Pussy Riot’ist Julian Assange’ini, paralleelid ja ristteed

@ckrabat

Mööduval nädalal toimusid kaks sündmust, mis on maailmas tekitanud palju vastukaja: Vene punkasambli Pussy Riot kolmele liikmele mõisteti kaheaastane vanglakaristus ning Ecuadori valitsus andis poliitilise varjupaiga kurikuulsale Wikileaksi asutajale Julian Assange’ile, keda Rootsi võimud süüdistavad kahe naise vägistamises ning Ameerika Ühendriikide poliitilised ringkonnad ei vähemas ega rohkemas kui spionaažis või isegi riigireetmises. Kuigi esimesel pilgul võib tunduda, et tegemist on kahe täiesti erineva asjaga – üks osapool sõdib Venemaa autoritaarse juhtkonnaga, aga teine osapool on pahuksisse sattunud demokraatliku maailma ning eelkõige end demokraatia kantsiks pidava Ameerika Ühendriikidega, siis laias laastus on tegemist ühe ja sama nähtusega, alternatiivse poliitilise mõtlemisega, millega astutakse vastu mainstream poliitikale. Pussy Rioti süüdimõistmine ja nõiajaht Julian Assange’i vastu esindavad ühte ja sama kriminaalasja, võimu katsetesse vaenata isikuid, keda nad loevad kehtiva maailmakorra hävitajateks ning  peavad seetõttu ohtlikeks, kuid ei Pussy Riot ega Julian Assange ei taha lahustuda staatilist maailma väärtustavas maailmapildis, kus kehtivad tõed on aabitsast mahaloetavad ja selgeks õpitavad.

Kuigi Pussy Rioti vaenamise kritiseerimine on siinmail saanud moeküsimuseks ning ei ole vist enam ainsatki mainstream arvamusliidrit, kes ei oleks hukka mõistnud Venemaa võimude omavoli punkbändi liikmete kallal, siis oleks huvitav püstitada provokatiivne küsimus, kas see toetus oleks olnud sedavõrd ühene, kui nad oleksid oma aktsiooni korraldanud Moskva Lunastaja Kristuse kiriku asemel hoopis Tallinna Toomkirikus ja aktsiooni eesmärk oleks olnud Vladimir Putini hukkamõistmise asemel hoopis Julian Assange’i toetamine? Kristlikud põhimõtted, sallivus teisitimõtlemise vastu ja andestamine eksinutele ei kuulu Viha vabariigi poliitilisse programmi ja ma ei tea kedagi, kes teaks ühtegi siinset arvamusliidrit, kes oleks sõna võtnud Julian Assange’i kaitseks. Pussy Rioti toetamine iseloomustab pigem tundeid idanaabri vastu kui võitlust avatud maailma eest ning ilmselt oleksid netikommentaator Robert ja tema ema valmis Assange’i oma kätega tükkideks rebima, sest kättemaks on massiteabevahendite kaudu muudetud Eesti rahvuslikuks spordialaks.

21.veebruaril 2012 viisid Venemaa punkansambli Pussy Riot liikmed Nadežda Tolokonnikova, Jekaterina Samutsevitš ja Maria Aljohhina Moskvas Lunastaja Kristuse kirikus läbi ürituse, mida nad nimetasid punkpalvuseks ning kutsusid Neitsi Maarjat üles hakkama feministiks ning kihutama Venemaa presidendiks valitud Vladimir Putin ametist minema. Vormiliselt saab tegu klassifitseerida küll avaliku korra rikkumiseks, aga mitte enamaks ning teo usuvastast iseloomu on selle teostajad ise eitanud ja hiljem kahetsenud, kui see võis solvata usklike tundeid.  Sellest hoolimata karistati neid usuviha õhutamise ning huligaansuse eest kaheaastase vanglakaristusega. Pussy Rioti üritus on põhjustanud elava diskussiooni Venemaast kaugemalgi. Paljud usklikud peavad seda kiriku- ja usuvastaseks väljaastumiseks, millist seisukohta on võinud kohata ka Eesti usuringkondades. Venemaa apostliku õigeusu kirik on ansambli liikmetele tagantjärele andeks andnud, mis lubab loota, et kõrgema astme kohtus leevendatakse karistust veelgi. Andestamine on kristlik põhimõte, sest kuigi Vanas Testamendis andis Jumal Moosesele kümme käsku, millest inimesed peavad kinni pidama, siis Kristus taandas käskude arvu vaid ühe käsule – ligimesearmastusele. Kive saab süüdlaste poole pilduda ainult see, kes pole ise patune.

Venemaa avalik arvamus on Moskva Lunastaja Kristuse kirikus toimunud perfomance’i valdavalt hukka mõistnud ja näeb selles rünnakut Venemaa apostliku õigeusu kiriku vastu, millist arvamust on aidanud kujundada ka mitmed massiteabekanalid. Kas need asjad ikka olid päris sellised nagu neid ette kujutatakse? Pussy Rioti aktsiooni taga usuvastaseid motiive näha ei ole lihtne, sest punkpalvuse eesmärk oli ikkagi poliitiline – mõista hukka president Vladimir Putini tegevus ning paluda taevastelt jõududelt abi tema võimult äraajamiseks. Väidetav pühaduserüvetamine punkansambli poolt on küll hukka mõistetud, kuid see ei ole takistanud samas kirikus läbi viimast täiesti ilmalikke kommertsüritusi. Tõsi, Pussy Rioti poolt instseneeritud tseremoonia ei mahtunud traditsiooniliste riituste alla, millega kirik aktsepteerib Jumala poole pöördumist, kuid kas saab Jumalaga suhtlemine olla vaid  kiriku eraomand?

Võitlus Wikileaksi asutaja Julian Assange’i vastu meenutab mõneti Prantsusmaa sotsialistide ühe liidri ning Rahvusvahelise Valuutafondi tegevdirektori Dominique Strauss-Kahni juhtumit, sest mõlema mehe vastu esitati vägistamissüüdistus. Kui Strauss-Kahni juhtumil osutus süüdistuse esitaja, 32-aastane Guineast pärit hotelliteenija Nafissatou Diallo, taust piisavalt kahtlaseks ning mitmed süüdistuses esitatud väiteid  ei leidnud tõendamist, siis Assange’i juhtumi puhul on samuti esile tulnud mitmeid hämaraid asjaolusid. Julian Assange on Austraalia kodanik ja Austraalia ajakirjanike liidu, the Media, Entertainment and Arts Alliance, auliige. Intervjuus Andy Greenbergile on ta nimetanud end poliitilistelt vaadetelt libertaarlaseks ja öelnud, et ta toetab vabaturumajandust, kuid seisab vastu monopolismile. Austraalia peaminister Julia Gillard on nimetanud Wikileaksi aktsioone illegaalseks tegevuseks ning kutsunud üles tühistama tema Austraalia passi, kuid Austraalia Föderaalpolitsei komisjon leidis, et Assange pole eksinud ühegi Austraalia seaduse vastu. Mitmed Austraalia poliitikud erinevatest erakondadest on üles astunud Assange’i toetavate avaldustega, teiste hulgas transpordiminister Craig Emerson, liberaalidest Senati liikmed Helen Coonan ja George Brandis, aga ka endine pea- ja välisminister Kevin Rudd.

Kaks aastat tagasi, 20.augustil 2010 pöördusid kaks vasakpoolse taustaga Rootsi feministi Anna Ardin ja Sofia Wilén ühte Stockholmi politsejaoskonda abi saamiseks, soovides et Assange, kellega nad olid olnud vahekorras, läbiks sundkorras HIV testi, kuid nagu hiljem on välja tulnud, siis samaaegselt lekitati uudis ka ajakirjandusse. Kui aga Rootsi kohus andis novembris 2010 välja Assange’i vahistamismääruse, siis oli süüdistus muutunud juba otseselt vägistamiskahtlustuseks. Rootsi nõudis Suurbritannialt Assange’i väljasaatmist Rootsi ning kui see pärast pikka kohtuvaidlust rahuldati, varjus viimane Ecuadori saatkonda ning palus sealt poliitilist varjupaika, mida talle sel nädalal ka võimaldati. Seksuaalse tagapõhjaga süüdistustes pole samuti midagi uut, neid on esitatud mitmetele meedia tähelepanu alla sattunud isikutele, teiste hulgas hiljuti Londonis olümpiavõitjaks tulnud Ameerika Ühendriikide korvpallitähele Kobe Bryantile, maailmakuulsatele jalgpalluritele Robin van Persiele ja Cristiano Ronaldole, need ei ole hiljem küll tõendamist leidnud ja ilmselt olid nende taga rohkem materiaalsed motiivid, kuid nagu Strauss-Kahni ja Assange’i juhtumid näitavad, saab taolisi juhtumeid edukalt kasutatada ka poliitilises võitluses.

Ecuadori välisministri Ricardo Patiño väitel on Suurbritannia ähvardanud Assange’i jõuga saatkonnast välja tuua, mis on diplomaatilise esinduse puutumatuse jäme rikkumine. Kuigi Suurbritannia on olnud Assange’i juhtumi puhul kindel patuse Ecuadori suunas kive pilduma, siis tekib küsimus, kas nad on ise patust piisavalt puhtad, et teiste suunas kive heita? Tuletame meelde, et Suurbritannia politsei tappis 2005.a. Brasiilia kodaniku Jean-Charles de Menezese, kuna neile ei meeldinud tema välimus ja ta meenutas liiga palju terroristi. Suurbritannia on valmis Julian Assange’i Rootsile üle andma, kuid samal ajal ei ole nad pidanud vajalikuks Eestisse saata sinna põgenenud ja Eestis kohtu poolt kriminaalkuriteos süüdi mõistetud Anna-Maria Galojani. Assange võib Ecuadori saatkonda jääda pikaks ajaks, sest tema väljatoimetamine saatkonna territooriumilt nii, et Briti võimud teda ei vahistaks, on peaaegu et võimatu. Ungari kirikupea kardinal Jozsef Mindzsety veetis peale 1956.a. ülestõusu viisteist aastat Ameerika Ühendriikide saatkonnas Budapestis, enne kui tal lubati maalt lahkuda.

Ecuadori valitsuse otsuse juures anda Assange’ile poliitilist varjupaika on kindlasti märgata poliitilisi motiive, sest Venezuela ja Boliivia kõrval on Ecuadori välispoliitika president Rafael Correa juhtimisel järginud antiamerikanistlikke motiive ning Assange’i ja Wikileaksi kriitika teravus on olnud suunatud lääneriikide, eriti aga Ameerika Ühendriikide vastu. Koos Venezuela, Boliivia, Kuuba, Nikaraagua, St.Vincenti ja Grenadiinide, Antigua ja Barbuda ning Dominicaga kuulub Ecuador Venezuela presidendi Hugo Chaveze initsiatiivil ellu kutsutud Ameerika Rahvaste Bolivari Allianssi (ALBA) ning neil on Ameerika Ühendriikidega olnud üleval mitmeid tüliküsimusi. 2011.a. kuulutas Ecuador persona non grataks Ühendriikide suursaadiku, kuna Wikileaksi kaudu imbus välja, et USA saatkonna esindajad olid süüdistanud president Corread, et see oli teadlik korruptsioonist riigi politseijõududes.

Assange’i juhtum ning selle käsitlemine Rootsis lõhnab aga kõvasti poliitiliste tagamaade järele. Veel 2010.a. augustis taotles Assange Rootsis alalist elamiluba, kuid see lükati tagasi. Rootsi valitsus on keeldunud kinnitamast, et Assange’i ei anta välja Ameerika Ühendriikidele, kui selline taotlus peaks neile esitatama, aga Assange ja teda toetavad jõud on avaldanud kartust ja mitte päris alusetult, et Ühendriikides võib teda ees oodata surmanuhtlus või siis vähemalt poliitiliselt motiveeritud kohtupidamine, millele on vihjanud nt senaator Dianne Feinstein. 30.novembril 2010 nõudis Kanada peaministri Stephen Harperi endine nõunik Tom Flanagan ühemõtteliselt Assange’i tapmist. Päev hiljem kutsus Ühendriikide kunagine presidendikandidaat Mike Huckabee, baptistlik pastor!!!, kes on kaksteist aastat teeninud Pine Bluffi ja Texarkana kogudusi Arkansase osariigis, üles hukkama neid, kes lekitavad materjale Wikileaksile.

Ei ole suurt vahet Putini vastaste vaenamisel Venemaal ja Wikileaksi ning tema asutajate vastasel nõiajahil, aga samuti Occupy-liikumise laagrite sulgemisel mitmel pool maailmas, sest kõik need teenivad ühte eesmärki, sarnast motiivi, mis tuli ilmekalt välja George Orwelli „Loomade farmis“ – see on staatilise maailma teenimine ning mitmusliku maailma eitamine, kus ei ole kohta arvamuste paljususele ja teisitimõtlemisele. Siin ei saa kasutada mustvalgeid skeeme, otsustamaks, millised protestiavaldused on need õiged ja milliseid  tuleb maha suruda, sest Orwell näitas ilmekalt, et lõpuks võivad ka sead hakata kahel jalal kõndima ning ülikondi kandma ja kasutatavad loosungid võivad aja jooksul omandada hoopis teistsuguse sisu – „neli jalga hea, kaks jalga halb“ võib muutuda hoopis „neli jalga hea, kaks jalga parem“, ilma et keegi seda tähelegi paneks. Seepärast on ühtviisi taunitavad nii Pussy Rioti kui ka Wikileaksi vastased aktsioonid, sest mõlema varjust tungivad esile hoopis vägagi maised ja materiaalsed poliitilised huvid.

Punkpalvus

august 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.