavad eelkõige kriitilist mõtlemist. Kui sotsiaalne tellimus väärtustab totalitarismi, siis hakatakse edendama eelkõige realteadusi, sest need ei tundu kehtivale ühiskondlikule korraldusele ohtlikud.
Kaasaegset Eesti ühiskonda iseloomustab totaalse meedia võim sotsiaalse tellimuse üle (hirmu narratiivi elushoidmine, pürgimus kohtuvõimu asendamisele rahva tahtega). Lollus on kuulutatud väärtuseks – sotsiaalne tellimus käsitleb ühiskonda kui burksiputkat Rasmus Merivoo filmis „Tulnukas“, kus ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb lollust tunnistada. Totaalse meedia poolt ellu kutsutud netikommentaartiumid toodavad kõverpeeglis sotsiaalset tellimust, nihestatud maailmapilti, kus õigus on neil, kes kõvemini karjuvad (Novgorodi WC sündroom). Totaalse meedia poolt loodud nihestatud paralleelmaailmas ruulivad kõiksugused anonüümsed netikommentaatorid roobertid, natsid, breivikud, igasugused proletaarsed võitlejad, maksumaksjad ja muidu lollid, keda sigib juurde küülikute kombel, sest neile on suunatud sotsiaalne tellimus. Meediakeskses ühiskonnas tekivad reaalteaduslikud absoluutsed väärtused, mis ei kuulu vaidlustamisele (Venemaa ründab meid homme kõikide oma rakettide ja tankidega, Eesti rahvas sureb homme välja, Euroopa Liit on Nõukogude Liit, kuritegevuse vastu aitab kõige efektiivsemalt võidelda surmanuhtlus, jne).
Kui sotsiaalne tellimus ehitab burksiputkat, siis sinna pole sotsiaalteadlasi vaja, rääkimata doktoritest. Teadus bürokratiseerub, mis viib lõppkokkuvõttes sinnamaani, et tekib omaette süsteem süsteemis, mis toidab iseend, kuid ei haaku teiste ühiskonnas toimivate süsteemidega. Doktorikraad võib osutada ühe süsteemi tipuks, kuid ta ei oma väärtust ühiskonnas laiemalt, teistes süsteemides. Vastupidi, doktorikraad võib muudes ühiskonna süsteemides läbilöömisel saada isegi takistuseks, sest kardetakse, et doktorikraadiga isik on nii tark, et hakkab teiste süsteemide alustalasid õõnestama. Kui teil on valida, kas võtta tööle doktorikraadiga isik või keskharidusega püüdlik loll, kellest pole karta, et ta oma peaga mõtleb või oleks liiga kriitiline, siis kelle te võtaksite? Tööle hakkab alalhoiumehhanism. Täpselt samamoodi nagu teadus, nii eksisteerivad ühiskonnas veel mitmed teised omaette süsteemid nagu riigibürokraatia või avalik teenistus, mis teaduskraadi ei väärtusta (või teeb seda parimal juhul formaalse nõudena), vaid seal kehtivad mingid teised omaette reeglid või mõõdikud.
Süsteemidest koosnevale ühiskonnale on iseloomulik kvantitiivsete näitajate prevaleerimine kvalitatiivsete näitajate ees. Tuleb teha rohkem, aga mitte paremini! Kvantitatiivsed näitajad on paremini kontrollitavad reaalteaduslike meetoditega, millega saab hakkama iga keskharidusega ametnik, kes teab palju on 2+2. Nii sünnivadki mõõdikud! Ka doktoriõppe raames on doktoritöö vaid üks kvantitatiivsetest näitajatest, mitte omaette väärtus. Kvantitatiivsete mõõdikute kasutamine võib tekitada doktorite massiproduktsiooni, mis lõppkokkuvõttes devalveerib kraadi väärtuse. Nii juhtus näiteks males, kus rahvusvahelisi suurmeistreid tekkis peale normatiivide kehtestamist nagu seeni peale vihma, neid on tuhandeid ja see tiitel pole enam väärtus. Kui doktorikraadi omandamine muutub süsteemi osaks, mida mõõdetakse kvantitatiivsete mõõdikutega, siis tema sisuline väärtus paratamatult langeb. Reaalteadusi väärtustavas süsteemis pole ju tähtis, missugusi väärtusi üks või teine teadustöö sisaldab, vaid kui prestiižses väljaandes ta on avaldatud. Seetõttu muutub jumaldatud väärtuseks kvantiteet, Thomson Reuters’i indeks, mitte töö läbi tekitatav kvaliteet.
Rahvusvaheliste indeksite ja muude mõõdikute jumalikustamine aga ei pruugi positiivselt mõjuda emakeelse teaduse arendamisele. Pealegi soodustab kehtiv mõõdikute süsteem lühemate artiklite produtseerimist, seevastu mitmeaastased projektid nagu raamatud on kõike mõõta ja kontrollida püüdva süsteemi poolt alla hinnatud, mis viib lõppkokkuvõttes teadustöö kvaliteeti veelgi rohkem allapoole. Mõõdikute süsteemi tüüpkongelane on Tümpsa George Orwelli „Loomade farmist“ – ma teen veelgi rohkem tööd, mitte ma ei tee paremini tööd! Kehtiv süsteem toetab kauba müümist. Sotsiaalne tellimus väärtustab müügimehi – sa ei peagi midagi teha oskama, vaid sa pead rääkima, kuidas sa midagi teed. Müügimehed on jälle väärtuslik leib totaalse meedia poolt kontrollitavale ühiskonnale, sest nad aitavad meedia poolt loodud paralleelmaailma elus hoida.
Kui projekti „Aegumatud intervjuud“ raames õnnestus intervjueerida Tartu Ülikooli vabade kunstide professorit Vello Salo (mis loodetavasti on varsti ka lugejatele kättesaadav), siis rõhutas tema just Juhan Liivi mõtet elu väärtuste üle – „elu on mitmekesiduses“. Ühetaolisus tapab! Teaduse ning doktorikraadi süstematiseerimine aga üritab tekitada just ühetaolisust – ühiskonda, kus kõigil on pea ühtemoodi kandiline ja keegi ei mölise, sest kriitiline mõtlemine on välja juuritud ning selleks, et süsteemis ellu jääda, peavad kõik pärivoolu ujuma. Juhan Liivi sotsiaalne positsioon alternatiivse mõtlejana möödunud sajandi alguses on sarnane doktorikraadiga sotsiaalteadlase positsiooniga tänapäeva Eestis. Sotsiaalne tellimus klassifitseerib sotsiaalteadlase ühiskonna heidikuna, kes ei tea, mis elu on ja istub oma elevandiluust tornis. Sotsiaalteaduse tasalülitamiseks üritavadki riik ja ühiskond teda süstematiseerida, et ta on surutud mõõdetavatesse raamidesse ning ei haaku teiste ühiskonnas toimivate süsteemidega. Burksiputka ette, kus kehtivad absoluutsed väärtused, pole kriitiliselt mõtlevaid sotsiaalteadlasi vaja.
Eesti Vabariigi president on otsustanud talendid koju kutsuda ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis nad tulevadki mühinal nagu merilõvid vähemalt nädalavahetuseks Tallinki laevaga. Kui sotsiaalne tellimus on burksiputka, siis tulevadki sinna sellised talendid, kes suudavad burksiputka ees läbi lüüa. Selleks, et tuleksid teistsugused talendid, peab muutuma eelkõige sotsiaalne keskkond, selline kuhu saabuval isikul on hea tulla ning kus ta tunneb end turvaliselt ja stressivabalt. Kui sotsiaalne tellimus on kinnisema ja kontrollituma ühiskonna poole, siis seal pole sotsiaalteadlasel siin midagi teha. Võib-olla tasuks mõelda selle peale, et meie väärtused ei peitu mitte kvantiteedis, vaid tuleks tagada elu kvaliteet. Me ei pea laste sündi stimuleerima sotsiaaltoetuste abil, sest nii tekitame kasumit burksiputkadele, vaid pigem ehitama väikese ja turvalise ühiskonna, kuhu lapsed sünnivad vabast tahtest ja armastusest, sest neil on seal hea ja turvaline olla. Seesama kehtib ka teaduse ja doktorite kohta.
Talendid tulevad koju. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma!
Foto: (autor F.Elegar) http://img.viame-cdn.com/photos/92e215f0-e727-012f-a116-12313d2fd6b4/r600x600.jpg
Persona in fieri 
okt. 15, 2012 @ 20:51:50
Asja võib näha ka sellest nurgast, et taas kättejõudnud või kättejõudmas suurorganisatsioonide aeg, kus impeeriumid räägivad. Veel eelmisel sajandil impeeriumid ei rääknud, kuigi määrasid jõujooni. Samas on olnud varem (India, Hiina, Kesk-Aasia impeeriumid ema) ja miks mitte tänapäevalgi elujõu säilitajaks ikkagi rahvuslikud kooslused. Selles mõttes on arusaadav, miks kõik näited kommi aluses artiklis pärinevad kohalikust vabariigist. Kuid samad nähtused, mis alaväärtustavad sotsiaalteadlasi meil, eksisteerivad kogu euroopas. Kvantiteet kvaliteedi asemel, vorm sisu asemel, õigus tõe asemel, elurikkus elu mitmekesiduse asemel. Mida mõtlevad suured suuna näitajad, kõrged volinikud kaugel eebenipuust tornis, kuhu keegi pole neid oma suuri mõtteid tegelikult volitanud mõtlema?
Tegelikult me teame mida nad mõtlevad. Nende jutt on täis riigieetilisi mõtteid. Üsna pea on oodata Euroopa Liidu kodaniku eetikakoodeksit, sest seda eeldab kaasaegne organisatsioonikultuur, mida fõderatsioon kindlasti tahab olla. Täiesti võimalik, et S.Kallas on siis juba tagasi kodus, kui eebeniluust tornis hakatakse mõlgutama mõtteid euroopa kodaniku asemele euroopa rahvast, kuid volinik on oma töö teinud. Ambitsiooni igavene surve, mis kunagi loorberitele puhkama ei luba jääda, sai leevendust kurjuse impeeriumi avarustel ja saab leevendust ka sõpruse impeeriumi rahu pilvedel, sest ambitsioon toitub mõttest: ainult suur on ilus; veelgi enam, ainult suur maksab; tegelikult on ainult suurel volilt vabadust. Selle surve survel kaob varsti läänemere äärest J.Ligi. Summas säilib läänemere ääres ühiskond, kes ära kadunud ambitsioonikate võrra rikkam.
okt. 15, 2012 @ 22:02:05
Noh, süsteem on kindlasti pärit mujalt, aga probleem tekib sageli siis, kuidas me süsteemi rakendame, kas ehteestlaslikult vene seadusi saksa täpsusega täites või kuidagi teisiti. Kas süsteem peab tagama kvaliteedi või kvantiteedi. Eestis võib sageli kohata napoleoni-kompleksi ilminguid, tahetakse suureks saada, tõestada suurtele, et me oleme sama suured kui nemad (mitte sama head), siit tulebki siin kellegi poolt kuskil väljendatud pisihingelisus – nagu Ilmar Raag vist kusagil artiklis kirjutas, et suuremeelsuse puudumine on sageli väikerahvastele omane tunnus (sest nemad tahavad suureks saada, ennast tõestada, suured rahvad seda ei pea tegema).
Selle artikli eesmärk oligi käsitleda sotsiaalteaduste väärtushinnangut Eestis, mitte kusagil mujal, eks igal pool on oma probleemid. Sotsiaalteaduste väärtustamine ühiskonnas on muutunud, kui sotsiaalne tellimus on suunatud kinnisema ja kontrollituma ühiskonna suunas, mis ei talu kriitikat. Eesti avaliku arvamuse hinnang sotsiaalteaduste suhtes on pigem halvustav, sest nende funktsiooni – kriitilise mõtlemise arendamist – ei tajuta. Ühiskondlik mõtlemine lähtub reaalteaduslikest absoluutsetest kategooriatest. Eeldatakse absoluutse tõe, õigete ja valede seisukohtade olemasolu. Eitatakse mitmusliku maailma ja mitmekesiduse olemasolu.
Ma seda nüüd küll ei usu, et Euroopas tervikuna sotsiaalteadusi alaväärtustatakse, kuid igasuguse asja surumine raamidesse, kinniste süsteemide ehitamine, mõjutab selle toote kvaliteeti. Üleilmset probleemi võib näha pigem interdistsiplinaarsuse kadumises teaduses ja teaduse ranges spetsialiseerumises, kus tekivad väga kitsa eriala spetsialistid, kes ei hooma laiemat konteksti. See trend on alguse saanud ehk teisel pool ookeani, kuid levinud sealt edasi Euroopasse.
Lahendused probleemidele ei ole samuti sõltuvuses isikutest – S.Kallase, J.Ligi, K.Michali või kelle iganes kadumine või ristilöömine ei lahenda mitte ühtegi probleemi. Nende asemele tulevad teised ja ring jätkub, lüüakse risti aina uusi inimesi, rahvas hõiskab ja triumfeerib, sest neile pakutakse odavat etendust, tsirkust, kuid sellega ei lahendata mitte ühtegi probleemi.
Täpselt samuti ei ole lahendus Euroopa Liidu kadumine, sest tegemist on struktuuri, mitte ideoloogiaga, samasuguse isikuga nagu siin eelpool mainitud nimed. Vahet tuleb teha Euroopa Liidul ja eurosotsialismusel. Ideoloogia toodab süsteeme. Sotsialismus ülistab võrdsust, kuid piirab vabadust. Euroopa Liit on iseenesest väga hea idee, mis sai teenitult Nobeli rahupreemia. Probleem on pigem selles, kuidas saada lahti eurosotsialismusest, mis toodab võrdsuse ideele rajatud nivelleerivaid süsteeme ja kvoote. Võrdsus peab lähtuma vabadusest, mitte vastupidi nagu sotsialistlikus ideoloogias, kus kõigepealt raiutakse kõigil pead ühtmoodi kandiliseks.
okt. 16, 2012 @ 08:57:07
Siin kumab läbi üsna egoistlik lähenemine, kui usud, et euroopas tervikuna pole sotsiaalteaduste alaväärtustamist, sest me oleme üsna üks kultuuriruum. Samuti pole võimalik rääkida mingitest ühiskondlikest nähtustes, ilma nende nähtuste kandjatele viitamata (S.Kallas, J.Ligi jne). Me arvustame nende tegevust, mitte ei anna õiguslikku hinnangut, seega siis ei löö ka risti.
See ongi minu arvates sotsiaalne probleem, et süsteem eraldatakse initsiaatoritest ja adressaatidest. Mida tähendab üks või teine nähtus (nt burksiputka, novgorodi wc, sotsialism, pisihingelisus, mitmekesidus, võrdsus, vabadus jne) pole üheselt selge, sest puudub laiemalt tunnustatud arusaam nendest, mis aga tähendab sekularseerumist ja siseasjade kandjate enesesse tõmbumist. Mis summas on ebasolidaarsus.
okt. 16, 2012 @ 10:52:21
Kas me oleme ikka päris üks ja seesama kultuuriruum, sest 50 aastat eraldatust, mis kujundas paljuski üldist mentaliteeti (kultuuriruum ei ole sama, mis poliitiline ruum), ei saa maha vaikida. Sotsiaalteaduste alavääristamine tuleb ikka nõukogude kultuurist, kus kriitiline mõtlemine oli vastunäidustatud. Sotsiaalteadusi alavääristava mõtlemise juured pärinevad ikka samast keskkonnast, kus 1970-tel vaenati Vooglaiu laborit Tartu ülikoolis, mitte Euroopast, kus sotsiaalteadused olid tol ajal pigem tõusev trend. Nõukogude kultuuri saab täiesti vabalt edendada ka sinimusvalgele sümboolikale toetudes. 20 aastat sotsiaalteadusi on Eesti mõistes sümboolse tähtsusega, sest meil on olnud 20 aastat Euroopat ja 50 aastat nõukogude kultuuri enne seda. Euroopaga kultuuriliselt ühtseks saamisest saame rääkida ehk 30 aasta pärast.
okt. 16, 2012 @ 13:49:38
Juured on kindlasti ajaloos. Kas aga meie ajalugu pole paljuski sarnane, vaatamata isegi 50 aastasele eraldatusele, sest vaatamata ametlikule retoorikale järgis N.Liit laias laastus samu arengukriteeriume, mis lääs. Kui vaadata nt reklaami arengut, rokkmuusika arengut, teatrireformi, punkliikumist, siis need nähtused ilmnesid ja toimisid üsna samaaegselt nii läänes kui idas, kuigi vahel oli raudne eesriie. Kui ideloogia kõrvale jätta, siis ka teadus liikus sarnastel rööbastel.
Sotsiaalteadused, sh õigusteadus, on euroopas samuti kvantifitseerunud ja tundub, et see on objektiivne. Seega on võimalik mingi üldisem vaatepunkt, milliseks võimaluseks on suurte ühiskondlike organisatsioonide rääkima asumine. Burksiputkad samas hakkavad kaduma. Kohe ei tule Tallinnas ettegi, kus mõni burksiputka veel säilinud on, pigem võib rääkida burksimarketitest või burksitrestodest. E. Savisaare mentor soovis ehtsate viinivorstikeste putkade süsteemi Tallinnas juurutada, aga hävis majanduslikult… 🙂
okt. 16, 2012 @ 15:12:38
Ivar nõukogude armeest ütleb, et pole olemas koledaid naisi, on vähe viina! Täpselt samuti saab ühiskond vabalt hakkama sotsiaalteadusteta. Mitte midagi ei juhtuks, maakera pöörleks ikka ühes rütmis, lihtsalt oleks teistmoodi, aga midagi ikkagi oleks. Kui teadus eksisteerib sõltumatu omaette süsteemina nagu preestrite klann asteekide impeeriumis, ega siis elu veel seisma ei jää. Kui sotsiaalne tellimus on burksiputka, siis ei tähenda see, et veel midagi halvasti oleks. Nii lihtsalt on. Kui kellegi jaoks on see probleem, siis on see tema sügavalt isiklik probleem.
okt. 16, 2012 @ 18:54:00
ma ei tea päris täpselt, millega need sotsiaalteadused ja -teadlased tegelevad, aga arvata on, et kui ühiskond areneb faasi kus inimesi on üle, mitte puudu, hakkavad tekkima ka sotsiaalteadused ja teadlased. kuna selle asemel, et ära õppida, palju on 2 + 2, on lihtsam tegeleda sellega, kuidas üks kahe saanud õpilane ennast tunneb ja ega ta ei koge sotsiaalset tõrjutust või kodus peale päeviku ettenäitamist lähisuhtevägivalda.
selliste distsipliinide juurdumine näitab heaoluühiskonna jõudmist lõpusirgele- kellelgi pole enam essugi teha ja neilt ka enam ei oodata millegi tegemist. sest millegi tegemiseks on vaja ettevõtlikkust ja kätepaari, mis ei kasva istmikust välja.
palju lihtsam on jalg üle põlve suitsunurgas elu üle targutada ja pärast kirjutada essee või kriitiline artikkel ühiskonna valupunktidest- mida nad jälle ei märka!. :=)
kuigi sotsiaalteadlasele meeldib endast kujutada kanaarilindu kaevanduses, kes vilistab kaevandusgaasi peale juba siis kui keskmine kaevur alles suitsu ette paneb- reageerib ennetavalt, võiks pigem nõustuda ülaltoodud elevandiluutorni kujundiga.
selleks, et teada saada, mis elu on, tuleks siiski minna elu keskele- burksiputkadesse, ehitusele, reivile, kiirendusvõistlusele…
siis ei imestaks teadlane ennast laevapõrandal välja magava võõrtöölisest pendelrändaja üle ja hämmelduks pigem juhmuse üle, millega külmetavalt luuletajalt teatriehitamiseks viimane pintsak ära võetakse. nagu oleks ehitajal või rahastajal selle vana kuuega tõesti midagi teha? :=)
mis aga puutub haritlaste üleproduktsiooni, siis siin tuleb nõustuda. mehed lähevad soome ehitama, naised aga magistratuuri. niimoodi võivad aga tekkida soolised palgalõhed ja ühiskond kihistub.
kui osad ühiskonna liikmed mehistuvad ehitustel või elu ülikoolis kinnimajas, kollektsioneerides kriminaalsemiootikaga tätoveeringuid, teised aga koguvad samal ajal akadeemilises ülikoolis euroopa ainepunkte, võib tekkida olukord kus ühiskonnaliikmete väärtushinnangud ei kattu ja akadeemilise õppesuuna järgijad ei saa aru eluülikooli lõpetanutest.
põhimõtteliselt on ju võimalik ka burksiputka ees kraadiõpe sooritada- nimesid nimetamata teame mitmeid shõubisnesis läbi löönud artiste, kes uhkusega kirjutavad oma artistinime ette sõna- doktor.
niisiis ei saa väita, et “lihtrahvas” burksiputka ees ei huvituks akadeemilisest hierarhiast. tiitlitega kaasnev respekt, feim ja sull on ka rohujuure tasandil olulised, nii nagu ka teadusparnassil.
saavutusvajadus on üldinimlik tung ja ei saa ju pahaks panna, kui osad kukuvad mõnede kahtede pärast hinnetelehel välja juba alg- või põhikoolist ja peavad õpinguid jätkama vähemakadeemilises õhustikus.
:=)
okt. 16, 2012 @ 19:32:21
Kui nii võtta, sai neandertaalide ühiskond läbi ilma igasuguste teadlasteta ning ikkagi teadsid nad, mis elu on ja kuidas mammuteid küttida. Pipi Pikksukk oli edukas näide, kuidas inimene saab edukalt läbi ilma kakskordkaheta ning surnud Karl XII-ta, kuid samal ajal tal on piisavalt kuldraha, et finantseerida süsteemi asetatud kooliõpilasi, erinevalt majandusliku kitsikuse all kannatavatest kooliõpilastest. 🙂
Seega jääb püsima küsimus, mida on inimesel pihta hakata teadmisega, et Maa tiirleb ümber päikese nagu nad enne Kopernikust said sama edukalt hakkama ka vastupidise teadmisega. 🙂
okt. 17, 2012 @ 08:53:52
eks selle sotsiaaliaga on ju praegu ka mitmed tõstatatud probleemid seotud… võtame või selle arstide palga.
mis on tugevalt seotud pensionitega- kui pool riigieelarvest läheb pensioniteks, siis saaks arstide palgatõus tulla näiteks pensionite vähendamise arvelt (ebapopulaarne ja teostamatu)- pensionär tahab head arstiabi, siis on nõus väiksema pensioniga. nagunii teeniti see pension välja mittekonventeeritavates rublades hoopis ühes teises riigis, saada aga tahetakse konventeeritavas euros tänase vabaturumajanduses töötava töölise käest.
karm, aga tõsi. 🙂
alles tänapäeva tööinimene saab oma pensioni ISE koguda sulavatesse pensionisammastesse kus lipsudega finantsgeeniused suudavad raha kasvatada miinusmärgiliselt- alles jääb vähem raha kui sisse makstakse. :=)
küsiks- miks peaks meedik saama palgatõusu mingite teiste koormiste tõstmise näol inimeselt, kes üldse arstil ei käigi?
silma- ja hambaarst näiteks tuleb nagunii ise kinni maksta, sotsmaksust sellist kulu ette ei nähta või nähakse kompenseerimisvariandiga teenus haigele ette kuskil polikliinikus mida normaalne inimene nagunii ei külasta.
hambaravi teostatakse tavaliselt erapraksises (kes vaevalt et kaasa streigib!) ja silmaarsti konsultatsiooni pakuvad eraoptikaärid. mõlemad näited maksab siis kinni klient ise omast taskust, mitte riigi eelarvest.
vahepeal propageeriti ka siin foorumis palga-armeed, mille töötajad hakkaksid nagunii varsti väikese palga pärast streikima, nii et lisaks erapäästekomandodele on siis ilmselt ka kaugemates maakohtades vaja eraturvafirmasid ja erakaitseväge riiklikult alarahastatud probleemide lahendamiseks. (muig) 😉
otsaga jõuame nüüd ka õpetajate (väidetavalt väikeste) palkadeni.
samas võiks küsida, et miks valis noor inimene enesele ameti, mis teda ei toida? läks õppima arstiks, õpetajaks või transporditöötajaks?
läinud ja õppinud juristiks või rahvusvaheliseks suhtekorraldajaks ja määrinud hommikul saiale võid ja sinki peale, mitte söönud virila näoga kartulikoori.
kindlasti saab viidata misioonitundele, aga kas sellised loosungid ei varja hoopis isiklikku laiskust ja andetust- ikka oleks nagu süüdi keegi teine? :=)
magistri- või doktorikraad on aga seda mis elu on, ei tea- pole aega olnud tutvuda. niinimetatud praktikal aga käis koolis ettenähtud tunnid papa-mamma ettevõttes kus nagunii päristöö juurde igaks juhuks ei lubatud- lõhub veel midagi ära. aga hirmsalt tahab pärast teisi õpetada.
okt. 17, 2012 @ 09:02:42
Ivar ja Timo-Cevin nõukogude armeest, Gregor PVO Kesk-Aasia raketivägedest, Ivan Denissovitš nõukogude vanglast (A.Solzenitsõn), vangivalvuri mälestuste jutustaja (S.Dovlatov), jt sarnased tegelased, kuuluvad samasse ajaloo prügikasti, kuhu burksiputka, rullnokad ja 3 kopikaline gaseeritud vee automaat.
Eristamisaluste analüüs, miks mõni nähtus erineb teisest, nt miks tuleb vahet teha Euroopa Liidul ja eurosotsialismusel või nt mis eristab vägivalda ja karistust, see on muidugi oluline. Küsimus on ebasolidaarsuses. Nähtuste paljususes kujunevad neid kandvate isikute grupid, millede käitumisnorme uurivad sotsiaalteadlased leiavad iga üks ise oma analüüsi eristamisaluse.
Euroopa ühtne kultuuriruum on veel see üks vähene, mis hoiab täielikust feodaalsest killustatusest mentaalsel tasandil, sest kreeka filosoofia, rooma õigus ja kristlik religioon kuuluvad kultuuritegelaste mõttemaailma nii rahutus (rahatus) Kreekas, kihhotistlikus (don Quiote) Hispaanias, traditsioonidega kütkestatud Soomes, kui ka nihilistlikus Eestis.
Sotsiaalteadlased aga jutlustavad meile riigieetikast!
okt. 17, 2012 @ 09:18:45
“Euroopa ühtne kultuuriruum on veel see üks vähene, mis hoiab täielikust feodaalsest killustatusest mentaalsel tasandil, sest kreeka filosoofia, rooma õigus ja kristlik religioon kuuluvad kultuuritegelaste mõttemaailma nii rahutus (rahatus) Kreekas, kihhotistlikus (don Quiote) Hispaanias, traditsioonidega kütkestatud Soomes, kui ka nihilistlikus Eestis.”
Hehee… euroopa ühtne kultuuriruum? 😀
millega seda süüakse? kas noa ja kahvli, pulkade või kätega? üks riik, juht ja rahvas on muidugi intellektuaalselt huvitav loosung, praktikas aga on euroopa kujunenud sadade erinevate rahvuste, sotsiaalsete kihtide, ideoloogiate, filosoofiate, uskude ja uskumuste, võimukeskuste, autoriteetide, loodusjõudude ja ajaloolise taaga tulemusena. (loetelu võiks jätkata paljude tarkade märksõnadega.)
lühidalt öeldes ei saa õllejoojad aru veinijoojate probleemide puudumisest ja veinijoojad õllejoojate probleemidest- kuidas saab ühtedel olla probleeme puudu, teistel aga üle?
et siis nagu selles youtube sketsis- “mis sul viga on?”
ma isiklikult hoiduks defineerimast euroopat kui tervikut.
natuke kavalam lähenemine muidugi on probleeme näidata kui võimalusi, peaasi muidugi, et pärast ei ole palju multit ja vähe kultit või miskit. euroopa ajalugu on kultuuride ja kultuurikeskuste tõusude ja languste ajalugu. :=)
okt. 17, 2012 @ 11:45:45
Kultuuriruum? Mis sõna see üldse on, mida see tähendab, kellele on adresseeritud, kes seda kasutavad, kelle initsiatiivil on kasutusele võetud, kas eluruum (A.Hitler) tähendab sama. Kas kultuuriruum ulatub ülesse 31km või 93km, kui sügavale maapinna sisse (haua sügavus, nafta puuraugu sügavus, mariaani süviku sügavus, maa tuumani), kas idas Uraalideni ja läänes Islandini, need on kokkuleppe küsimused. Probleem on kui kokkulepped puuduvad või neid ei täideta. Või vaikitakse, mis samuti tähendab erinevaid asju erinevates valdkondades, nt vaikimine rahvusvahelises sfääris tähendab jaatust (pakkumine on vastu võetud), avalikus sfääris aga et pakkumine pole vastu võetud.
Impeeriumide kohta on palju mitteajaloolaste poolt kirjutatud kirjandust (L.Mäll), kus räägitakse ebasolidaarsuse levikust, mida tundub võime käesoleval ajal näha. Multikulti pole mingi probleem, kuigi seda tahetakse probleemina näha, õlu libiseb ühevõrra hästi viina ja veiniga, lihtsalt tagajärjed on erinevad. Sotsiaalteadlased närivad muru, aga taamal kasvab hein! 🙂
okt. 17, 2012 @ 12:10:07
“euroopa ajalugu on kultuuride ja kultuurikeskuste tõusude ja languste ajalugu”
Mingi nähtuse kui terviku defineerimisest hoidumine tähendab summas märksõnade jadasse uppumist, lõpuks tuleb ikkagi definitsioon.
Kõik definitsioonid on juba olnud. Kui aga nii on, siis on valikuvõimalus. Sisulised asjad aga jäävad endiselt lihtsalt ühe paragrahvi tunnusteks, sh rahvus, sugu, keel, usutunnistus, poliitiline veendumus, varaline ja sotsiaalne seisund (rikkus ja vanus), mida kardetakse analüüsida: äkki keegi teeb etteheite. 🙂
okt. 17, 2012 @ 12:15:55
Euroopa mõiste ongi laienenud- kui varem olid põhjas õlle- ja lõunas veinirahvad, siis seoses Idaeuroopa integreerumisega tuleb arvestada ka viinarahvastega. Samas kolm jalga on parem kui kaks ja ehk seisab taburett niimoodi pareminigi püsti- iga kultuur võiks vähemalt ideena lisada midagi head.
Põhja(la)st tuleb kord ja täpsus, lõunast kirg kaunite kunstide vastu ja idaeuroopast töökus ja elujaatamine. :=)
Hellenite maailm seisis koos nende sarnasel usundil-maailmapildil ja linnriikide-kolooniate vahelisel kaubandusel.
Vanad roomlased kopeerisid panteoni ja lisasid sinna rooma õiguse ja pax romanumi- tunnistage meie seadusi, kummardage omi jumalaid (kui tahate) aga makske maksud ära, edasi elage rahus.
Järgnenud Keskajal ei teadnud keegi eriti, mis on rahu- iga kohalik feodaal võis talupojalt hane ära võtta millal aga ise tahtis ja peksa sai veel pealegi. Niisiis on ühtsete väärtuste mõistmine tõesti pigem kokkulepete ja nende tunnustamise küsimus.
okt. 17, 2012 @ 13:26:54
“Probleem on kui kokkulepped puuduvad või neid ei täideta. Või vaikitakse, mis samuti tähendab erinevaid asju erinevates valdkondades, nt vaikimine rahvusvahelises sfääris tähendab jaatust (pakkumine on vastu võetud), avalikus sfääris aga et pakkumine pole vastu võetud.”
Sotsiaalteadlased probleemi ei näe (M.Lauristin, M.Sutrop), piirdudes erinevate aruannete (nt inimarengu aruanne) või küsitluste kommenteerimisega. Polegi vaja mingeid ebareaalseid lahendusi pakkuda, tehku lihtsalt silmad lahti.
okt. 17, 2012 @ 13:59:41
“arvata on, et kui ühiskond areneb faasi kus inimesi on üle, mitte puudu, hakkavad tekkima ka sotsiaalteadused ja teadlased. kuna selle asemel, et ära õppida, palju on 2 + 2, on lihtsam tegeleda sellega, kuidas üks kahe saanud õpilane ennast tunneb ja ega ta ei koge sotsiaalset tõrjutust või kodus peale päeviku ettenäitamist lähisuhtevägivalda. selliste distsipliinide juurdumine näitab heaoluühiskonna jõudmist lõpusirgele”
Laias laastus ongi inimesi üle (üle 7 miljardi), mitte puudu. Konkreetses ühiskonnas, nt eestis, on puudu vajalikke töökäsi, noori, kes toodaksid heaolu, ja lapsi, kes kasvaksid vajalikeks töökäteks. Sellele vaatamata kipun arvama, et heaoluühiskond on kaugel lõpusirgest, nagu tunduvad sulepeast imetutena ka sümpoosiumid kapitalismi lõpu teemadel (V.Krahl) või üldse ajaloo lõpust (F.Fukuyama) või jumala surmast (F.Nietzsche). Väärtused, kapital, ajalugu ja religioon on igasuguse tsivilisatsiooni alatine koostisosa, mida sotsiaalteadlased uurigu paralleelselt ajaloolastega, selmet halvustada orjanduslikku korda, keskaega, feodalismi ja kommunismi, või ideologiseerida kultuuri, inimõigusi ja eetikat riigi tasandil. Viimase nähtuse selge vili on sellise tegelase nagu lobeda jutuga K.Michali asumine ajaloo areenile. 🙂
okt. 17, 2012 @ 15:08:23
maeitea, kas sotsiaalteadlased on lahendanud ära vaesuse probleemi? burksiputka ees aga on ammu teada, et vaesuse põhjuseks on rahapuudus.
täpselt samal põhjusel ei ole mõtet rääkida kapitalismi lõpust- lihtsalt raha ei ole, mille eest kaupu ja teenuseid osta.
piisab uue vaba raha turule tulekust ja kapitalism elab edasi nagu muistegi.
okt. 18, 2012 @ 07:15:42
burksiputka teadlased on vaesuse probleemi lahendanud sms-laenu leiutamisega, piiks-piiks ja raha muudkui tuleb … raskematel juhtumitel aitab näiteks nooreperelaen. kuidas laenu tagasi maksta? selleks tuleb võtta uus laen 🙂
okt. 18, 2012 @ 07:34:42
“Konkreetses ühiskonnas, nt eestis, on puudu vajalikke töökäsi, noori, kes toodaksid heaolu, ja lapsi, kes kasvaksid vajalikeks töökäteks.”
See on huvitav väide. Ühelt poolt stimuleeritakse sündivust, mõeldakse igasuguseid lastetoetusi välja, aga samal ajal võib kuulda nende samade inimeste virinat, et noored lähevad välismaale, sest nad ei leia Eestis rakendust. Timo-Cevin paigaldab tänavakive Soome tänavatel ja Džipsi-Johannes plaanib Austraaliasse minna. Iga uus sotsiaalabi toel siia ilma tekitatud noor inimene eeldab ka sotsiaalset vastutust.
okt. 18, 2012 @ 08:24:01
heh… aga po***ui ei ole kui keegi kuhugi ära läheb? ei ole!
aga kellel ei ole- vat nendel kes rehkendavad välja, et penssi ei saa, kui timo-cevin austraalias vasakpoolse rooliga pickupiga õunu laiali veab. 🙂 eks need neukkud on kes põhiliselt virisevad. ise said käia ametiühingu tuusikuga ainult musta mere ääres, aga nüüd mõned käivad isegi välismaal. kuhu see kõlbab? :=D
arstide välismaale minemise vastu käidi ülikooli poolt välja idee suurendada arstide vastuvõttu. :=D
see lahendus on midagi sarnast, et kui Eesti muinasjutus pandi kratt sõelaga vett tassima, siis kratt suurendas liikumiskiirust ja lõpuks saigi vee tassitud…. :=D
Et laseme ülikoolist läbi tuhandeid arste, ehk mõni komistab ka eestisse elama.
okt. 18, 2012 @ 08:30:45
Mis nendesse puuduvatesse töökätesse puutub, siis ootasin ükskord autos (tegin aega parajaks, et kella peale kohale minna ühte kohta) ja neid puuduvaid töökäsi läks mööda mitu seltskonda. Noored 20a. tuuris mehed kambas- kellaaeg oleks viidanud sellele, et nad peaksid olema kas kuskil loengus tarkusi omandamas või tööl tarkusi rakendamas.
Aga puuduv töökäsi hoidis longeropurki ja pärast üht teist asja puu taga, kui loodus kutsus. 🙂
Ja selliseid seltskondi läks mööda mitmeid. Ei olnud asotsiaalse välimusega- üle keskmise riides. Nii et on veel varjatud reserve. Muig.
okt. 18, 2012 @ 08:39:00
sry, parandus- parempoolse rooliga. :=)
okt. 18, 2012 @ 13:34:57
http://www.postimees.ee/1010674/louna-eesti-opetajad-ei-tunne-ennast-koolis-turvaliselt
Uuringu tulemused näitasid, et õpetajad on hakanud muretsema ka iseenda turvalisuse pärast, sest pedagoog võib samuti langeda koolivägivalla ohvriks.
———–
näide kui kraad on, aga autoriteeti pole ollagi. mehed koolidesse õpetama ei jõuagi ja keegi ei pane kaake paika…
okt. 18, 2012 @ 17:30:51
näide kui kraad on, aga autoriteeti pole ollagi.
burksiputka ees on igal mehel kraad sees ja autoriteeti jääb ülegi 🙂
okt. 19, 2012 @ 12:58:39
Mis elu on …
Eestisse tagasi kolinu: kohe lennujaamas sain sõimata!
http://www.juhtimine.ee/1011804/eestisse-tagasi-kolinu-kohe-lennujaamas-sain-soimata
«Kohe lennujaamas sain bussijuhi käest sõimata, et miks ma bussipiletit ette ei ostnud ja kas ma ei näe, et buss on täis,» kirjutab üks tagasi tulnud inimene. «Esimestel kuudel sain korduvalt pahandada kojamehe käest, kellele hommikul sõbralikult ja naeratades «jõudu tööle» soovisin.»
«Esimese asjana sain kaks korda suvepealinnas peksa. Täiesti kohutav ja politseid ei ole,» kirjutab üks teine tagasi kolinud inimene. «Häiris inimeste pidev ülbitsemine ja laiamine. Kõik püüavad kogu aeg teistest kõvemad näida.
«Väga paljud inimesed on tänaval nukra näoga, ühiskond tundub ülikurb,» kirjutab Austraaliast tagasi kolinud lugeja. «Kohe jäi silma inimeste ebanormaalne suhtumine üksteise tegemistesse, kavalus ja ärakasutamine.»
«Mina kolisin tagasi peale kümmet aastat õppimist-töötamist-elamist USAst. Peamine põhjus tagasikolimiseks oli, et mu lapsed saaks eesti keele suhu,» kirjutab üks lugeja. «Tööle oli Eestis täitsa võimatu saada. See et sa oled cum laude’ga lõpetanud ülikooli ja USAs ka väga hea töökogemuse üleriigilises korporatsioonis saanud, ei lugenud midagi. Hoiak on umbes selline, et sul ongi aeg hakata kõige alumise pulga pealt pihta, alles tulid tagasi ja tahad veel head töökohta ka!»
«Häiris ebaprofessionaalsus igal alal – 100 inimesest ehk 10 olid võimelised töötama viisil, nagu seda n-ö rikastes lääneriikides normiks peetakse,» kirjutab lugeja, kes tuli tagasi Eestisse, kuid lahkus varsti taas. «Eesti vaesuse põhjustes ei ole midagi müstilist. Keskmine eestlane on loll, laisk ja lohakas, ma ei viitsiks niisuguses seltskonnas oma elu raisata. Seetõttu ei kaalu ka edaspidi tagasi tulla.»
okt. 22, 2012 @ 20:47:46
Mihkel Mutt: Eesti kui noorteklassi treener
http://arvamus.postimees.ee/1014656/mihkel-mutt-eesti-kui-noorteklassi-treener
dets. 12, 2012 @ 19:15:49
Marju Lauristin: Aeg on muuta Eesti poliitilist kultuuri
http://www.epl.ee/news/arvamus/marju-lauristin-aeg-on-muuta-eesti-poliitilist-kultuuri.d?id=65394004
Poliitilise eetika kõige olulisem põhimõte on vastutus oma tegevuse tagajärgede eest, väitis Max Weber 1918. aastal poliitikaanalüüsi klassikaks saanud ettekandes „Poliitika kui elukutse ja kutsumus”. Vastutuseetikat rõhutades vastandas Weber seda „veendumuseetikale”, mis peab poliitika õigustuseks piisavaks selle õilsat ideoloogilist sihti, küsimata ja hoolimata selle poliitika tegelikust mõjust. „Veendumuseetika” hukatuslikkuse näiteks oskas Weber juba 1918. aastal tuua vene bolševikke, kuid XX sajand on pakkunud sellele lisaks ka natsisimi ja muid äärmuslikke ideoloogilisi liikumisi. Neist ajalookogemustest on välja koorunud arusaamine igasuguse fundamentalismi, s.o ainult oma ideede õigsusse uskuva ja nende elluviimise tegelikku hinda mittearvestava poliitika ohtlikkusest. Üldise tendentsina sillutavad sellised poliitikad teed totalitaarsetele võimumehhanismidele: negatiivse tagasiside väljalülitamisele ja juhtide pimesi järgimisele, vaimse vastupanu kollete mahasurumisele ja hävitamisele. Totalitaarsete tendentside ärahoidmiseks on lääne demokraatias seadusega kaitstud mõtte- ja sõnavabaduse, poliitiliste ühenduste vaba tegevuse ja ühe partei võimumonopoli vältimise põhimõtted.
jaan. 18, 2013 @ 11:07:34
Proletariaadi diktatuur – sotsiaaldemokraatliku sajandi pärand
http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/margus-kiis-proletariaadi-diktatuur.d?id=65538966
“Kui humanitaaridele või “sotsiaalidele” vähe maksta ja/või pidevalt rõhutada et “nad ei tee niikuinii midagi kasulikku”, siis nad ei lõpeta tegevust, vaid tegutsevad viletsamalt. Saatanlikul kombel annab see tunda alles aastate pärast. Meedia, kultuur, kooliharidus jm muutub järjest viletsamaks, sellega koos kogu elukeskkond. Lõpuks muutub see lihtsalt vastikuks ja eemaletõukavaks.”
Kusjuures tal on paljuski õigus. kui sul ei ole just kolumnisti lepingut, siis ei tasu põhivoolu meediasse kirjutamine end üldjuhul ära, v.a. reklaami efekt, arvamusliiderlus jne. Teadusartikleid tuleb nagunii kirjutada tasuta, sest see käib üldjuhul ametikoha nõuete juurde ja toimub kõigele lisaks veel õppetöö kõrvalt. Loengupidamisega ehk koosseisuvälise lektorina samuti ära ei ela.
sept. 17, 2014 @ 23:27:09
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/grazin-divesinikmonoksiid-kurrraatkolab-nagu-keemiapomm-videod?id=69760903
Neljapäeva pärastlõunal taban Toompea koridorides juhuslikult Igor Gräzini. Järgnenud vestluse käigus kisub kogu mu keha – kõhulihastest suunurkadeni – ühtlaselt krampi. Hädavaevu suudan naeru tagasi hoida. Mu ees seisab lugupeetud poliitik ja seletab surmtõsise näoga, kuidas Eestis tuleks veetarbimine ära keelata, sest vesi on ohtlik mürk.
Gräzini silmad löövad kahtlaselt särama. “Mis sa ütlesid, mis ta nimi oli?”
Divesinikmonoksiid.
“Kurrraat… Kõlab nagu keemiapomm!”
Veel selgitab Gräzin, et viib teema üle ookeani. Cornelli ülikoolis töötavat “umbes sama valdkonna peal” tema eksabikaasa õde. “Helistan poole tunni pärast New Yorki ja küsin, Marinka, tšjo blj*t? Kust see [aine] tuli, kus seda veel on ja kui suur on risk, et sellest tulebki mingi jama.”
Ivar NA-st: Nõukogude armees tundsid kõik füüsikat ja keemiat :irw
sept. 17, 2014 @ 23:27:57
Eesti tudeng Soomes: ausad põhjused, miks ma kodumaale naaseda isegi ei plaani
http://naistekas.delfi.ee/kirevmaailm/uudised/eesti-tudeng-soomes-ausad-pohjused-miks-ma-kodumaale-naaseda-isegi-ei-plaani.d?id=69767387
sept. 29, 2014 @ 21:13:09
Eesti Keele Instituudi (EKI) direktori Urmas Sutropi sõnul on Eesti teaduspoliitika nurjunud ning süsteem vajab täielikku ümbertegemist.
http://uudised.err.ee/v/eesti/701ca853-aa97-46cf-9aa0-1d5368838dd0
sept. 29, 2014 @ 21:14:44
Tõnis Palts ettevõtjate kriitikast: kui riiki juhivad lapsed ning vanad tegijad on ülbed, ei muutu mitte midagi
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tonis-palts-ettevotjate-kriitikast-kui-riiki-juhivad-lapsed-ning-vanad-tegijad-on-ulbed-ei-muutu-mitte-midagi?id=69842083
Tartu ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse ja innovatsiooni õppetooli juhataja Urmas Varblane pakkus Äriplaani konverentsil välja idee, et eri ilmanurkades elavad eestlased võiks hoopis Eesti ettevõtluse kasuks tööle panna, “Talendid Koju” loosungite asemel. Kas ideel oleks teie arvates jumet?
Kahtlemata oleks sellest rohkem abi, kui Väliskaubandusministri poolt surmahädas olevatele põllumeestele jagatavatest telefoninumbritest.
okt. 27, 2016 @ 13:54:16
Ivan Makarov: kui sul puuduvad juured, ära süüdista selles riiki!
http://arvamus.postimees.ee/v2/3888075/ivan-makarov-kui-sul-puuduvad-juured-aera-sueuedista-selles-riiki
«Eesti inimene ei lähe tänavale autosid põletama, kui ta ei ole oma eluga rahul – ta läheb Eestist lihtsalt ära,» ütles ajalehele Pealinn Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik. Võrdlus on realistlik, kuid sama mõttetu, nagu näiteks muidu õige väide, et erinevalt kogrest ei poe hobune talveks mutta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
…
Meenub nõukaaja paradoks: tühjad poed (praegu siis taskud), aga täis külmkapid. Ja samamoodi kirume riiki. Meie sajatusi tõlgitakse hõisates vene keelde, sest mida veel jälgimat saaksidki putinistid ise välja mõelda eestlaste kohta, kui see, mida levitavad siin- ja sealpool piiri Kudu, Vimberg-Urmet ja Lotila.
Kas keegi mäletab lugu kuldkalakesest ja lõhkisest künast? Et võime ärgata silmanähtavalt laienenud Pihkva oblastis, ja siis saamegi teada, mida tähendab praktikas see, et meie reaalne tulevikuväljavaade Yana Toom ja tema mõttekaaslased riigikogust ei mõista küüditamist hukka kohe mitte mingi hinna eest. Oleme nagu hiired hubases väikeses paadis keset möllavat merd, kes päevast päeva närivad juustu, teineteise hinge ja paadipõhja.
…
Taolise jama peale kulub meil tippajakirjanike aeg ja suured telesaated. Iga kord lüüakse häbiposti Eesti riik, kes ei seisvat oma seiklushimuliste kodanike eest piisavalt hästi siis, kui pidu saab otsa ja, nagu kirjutas Krõlov, «rõemuline ritsikas laulis suvel usinaste, ega vaatand ümber heaste, kunni tali tulemas». Ja kus siis solvutakse kogu see aeg tööd rüganud eesti sipelga peale: lähme Eestist minema, ja tänage veel, et autosid põletama ei hakka.
okt. 29, 2016 @ 12:37:19
KUST TULEB TRUMP JA KUHU KADUS TEADUSRAHA?
https://www.muurileht.ee/kust-tuleb-trump-ja-kuhu-kadus-teadusraha/
Väga vahetus mõttes paistavad muidugi ülemaailmsete radikaalsete poliitiliste liikumiste edu taga olevat üsna selged asjaolud: globaalne majanduskriis ja aeglane toibumine sellest, mille taustal on omakorda pidev varalise ebavõrdsuse kasv, USA konservatiivse meedia äärmuslik Obamale ja liberaalsele maailmavaatele vastandumine viimase 8 aasta jooksul, Iraagi sõja järellainetusena prahvatanud araabia kevad, selle tulemusena omakorda kodusõdadesse langenud Lähis-Ida riigid ning globaalse terrorismi poolt tingitud rändekriis. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Ükski neist asjaoludest ei tundu aga seletavat põhimõttelisemalt, kuidas on võimalik, et nii suur osa lääneriikide elanikkondadest pärast maailmasõdade õudusi ja külma sõja ohte on valmis tänaste sündmuste tulemusena nii kergelt loobuma senise maailmakorra alustest ning toetama kõva rusikaga meelelahutajaid.
…
Mulle tundub, et me näeme täna kogu läänemaailmas, et see eeldus ei vasta tõele. Me näeme, et tehnoloogilise arengu kõrval on vaja näha ka palju vaeva olemasolevate ühiskondlike süsteemide alalhoidmise nimel. Me näeme sotsiaalseid probleeme, ebavõrduse kasvu ning seda, kuidas klassikalised poliitilised ideoloogiad ja ühiskonnateooriad ei suuda neid uusi väljakutseid enam lahendada. Teadusvaldkonnad, mis nende lahenduste arendamisega aga tegelema peaksid, on olnud Eestis ja mujal maailmas süsteemselt alarahastatud ning isegi põlu all. Tänases olukorras paistab mulle aga üsna selge olevat, et tehnoloogilise arengu kõrval ja sageli justnimelt sellest tingituna on vaja jätkuvalt arendada meie filosoofilist ja sotsiaalteaduslikku arusaama ühiskonnast ning selle korraldamisest.