Mobiliseeriv poliitika ja demobiliseerunud poliitika

@huviline

Mobiliseeriv poliitika valitses Eestis eelmise sajandi üheksakümnendate aastate alguses, pärast vabariigi taasiseseisvumist. Demobiliseerumisprotsessid said alguse milleeniumi saabumisega, laias laastus “äraostmatute” turule tuleku ajal, kui valitsus hakkas pöörama tähelepanu isiklikule autoriteedile. Kõikumatu usk oma eetikasse, üleolek korrumpeerunud ja äraostetavatest ametnikest, vankumatu tahe pidada riiki majanduslikult mõistlikel alustel, see eeldab veenval viisil sisustatud autoriteeti. Ajaloo näitel on veenev autoriteet sisustatav vaid ühel moel nagu aeti külast välja Kristiina Lauritsatütar. Valitsus kehtestab oma autoriteedi veenval moel võrdsustamise põhimõtte abil, st kes on teistmoodi, tuleb külast välja ajada.

Kõige rohkem demobiliseerib poliitikat valitsemine võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt, millest kasvab välja valitsejate autoriteet. Lisaks autoriteedile on siin veel üks nüanss: Põhiseaduse §12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Sellest käsust, mis on adresseeritud valitsejatele, kohelda võrdseid võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt, tuleneb keeld kohelda võrdseid ebavõrdselt ja ebavõrdseid võrdselt, nt vaeseid ei tohi kohelda võrdselt rikastega. Seejuures on igaühe võrdsus seaduse ees ja keeld kohelda ebavõrdseid võrdselt õiguslik, mitte faktiline võrdsus. Praktikas tähendab faktiline võrdsustamine isikute kollektiivset karistamist või nõukogulikku nivelleerimist. Kollektiivne karistamine on aga Eesti õigusruumis keelatud, see tuleneb karistusõiguses kehtivast põhimõttest, mille kohaselt igaüks vastutab vastavalt oma süüle. Segades, mitte loksutades, õiguslikku ja faktilist võrdsust vastavalt vajadusele, klassikaline jaga ja valitse mudel, teostab autoriteet demobiliseerivat poliitikat.

Majanduskriisi saabumisega Eestisse 2009. aastal demobiliseerus poliitika täielikult. Autoriteet ei saa olla juriidiline, sest poliitilised rünnakud on alati reaalsed, jõudis valitsus karmile järeldusele. Eesmärgiks seati hoida korras riigi rahandus ja kärpekava lähtus otseselt võrdse kohtlemise põhimõttest. Raske on vahet teha, millal käis jutt juriidilisest võrdsusest, millal faktilisest võrdsusest, kuid juriidilisest diskrimineerimiskeelust tulenevalt on kõik inimesed võrdsed, sõltumata asjaoludest. Näiteks kui notar, kes tegutseb õigusaktide alusel, kohtleb võrdselt rikast kinnisvaraärimeest ja palgatöötajat, kes tahab kinkida maatüki Tallinnas oma abikaasale, aga ei saa seda teha, kuna notaritasud tuleb kõigil võrdselt tasuda, maa on aga pealinnas kallis, siis võrdsustab notar faktiliselt ebavõrdsed isikud. See peaks põhiseaduse kohaselt olema keelatud. Vastavad õigusaktid on välja töötatud valitsuse heakskiidul, demobiliseeriva poliitika tingimustes. Demobiliseeriv poliitika kindlustab oma tagalat seadusloomega, nt lähiajal võetakse taas vastu üks riigiametnikke võrdsustav seadus (Kaitseväeteenistuse seadus).

Veelgi enam, riigi valitsejad kujutavad endale ette, et Eesti on riigina võrdne teiste riikidega või vähemalt paistab võrdne. Jürgen Ligi võrdleb meie majandust EL teiste riikide majandustega, sh Kreeka majandusega ja seletab, et teised peaksid samamoodi tegema nagu meie. Euroopa Liidu lepingute kauniskõne on saanud püsida pool sajandit tänu Teise maailmasõja järgsele majanduslikule entusiasmile. Lähiajal asendub kauniskõne autoriteetsete poliitiliste otsustega, sest turud ei kannata tühja loba. Riigiõiguslikult algusest peale föderatiivse impeeriumina adresseeritud Euroopa Liit teadis ette, et tulevikus saab vältimatuks autoriteet ja tsentraliseerimine, kehtestades direktiivide otsekohaldatavuse printsiibi ja asutades Euroopa Kohtu. Näiteks otsusega C-236/09 võrdsustas Euroopa Kohus mehed ja naised, pannes sellega kindlustusturud keerulise probleemi ette. Pole hullu, impeerium on suur, autoriteet ruulib ja Jürgen Ligil on jälle õigus. Meie riigi rahandus on korras, aga seda tunnetavad ainult autoriteedid: valitsuses ministrid, ettevõtetes ettevõtte omanikud.

Kuidas riigi kodanikud tunnetavad poliitikat, see maksab alati. Mart Laar on kaotanud talle nooruspõlves nii omase empaatiavõime ja muutunud sarnaseks teiste poliitikutega, sellest ise aru saamata. Teine demobiliseeriva poliitika käilakuju on Jaak Aaviksoo, kes oma autoriteediga survestab varjamatult nii tudengeid kui rektoreid. Kas võiks loota, et keegi olemasolevatest poliitilistest erakondadest suudab teha pöörde ja aetavat poliitikat mobiliseerida, opositsiooni jäänud iseseisvuslased, keskerakondlased, põllumehed, rohelised või sotsid? Kindlasti mitte, sest nende sõna- ja mõistevara on äravahetamiseni sarnane parasjagu valitsevate erakondade retoorikaga.

Mobiliseeriva poliitika lähtekoht saab olla iga kodaniku tunnetus ja selleks on riik kohustatud looma seadusandlikud eeldused. Kõige tähtsam, mida tuleks selle juures silmas pidada, on tunnetamine koha peal, st Eesti igas maanurgas peab isikul olema võimalik istuda maha ja saada osa poliitikast. Kaasamine on pea liiva alla peitmine, reaalne osavõtt on kõige tähtsam. Riigi ülesanded erinevad ühe ettevõtte ülesannetest just selle poolest, et riigil on mänguruum ressurssi ümber jagada, mille ta maksude näol on kogunud. Majanduslik kalkulatsioon ei pea määrama postkontorite, koolide, kultuurimajade, arstipunktide, päästekomandode ja avalike lõkkeplatside säilimise kohapeal. Need on kohad, kus üksikisik võib tunda, et ta on riigi kodanik. Oluliselt tähtsam osutatavatest teenustest on nimetatud kohtade mobiliseeriv mõju, kus naaber saab kokku naabriga, kus antakse hinnang valitsevale poliitikale ja kus langetatakse otsus, keda järgmistel valimistel tasub valida ja keda ei tasu. Riik peaks need kohad säilitama ainuüksi juba sellepärast.

Mobiliseeriv poliitika mobiliseerib iga kodaniku tunnetuse, seab avalikud eesmärgid, laotab kaitsva vihmavarju kohalikele omavalitsustele. Riigi rahalised vahendid on tohutu suured võrreldes üksikisikute või ettevõtetega. Riigil on alati võimalik oma poliitikat muuta, sh vähendada juhtide koguarvu ja neile makstavat palka. Kõik oleneb eesmärgist ja liidrist, mitte maailmavaatest, sest seaduse ees on kõik unikaalsed võrdsed. Unikaalne Eesti poliitika, uue sõnavara ja mõistevaraga, vajab mobilisatsiooni ja tundub, et ainuõige on selleks asutada uus erakond.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2012
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: