Üllatav pöördumine peaprokurörilt

@huviline

Vabariigi prokuröride juht Norman Aas astus ootamatu sammu, kui avaldas Eesti Päevalehes artikli prokuratuuri kaitseks ilmselt tunnetades apoloogia vajalikkust, kuigi otseseid rünnakuid õiguskaitseasutuse vastu  pole meedias olnud märgata. Kõige otsesemalt nõudis reageerimist vast endise kohtuniku (ja praeguse Riigikogu liikme) Rait Maruste arvamuseavaldus, kuid ka see oli pigem poliitiline. Meedias neist teemadest kirjutavad ajakirjanikud on tuntaval tasemel, et mitte ajada segamini poliitikat ja kriminaalmenetlust. Aasa samm võis olla ka preventiivne, nähes ette potentsiaalseid rünnakuid tulevikus, kuid tõenäliselt siiski teab peaprokurör midagi, mida avalikkus ei tea. Seejuures ei huvita meid riigisaladusega või ametkondliku saladusega kaetud andmed, samuti intiimne, delikaatne, sensitiivne ja muu taoline info. Küsimused vastutusest, demokraatiast, õigusriigist ja selektiivsest lähenemisest, kui mõelda Maruste artikli peale, ei tähenda veel süüdistust poliitilise tahtluse tekitamises (kallutatus). Kui jätame kõrvale võimaluse, et kärpida soovitakse meedia tiibu, siis annab jutt hoopis aimu nendest tegelikest mullistustest, mis tegelikult painavad parlamentaarset süsteemi.

Peaprokuröri artikkel võttis samm sammult läbi võimalikud nõrgad kohad prokuratuuri tegevuses, mida tema arvates on rünnatud või võidakse tulevikus rünnata (nt parlamendiliikme puutumatuse piirangud, kriminaaljustiitssüsteemi demokraatlik kontroll), jõudes lõpuks kõige tähtsamani, mis ka meid huvitab. Tekst sisaldab praktiliselt täies ulatuses erinevaid põhjendusi, mille nimel teeb prokuratuur tööd, kuid mitte ühtegi põhjendust, kelle jaoks ta seda teeb. Kas tõesti saab üksnes ideelistele põhjendustele toetudes ennast kaitsta? Põhimõtteliselt on kõik artiklis kasutatud ideed (demokraatia, õigusriik, õiglus jne) kiiduväärt, kuid ideed on ainetud objektid. Nendest rääkides tuleb need sisuga täita. Meedias peetud sõnavõtt on teatud määral iga poliitiku ja ametniku lakmuspaber. Tekstist on ju kohe näha kirjutaja väärtushinnanguid ja tõekspidamisi, olgu lugejaks vastustaja või lihtne huviline. Eeskätt poliitikud ja ametnikud peaksid arvestama, ei neil on midagi öelda lugejale, kellest enamus on kindlasti veel nõukaaegse ideoloogilise propaganda karastusega.

Meid huvitab demokraatia ja võim, mille sisuks on üksikisik oma kodumaal. Käies välja väite, et demokraatlik õigusriik on midagi enamat kui nende kahe summa, oleks peaprokurör oma väidet kaitstes võinud avada dispositsiooni (lause) sisu. See oleks olnud ootuspärane ja väga huvitav. Paraku jäi edasine tekst üsna igapäevase ideoloogia tasemele, kuigi vastas pealkirjas väljakäidud vekslile. Igaüks, kes kaitseb ennast ideeliste põhjendustega, teostab tegelikult varjatud rünnakut. Teatavasti on teatud juhtudel parim kaitse rünnak ja alati õigustatud, kui pealetung on teostatud samade vahenditega (vt Maruste). Kumbki väitleja ei räägi aga tegelikult demokraatiast ehk võimust, mille sisuks on üksikisik oma kodumaal. Nad võtavad teineteiselt mõõtu.

Tundub, et parlamentaarse süsteemi probleem on selge vastutuse puudmine, eeskätt kõige kõrgemal distsiplinaarsel tasemel, kui tegemist ei ole tööülesannete rikkumisega, nö magistraadi tasemel probleemidega. Sellisel juhul on alati tegemist ka poliitikaga. Iga institutsiooni juht teeb oma tööd, kuid on ka magistraadi tasemel poliitik. Omavahelises mõõduvõtmises on kahjukannataja üksikisik. Tema jaoks jääb tehtav poliitika tunnetamatuks, sest magistraadid räägivad nagu poliitik poliitikuga, ideede tasandil. Lisaks toimib parlamentaarses süsteemis poliitiliste teenete pank nagu igas sotsiaalses organisatsioonis. Poliitiliste teenete pank ei ole ebaseaduslik, kui otsused on poliitilised. Küsimus on selles, et paljudel poliitikutel pole pangas sääste ja nad pole kellelegi veel ühtegi teenet osutanud. Poliitiline deposiit lahutab nõnda teravalt distsiplinaarsel tasandil võrdsed, keda tuleb kohelda võrdselt. Millistel juhtudel tuleks üldse kõne alla nt Maruste või Aasa vastutus? Kui välistada kriminaalvastutus, siis on selleks ainult üks võimalus, distsiplinaarvastutus, kuid nii kõrgel tasemel isikud tavaliselt nii madalale ei lasku ega tee vigu.

Idee tasandil, nö poliitilise vastutuse valdkonnas, aitab riigivõimu kuritarvitusi ära hoida võimude lahususe põhimõte. Sellel ideel on pikaaegne traditsioon ja väärikas ajalugu. Informatsiooni kiire transpordi ajastul võib juhtuda, et võimude lahususe põhimõttest jääb väheks. Riigivõimu kuritarvituste ärahoidmise üheks võimaluseks on oluliselt vähendada võimul olemise aega. On piisav kui kõik olulised institutsioonid vahetaksid juhte regulaarselt kord aastas (annaalsuse reegel). Ilmselt muutuks poliitika Eestis siis adekvaatsemaks ja juhid hakkaksid rohkem mõtlema, kelle jaoks nad poliitikat teevad. Näiteks ühes kunagises Urmas Oti saates vastas üks prokurör küsimuse peale, kelle jaoks te tööd teete: kõigi seadusekuulekate isikute jaoks. Imestasin tookord ja imestan praegugi, kui kerge on ideoloogiliste abstraktsioonide võrku langeda. Tegelikkuses teeb kogu hiigelsuur süüdistuse masinavärk tööd üksnes konkreetse kannatanu jaoks, nõudes  süüdistatavale karistust. See tuleneb konkreetse vastutuse põhimõttest, mille kohaselt igaüks vastutab vastavalt oma süüle. Poliitika kvaliteet sõltub ideede kvaliteedist, mis püstitatakse eesmärgina või tööülesandena, mille nimel midagi teha, kuid mitte ainult. Nii nagu igale verbile vastab tegijanimi, siis peaks iga magistraat alati vastama küsimusele, kelle jaoks on midagi tehtud. Kui palju on üksikisikul võimu oma kodumaal?

Peaprokuröri artiklit oli siiski huvitav lugeda, sest institutsioonide juhtide sulest ilmub seda suhteliselt harva. Peab aga ütlema, et ka üllatavast pöördumisest võivad tuleneda teatud juhtudel õigused ja kohustused, vt võlaõigusseaduse paragrahv nelikümmend kuus lõige üks punkt kaks. Kas prokuröride juht käis avaldatuga välja mingi veksli, mida pealkirjast välja lugeda pole võimalik, mida ta võib olla veel isegi ei tea? Meie teed on sageli ootamatud. Võib olla avaldus artiklis aja märk, nt sotsiaalne pööre presidentaalse demokraatia ja adekvaatsema poliitika suunas? Kui teha annaalsuse reeglis erand, nt presidendi ja kaitseväe juhataja suhtes, kes kumbki võiks valitseda viis aastat, siis hakkab parlamentaarne demokraatia muutuma aegamisi presidentaalsemaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: