Infojulgeolek IV: objektiivse informatsiooni võimalus

@huviline

Sageli räägitakse, et objektiivne informatsioon ei ole võimalik. Näiteks olukorras, kus kaks riiki ei suuda mingis küsimuses kokku leppida  ja vaja on tulemuseta jäämist põhjendada, siis lastakse käiku argumendid minevikust, mida kumbki pool teab erinevalt. Konfliktolukorrad võivad esineda ka isikute vahel. Kui kaks isikut ei lepi mingis küsimuses kokku, aga neist ühele on küsimus nii tähtis, et ta otsustab oma tahtmise teostamiseks teist ebaseaduslikult mõjutada, siis otsib kahjukannataja riigi käest abi ja ta saabki seda. Riik lahendab tüliküsimuse menetluse käigus, mille ratsionaalseks aluseks on objektiivne informatsioon. Järelikult esineb olukordi, kus on võimalik välja selgitada tõene teave, see selgitatakse välja ja antakse kasutamiseks teatud korrakaitseorganitele. Näiteks peetakse pealtnägija ütlusi piisavalt tõeseks, et vähemalt menetlust alustada. Ka sõrmejälg on piisavalt objektiivne, et väita midagi kindlat selle sõrme kohta, mille omanik, kui see on teada, pidi vähemalt sündmuspaigal kohal viibima. Sageli on see piisavalt palju, et tekkib teave. Tõene teave, neutraliteet ja süütusväärtus on vajalikud eeldused protsessides, mille käigus lahendatakse sotsiaalses mõttes kõige teravamad vastasseisud (süüteod) või luuakse suurt kunsti. Loe selle pilguga Franz Kafka “Protsessi”. Seega on objektiivne informatsioon võimalik, protsessi alustamiseks tegelikult vältimatu eeldus.

Kus siis tekkib probleem objektiivse informatsiooniga?  Tundub, et probleemiks on objektiivse informatsiooni töötlemine. Tehkem järgnevate näidete puhul vahet materiaalsetel ja psühholoogilistel tõsiasjadel: kohtuotsus ei pruugi lahendada olukorda, mõistes ebaõiglaselt süüdi vale isiku, mille kuulsaim näide on Sokratese justiitsmõrv. Sotsiaalne uuring annab väära ettekujutuse tegelikust olukorrast, kuigi see on läbi viidud kõiki reegelid järgides. Ajakirjanik ei lahenda tüliküsimust, kuigi arvab, et on maailmaparandaja, sest tüli on nüüd avalik. Firma teeb turusituatsioonis valeotsuse, kuigi tal on kasutada isegi inside info. Vene Föderatsioon ja Eesti Vabariik jäävad piiri küsimuses erinevale seisukohale, kuigi muutumatu ajalugu on muutumatu mõlema jaoks. Filmilavastaja panustab turundusele, sest sõnum vajab edastamist. Lavastaja läheb rahulikult magama, sest saalid on täis, kuid ta ei saa und, sest sõnum ei jõua kohale. Need on tüüpilised näited objektiivse informatsiooni probleemse töötlemise juhtudest.

Väidetakse, et probleemiks on tõsiasjade erinevad tõlgendused ja tõlgendamine ehk objektiivse informatsiooni töötlemise viis. Kuid tõlgendamise reeglid on teada, tuntumad neist on teleoloogilise, süstemaatilise ja grammatilise tõlgendamise reeglid. Siin midagi uut välja ei võlu. Veel esineb kirjanduses semiootilise algupäraga väiteid, mis opereerivad sõnade tähendustega, mille kohaselt reaalsus on sama, aga arusaamine erinev. Tähenduste, adressaatide, konnotatsiooni mõistetega opereerimine aitab paraku üsna vähe, sest universaalse märgi mõistega on põhimõtteliselt välistatud tundmatu tume aine, mille olemasolu füüsikas ei saa eitada. Semiootika aitab kaasa infotehnoloogia arengule ja teatud mõttes õiguse mõistmisele.  Kõik inimesed on ehituselt võrdsed füüsilised, keemilised, bioloogilised, sotsiaalsed isikud, millises majas elab tundmatu julgeoleku võimalus, kõikide autorite erinev võimekus, alati huvitav tulevik, meid tegudele kannustav vaba tahe, millel puudub märk.

Tundub, et objektiivse informatsiooni tegelik probleem tuleneb ühest paratamatusest. Nimelt tõese teabe töötlemise käigus luuaks uut tundmatut õhku kirjutatud informatsiooni. Uus tundmatu õhku kirjutatud informatsioon hirmutab ja paelub samaaegselt, kurnates meie tundeid. Mõlemad olukorrad, nii hirmutamine kui paelumine, on ebatõesed paralleelassotsiatsioonide tõttu kõige tundmatuga. Kõige tundmatum (surm) on mõtlevate inimeste jaoks nende eksistentsi lõpp, mis on filosoofilises mõttes ontoloogia valdkond. See hirmutab ja paelub. Uus informatsioon kas kirjutatakse üles või ei kirjutata üles. Riik annab kirjutatud teabele, nt Vana-Rooma XII tahvli seadus, ettekirjutuse tähenduse, reguleerides vastava olukorra, mis võib esineda tulevikus, ja isikute ringi, määratletud või määratlemata, kes teo toime panevad. Isiku jaoks on kirjutamine vajalik, saamaks teadlikuks oma teadvuseseisundist, vt Linnart Mäll “Nulli ja lõpmatuse kohal”. Teadlik olemine oma teadvuseseisundist tähendab tõde, see on subjektiivne tõde, mis on tegelikult sama objektiivne kui objektiivne informatsioon, olles lihtsalt paigutatud subjektiivsusesse. Tõestamiseks, filosoofilises mõttes epistemoloogiaga tegelemiseks, puudub nagunii viitsimine. Kes aga siiski viitsib, peab tunnistama, et teadmatus oma teadvuseseisundist on infojulgeoleku suurim vaenlane.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2011
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: