Bahreinis säilivad pinged …

@ckrabat

Pärsia lahe naftarikas saareriik Bahrein meenutab sotsiaalselt ülesehituselt Iraaki enne 2003.a. Valdav osa elanikkonnast on usutunnistuselt shiiidid, kuid võim on sunniitliku Al Khalifa kuningadünastia käes. Bahrein asub 33 saarel Pärsia lahe lääneosas ning teda peetakse inimkonna ühe vanema tsivilisatsiooni Dilmuni asupaigaks. Dilmuni tsivilisatsioonist pärinevad varasemad teated umbes 3000.a. e.Kr. sumeri savitahvlitelt, mis viitavad, et Sumeri ja Dilmuni tsivilisatsioonide vahel toimisid suhted. Bahreini peetakse üheks esimeseks piirkonnaks, mis veel prohvet Muhamedi eluajal, 628.a., võttis vastu islami. 1521.a. vallutasid Bahreini portugallased ning 1602-1783 kuulus saarestik Pärsia Safaviidide impeeriumi koosseisu, kuni Araabia poolsaarelt tulnud Bani Utbahi hõim kihutas pärslased minema. Araabia poolsaarelt sisserännanud panid aluse sunniitide juhtivale positsioonile Bahreini ühiskonnas ja sestsaadik on Bahreini valitsenud Al Khalifa kuningadünastia. Põliselanikkond on valdavalt shiiidid, sarnaselt etniliselt lähedastele Lõuna-Iraagi ja Iraani Khuzestani provintsi araablastele.

Vastavalt 19.sajandi lõpul sõlmitud lepingutele Bahreini emiiri ja Briti impeeriumi vahel sai Bahreinist kuni iseseisvumiseni 1971.a.  Suurbritannia protektoraat. Naftat leiti saarestikust 1932.a. ja see on viinud ühiskonna kiire moderniseerumiseni, mis on sattunud vastuollu keskaegse riigikorraldusega. Bahreinil on aeg-ajalt naaberriikidega tekkinud territoriaalseid probleeme, eriti Iraaniga. Šahhirežiimi ajal, 1957.a., kuulutas Iraani parlament ühepoolselt Bahreini oma provintsiks, kuid tänu ÜRO vahelesekkumisele nõustus Iraan rahvusvahelise arbitraaži otsusega ning Bahreini iseseisvumisega. Kuigi 1973.a. toimusid riigi esimesed parlamendivalimised, kehtestas emiir Issa bin Salman Al Khalifa kaks aastat hiljem absoluutse monarhia, tühistas põhiseaduse ja saatis parlamendi laiali. Siitpeale on Bahreini ühiskonnas kasvanud pinged, kus valitsev režiim on üritanud opositsiooni väljaastumisi jõuga maha suruda. Riigi julgeolekujõudude tegevust koordineeris 1966-1998 kurikuulus šotlane Ian Henderson, kes paistis 1950-tel aastatel silma  Mau-Mau ülestõusu mahasurumisel Keenias.

Iraani islamirevolutsiooni jälgedes üritati 1981.a. kohalike Shia vaimulike eestvõttel läbi viia riigipööret ning kehtestada Iraani-laadne teokraatlik režiim, kuid see ebaõnnestus. 1994-2001 toimusid Bahreinis laialdased massirahutused Al Khalifa režiimi vastu, mis ühendasid erinevaid opositsioonijõude vasakpoolsetest ja liberaalidest kuni islamistideni ja nõudsid emiiri poolt tühistatud 1973.a. konśtitutsiooni jõustamist ning parlamentaarset demokraatiat. 1999.a. võimule tulnud uus emiir (a-st 2002 kuningas) Hamad bin Issa Al Khalifa taaskehtestas konstitutsioonilise monarhia, 2002.a. võeti vastu uus põhiseadus, millega seadustati kahekojaline parlament. 2006.a. ja 2010.a. parlamendivalimised võitis opositsioon shiiitliku Al Wefaqi partei juhtimisel, kuid riigis kehtib endiselt tugev kuningavõim ning opositsiooni võimalused reforme läbi viia on konstitutsiooniliste kitsenduste tõttu piiratud.

Konstitutsioonilise monarhia taastamine ei võtnud maha pingeid Bahreini kuningakoja ja opositsiooni vahel ning 2011.a. „Araabia kevade“ valguses puhkesid taas rahutused, mida on võimude poolt üritatud maha suruda, kuid hõõgvele aetud söed pole kustunud tänase päevani. 17.veebruaril 2011.a. ründasid pisargaasi ja kummikuulidega relvastatud julgeolekujõud pealinna Manama kesklinnas Pärliväljakul protesteerivaid rahvahulki, mis sai tuntuks „verise neljapäeva“ nime all. Neli inimest tapeti ja u. 300 sai vigastada. 16.märtsil 2011.a. toimunud väljaastumiste järgselt kehtestas kuningas riigis erakorralise seisukorra ning mitmed opositsioonijuhid, sh Abduljalil al-Singace, Abdulwahab Hussain, Ibrahim Sharif ja Hassan Mushaima, vahistati. Rahutuste käigus on  erinevatel andmetel hukkunud 35-90 inimest. Hoolimata võimude aktiivsusest rahutuste mahasurumisel, osales 9.märtsil 2012 seni suurimal opositsiooni väljaastumisel umbes 100 000 inimest. Pärsia Lahe Nõukogu saatis Bahreini kuningale appi kuue liikmesriigi relvajõud ning võimudele tuli appi ka Jordaania sandarmeeria kontingent. Riigid, kes toetasid opositsioonijõude Liibüas ja Süürias, surusid maha vastupanu Bahreinis.

Pärsia lahe rikkad naftamonarhiad on olnud Ameerika Ühendriikide ja läänemaailma liitlased regioonis. Näiteks teine Pärsia lahe äärne naftamonarhia Katar on aktiivselt, nii majanduslikult kui poliitiliselt, toetanud opositsiooniliikumisi nii Gaddafi-aegses Liibüas kui ka praegu Süürias. Bahreini majandust hinnatakse majandusvabaduse indeksi järgi kõige vabamaks majanduseks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrika regioonis ning the Heritage Foundation paigutab selle 12. kohale maailmas. Liibanoni keeruline sisepoliitilise olukorra tõttu toodi araabia riikide majanduskeskus  Beirutist paljuski üle  Bahreini pealinna Manamasse (Al-Manāmah).  Julgeoleku seisukohast on Bahrein Ameerika Ühendriikide oluline tugibaas regioonis, sest esimese Lahesõja järgselt asub Manama eeslinnas Juffairis Ühendriikide mereväebaas, kus asub COMUSNAVCENTI ja USA 5. laevastiku peakorter ning seal paiknevad Ühendriikide ja tema liitlaste relvajõudude 1500 sõjaväelast. Lõpuks ei saa ära unustada ka naftat, sest nafta ja naftasaaduste ekspordist teenitud kasum moodustab umbes kolmandiku Bahreini SKP-st ja 60% riigi tuludest. Bahrein toodab umbes 40 000 barrelit naftat päevas ja varusid arvatakse kestvat veel umbes 10-15 aastaks.

Bahreini rahvusvaheliselt tuntuimale inimõiguslasele ja ühele nimekamale opositsiooniliidrile Nabeel Rajabile nagu ka Venemaa punkansamblile Pussy Riotile avaldas Londonis Ekuadori saatkonna rõdul 19.augustil k.a. toimunud ülesastumisel toetust totaalse meedia poolt kurikuulsaks lauldud Wikileaksi asutaja Julian Assange. Assange on varem kajastanud Araabia kevade liidrite egiptlase Alaa Abd El-Fattahi ja Rajabi võitluseid ka oma  teleshows Venemaa televisioonis. Nabeel Rajab võeti Bahreini võimude poolt käesoleva aasta juulis vahi alla ning 16.augustil mõistis kohus talle kokku kolmeaastase vangistuse „sotsiaalmeedias levinud üleskutsete ebaseaduslike rahvakogunemiste korraldamiseks, ebaseaduslikel kogunemistel osalemise ja nendest võimude mitteteavitamise“ eest. Igapäevast leiba kaubanduslepingute vahendamisega teeniv ärimees Nabeel Rajab sündis 1964.a., ta on usutunnistuselt shiiit ja lõpetanud Pune ülikooli Indias politoloogias ja ajaloos. Inimõiguslastega liitus ta 1990.a.-te rahutuste ajal. Nabeel Rajab on inimõiguste tagamiseeest peetava võitluse tarvis Bahreinis aktiivselt kasutanud sotsiaalmeediat, Facebooki ja Twitterit.  Ta on olnud kriitiline Ameerika Ühendriikide tegevuse suhtes, keda ta süüdistab kahepalgelisuses, märkides, et kuigi viimane on toetanud võitlust autoritaarsete režiimide vastu Liibüas ja Süürias, jätkab ta ebademokraatlike autoritaarsete režiimide toetamist Pärsia lahe naftariikides ning relvade müümist Bahreini valitsusele.

Nagu Araabia kevadele omane, kätkeb ka Bahreini opositsioon eripalgelisi jõude liberaalidest islamistideni, keda ühendab vasstasseis valitseva režiimiga.  Opositsioonis olles võivad sellised jõud edukalt koostööd teha, kuid nagu elu õpetab, siis võimule tõustes heidetakse liberaalid kõrvale ning võim läheb palju populistlikumate jõudude kätte, kes suudavad kohalikule Novgorodi WC-le pakkuda konsolideerivat ideoloogiat. Võimupööre Bahreinis võib kaasa tuua Iraanile sarnase Shia teokraatliku režiimi kehtestamise, mida kardavad võrdselt palju nii lääneriigid kui teised Pärsia lahe naftamonarhiad eesotsas Saudi Araabiaga. Al Khalifa dünastia ajab küll jäika sisepoliitikat, kuid ta ei põhjusta probleeme rahvusvahelisel areenil ning soosib liberaalset majanduspoliitikat. See tundub paljudele asjast huvitatud pooltele kindlama valikuna, kui võimu üleminek segase konsistentsiga opositsioonile, kelle võimalikud edasised sammud on paljuski mitte ette aimatavad. Kuningas Hamad on rakendanud „piitsa ja prääniku“ taktikat, viinud läbi mõõdukaid reforme, mis on andnud parlamendile suuremaid volituse ja maksnud toetusi rahutustes hukkunute perekondadele, kuid samal ajal on ta vastuhakud otsustavalt maha surunud ja opositsiooniliidrid vangistanud. Täna on lääneriikide põhitähelepanu on koondunud Assadi režiimi kõigutavasse Süüriasse, kuid ka Bahreinis hõõgub unustatud revolutsioon tuha all edasi.

 

Keelumajanduse negatiivsed viljad

@huviline

Rahvusringhääling edastas lugejatele uudise, et 21.12.2012 tõuseb naiste elukindlustusmakse määr. Selle uudisega kaasnevate juriidiliste aluste teemal on käesolevas portaalis varem ka lühidalt sõna võetud, pöörates  erinevalt meediast tähelepanu hoopis Euroopa tsivilisatsiooni tulevikule humanismi kontekstis, mis ideoloogiate valitsedes kaotab sideme olustikuga.  Postimehest võib leida veelgi värskema uudise, kus kõik ametkonnad tegutsevad efektiivselt ja tulemuslikult, aga puudulik diktsioon, olematu orientatsioon ja omavahelise koordinatsiooni puudumine jätab inimsuhetesse häbiväärsed lüngad, mille täitmiseks on vastavad ametkonnad ellu kutsutud.  Siin avalduvad keelumajanduse negatiivsed viljad: ebasolidaarsus ja pisihingelisus, mis ühtlasi viitavad Euroopa tsivilisatsiooni tulevikule, milleks sellise arengu jätkumise korral majanduse valdkonnas saab olema keelumajandus.

Meretagune Ameerika tsivilisatsioon on võrsunud Euroopa tsivilisatsioonist, kuid erineb sellest tuntavalt oma vabaduseiha poolest. Probleem on sotsiaalses lühinägelikuses ja silmakirjalikuses. Erinev ajalugu kujundab erineva identiteedi ning Teise maailmasõja järgne Euroopa on teinud toimunust järeldused, mille tulemused on risti vastupidised soovitule. Soovitava võrdsuse, õigluse ja solidaarsuse asemel näeme tegelikult  ebavõrdsuse kasvu sotsiaalsetes suhetes, suletuid inimsuhteid ja vaikivat lõhenemist. Euroopa Kohus ülistab võrdõiguslikkuse põhimõtet, mis reaalset tähendab naiste elukindlustuse maksemäära tõusu. Isikuandmete kaitse seadusega kaitstakse iga inimese andmeid sellisel moel, et kellegil pole võimalik ilma  sanktsioone kartmata teise inimese kohta midagi küsida. Vanemad kardavad oma laste kasvatamisel olla ranged, sest rangus võib näida väärteona. Ühiskond tammub paigal, isegi stagneerub, oskamata vahet teha karistusel ja vägivallal.

Riigi kõrgemal tasandil purunevad näilised viisakussuhted ja eetiline retoorika tegelike inimsuhete vastu, kus rikas vaatab tuima ükskõikse näoga pealt, kui temast vaesem ahmib õhku. Ebasolidaarsus väljendub  õigusteaduslike võimusuhete valitsemises, mis omistavad eeskirjadele suurema tähtsuse kui otstarbele, mille korraldamiseks normid peaksid olema ette nähtud. Riigieetika, mida arendatakse riigiülikoolis, on juba praeguseks tootnud massiliselt pühapäevajutlustajaid, kelle laubal pole pärlendanud kunagi ükski higipisar pingutusest mõista, mis tegelikult toimub.

Ivar nõukogude armeest meenutab VII

@jolli&ckrabat

Ükskord käis meil Anfissaga Eestis külas üks meie motoristidest. Eesnime ei mäleta, aga perekonnanime järgi ristisime ta kohe alguses Abezjanoviks. Tore poiss oli, tõi alati kodust arbuusi kaasa, ta elas kusagil lõunavabariikides. Tahtsime talle eesti kultuuri tutvustada, näidata, kuidas nõukogude armee jaanipäeval  rahvaga vennastus ja sõitsime Saaremaale. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, kuldtärniga nooruke sõjamees sa, junõu. Mosse oli aga asju juba nii täis, et peale Anfissa, Šariku ja külakostiks kaasa võetud õllekastide sinna enam keegi sisse ei mahtunud. Meie ajal oli Saaremaa nagu välismaa, kuhu iga suvaline mats ei pääsenud, vaid tal pidi olema kohalik saarlasest sõber, kes saatis küllakutse. Algul oligi selline tunne, et sõidad välismaale, aga kui kohale jõudsid, siis oli kõik meie nõukogude oma ning inimesed ei saanud stressi, mis neil kapitalistlikes riikides tekkis. Nõukogude piirivalvepoisid siis kontrollisid iga sõiduki läbi, et ei oleks kummipaati kaasas või mõnda välismaa spiooni pagasnikus. Abezjanov aga oli meie viimasest eesti moodi saunaõhtust nii pehme, et me ei saanudki talle pilti enne ette, kui  piirivalvurid sadamas ta pagasnikust leidsid. Alguses vaatasid, et mingi mees lamab tagavararatta sees kerra tõmbunult. Äkki on spioon? Küsisid talt inglise keeles, et kes sa selline üldse oled. Motorist välismaa keelt ei osanud ja kui pildi ette sai, siis sai kurjaks ja pistis üles ajamise pärast sõimama.

Sõimata ta sindrinahk oskas, muidugi aktsendiga, aga selle eest kujundlikult. Saatis su kuni kolmanda põlveni tagant- ja ettejärgi nahhui, nii et kuidagi valus hakkas. Pärast oli selline tunne, nagu oleks tripperiga peldikusse sattunud. Piirivalvepoiss kuulas selle traktaadi ära, alguses läks näost punaseks, siis kollaseks ja lõpuks roheliseks nagu tema mundergi. Mina olen kõrge stressitaluvusega inimene ja oskan alati igas olukorras õigesti käituda, aga seekord meenutas piirivalvur kõrvalt vaadates kangesti valgusfoori, nii et hakkasin lausa naerma, kuigi sellises situatsioonis ei ole huumorile kohta, maha lasevad. Piirivalvur, kes oli vist alles esimese aasta salaaga, hakkas minuga kaasa naerma, ütles kergendatult: “omad…” ja laskis edasi sõita. Selge see, et omad, sest välismaalane sul nii kaunilt ei ropenda. Sellest ajast saadik väldivad kajakad sadamakaid, kus Abezjanov piirivalvureid sõimas. Igal pool mujal on, aga vat selles kohas ei ole. Ükskord küsisin ühelt ornitoloogilt, et kas kajakad suudavad nii vanasid asju mäletada? See ütles, et lõtva. See on ju nagu rahvamuistendis, et muna ju õpetab kana või vastupidi. Meil aga oli võimas jaaninädal ja järgmine kord sai Abezjanov pildi ette alles rongis kusagil Arhangelski kandis, kui ta kodu poole sõitis. Saatis veel postkaardigi ja tänas ette ja taha, aga vabandas, et ei saanud kauemaks jääda. Tegelikult oli ta ju muidugi kuu aega meil külas, aga see kõik möödus nagu üks päev. Selline tore lugu siis.

Üks teine lugu pärineb ansambel „Pesni i pljaski“ repertuaarist. Kord, kui me oma rahvakunstiansambliga kultuuripäevade raames Altai kraisse sattusime ja viinavõtmine natuke ülekäte läks, otsustasime koos mitšman Volkoviga naistesse minna, aga eksisime ära ja sattusime Himaalaja mägedesse. Vanemad inimesed mäletavad, et sellest ajast peale on amuuri tiigril triibud, sest naised, keda me tee peal kohtasime, olid karvased ja sabaga. Pärast olid kõik lehed täis, et Himaalajas leiti lumeinimesed, sest kohalikele tundusid kaks triibulistes meremehesärkides karvast eurooplast senitundmatute hiigelolenditena ja nad väitsid, et meie käitumine olevat samuti olnud lumeinimesele kohane. Musta mere äärseid rahvaid õppisin tundma siis, kui ma Suhhumis linnaloaga sadamasse minnes kogemata vales suunas läksin ja lõpuks Mahhatškalasse jõudsin, mistõttu kuni järgmise linnaloani teenisin Kaspia mere laevastikus. Teekonna jooksul jäi minust maha hulgaliselt blonde ja sinisilmseid lapsi, ainult eesti keelt ei oska. Räägitakse, et ma olevat  oluliselt kaukaasia rahvaste geneetilist koodi muutnud. Teinekord vedasin kasti viina peale kihla, et lähen Araali merest kuiva jalaga läbi, nii et isegi püksid ei saa märjaks. Enne olin nädal aega jutti puskarit joonud, siis ajas nii janutama, et jõin mere tühjaks ja võitsin ka kihlveo.

Burksiputka juures oleme Lempsi, Mäidu ja Slaavaga neid maailma asju arutanud küll ja küll. Me oleme kõik suured välispoliitika eksperdid, eriti Lemps, kes on meist kõige rohkem koolis käinud. Ta on pool aastat isegi keskkoolis käinud, enne kui ta joomise ja suitsetamise pärast välja visati. Professorid võiksid tulla burksiputka juurde meie käest õppima, mis elu on ja missugused on need väärtused, mille abil sõpru otsida ja leida. Nõukogude rahvaste sõprusele võrdset kusagilt mujalt maailmast ei leia, sest meid lähendas teenistus nõukogude armees. Parem sõbraks võtta ikka tules ja vees karastunud turkmeen või kasahh, kellega sa oled kanistritäie punast pidurivedelikku koos ära joonud,  kui ärahellitatud eurooplane, kellel pole korda majaski, rääkimata sõjaväest. Aviobensiini või nitrolahusti peale hakkab sihuke kohe oksele, nii nõrga seedimisega on need kapitalistide võsukesed. Miks pidurivedelik punane on, küsite? Aga pidurid, kust seda vedelikku läbi aeti, olid ju roostes ning see andis värvi.

Mitte keegi ei keela meil üles ehitamast Eesti NSV-d sinimustvalge lipu all, kuigi sõjamerelaevastiku lipp on mul siiani keldris moosipurkide ja  puskaripudelite vahel alles. Kapitalistliku riigi häda on mõtteviiside paljususes. Minu riik oli paks, kord oli seal majas ning naabrijuhan ei mölisenud. Kui meil oleksid üks ja õige ideoloogia, ajalugu, kirjandus jne, siis tekiks kollektiivil ühine arusaam asjadest. Tegelikult võiks õige arvamuse kõrvale lubada ka teisi – valesid arvamusi. Siis on võrdlusena kohe selge, et need on palju halvemad arvamused! Ainult, et nende arvamuste esitajaid võiks täpsemalt uurida, miks nad sellistele valedele järeldustele tulevad? Meie Lempsi, Mäidu ja Slaavaga oleme teinud oma ettepanekud, kuidas meie elu õnnelikuks muuta ning pirrud kahest otsast lõkendama panna: 1) teeme ära Eesti NSV koos meie oma Musta mere laevastikuga; 2) toome tagasi ostuload ja järjekorrad, kus inimesed olid võrdsed ja vennad; 3) toome tagasi surmanuhtluse, millega saame karistada neid, kes arvavad valesti ja nii jääb meile üks ja õige arvamus. Kui ma nõukogude armeest tagasi koju jõudsin, siis kuulasid kõik nooremad minu sõjajutte ja ma käisin koolides pioneeridele ning oktoobrilastele esinemas, aga nüüd ei huvita kedagi, kuidas tõeliseks meheks saada. Õppida oleks tänapäeva nannipunnidel meilt aga palju.

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Ivar nõukogude armeest võib hooletul kasutamisel veelgi enam kahjustada teie tervist. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimisel või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma arsti või apteekriga. Ühtlasi paneb Ivar oma meenutustele praegu punkti.

Ivar nõukogude armeest meenutab VI

@jolli&ckrabat

Tänapäeva kapitalistide sõjaväe kõige suurem viga on see, et ta on väike. Kes üldse kardaks väikest sõjaväge?  Vaenlase ajab selline sõjavägi naerma. Meie ajal oli armee suur ja võimas ja kaitses ühte kuuendikku planeedist.  Nõukogude Liidus oli tööinimesel raha alati taskus ja temast peeti lugu. See tegi kapitalistid kadedaks ja nad tahtsid rahvalt raha ära võtta, aga armee kaitses ja ei lasknud. Mina olen lihtne inimene, lõpetasin õhtukoolis seitse klassi ja pärast teenistust nõukogude armees teenisin kallurijuhina 450 rubla kuus. Selle raha eest sai juua juba kaheksa päeva nädalas! Need odavad 80-rublased hädavaresed olid brillidega intelikendid, kellest midagi kasu ei olnud ning nõukogude võim pidas neid armu poolest üleval, istusid seal oma ülikoolides ja lubasid kartulikoori süüa kui vabaks saavad.  Söögu siis neid ja olgu vait.  Muide, õlle kõrvale on kartulikoored päris head. Nüüd on aga sihukesed võimule tulnud ja kõigil on oma arvamus. Kuhu see kõlbab? Varem mõtlesid riik ja partei rahva eest ja otsustasid, kuidas neil parem on. Valimistel andsid kõik oma hääle kommunistlikule parteile ning selle eest kostitas partei rahvast valimistepäeval hea ja paremaga. Rahvas räägib, et ükskord olla isegi banaane müüdud. Kujutage ette, banaane!

Naisi, nagu mehed teavad, on alati vähe. Eriti peale teist õlut. Musta mere laevastikus esindas naisi kokk Anfissa, kes oli küll tõeline mees, kuid talle langes paraku liiga suur koormus. Mulle naised meeldivad ja nõukogude armee traditsioonidega porutšik Rževski vaimse kasvandikuna on mul naisele alati midagi lohutavat öelda. Musta mere laevastiku veteranid teavad, et ei olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina. Kui poleks naisi, siis poleks ka nõukogude armeed ja selle eest luban ma igal rahvusvahelisel naistepäeval neile paar punast nelki viia, et nad rahul oleksid ja ei viriseks. Seks on iga inimese püha kohus, sest ainult niiviisi saame inimesi juurde sünnitada ning moodustada nendest tugeva armee. Sellepärast peaks seks olema kohustuslik, mille täitmist kontrollitakse riigi poolt. Kujutage ette, kui seksi enam ei oleks, kust me saame endale uusi sõdureid? Minul on abikaasa Anfissaga seksikohustus juba sisse seatud, kolm korda päevas, ja kui üks kord jääb vahele, siis pean hiljem topelt järgi tegema. Siin ei ole nalja, sest kui naine on kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister, siis mine räägi temaga, et sa seksi ei taha.

Kohustusliku seksi loomulik järg on üleüldise sünnituskohustuse sisseviimine ajateenistusealistele naiskodanikele. Noormehed läbivad kohustusliku ajateenistuse armees, mis sest, et tegemist pole enam nõukogude armeega, kus tehti meheks. Samamoodi tuleb tütarlastele, kes ei ole läbinud armeeteenistust, sisse seada sünnituskohustus, millega kaotaksime ära soolise ebavõrdsuse ning annaksime tütarlastele võimaluse anda kohustuslik panus oma kodumaa hüvanguks. Sünnituskohustus on väärt mõte, sest siis jääks ära see igavene virisemine iibe teemadel, aga ühiskond saaks oma liikmeid suunata perekohustuste täitmisele. Muidu on kõik ööklubid vallalisi täis, aga pereloomiseni ei jõuta enne kui parim enne möödas, meeleheide peal ja bioloogiline kell kukub ning selline meeleheitlik looduse sunnile järeleandmine annab meile palju vallasperesid. Kui naistele kehtiks meil sünnituskohustus, siis saaks inimene juba aegsasti peret planeerida, sest trahvid neile, kes kõrvale viilivad, oleksid suured.

Meil ei ole surmanuhtlust! Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Tagajärjed on kõigile näha. Täna sülitab maha, homme tapab, ülehomme reedab juba kodumaa… Kõrgeimat karistust tuleks mahasülitajate puhul juba ennetavalt rakendada! Kui mahasülitajad ära giljotineerida, siis nad ei jõua enam kodumaad reeta ning meil kehtiks kurjategijate suhtes nulltolerants. Musta mere laevastikus oli ordnung majas nagu Draakulal, süüdlane lihtsalt määrati, käsuahel oli hea lühike, omakohus toimis ja kõik kohtuotsused menetleti kiirkorras. Salaagad olid hirmul ning keegi neist ei julgenud maha sülitada enne kui dembliks said. Tulemus – meil ei olnud mitte ühtegi kodumaa reeturit! Mina toetan nõukogude armees kasutusel olnud omakohtute sisseseadmist, millel võib olla kasvatuslik mõju kogu ühiskonnale. Rahvakohtud võiksid tegutseda näiteks Delfi kommentaariumis, kus iga inimese tegevus arutatakse rahva poolt läbi ja kui süüdistatav saab rohkem miinuseid kui plusse, siis on ta süüdi ja mõistetakse surma. Kohtusüsteem peab kohanema kiirmenetlustega, et oleks piisavalt hukatavaid ja timukas ei logeleks.

Nõukogude armee oli tõeline vendluse ja õeluse proovikivi, kus sa võisid inimeste peale, kellega sa teenisid koos aega rahvaste sõpruses, iga ilmaga kindel olla. Kus mujal oli võimalik sõpru leida ning teiste rahvastega vennastuda kui ikka nõukogude armees? Kapitalistid on ju kõik omakasu peal väljas. Nagu ma siin juba rääkinud olnud, oli minu parim sõber Musta mere laevastikus mitšman Volkov, Tambovi poiss hüüdnimega Tambovi hunt. Mitšman Volkovil oli õde Matrjoška, kes laulis kuulsas Tambovi kooris ja keda selletõttu kutsuti Tambovi hoor. Kui teised Matrjoškad läksid lahti võttes aina väiksemaks, siis Matrjoška Volkova, vastupidi, läks lahti võttes hoopis suuremaks. Siis oli meil üks motorist, Abezjanov nimeks, Turkmenistanist või mingist teisest lõunavabariigist, kes hüppas ühe käe peal ja kires kuke moodi. Ta suutis kolmekümne sekundiga kanistritäie denatureeritud tehnilist piiritust ära juua! Vot selline mees oli, tõeline džigitt! Agdam Pohmelidze oskas kõhutuulega nii puhtalt Nõukogude Liidu hümni mängida, et oleks võinud teise otsemaid Eurovisioonile või Sopoti laulufestivalile saata. Meil oli veel üks Siberi poiss Denissov, vaikne mees, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga.

Tänapäeva inimestel puudub arusaamine tõelisest kunstist. Eurovisioonile saadetakse lauljad, kes ei suuda seda võita ning teevad oma kodumaale häbi. Eestit tuleks esindama saata ikkagi žürii poolt akrediteeritud teeneline rahvakunstnik, Lenini preemia laureaat, keda võime usaldada, sest tema kõrge kunstiline tase on karastunud paljudes lahingutes. Kui mina saaksin otsustada, siis ei oleks mingit Eurovisiooni eelvooru üldse vajagi. Žürii, mis koosneb autoriteetidest ja usaldusväärsetest inimestest, valib juba enne konkurssi välja võidulaulu ja see saadetakse Euroopasse ning võidab ka seal. Võidulaulu valikut ei saa usaldada laiadele rahvahulkadele, kes hääletavad anonüümselt telefoni teel. No kuulge, kes niimoodi võitjat selgitab? Niimoodi võib võita täiesti vale laul, samal ajal kui õige laul kaotab.

Meil oli Musta mere laevastikus rahvakunstiansambel “Pesni i pljaski”, koosseisus motorist Abezjanov (tamburiin, tants, laul), Ivar (kitarre, balalaika, laul) ja mitšman Volkov (karmoška, bajaan, ansambli juht). Me olime kõikide Musta mere rahvaste seas väga populaarsed. Kui meid peaks Eurovisioonile saadetama, siis annaksid nad meile kindlasti oma hääle. Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeva isetegevuskonkursil esitasime mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ja pärast kutsusid isegi demblid meid ees- ja isanime pidi. Ükskord, kui punane pidurivedelik oli otsa saanud, jõime jälle gürokompassi tühjaks ning sattusime Türgi vennasvabariiki, kus korraldasime nõukogude kultuuripäevad ja tutvustasime türklasi Puškini, Tšaikovski ja Repini loominguga. Eriti meeldisid türklastele burlakid Volgal, valge viina ja seentega.

Ansambel “Pesni i pljaski” esines koosseisus mitšman Volkov, motorist Abezjanov ja Ivar nõukogude armeest.

Ivar nõukogude armeest meenutab V

@jolli&ckrabat

Burksiputka juures, mida me Anfissaga peame, lähevad tibid sellise kuti juurde, kellel on rohkem sulli ja feimi, jämedam kuldkett kaelas ja parem auto istumise all. Mis Ameerika ees lömitamine see olgu? Ma võin teile öelda, et ei ole parimat autot kui Moskvitš 407. Selle auto järgi tehti enamik maailma autosid, isegi Ladasid. Kellel olid maailmas esimesena turvavööd? Mossel! Mercedes tegi need alles kakskümmend aastat hiljem. Mossesid toodeti isegi ennesõjaaegsel Saksamaal, see peaks taset näitama! Mosse puhul oli oluline veel see, et ükskõik, mis seal perse läks või ära kukkus, kõike oli võimalik ise parandada. Näiteks sidusid sumbutaja heinanööriga auto külge ja sõit läks edasi. Meie aja inimesed olid leidlikud, mitte nagu need tänapäeva lodipüksid, kes ei jaksa kätekõverdusi teha. Ma võiks siin pikalt rääkida, kuidas me Musta mere laevastikus laevu parandasime. Kui mootor ei hakanud tööle, siis panid talle paar hoopi kuvaldaga ja täiskäik edasi! Varuosasid oli võimalik saada mustalt turult, kuid tihtipeale sai neid ka vahetada, näiteks nukkvõlli käigukangi vastu. Tänapäeva autod vii muudkui kalli raha eest parandusse, kus nad midagi teha ei oska, aga raha võtavad küll.

Kapitalistliku riigi häda on selles, et kõike saab osta liiga lihtsalt. Kui mina noor olin ja Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis elasin, kas siis oli võimalik endale niisama lihtsalt autot osta? Ei olnud! Kõigepealt pidid ise kõva mees olema, parteilane või ühiskonnale vajalik, näiteks lüpsid lehma rohkem, kui ta suutis piima anda või siis olid tubli sportlane ja võitsid kõiki kapitalistlikke sportlasi olümpiamängudel. Alles siis lubas riik sul auto osta! Nüüd on igal matsil sms-laenuga või nooreperelaenuga auto muretsetud. Mõned isegi elavad autos! Meie omal ajal seisime seltsimeestega autoostuloa järjekorras. Mina seisin koos naisega viis aastat järjest, vahetustega, sest kui mina seisin, siis tõi naine mulle süüa ja vastupidi. Kui ostuluba lõpuks kätte anti, siis tegime väikese peo koos naabrite ja sugulastega, pakkusime sardellisalatit ja üks hea inimene tõi parteikomitee puhvetist apelsiine! Viinuskit voolas ja lõpuks käisin isegi Valge Kure lauale, mille üks klient oli Anfissale toonud, kui ta naiste karvase äärega kunstnahast saapad altleti kätte sai. Nõukogude ajal oli neil, kes olid eesrindlikud, kõik vajalik olemas. Peale Nõukogude armeest demobiliseerumist asus Anfissa tööle kaubandussfääri ja meil oli viinereid ning sardelle nii palju, et isegi Šarik ei hoolinud neist enam. Kõik pidasid Anfissast lugu!

Majandusnäitusel käisime ikka uusimat tehnikat vaatamas. Kui insenerid olid suutnud midagi uut kokku varastada, siis tehti uus mudel kohe valmis, mitte nagu praegu, et patent ees ja taga. Teadmised peaksid olema vabalt kättesaadavad. Teie leiutate, meie kasutame ning ausalt öeldes ei ole isegi häbi. Tehke siis midagi meie järgi ka, kui vingute, et meie tegime teie järgi. Mina näiteks leiutasin kolme jalaga tabureti ja seda ei taha ükski kapitalist millegipärast järgi teha. Bensiin oli meie ajal odav ja vabalt käes, A-66, A-72 ja A-76 ja mis nad kõik olidki. Lõpuks tuli AI-93 ja see viimane pani ikka korraliku litaka, kui pool liitrit alla jõid. Need tänapäeva maherohelised ökobensiinid ei ole pooltki seda. Kui millestki puudus oli, sai seda alati riigilt võtta ja keegi ei pannud seda pahaks, sest meil oli võim rahva käes ja kõik võtsid. Kui ma veel vorstivabrikus töötasin, siis võtsin alati tööd koju kaasa, aga katsu sa nüüd midagi võtta, kohe kutsutakse politsei.

Võim on rahvast võõrandunud. Põllumajandus on hävitatud, külad on kõik välja surnud ja sellist linna- ja maainimeste vennastumist nagu varem, enam ei toimu. Kõiges selles on süüdi kapitalistid.  Sotsialistlikud ühismajandid, kolhoosid ja sovhoosid, tuleks taastada, sest seal oli see õige põllumajandus. Sada kõplaga kolhoosnikut harisid ühte põldu ning siis ei olnud mingeid töötuid ega joodikuid. Joodi kõvasti, aga kõik olid ilusti kolhoosi palgalehel. Tööd oli nii palju, et ise ei jõutud kogu tööd ära teha ja kui tuli sügis, toodi  linnast šeffe juurde. Enne revolutsiooni sai maarahvas tööd mõisates, kuid Hitler kutsus enne Nõukogude Eestile kallale tungimist mõisnikud ära ja mõisahooned said kannatada, siis kui meie armee taganemise käigus fritsud välja peksis. Mõisate taastamise vastu olen ma otsustavalt, sest koos mõisatega võidakse taastada ka mõisnikud ja siis ei ole enam kaugel pärisorjuse taastamine, aga kes tahaks minna tööle pärisorjaks? Võib-olla tuleks taastada mõisatallid, sest seal õpetati eestlasi kultuuriruumiga integreeruma ja neile, kes ei tahtnud integreeruda, anti vitstega peksa. Sellised haridusasutused oleksid ehk tõesti kasulikud. Musta mere laevastikus said kõigepealt peksa ja siis õppisid demokraatiat. Kui demokraatia selge, siis võisid ise demokraatiat levitama ehk peksma hakata.

Musta mere laevastikus käisime ühismajandites põllusaagi koristamisel šefluskorras abis ja tõsi mis tõsi, nii rikkalikku vastuvõttu pole ma varem kusagil kohanud. Juua sai nii, et mitte ainult meri, vaid ka maa oli must ja mitte punast pidurivedeliku, vaid ehtsat nõukogude viina. Tavaliselt jäime sinna vabatahtlikult veel mitmeks nädalaks peale koristustööde lõppu ning iga päev toimusid meil poe taga rahvakoosolekud, kus rahvas ja armee vennastusid. Kolhoosnikud olid väga lahked ja ma tõin koristustöödelt kaasa kombaini, rehepeksumasina ja kümme kotti maisi. Koolilapsed said koolist vabaks ja tulid plaanimajandusele appi. Nad ei pidanud siis koolis õppima, vaid said tööd tehes teada, mis elu on ja kus kartul kasvab. Seda nimetati töökasvatuseks. Tore oli vaadata, kuidas noored vihma käes mitmekesi viiekümnekiloseid vakkasid traktorikasti vinnasid. Niiviisi saidki neist tõelised mehed, kes pärast teenisid aega nõukogude armees.

Praegu ajab riik oma noored välismaale orjatööle. Meie ajal olid piirid kinni ja seda sai teha siinsamas. Kõik noored olid kodus, ei pidanud kusagile sõitma ja kasvasid tublideks meesteks nagu mina! Aga nüüd? Saja kõplaga kolhoosniku asemel on talunik ostnud traktori ja künnab ühe päevaga oma põllud üles. Meie ajal oli traktorist ikkagi omamoodi aadlik. Ta võis olla viinanina ja alkohoolik, aga kõik austasid teda. Katsu praegu töö ajast põõsa all pead välja magada – lahti lasevad!  Kui ma ükskord käisin uudismaal põldu kündmas, panin kiirovetsile autopiloodi peale, keerasin rattad natuke pöördesse ja läksin põõsa alla magama. Kui brigadiir põllust mööda sõitis, vaatas, et lausa stahhaanovlane on tööle tulnud. Traktor undas ja urises, ajas tossu välja ja joonistas, sahk taga, põllule selliseid uhkeid kaari, et vaata ja imesta!  Pärast anti mulle kiitusekiri ja pandi autahvlile, ma olevat pool oblastit üksi üles kündnud.

Traktoristid olid kolhoosides ja sovhoosides kõrges hinnas.

Ivar nõukogude armeest meenutab IV

@jolli&ckrabat

Siis kui mina veel nõukogude  armees teenisin, oli kõigil stiimul olla ühiskonnale kasulik, aga mis praegu on? Ma ei tunne enam seltsimehelikkust ja küünarnukitunnet, millega meid kasvatati. Kapitalistid on kaasa toonud hundimoraali ning praeguse aja inimesed hindavad üle kõige raha. Eesti NSV-s ei saanud inimene nii lihtsalt asju osta ja isegi peldikupaberi ostmiseks pidid vajalikku inimest tundma. Meie ajal inimesed suhtlesid omavahel, käisid üksteisel külas, vahetasid informatsiooni, näitasid asju, mida nad olid töölt kaasa var… vabandust, toonud. Telefon oli peaaegu et tasuta, helistamine maksis kaks kopikat ja oli kõigile ühine. Inimesed jagasid telefoniputka juures sabas seistes muresid ja rõõme. Aga nüüd, kõigil mobiilid taskus ja räägivad isegi peldikus. Või needsamad toidupoed … Kui levis info, et kusagil müüdi müüdi sardelle või sukkpükse, siis sai ruttu kõik tuttavad läbi helistatud ja koos jooksime järjekorda moodustama ja kes ennem jõudis, see hoidis ka teistele kohta. Vot see oli tõeline seltsimehelikkus, mida enam ei ole ja vahel pole isegi järjekordi. Mulle need europoed ei meeldigi! Kaupa on palju, aga raha osta ei ole. Meie ajal ei olnud kumbagi ja kõik olid rahul. Filosoofid ütlevad ka, et parem kui ei tea tahta, muidu jääd ruttu vanaks.

Ainuke rõõm on nüüd osaleda uute kaubanduskeskuste või telekapoodide avamistel, kus müüakse tuhandekrooniseid televiisoreid. Tõeline defitsiiditunne tuleb peale, kui saad kellestki ette ja viimase odava teleka kellegi nina eest haarata. Pidu elab! Jagad vapralt küünarnukkidega vopse ja kui saad kelleltki nõrgemalt paki käest ära nikerdada, siis tunned, et oled kasvanud nõukogude armees, tõeline mees, kes läheb avatud silmadega vastu helgele homsele! See on elu, mehed! Adrenaliin! Mul on nüüd kodus neli telekat, aga mis rõõm see ka on? Sotsialismajal oli terves korrusmajas kaks telekat ja kõik sugulased käisid külas Soome TV-d vaatamas ja kapitaliste mõnitamas. Meil müüdi lihaletis sea kõrvu ja pulli sõrgu, aga Soome reklaamides näidati suitsusinke ja purgiõlut. Keegi ju ei olnud meil suguvõsas nii loll, et arvas, et neid seal ka päriselt osta sai! Kes turistina Soomes käis, need ju rääkisid, et lihaletis olid plastmassist näidised. Selleks, et meiesuguseid lollitada!

Nõukogude ajal oli kõik tasuta ning kui inimesed tahtsid millegi eest maksta, siis tegid nad seda vabatahtlikult. Kõike oli võimalik saada. Leidsid kusagilt vajaliku asja, panid taskusse ja võtsid kaasa. Mina tõin Musta mere laevastikust torpeedokaatri taskus koju, pärast oli hea kalal käia. Kalu lausa lendas, kui ma neid torpeedoga sihtisin. Isegi vastavad inimesed olid ametisse võetud, varastajad … või see et … varustajad, kellelt oli võimalik kõike saada. Igal korralikul inimesel olid tutvused vorsti- või riidepoes, kust saadi altleti kaupa ja tunti ennast väärtuslike inimestena. Praegused noored ei tea isegi, mis see “leti alt” tähendab! Mida neile üldse seal koolis õpetatakse? Mitte mingit korda ei ole ning lihtsatest inimestest ei peeta enam lugu! Kui sa nõukogude ajal olid taksojuht või restorani uksehoidja, siis tundsid sind isegi ülikooli professorid, pugesid su ees ja andsid kätt, aga kas tänapäeval on nii? Ei ole ja selline asi tekitab tööinimeses stressi!

Kogu võim oli meie oma riigi käes, kes oli aus ja õiglane ning andis tublimatele kodanikele kortereid ja autoostulube. Töötuid, kodutuid, prostituute ja narkomaane ei olnud. Kõik, kes ei tahtnud tööd teha, suunati sundkorras tööle ja need, kes ei tahtnud koolis õppida, pandi kolooniasse ümber kasvama, kuni nad kooli läbi said ja siis sai neid juba sundkorras tööle suunata. Sellist noorte inimeste hängimist, tsillimist ja koolikohustuse mittetäitmist, nagu tänapäeval kaubanduskeskustes näeb, siis ei olnud! Kodutud said endale hulkurluse paragrahvi ja nad pandi pokri järele mõtlema, et kas selline elu on ikka hea? Kes tahtis,  see jõi ennast täis kvaliteetsest kraamist, mitte ei süstinud ennast kuskil prügikasti taga ei tea mida sisse. Süsti üldiselt hoopis kardeti. Mäletan, et esimene kord, kui mulle taheti teha teetanusesüsti, närisin ma laevaarstil käe läbi ja mind pisteti kartsa, arst aga kanti maha ja temast ei saanudki enam midagi muud kui ühekäeline katlakütja. Kas siis selleks tasus meditsiinikoolis aega raisata?

Üldiselt oli minu ajal meri sinisem, rohi rohelisem ja alkohol hakkas paremini pähe. Pisarsilmi meenutan aknooli, mida õnnestus suurte pühade ajal  Anfissa tagant mõned pudelid pihta panna ja sain puhtaks nii väljast kui seestpoolt, aga minu lemmikjook peale punase pidurivedeliku oli kokteil “Aleksandr III”, odekolonn Saša segatuna troinoiga. Küll lõhnas hästi! Sellele võis ka dihlofossi lisada, mis andis hõrguma maitse. Hästi läksid peale veel süütevedelik ja nitrolahusti, neid õpetas mind jooma meie laeva kaptjorsik ehk laohoidja seltsimees Platon Ivanõtš, kelle käsutada ja kasutada olid punase pidurivedeliku varud. Platon oli tark mees, võiks öelda, et lausa filosoof, keda isegi kokk Anfissa ja vanemabi Puškin nimetasid ees- ja isanime pidi ning teretasid kättpidi, kui koridoris vastu juhtus tulema. Tema hüüdnimi oligi “filosoof”. Mina pean Platon Ivanõtši enda õpetajaks, kelle käe all läbisin elu ülikooli ning sain lõpuks teada, mis elu on.

Anfissa võlus minu ära sellega, et kui mina sõitsin veel Moskvitš 407ga, siis sõitis tema minu Moskvitšist mööda mustalt turult ostetud musta Volgaga, millel oli põder kapoti peal. Kohe näha, et tõeline mees, olgugi et naine! Tal oli jäme kuldkett kaelas ning mõlemale biitstepsile oli tätoveeritud ankur, madrusemütsi ja -särgiga merilõvi, süda ja alla oli kirillitsas kirjutatud Ivar. Tõsi küll, algselt oli seal kolme esimese mehe auks kirjas Ivan, aga hiljem joonistas ta viimase tähe ümber H-st P-ks. Ühe nimi neist oli küll tegelikult Aleksei, aga teda kutsuti Ivaniks. Minul endal oli peenisele tätoveeritud “Serdetsnõi privet iz goroda geroja Sovetskovo Sojuza Sevastopolja”. Ükskord kukkusin aga hommikvõimlemise ajal külma vette ja välja tulles oli alles ainult „olja“. Pärast sain veel Anfissalt molli. Šarikust saan veel vahelduva eduga jagu, kuid Anfissaga jään tavaliselt hätta, sest ta tarbis lapsena rohkesti kalamaksaõli, millega omandas karujõu. Tänu kalamaksaõlile olid nõukogude lapsed tugevad ning terved, mitte sellised ärahellitatud silguniisad nagu praegu, kes ei suuda isegi kapitalistide armees hakkama saada.

Nõukogude ajal oli kõik tasuta

Ivar nõukogude armeest meenutab III

@jolli&ckrabat

Õige elu oli ikka nõukogude ajal, kui riik hoolitses rahva eest. Niikaua kui ma teadsin, et mind kaitseb nõukogude armee, magasin öösiti rahulikult, kuni ühel hommikul ärkasin pohmas peaga NATO riigis ja sealt ei päästnud enam isegi uuesti peale joomine. Mis elu see praegu ka on? Riik on imeõhuke, korda ei ole ja iga naabrijuhan möliseb. Inimesed saavad vähe palka. Eestil metsa on, et paberit teha, aga kogu mets müüakse välismaale, selle asemel, et rahvale hoopis rohkem raha trükkida. Täiesti arusaamatu, miks riik nii vähe raha trükib? Kui ta trükiks rohkem raha, siis saaksime kõigile maksta kodanikupalka ja kõikvõimalikku toetusi sinna otsa. Juba see kapitalistide määratud kurss 1/8 saksa margale oli kahtlane. Oleks tulnud vähemalt üks ühele teha, aga veelgi parem oleks olnud, kui üks kroon oleks võrdunud saja saksa margaga! Kes kurat sõja võitis? Eesti NSV-s olime kõik ühteviisi vaesed, nagu vennad olime, aga mis praegu on? Mõni rajakas on isegi rikkaks saanud, kuigi alustasime kõik ühelt joonelt ja riik andis meile 150 krooni võrdselt kätte. Kelle taskusse see pärast läks, ma küsin? Mina näiteks kulutasin oma 150 krooni kohe odekolonni ja punase pidurivedeliku peale ära, natuke ostsin ka makarone, aga ma tean, et osad viisid raha panka ja ostsid aktsiaid. Las siis ostsid ja sõitku nüüd oma mersuga. Jälestan selliseid tõusikmatse.

Nõukogude riiki austasid kõik, aga mis praegu on? Piiri taha saadetakse igasuguseid tolguseid ja vodkaturiste riigi mainet kahjustama. Meie ajal igat molu välismaale ei lastudki, vaid ainult neid, kes oskasid meie riiki väärikalt esindada. Keegi ei saanud välismaale niisama, vaid pidi olema usaldusväärne inimene, kes saatis küllakutse, mille järel kontrolliti inimese tausta, et ega ta ei ole rahvavaenlane või tema esivanemate hulgas ei leidu mõnda purzuid või kulakut ja kui inimene oli igati korralik, kommunistlik noor või kuulus parteisse, alles siis lasti ta välismaale. Tekkis stiimul olla riigile vajalik. Selliseid inimesi võis välismaal alati usaldada, nad ei teinud riigile häbi ning et nad veelgi paremini käituksid, siis lasti välismaale ainult abielus pereinimesi. Pere jäi muidugi mõista meie riiki, sest kui vahel mõni murdus välismaal ja ei tahtnud enam tagasi tulla, siis sai abikaasa talle kirja teel mõistuse pähe tagasi panna ning tagasi kodumaale kutsuda. Ükski noor ei läinud välismaale tööle, sest kodumaal oli tööd küllaga. Peale teenistust nõukogude armees harisid nad uudismaad või ehitasid Baikal-Amuuri raudteed.

Kui parteist veel rääkida, siis meie ajal oli üks ja ainuke partei, mitte nagu praegu, kus sa ei teagi, kui palju parteisid kokku on. Kellele on vaja kümmet parteid, kus igaüks räägib ise juttu? Piisab ühestki. Mere peal ei ole ka mitut kompassi, vaid on üks laevakompass ja see näitab täpselt, kuidas põhja minna. Ükskord juhtus muidugi selline lugu, et jubedalt ajas janutama, aga midagi kätte ei saanud, sest isegi petrooli olime juba ära joonud. Siis võtsime gürokompassil klaasi maha ja panime nahka tehnilise piirituse, mille peal kompass loksub ja selle asemele panime vee. Mis seal vahet, millega kompass loksub? Ega tüürimees enne aru ei saanudki, kui kompass vastu kevadet vetikaid täis kasvas ja roheliseks läks. Aga sina, nõukaaegne laps, kes sa ütlesid täiesti õigesti, et ka saapaviksiga paneb ilge litaka, sinuga läheks kasvõi luurele! Muidugi, seda saapaviksi trikki tegid nad rohkem tankivägedes. Meremehed olid pigem pidurivedeliku peal, sest meil, motoristidel, jäi seda alati üle.

Maailmavaade inimesel kas on või seda ei ole. Lapsevanemana saan usaldada ainult sellist õpetajat, kes esindab õiget maailmavaadet. Enne nõukogude armees teenimist minul maailmavaadet ei olnud, aga pärast maailmavaate omandamist oskasin juba teisigi suunata. Kõik esimese aasta salaagad said jalaga tagumikku, kui tundus, et nende maailmavaade on nõrk. Niimoodi isiksus arenes ja igast silguniisast tegime tõelise mehe, mis on ju ka armee ülesanne! Tugev partei tähendab ka tugevat riiki, mis on nagu kvaliteedimärk ja kui mingile asjale on kvaliteedimärk peale löödud, siis tead, et see asi on õige ja ilma kvaliteedimärgita on vale. Punasele piduriõlile ja aviobensiinile oli kvaliteedimärk peale löödud ja kõik teadsid, et see on kõige ning keegi ei joonud rohelist piduriõli. Siis kui meil oli ainult üks partei, mõtlesid riik ja partei rahva eest ja otsustasid, kuidas rahvale parem on ning partei oli rahva seas ka väga populaarne. Valimistel andsid kõik oma hääle ühele parteile, valimas käis 99,9% valijaid ning selle eest kostitas partei rahvast valimistepäeval hea ja paremaga. Vahel müüdi valimisjaoskonnas isegi keeduvorsti ja mandariine. Rahvas läks võttis juba kell kuus hommikul jaoskonna ette  järjekorda, et parteile oma hääl anda, sest mitte kusagilt mujalt ei olnud nii vara hommikul õlut saada.

Praegu, kui meil on mitu parteid, võib iga valija vastaste parteist rääkida, mida sülg suhu toob. Kui loed internetist kommentaare, siis seal oleksid justkui ahvid trükimasina taha lastud. Kuhu see kõlbab? Meie ajal tohtis rääkida ainult head, kord oli majas ja kui keegi tahtis kritiseerida, siis sellise viisid miilitsad ära. Nüüd on kõik kohad mingeid kodanikeühendusi täis. Me moodustasime Anfissa, Šariku ja mitšman Volkoviga sauna eesruumis samuti kodanikuühenduse. Kui kõik ühiskonna valupunktid olid läbi arutatud, jäime kõik kella kolme paiku ilusti magama. Majapidamises on meist kõige võimekam Anfissa – tema on tavaliselt meie kodanikeühenduse juht. Mitšman Volkov kannab kõige paremini. Tema käib tavaliselt taksos uue joogi järel ja lahendab transpordiprobleeme. Mitšman on meist ka  kõige intelligentsem, mõistab inglise keelt, oskab ilusalt ja selgelt fakk ja hände hoch öelda. Seda õpetati talle Mustas mere laevastikus, kui ta peaks mere peal juhtumisi vaenlasega kokku juhtuma, et mõistaks suhelda. Šarik juhib tähelepanu sotsiaalküsimustele – viimati anti talle sakummiks koerakonserve, aga tema nõuab supermarketi grillkana, seda mida Anfissa sööb. Mina ise olen lihtliige, sest jään tavaliselt kõige varem magama. Üldiselt, mõtteid on, mõtteid on, mõtt… norrr!

Nõukogude armees kasvasid varblastest kotkad.

Ivar nõukogude armeest meenutab II

@jolli&ckrabat

Tõelisi mehi on tänapäeval vähe. Kui mina laevastikus aega teenisin ja meie suurt kodumaad kaitsesin, siis seda probleemi ei olnud. Mehi oli meil piisavalt ning osad meist olid isegi tõelised mehed, nagu mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees, mitšman Volkov Tambovist, siis veel üks grusiin, kaks leedukat ja kasahh. Praegustel noortel on võetud võimalus tõeliseks meheks saada, sest neid ei kutsuta enam nõukogude armeesse. Mitu kätekõverdust või toenglamangut need tänapäeva nannipunnid teha jõuavad? Kui mina noor olin, siis sõime kartuli asemel hirsiputru ja kapsasuppi, pidudel jõime puupiiritust, aviobensiini ja punast pidurivedelikku ning mehistusime suure kodumaa avarustel. Tänapäeva tulevikuta noored söövad burksi, joovad siidrit ja saku on aissi ning tsillivad ja hängivad kaubanduskeskustes. Nad ei jõua isegi oma rula tõsta ja seda peab neil göölfrend kandma, kui nad koos käivad. Göölfrend muide tähendab, et sõber on emane, frend on isasest soost sõna, gööl aga tüdruk. Ma tahaks selle peale ropendada, aga te ei saa ju korralikust ropendamisest isegi aru, sest te ei valda võõrkeeli. Ainult fakk ja fakk, mis keel see on?  Ma nutaks teie pärast, kui ma oskaks. Aga tõelised mehed ei nuta kunagi!

Murega jälgin ma, kuidas meie noorsugu läheb hukka ning pole kedagi, kes neile õiget teed näitaks ja õigesti kasvataks. Siis kui mina veel nõukogude armees teenisin, oli kord majas ning salaagad ei julgenud kurja teha, enne kui nad dembliks said. Nad teadsid, et kõik nende pahateod saavad karistatud ja füüsiline karistus on see, millest kõik ühtemoodi aru saavad. Noori inimesi tuleb kasvatada karistuse hirmus, sest nii hoitakse ära laste sattumine kuritegelikule teele ja kui laps kasvab suureks, siis ta teab, mis elu on ning on valmis teenistuseks nõukogude armees. Pärast õhtukooli lõpetamist käskis riik mul aega teenida ja ma kaitsesin vapralt kodumaad Musta mere laevastikus, kus elu ei olnud selline meelakkumine nagu praegu neil nannipunnidel kapitalistide sõjaväes. Mis sõjavägi see selline on? Isegi kasarmus ei saa enam unepealt peksa, kõik magavad ja lasevad peeru. Meie ajal öösel ei magatud, vaid oodati. Sõdur oli alati valmis! Kui magada tahtsid, siis tuli teise aastani ära teenida ja siis ootasid sinu eest esimese aasta salaagad. Nii tehti meheks ja kui olid mees, siis oskasid ise vastu pead anda, mis näitab, et õpitu ei ole mööda külgi maha jooksnud.

Isa kasvatas mind lapsest saadik rihma abil ning andis mulle kolm korda päevas regulaarselt peksa, aga kui ma sain juba nii suureks, et jõudsin isale kolm korda päevas peksa anda, siis tekkis ka autoriteet ja edaspidi võeti mind kui võrdne võrdset, kutsuti kalale ja ees-ja isanime pidi. Samamoodi olen ka mina oma lapsi kasvatanud ja minu mõlemast tütrest Liisist ja Laenast ning koer Šarikust kasvasid tõelised mehed. Kuidas sai Šarikust tõeline mees, küsite? Väga lihtsalt – algul õppis jooma, siis suitsetama ja lõpuks keeldus haukumast. Praegu kasvatab abikaasa Anfissa mind taignarulliga, kui ma nõukogude armee aastapäeval jään liiga kauaks prügiämbrit välja viima ning jõuan lössis tordikarbi ning punaste nelkidega tagasi alles rahvusvahelisel naistepäeval, mille eest olen ma talle väga tänulik, sest pereväärtused on meil paigas ning nõukogude armeest saadud hindamatu kogemus töötab tänase päevani.

Salaagad läbisid nõukogude armees karmi kooli. Teisel aastal, kui nad olid välja õpetatud ja olid omandanud kõik eluks vajalikud oskused, siis võisid nad juba  ise karistama hakata ja kasvatasid esimese aasta salaagadest mehi. Süsteem töötas. Niimoodi kasvasid tõelised mehed, kes jaksasid kätekõverdusi teha ning relv käes ja nuga hambus vaenlasele rind ees julgelt vastu astuda. Tänapäeva ärahellitatud lillelapsed, kes pole kunagi peksa saanud, ei tea, mis elu on. Kui midagi on, siis kohe kaebama, kuni inimõiguste kohtuni välja. Kui mina veel nõukogude armees aega teenisin, siis kaevelda ei tohtinud. Alati kui küsiti, tuli öelda, et seltsimees major, rõõm on teenida! Major oli meie zampolit. Mul olid ükskord laternad silma all, kaks ribi puruks ja hambad kurgus, aga tegin optimistliku näo ja ütlesin, et rõõm on teenida, aga magada ei ole, sest ma vähkren unes ja kukkusin voodist maha. Kui major küsis, et kuidas kaks silma korraga siniseks kukkusin, siis vastasin, et kaks korda kukkusin maha, nii rahutu unega olen. Nii kasvasid meie armees tõelised mehed!

Paljud meie hädad saavad alguse sellest, et tänapäeva inimesed loevad liiga palju raamatuid, muutuvad intelikentideks, hakkavad brille kandma ja siis on ilm hukas. Minule piisab täiesti sellest, mida õppisin noores eas. Kõik seisab eluaeg peas ja midagi uut sinna juurde lihtsalt enam ei mahu. Meil nõukogude armees said esimesel aastal said peksa kõik, eriti palju aga Moskva ja Leningradi poisid, sest nende kohta öeldi, et nad on ülbed intelikendid ja see tuleb neist välja peksta. Baltikumist pärit poisid said lisaks peksa veel selle eest, et nende vanaisad tapsid teiste vanaisasid, kuigi reeglina anti peksa lihtsalt niisama. Järgmisel aastal, siis kui intelligentsus oli välja pekstud, lasti tublimad neist juba ise peksma. Kui meil tsurkadega seisud tekkisid, siis  nemad hoidsid alati kokku ja said peksa samuti koos. Mitte nagu eestlased, kes ei taha koos peksa saada, vaid igaüks eraldi ja ise kohas ning jooksevad kohe laiali. Koos mitšman Volkoviga peksime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes läbi koguni 17 tadžiki miilitsat. Need üritasid käsitsivõitlust pidada, ilmselt olid poksitrennis käinud, aga mina olin selleks ajaks Anfissa käest juba mõned sambovõtted omandanud, jalahoop lõua alla ja miilits lendas nagu pall. Teine tahtis selja tagant püksirihma pandlaga äsada, aga talle andsin poole pöörde pealt kannaga mööda molu, siis jäi siruli ja pärast lapiti tal lõualuusid kokku. Meid saadeti hiljem lilledega rongile ja Mosfilm väntas meie seikluste järgi seriaali “17 kevadist hetke”.

Nõukogude armees kasvasid tõelised mehed.

Ivar nõukogude armeest meenutab I

@jolli&ckrabat

Tere, mina olen Ivar nõukogude armeest ja ma olen tõeline mees. Tõelise mehe tegi minust nõukogude armee, kellele ma võlgnen kõik selle, mis minus head on. Just nimelt nõukogude armeele, mitte raamatutele nagu mõni itaallane Cicero. Nõukogude armees tutvusin oma naise Anfissa Fjodorovnaga ning täna on meil kaks tütart ning koer Šarik. Anfissa oli meie laeva kokk ning kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses. Tegelikult teenisin ma muidugi sõjamerelaevastikus, kuhu suunati nõukogude armee paremik, kõik need, kellel vähegi autoriteeti oli. Peale teenistuse lõppu kutsusin Anfissa Musta mere äärest Eestisse ja nad kolisidki Šarikuga sisse. Nüüd pean ma vahel hoopis Šariku pool kuudis elama. Tütardele panime eesti nimed, vanema tütre nimi on Liisi ja noorema tütre nimi on Laena, ja nad on tublid inimesed, kes tõid endale Islandilt mehed. Väimeeste nimed on Haldur ja Täitur.

Kui ma läksin nõukogude armeesse aega teenima, siis kaotasin ma sinna nii hinge kui südame. Selle asemel, et lakkamatult viriseda, tööd ei ole, raha ei ole ja keegi ei anna ka, tuleb noortel teha õige valik ja astuda nõukogude armeesse. Armees õppisin lugema ja kirjutama, armee ja sõjalaevastik olid mulle nagu teine kodu ja vanemtüürimees Puškin oli mulle nagu teine ema. Näiteks õppisin ma nõukogude armees füüsikat. Meie laevastikus haihtusid paljud asjad lihtsalt õhku. Kütusest, mis on väga lenduv, ei hakka rääkimagi. Ühe ööga haihtus tsisternist õhku pool kütusevarudest, mille tsivilistid jällegi suutsid kuidagi õhust tagasi saada ja käitasid sellega oma Moskvitše. Aga õhku haihtusid ka veetorud, peldikupotid, roheline värv, saapanööbid ja isegi kasarmu uksed. Vot selline võimas asi, lapsed, on füüsika!

Laevastikus nõuti meilt ka inglise keele perfektset oskust, sest muidu ei saanud me vaenlaste laevadega suhelda. Siinkohal tahaksin tervitada oma head sõpra mitšman Volkovit Tambovist, hüüdnimega Tambovi hunt, kellele võlgnen oma hea võõrkeeleoskuse. Keelteoskusest on mul hilisemas elus palju kasu olnud, sest kui sa oskad võõrkeeli, saavutad ka autoriteedi lihtsamini ning sinust saadakse paremini aru.  Mitšman Volkov oskas inglise keeles isegi sõimata, aga see pole midagi selle vastu, kui ta rahvastevahelises suhtlemise keeles sõimama hakkas. Inglise keeles ei ole ülepea võimalik literatuurselt väljenduda, ainult fakk ja fakk. Rahvastevahelise suhtlemise keeles on võimalik aga tundeid ja mõtteid väljendada juba kolme sõnaga ja kui veel sidesõnad ka appi võtta, siis räägid juba nagu Puškin ja kõik linnud, loomad ja kaladki meres jäävad sind kuulama. Tänapäeva noored ei tea sõimamisest midagi, hakkavad nutma ja jooksevad kitule juba siis, kui õige sõimamine pole veel isegi alanud ning lauldakse alles häält lahti. Kui meie mitšman sõimama pistis, siis oleks nagu välipeldikus okastraadiga perset pühitud ja madrused ronisid kõik hirmust masti otsa, aga kuna meie laeval polnudki maste, ainult antennid, siis pidid nad masti otsa ronimiseks veel mitu kilomeetrit maha ujuma, kuni leidsid mõne purjelaeva, millel olid mastid. Vat need olid tõelised mehed, keda kasvatas armee! Aga mis tänapäeval on? Härra sõdur ette, härra sõdur taha… Meie ajal elasid härrad Pariisis.

Puškin oli meie vanemabi, oligi sellise nimega nagu tuntud nõukogude luuletaja, ainult et talle meeldis luuletamise asemel hoopis jäähoki. Mustal merel me seda mängida ei saanud, liiga palav oli ja meri ei läinud jäässe.  Ta paluski ennast pärast Põhja-Jäämerele üle viia, sest seal olid hoki mängimiseks laialdased võimalused. Väljak kattis kaks kolmandikku maismaast ja põhjanaba sai kasutada keskjoonelt litri lahtilöömiseks. Kõik oli meil ilusti maha märgitud, täpselt õigele kohale. Puškin oli pärit Ulan-Batorist kahurväelaste perekonnast ja kuna ta oli koolis pätt poiss, siis õpetajad kaebasid tema peale, et häbistab kuulsat nõukogude luuletajat ja käskisid tema vanematel uue nime võtta. Puškini isa ütles, et juba tema isa oli Puškin ja vanaisa oli Puškin, nemad on seda nime põlvest põlve kandnud, võtku see luuletaja parem endale uus nimi. Nime said Puškinid hoopis kahuri järgi. Nende kauge esivanem oli kunagi koos Ivan Polzunoviga kahuri leiutanud ja siitpeale olid kõik Puškinid kahurväelased. Vanemabile meeldis jommis peaga laevakahuritest saluuti lasta ning kahuripaukude saatel tuntud rahvalaule esitada.

Noorena peeti Puškinit lootustandvaks Mongoolia hokimängijaks, kuid tegelikult on see laim, kui väidetakse, et vanemabi ei osanud luuletada. Talle meeldisid luuletused küll ja „devki v ozere kupalis“ stiilis tsastuškasid tuli temalt nagu käisest saelaudu. Hiljem sõjaväepensionärina on Puškin õnnelikult elanud kõrge eani ning kõik suhtuvad temasse austavalt, pakuvad trammis istet ning lasevad viinasabas ettepoole, ikkagi kuulus luuletaja. Pärast teenistust nõukogude armees õpetas vanemabi Puškin kohalikus koolis sõjalist õpetust, rääkis pioneeridele, kuidas ta käis NLKP XXV-l kongressil ja magas seal sm. Brežneviga, üks saalis ja teine tribüünil,  ning lisaks nõukogude noorsoo kasvatamisele hakkas datšas küülikuid kasvatama. Küülikute nahast sai teha Lada istmekatteid ja karvaseid läkiläkisid, aga sisu sai kasutada toitlustamises. Kui on küülikukasvatus, siis ei ole ka rebaseid, sest vanemabi küülikud söövad need lihtsalt ära. Peale seda, kui vanemabi küülikud majja tõi, on datšade rajoonis langenud ka kuritegevus. Pätid teavad eemale hoida, kui Puškini küülikud jalutamas käivad ning isegi porgandid võtavad valvel. Meie kapteni hüüdnimi oli Vana Tyra, mitte iseloomu, vaid ameerika näitleja Tyra Banksi järgi. Vana meremees ja tõeline mees, kes oli laevaga Põhja-Jäämere läbi sõitnud, kuni Alaskani välja, kus ta ameeriklastelt endale hüüdnime sai. Nii hirmuäratav nägi ta välja. Tema suuvärk ei jäänud mitšman Volkovile palju alla. Ükskord kui meil rahvusvahelistes vetes kütus otsa sai, läks ta ahtrisse ja hakkas vastu laineid sõimama. Usu või ei, aga aitas. Laev tegi seitse sõlme kiirust ja jõudsime õhtuks omade juurde.

Nõukogude armees kasvasid tõelised mehed.

pilt: http://www.khaer.com.ua/downloads/100/dembel.jpg

Eesti-Venemaa piirileping ja lükatõmba

@ckrabat

Kui paljud meist mäletavad kahepealist elukat lükatõmbat (pushmepullyou) doktor Dolittle’i lugudest, ainsat kahepealset olendit terves maailmas, kelle ahvid doktorile tänutäheks kinkisid, kui too oli nad taudist terveks ravinud?   “Mis imeloom see siis on?” küsis John Dolittle veidrat olendit silmitsedes.
“Taevas halasta,” hüüatas part. “Kumma otsaga ta mõtleb?”
“Minu meelest pole ta selleks üldse võimeline,” arvas Jip. Peale 1990-t aastat on lükatõmba tegelenud Eesti ja Venemaa piirilepingu sõlmimisega, ainult et Eesti ja Venemaa riigijuhtidele kinkis lükatõmba nimelise looma Nõukogude Liidu rajaja Vladimir Lenin.

Eesti Vabariik taasiseseisvus 20.augustil 1991.a. Venemaa Föderatsioon tunnustas Eesti iseseisvust 24.augustil 1991.a.  Nõukogude Liit saadeti laiali 26.detsembril 1991.a. Umbest samast ajast kolis kahe riigi piirile lükatõmba ning pole sealt siiani lahkunud ja on kujundanud kahe riigi suhteid. Eesti ja Venemaa suhetes täidab lükatõmba rolli edukalt Tartu rahuleping 2.veebruarist 1920.a., mis Eestis on saavutanud pühakirja staatuse ning nagu ühtegi neljast evangeeliumist ei saa Uuest Testamendist välja visata, nii ei saa ka Tartu rahulepingut Eesti Vabariigi sünniloost maha vaikida, mistõttu on sellest kujunenud Eesti Vabariigi ristisurm. Teisest küljest peaks meie hinnang ajaloolistele sündmustele jääma võimaluste piires objektiivseks ning mõistes Lenini tähtsust mõnedele tema ideede najal üles kasvanud poliitikutele, ei oma sajanditaguse Venemaa kommunistide liidri tunnustus Eesti Vabariigile riikluse seisukohast enam mingisugust tähendust ning mina soovitan rohkem rõhuda Venemaa tänaste liidritega sõlmitavatele kokkulepetele. Riikluse seisukohast on 2005.a. piirileping Eestile tänasel päeval palju olulisem, kui 1920.a. Tartu rahuleping.

Vaatame sündmuste kronoloogiat. 2004.a. kevadel liitus Eesti kahe olulise organisatsiooniga Euroopa poliitilisel maastikul, Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO). Eesti võeti „klubi“ liikmeks ning asetus sellega lõplikult teisele poole tsivilisatsioonidevahelist mõttelist joont. Venemaas reaktsioon jäi 2004.a. kevadel suhteliselt leigeks, sest 11.09.2001 järgselt ei valitsenud Venemaa suhetes Läänega veel konkurentsivaim, vaid üritati koostööd arendada. Pinged aktiviseerusid alles peale Balti riikide liitumist. Mõne aja pärast alustasid Eesti ja Venemaa „monumendisõda“, kui 2004.a. augustis pandi Lihulas üles ausammas Saksa mundris sõdurile, mis valitsuse korraldusel maha võeti. Sambasõja järgmised etapid kulmineerusid nõukogude mundris ausamba teisaldamisega kesklinnast Tallinna Siselinna kalmistule ja Vabadussõja võidusamba rajamisega kunagisele Võidu väljakule.

2005.a. jaanuaris külastas Eesti tolleaegne president Arnold Rüütel patriarh Aleksius II kutsel Moskvat ja sai seal kokku president Putiniga ning kuigi kohtumine olevat väidetavalt toimunud positiivses õhkkonnas ning käsitleti paljusid kahe riigi vahelisi valuprobleeme, järgnes riikidevahelites suhetes kiire allakäik, mis kulmineerus aprillirahutustega 2007.a.  President Rüütel lõi selja sirgeks ning keeldus minema Moskvasse Teise maailmasõja lõppu tähistama ning Eesti parlament lõi selja sirgeks ning lisas mais allkirjastatud piirilepingule omapoolse poliitilise avalduse, preambula, mille poliitiline kasutegur on Eesti seisukohast osutunud enam kui küsitavaks. Venemaa poolne lepingult allkirja tagasivõtmine ei ole diplomaatilises käitumises just sage nähtus, kuid ta oli Eesti Vabariigi parlamendi poolt provotseeritud, sest preambulat tuleb käsitleda Eesti ühepoolselt lepingule lisatud poliitilise deklaratsioonina, mis oleks tulnud lepingu teise osapoolega läbi rääkida, mitte sõltumatu poliitilise avaldusena Tartu rahu kehtivuse kohta. Nt põhiseaduse preambul on põhiseaduse koostisosa, proloog, mille muutmine toimub seadusega. Sündmuste taoline areng võib kinnitada Jaak Alliku arvamust, et suhete halvendamine Venemaaga oli Eesti teadlik välispoliitiline doktriin, kuid sündmuste teatav plaanipärasus ei luba välistada ka võimalust, et kahe riigi suhteid korraldati FSB peakorteris ning suhete pingestamine oli poliitiliselt planeeritud sihipärane tegevus, mis võis toetada mõlema riigi äärmuslike konfliktile orienteeritud poliitiliste ringkondade kitsamaid huvisid.

Mida võiks arvata Sergei Lavrovi sõnavõtust kohtumisel Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi üliõpilastega, kus ta viitas vajadusele piirilepingu dilemmast välja tulla? Selles ei ole midagi uut, sest mitmed Venemaa juhid, nt endine president Medvedjev on varemgi maininud piirilepingut kui kahe riigi suhete normaliseerimise eeltingimust. Eternal dilemmawhat we can do with Russia? Mida teha Venemaaga? Vaevaltusutav, et õnnestub neid kusagile mujale elama saata ning seepärast alati on kasulik võimsa naabriga normaalselt läbi saada. Normaalne läbisaamine ei tähenda ilmtingimata huvide allutamist, vaid see võib tähendada ka lihtsalt omapoolset pingete õhutamise vältimist. Eestis on, mõneti totaalse meedia kaasabil, aga võimalik et mingites väljaspoolsetes huvides, üritatud tekitada rahvuslikku viha Venemaa ja venelaste vastu, mis on sarnane olukorraga Hollandis peale Teist maailmasõda, kui suhtumine sakslastesse oli paljuski kantud rahvuslikust vihast. Hollandi preester, dr.Dolittle mõttekaaslane Spekpater Werenfried van Straaten soovitas sakslaste suhtes näidata üles kristlikku ligimesearmastust ja kinkida neile põrsa – toitke sakslasi. Vihalt ei maksa oodata positiivseid tagajärgi.

Külma sõja jätkumine kahe riigi vahel võib osutuda populaarseks poliitikaks, mis võimaldab nii mitmelgi poliitikul võidukalt valimistel hääli koguda, kuid kahe naaberriigi suhete perspektiivis on võiduvõimalused väikesed. Eesti defineerib oma riiklikku identiteeti läbi Venemaa ning see on  riiklusele kokkuvõttes suurem oht kui Pihkvas asuv dessantdiviis. Kindlasti võib väita, et jäärapäine Venemaa-poliitika, mis õhutab negatiivseid emotsioone, hirmu ja viha, on pigem Venemaa kui Eesti huvides, sest toidab Venemaa eriteenistuste poolt toodetud Eesti-kuvandit „väikesest vastikust natsiriigist“, mida nad üritavad Läände müüa. Argumendid, mida Eestis on toodud piirilepingu sõlmimise vastu ei erine oluliselt argumentidest, mis toodi 2005.a.: 1) piirilepinguga pole vaja kiirustada; 2) omal ajal oli seda vaja saamaks NATOsse ja Euroopa Liitu, aga nüüd on need eesmärgid saavutatud. Piirilepingut on vaja eeskätt Venemaale; 3) piirilepinguga jätab Eesti Vabariik setud saatuse hoolde. 4) piirilepinguga loovutab Eesti suure osa oma territooriumist Venemaale ning loobub ka oma õiguslikust järjepidevusest. Kontrolljoone säilitamine tekitab aga kontrollimatu pingete allika, mis kindlustab lükatõmbale igavese elu riikidevaheliste suhete mõjutajana. Kontrolljoon on ajutine lahendus, mis seob kaks pead ühe kere külge, kuid lepingujärgne piir aitaks lükatõmba pead teineteisest lõplikult eraldada.

Eesti poolsed argumendid on suuresti emotsionaalsed ning neil puudub ratsionaalne alge.  Ma ei taha sugugi mitte eitada rahvusluse positiivset mõju identiteedigrupi kujundamisel ning rahva konsolideerimisel, kuid nagu igal meditsiinilisel juhtumil, võib siingi üledoos osutuda surmavaks. Keegi: „Nii või teisiti, rahvuslus ei ole ratsionaalne, ammugi mitte objektiivne ja võib seeläbi rahvusvahelistes suhetes muutuda väga ohtlikuks mõjutajaks. Üks rahvusluse hobusel ratsutav loll võib hävitada meie julgeolekut palju edukamalt kui mõni Kim Philby või Aldrich Amesi taoline superspioon, tehes seda pealegi tasuta ja õilsate ideaalide nimel.“ Rahvuslike argumentide kandumine välispoliitikasse suunab enamasti ummikteele. Siin on paraku üks hoiatav näide uuesti tõstatunud Nord Streami gaasijuhtme küsimus, kus siseriiklikes huvides kasutatav argumentatsioon ei pruugi rahvusvahelisel tasandil osutuda enam pädevaks ning hakkab riiklikku mainet nõrgestama. Jäärapäise ning emotsioonipõhise vastasseisuga ei ole Eesti suutnud projekti peatada, kuid siseturule orienteeritud hirmu- ja viharetoorikaga on ta kaotanud tõsiseltvõetavuse ning vähendanud tunduvalt omaenese võimalusi projekti arengut  kontrollida.

Kuna piirilepingu jõudmine ummikseisu leidis suuresti aset tänu Riigikogu poliitilisele naiivsusele, kes ülehindas piirilepingu tähtsust Venemaale ning võttis 2005.a. preambulaga ette omamoodi poliitilise jõudemonstratsiooni, siis võiksid kahe riigi parlamendid nüüd üles näidata initsiatiivi Gordioni sõlme lahti raiumisel ning Mart Nuti poolt välja käidud ühismemorandumi või ühiskommünikee idee võiks olla üks võimalikke väärikaid lahendusi, mis võtaks pinged ja eelarvamused maha ning ei nõua ühelt ega teiselt riigilt poliitikas kui kompromisside kunstis suht võimatut tingimusteta allaandmist. Eestil ei maksaks üle tähtsustada EL-Venemaa viisavabaduse ja piirilepingu omavahelist seost ning näha siin võimalust Venemaale „käru keerata“.  Pealegi ei julge mina küll väita, et viisavabadus tooks ilmtingimata kaasa negatiivsed järelmid. FSB tegelasi viisavabadus eriti ei puuduta, aga küll see avaks paljudele tavalistele Venemaa kodanikele võimaluse oma silmaga kaeda, kuidas „Läänes elu on“.

Lükatõmba on end mugavasti sisse seadnud Eesti ja Venemaa vahelisel kontrolljoonel.

Aadressilt: http://www.gilliangolding.co.uk/etchings/34.jpg

Previous Older Entries

september 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.