Vägivalla anatoomia

@ckrabat

Täna avaldas Delfi Kristjan Jõevere arvamusloo „Lööge tal jalaluud puruks“, mis võtab hästi kokku neukkurahva väärtushinnanguid ja põhimõtteid. Kommentaariumis on neukkude orjade koor juba vahule aetud ning skandeerib üksmeelselt „Meie pea ei ole kandiline! Meie pea ei ole kandiline!“, soovides purustada kõik maailma peeglid, kes ütlevad kuningannadele tõtt nende ilu kohta. Ühiskonnas tekkivat nõudlust karmide karistuste ja omakohtu järele võib mitte märgata ainult pime, nagu ka seda, kuidas totaalne meedia lolle ekspluateerib  ja sotsiaalset rahulolematust takka õhutab, etendades pööblile murumänge gladiaatorite areenil, olgu selle eesmärgiks risti lüüa Andrus Veerpalu, Joosep Laiksoo või mõni teine meedia hammasrataste vahele jäänud kodanik. Meedia üritab võidujooksus Tõe ja Õiguse eestkõneleja nimele kohtuorganeid ennetada ja siis pole enam tähtis, kas kahtlustatav isik ka tegelikult süüdi oli või kandis ta kõigest üldrahvalikku arvamust – „te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!” Rahvas nõuab surmanuhtluse restaureerimist ning avalikke hukkamisi, mis on sotsiaalse rahulolematuse ilmselge tagajärg.

Kas Eesti on tõepoolest kuidagi eriline koht, kus vohab piiramatu vägivallakultus või on see tänapäeva maailmas valitsevate trendide kajastus? Väliselt on kõik nagu korrektne – üha vähemaks jääb olukordi, kus kedagi diskrimineeritakse tema soo, nahavärvi või maailmavaate tõttu, üha rohkem maailma paiku väärtustab elu ja loobub surmanuhtlusest, maailm on muutumas avatumaks ja vastastikku kommunikeeruvaks, inimesed reisivad vabalt ringi ja tutvuvad teiste kultuuridega. Sõja lahtipäästmine on üleilmastuvas ja rahvusvahelistuvas maailmas palju keerulisem kui veel mõni sajand tagasi. Lugedes netifoorumite kommentaare, võib aga vähemalt Eestis täheldada hoopis tugevnevat viha ja sallimatuse eskaleerumist. Viha vabariigi sarjas on juba tähelepanu pööratud professor Rein Taagepera arvamusele, kus juhiti tähelepanu viha kujunemisele eestlase identiteedi püsivaks osaks. „Viha annab mõnedel hetkedel jõudu pingutusteks, ja seda eestlased kiidavad. Aga ei maksa kiita sellist viha. Ma näen palju sellist viha, mis vindub seespool. See on mõisaorja viha mõisahärra vastu, mis ei saa tabada teda, ja siis valatakse see välja näiteks oma naise vastu,“ ütles Taagepera.

Juhani Tamminen pidas Soome ühiskonda julmaks ja südametuks, kuna seal kasvab sotsiaalne rahulolemastus, viha sisserändajate vastu ning tolerantsuse puudumine „teistsuguste“ vastu. Tamminen sidus sotsiaalse rahulolematuse relvade kultusega, millest on tema sõnul saanud „uue aja joystick“. Relvade kummardamisest on aga üks pisike samm vägivallakultuseni. Mäletan hästi diskussiooni, mis vallandus Ilmar Raagi filmi „Klass“ linastumise puhul. Neukkude orjade koor asus rünnakule, väites, et niisugust asja ei saa Eestis mitte kunagi toimuda. Aga Soomes on selliseid tulistamisi toimunud juba mitu ning mentaalses plaanis on Eesti ja Soome ühiskonnad äravahetamiseni sarnased. Mõlemas ühiskonnas esineb väga palju viha. Tulistamisi on Eesti ühiskonnas vähe olnud ja nad ei ole kujunenud massitulistamisteks, kuid me mäletame pommiplahvatusi ja „Pal-tänava pommimehi“, mis viitavad siiski vägivallakultuse kanaliseerimisele praktikasse. Võib-olla ringleb Eestis siiski palju vähem relvi kui põhjanaabrite seas, mis on meid koolitulistamistest veel? säästnud, kuid tugevneva vägivallakultuse taustal ei ole nendest tulevikus ilmselt pääsu.

Viha on väga tugevasti seotud teise olulise emotsionaalse faktoriga – hirmuga. Hirm ja viha kokku segatuna võivadki viia vägivallakultuseni. Ja tõepoolest, ilmselt 99% kommentaatoritest on kõigest vägivallateoreetikud, kes ilma soodsa pinnase tekitamiseta ei jõua mitte kunagi vägivalla praktiseerimiseni. Praktikuid on vähemus, kuid nad on olemas. Anders Behring Breivik oli vägagi aktiivselt tegev sotsiaalmeedias, enne kui ta otsustas oma teoreetilisi põhimõtteid praktikas rakendada. Terve mõistusega inimene netis ei kommenteeri. Leidsin viidatud Delfi loo kommentaaridest täna sellise mõttetera – “Arguing on the internet is like running at the special olympics. Even if you win, you’re still retarded.” Vihakommentaare kirjutav anonüümne kommentaator on enamasti inimesena läbi kukkunud. Olles ise pikemat aega õudusfilmide huviline ja kollektsionäär, jään pigem nõusse Jõeverega, et vägivallakultust ei põhjusta niivõrd laste kätte sattuvad arvutimängud ja filmid, vaid vanemate inimeste poolt igapäevases elus kultiveeritav viha – „kui näiteks su oma vanaisa, hea ja lahke inimene, purskab kord köögilaua taga vihaga, et sellel või teisel naabrimehel tuleks pea lõhki lüüa, siis see üks hetk mõjub kaugelt kõvemini kui aastatepikkune multikavägivald.“ Vägivalla ees silmade sulgemine on palju suurem oht kui selle demonstreerimine. Inimene, kellel puudub teadmine vägivallast, ei oskagi head kurjast eristada. Lõpuks pole läbikukkunud inimesele tähtis keda või mida ta vihkab, vaid ta satub vihast sõltuvusse – see muutub samasuguseks eluliseks vajaduseks nagu uni, söömine või seks.

Ühiskonna poliitiliselt aktiivseim ja mõjukaim osa on lollid. Kes juhib lolle, see teeb poliitikat. Totaalne meedia õhutab teadlikult vägivallakultust, suunates arvukat lollide sotsiaalset klassi neile kasumit teenima. Lollid on aktiivne ühiskonna osa, kes täidab sõnakuulelikult meedia poolt talle pandud rolli  ning seda täiesti tasuta. Nii tekibki „Novgorodi WC“ – totaalse meedia poolt loodud poliitiline mehhanism pööbli suunamiseks vägivalla teele. See ei pruugi veel tähendada, et lollid on ühiskonnas enamuses, kuid nende häält on kuulda ja totaalne meedia presenteerib seda rõõmuga rahva arvamusena, millega poliitikud peavad arvestama. Sarnane mehhanism toimis ülihästi 1930-te aastate Saksamaal enne Hitleri võimuletulekut ja eks meilgi on olemas meediajuhte ning neist sõltuvaid poliitikuid, kes unistavad toonaste aegade tagasitulekust. Nad on ju karastunud parteilises ajakirjanduses (pole sisulist vahet kas NSTP või NLKP – üks sotsialism kõik), mis eitas mitmuslikku maailma ning teenis absoluutse tõe dogmasid.

Pööbel, kes on inimesena läbi kukkunud ja seetõttu sotsiaalselt rahulolematu, on alati vägivallale vastuvõtlik olnud, kas siis gladiaatorite areenil pöidlasuunaga võitlejate elu ja surma üle otsustades, revolutsioonide ajal tänavatel rüüstades, vägistades ja klassivaenlasi hävitades või siis surmaotsuste avalikku täideviimist nautides. Algelisemal moel saavad tänapäeva neukkud vägivaldseid instinkte rahuldada suhkru-, tatra- ja odavate telekate sabades. Paljud vägivaldsed režiimid naudivad rahva laiaulatuslikku toetust, sest riik on paks, ordnung on majas ja naabrijuhan ei mölise. Kui netifoorumite kommentaatorite unistused täituksid, elaksime aastal 2030 Eestis, mida on kirjeldatud tulevikufantaasias „Maakond aastal 2030 – neukkude unelm“.

inimesi meie keskelt – netikommentaator Robert, üks kõige õigemaid eestlasi