Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament

@ckrabat

Mõned aastad tagasi lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, tekkinud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Viimasel ajal on sotsiaaldemokraatlikud ideed leidnud ka Eestis suuremat kandepinda ning viimaste avaliku arvamuse küsitluste järgi on Sotsiaaldemokraatlik erakond tõusnud riigi populaarseimaks. Pajula artiklit kommenteeris Eesti Päevalehes Olari Taal, valgustades sotsiaaldemokraatliku sajandi mõju Eesti ühiskonnale. Tatra-, suhkru- ja munanäljas neukkurahvas näeb märgi unenägusid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas magab sulgpatjadel ja sööb sularasva ehk siis elab sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Käesolev Euroopa majanduskriis kätkeb endas sotsiaaldemokraatliku ajastu lõppu, kus nõukogude tüüpi äärmusliku vormi kokkukukkumine möödunud sajandi lõpus oli vaid eelmänguks üle jõu ja võimete elava sotsialistliku süsteemi hävingule.

Sotsiaaldemokraatlikul sajandil  olid au sisse tõstetud materialistlikud väärtused ning jumalakartlikkus asendati usuga inimese kõikvõimsusesse.  Sotsialistlik loosung „igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi“ ruulis, seades eesmärgiks mõtlemisvõimetute kodanike klassi loomise, mille juures oli totaalne meedia ulatanud oma abistava käe. Meedia on loonud Novgorodi WC, rahva kollektiivse teadvuse kuvandi, millega manipuleerides õiged valedest eraldatakse, tekitades rahva teadvuses illusoorse võimu- ja vägivallamonopoli. Totaalne meedia pidas  infosõda vaimsete väärtuste vastu ning ergutas inimesi rohkem tarbima ning tarbimise suurendamiseks laenama, mis kattus sotsiaaldemokraatia eesmärkidega.

Riik on kujunenud sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab.  Sotsiaaldemokraatia rõhub kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks ja sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks protektsionistlikku majandusmudelit inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemisprotsessid aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit.

Inimene vajab ilusaid müüte, mis õigustavad tema materialistlikke kiusatusi Saatana poolt valitsetavas maises hädaorus, sest ikka on teised tema õnnetustes süüdi. Mitte kunagi ei ole vaesuse põhjuseks arvatud valesid otsuseid, ahnust, ignorantsust, rumalust, laiskust või joomarlust. Kergelt saavutatud edu on tavaliselt kerge kaduma, sest ta on tulnud ootamatult, mistõttu teda ei osata hoida. Laenuleib ja õletuli pakuvad vaid üürikest leevandust maailma hädadele, mistõttu kergekäeliselt võetud sms-laen ei pruugi kedagi veel paremale elujärjele aidata.  Sotsiaaldemokraatlikku sajandit iseloomustab kord isahane poolt jutustatud ilus lugu, mis juhtus siis, kui üks valitseja võttis endale just mitte kõige targemad nõunikud, kes nägid asju omamoodi ning hakkas loodusseadusi eiravalt üle jõu elama.

Püüe põhjamaise heaoluriigi poole tugineb neukupõlvkonna mälestustele omaegsetest Soome TV reklaamidest, mis ehitasid nende alateadvusesse müüdi imedemaast, kus saab piiramatult tarbida, tundmata üldse muret, kas selle tarbimise jaoks on ka vajalikud vahendid olemas. Mitu uut töökohta tekib kõrgetest maksudest nagu küsitakse Eesti Päevalehe artiklis ja miks puhkes puhkes 1789. aastal Prantsuse revolutsioon ? Eks ikka sellepärast, et riik elas üle jõu. Sotsiaaldemokraatlik valem heaoluriigist aga ei ole nii lihtne nagu esialgu näib – tõsta makse ja võta laenu. Põhjamaad pidid heaoluriigi nimel aastakümneid vaeva nägema, enne kui tekkis mingisugune tulubaas, millelt sai küpsevate viljapeadena makse lõigata. Maksude tõstmisega on aga oht kaotada ära soodus investeerimiskliima, mis põhjustab stagneerunud riigi, kus on küll eeskujulikult üles ehitatud riiklik sotsiaalabisüsteem, kuid need mehhanismid, mis peaksid sotsiaalabisüsteemi üleval pidama, on pärsitud. Eesti majanduskeskkond on hoopis teine kui Põhjalas. Siin tuleb heaoluriiki võimaldavad tingimused alles luua: stimuleerida tootlikkust ning maksustada tarbimist. Seetõttu pole vaja ka demagoogiliselt halvustada kui Eesti maksusüsteem sarnaneb enam Venemaaga kui Põhjala riikidega, sest majandusarengu poolest oleme arenevate riikidena samal tasandil pigem venelastega kui põhjamaalastega.

Totaalse meedia poolt loodud müüt Eestist kui väikese maksukoormaga riigist ei vasta tõele nagu ka see, Eesti riik on õhuke. Riiklike kohustuste määr ainult kasvab ning isegi masu ajal vähenesid riigisektori kulud erasektoriga võrreldes minimaalselt. Briti investor James Oates kiitis Eesti maksusüsteemi, kuna see on läbipaistev, kuid tema arvates pole aga riik tuludega optimaalselt ringi käinud. Raha oleks võidud kulutada  vajalike taristute üles ehitamiseks, näiteks teedeehitusele sh raudteedele, kuid teadaolevalt sulas riigi rahakott heategevaks otstarbeks nagu Karlssoni iirisekott. Meie sotsiaaldemokraatide unelmariigiks on Kreeka, kus riigisektori võimest riiki lüpsta võis kunagine meisterlüpsja Leida Peips vaid und näha. Kreeka ehitas üles riiki ja riigisektorit, jättes tavakodanikud kaitseta, isegi hoolimata sellest, et viidi läbi suuri relvahankeid. Kui riik oleks kulutanud relvastusele raha sarnaselt teiste EL riikidega, oleks Kreeka säästnud 150 miljardit eurot, mis on suurem summa kui Kreekale ettenähtud laenupakett.

Sotsiaaldemokraatia sajand vaevleb lõpu eel majanduskriiside agoonias, kuid nende ületamiseks ei  saa enam endist viisi mõelda, kergekäeliselt laenu võtta  ja üle jõu elada. Laenuleib ja õletuli ei too õnne meie õuele. James Oates näeb ühe takistusena Eesti eduloos ka psühholoogilist ebakindlust: kas Eesti riik on ikka kestlik, millest ülesaamine vajab põlvkonnavahetust, kes on rohkem seotud euroopaliku kultuuriga ja vähem kammitsetud neukkuideoloogiast.

Sotsiaaldemokraatliku sajandi lõpp võib kaasa tuua sotsiaalse heaoluriigi mudeli lõpu

Pilt: http://www.realclearworld.com/blog/welfare%20state.jpg