Iisraeli mõistatus II

@ckrabat

ÜRO otsustas 1947.a. moodustada Palestiina territooriumil kaks riiki, juutide ning araablaste riigi ning jätta Jeruusalemma koos lähiümbrusega (sh Petlemma) rahvusvahelise hoolduse alla. See plaan ei täitunud araablaste vastuseisu tõttu ning lõi pinnase viimase sajandi võib-olla ühele keerulisemale konfliktile. Paraku oli ajalugu juudid oma kunagistelt asualadelt välja tõrjutud ning araablased olid territooriumil elanud juba sajandeid, mistõttu pidasid nad ennast juba õigustatult põliselanikeks. Nii sai alguse üks pikaajalisemaid, vägivaldsemaid ja lootusetumaid Teise maailmasõja järgseid konflikte maailmas. Iisraeli riik kuulutati välja 14.mail 1948 ning juba järgmisel päeval algas esimene Iisraeli-Araabia sõdade seeriast. Jordaania kuningas Abdullah vallutas Jeruusalemma ning Palestiina araablaste territoorium jagunes sõja tagajärjel Jordaania ja Egiptuse vahel. Palestiina riiki ei kuulutatud välja, kuigi Palestiina araablaste territoorium oli mitu aastakümmet valdavas osas teiste araabia riikide kontrolli all.

Ajavahemikul 1948-2009 loetakse Iisraeli-Palestiina konfliktide ohvrite hulka u.14 500 inimelu (siia ei ole arvestatud Araabia-Iisraeli sõjad). Möödunud kümnendi lõpp andis tõuke rahule ja leppimisele juutide ja palestiinlaste vahel. Oslo rahulepetega 1994.a. pandi alus Palestiina omavalitsusele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza maaribal. Uus administratiivüksus keskusega Ramallahis ei hõlma küll Palestiina ametliku pealinna Ida-Jeruusalemma ja Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendikku. Palestiina araablastest elab 2,3 miljonit Läänekaldal ning 1,5 miljonit Gaza territooriumil. Läänekalda aladel elab tänasel päeval veel umbes 500 000 juuti, u.200 000 neist Ida-Jeruusalemmas, kuid Hamasi poolt kontrollitavast Gazast on nad lahkunud. Palestiina territoorium on sisuliselt jagunenud kaheks. Gaza territooriumil valitseb fundamentalistlik usuliikumine Hamas ning Läänekalda territoorium on Palestiina Vabastusorganisatsiooni katusorganisatsiooni, legendaarse Yassir Arafati poolt loodud sekulaarse Fatahi poolt juhitava Palestiina omavalitsuse võimu all. Vastavalt Oslo kokkulepetele läks 2,7% läänekaldast palestiinlaste täieliku kontrolli alla (A-tsoon), 25,1%  on küll palestiinlaste tsiviilvõimu all, kuid julgeolekut tagavad Palestiina ja Iisrael ühiselt (B-tsoon). 72,2% Palestiina territooriumist on endiselt Iisraeli kontrolli all, mis hõlmab juutide asurkonnad Palestiinas ja nende vahetu läheduse, aga samuti strateegiliselt tähtsad alad ja transpordisõlmed (C-tsoon). Tsoonide vahel toimib tavaline piirikontroll ning liikumine on põhimõtteliselt vaba, kuid Iisraeli kodanikele on A-tsooni külastamine ebasoovitav nagu ka palestiinlaste liikumine Iisraeli aladel.

Hebroni küsimus on üks põhilisi pingeallikaid Iisraeli ja Palestiina võimude vahel. Judaismis on neli püha linna – Jeruusalemm, Tiberias, Safed (seal pandi alus judaismi müstilisele Kabbala voolule) ja Hebron. Neist viimane (araabia k. al-Khalil) asub Palestiina territooriumil ning seal elab 175 000 araablast ning 500 juudi asukat, kes on keeldunud sealt lahkumast. Juudi asustus Hebronis on kestnud 800 aastat, kuigi peale  araablaste korraldatud 1929. aasta veresauna viisid Briti võimud juudid sealt välja.  Kui peale kuuepäevast sõda 1967.a. Iisrael taastas kontrolli Jordani jõe läänekalda üle, siis tulid juudi asunikud Hebroni tagasi. 1994.a. avas ortodoksne juudi arst dr. Baruch Goldstein tule islamiusulistele palvetajatele Patriarhide koopas, pühapaigas, millele pretendeerivad nii judaistid kui islamiusulised ning tappis 29 palestiinlast. Hebron on püha koht nii juutide kui moslemite jaoks. Hebronis asub Patriarhide koobas, kuhu on maetud juutide esiisad ja –emad Abraham, Saara, Iisak, Rebekka, Jaakob ja Lea. Vaid Raaheli haud asub Petlemma lähedal, samuti tänasel Palestiina territooriumil. Abrahami poeg Ismail on aga islami traditsioonide järgi araablaste esiisa, kellest põlvneb ka Muhammed. Tänasel päeval  on Hebron üks pingelisemaid paiku Läänekaldal. Üks osa Hebronist kuulub palestiinlaste kontrollitavasse A-tsooni ning teine koos juutide asualaga B-tsooni, mida kontrollivad Iisraeli relvajõud ning kus palestiinlaste liikumisvabadus on piiratud.

Juudi natsionalism, sionism, on etnilise rahvusluse Volksgeistist ja valitud rahva ideoloogiast lähtuv vorm, sest seob Iisraeli riiki juutide tagasipöördumisega oma ajaloolisele kodumaale, Siionisse, mille pealinn on abrahamistlike religioonide keskus Jeruusalemm. 1975.a. võrdsustas ÜRO peasaassamblee oma otsusega sionismi rassismiga, kuid 1991.a., peale külma sõja lõppu, tühistas selle otsusse. Sionism tekkis 19.sajandi lõpus juudi rahvusliku eneseteadvuse tõusulaines ning taotles juutide tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale – Siionisse. Siion tähistab ajalooliselt Jeruusalemma piirkonda, mida hiljem hakati omistama kuningas Saalomoni poolt ehitatud templile. Theodor Herzl oli lääne ühiskonnaga tugevasti lõimunud sekulaarne ajakirjanik, kes ei osanud heebrea ja jiidiši keeli ning ei täitnud judaismi usukombeid. Pöördepunktiks sai talle, kui ta saadeti Prantsusmaale kajastama juudi päritolu ohvitseri Alfred Dreyfusi protsessi, keda süüdistati spionaažis Saksamaa kasuks. Samal ajal levisid eriti Ida-Euroopas antisemiitlikud meeleolud ning korraldati juudipogromme. Kui 19. sajand oli rahvsluse sajand Euroopas, siis ei jäänud sellest puudutamata ka riigita juudid. 1896.a. avaldas Herzl kapitaalse „Der Judenstaat’i“, kuid juba 1862.a. tegi sotsialistist filosoof Moses Hess ettepaneku sotsialistliku juudi riigi rajamiseks Palestiinas.

Juutide tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale (Alija) toimus pragmaatiliselt. Juudid hakkasid juba türklaste Osmani impeeriumi võimuperioodil maad kokku ostma, kuhu juudi asunikud elama asusid. Tagasipöördumiskampaaniat finantseerisid mitmed rikkad juudi päritolu perekonnad, nt Rotschildid ja Montefiored. Esimene alija toimus 1882-1903, kui Palestiina aladele kolis u.35 000 juuti põhiliselt Vene impeeriumist ja Jeemenist. Teise alija 1904-1914 käigus, rajati 1909.a. Vahemere kallastele Tel Aviv. Kui Jeruusalemm on religioossete juutide konservatiivne kindlus, sii Tel Aviv on kaasaegne, euroopalik, vabameelne ja sekulaarne. Tänapäeval on Tel Aviv kokku sulanud naabruses asuva ajaloolise Jaffa linnaga, mida on esmakordselt mainitud juba aastast 1470 e.Kr.  ning koos eeslinnadega on seal üle miljoni elaniku. Iisraeli ametlik pealinn on Jeruusalemm, kus asub Iisraeli parlament Knesset ja enamus valitsusasutustest, kuid Tel Avivis paiknevad Iisraeli kaitseministeerium, relvajõudude peastaap ning paljude välisriikide saatkonnad. Tel Aviv on tähtis äri-, tööstus- ja meelelahutuskeskus. Peale Esimest maailmasõda 1919-1923 toimus kolmas alija, kui saabusid emigrandid põhiliselt kodusõjast laastatud Venemaalt. Neljas alija tõi juute põhiliselt Kesk-Euroopast, Poolast ja Ungarist. Viienda alija lainega, mis hõlmas u.250 000 juuti, saabusid põgenikud juba natsionaalsotsialismi meelevalda sattunud Saksamaalt. 1940.a.-ks ulatus juutide arv Palestiinas 450 000-ni.

Iisraeli riik on vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. 19.-20.sajandil levis võrdsust idealiseeriv pahempoolne ilmavaadejuudi tööliste ja intelligentide seas. Iisraeli elu üks omapärasemaid nähtusi on kibbutsid (juudi põllumajanduskooperatiivid), mis ülesehituselt meenutavad nõukogude kollektiivmajandeid. Esimesed kibbutsid rajati 20.sajandi alguses marksistlike juudi asunike poolt. Degania Alef, vanim kibbutsitest, rajati 1910.a. Galilea järve lõunakaldale. Aktiivsem kibbutsite moodustamine hakkas pihta peale Esimest maailmasõda, Briti mandaadi ajal. Kibbutsite kollektivism võis kalduda äärmusesse – kibbutsi liikmeid võtsid otsuseid vastu kollektiivselt ja konsensuslikult, neil ei olnud eraomandit, söödi ühissööklas, lapsi kasvatati ühiselt jne. Kibbuts oli pahempoolsete poolt idealiseeritud ühiskondliku sunni mudel, kollektiivse tahte eelistamine individuaalsetele vabadustele,millega kaasnes samalaadne sunnismaisus kui nõukogude kolhoosis, kuid nagu kolhoosid ja kommuunid, nii ka sotsialistlikud kibbutsid ei osutunud vabaturumajanduslikus keskkonnas konkurentsivõimelisteks ning pidid leidma mooduseid sellega adapteerumiseks. Lisaks ei suutnud nad pakkuda samaväärset elatustaset kui mujal Iisraelis. Noored hakkasid kibbutsitest lahkuma, ses see piiras nende vabadusi. Praegu on Iisraelis umbes 270 kibbutsit, millest üle 70% võib identifitseerida kui reformitud kibbutseid, kus kapitalistlike suhete erinevad vormid on lubatud. Kibbutsite kõrval eksisteerivad juudi ühiskonnas veel moshavid, mis on samuti kollektiivmajandid, kuid maa on seal eraomanduses. Moshavi elanikel on isiklik maaomand ning nad maksavad kogukonnale maksu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2012
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: