Viha vabariik IV – süü presumptsioon

@ckrabat

FIS dopingupaneel on Andrus Veerpalu dopingu tarvitamises süüdi tunnistanud ja määranud talle kolmeaastase võistluskeelu. Eesti meedia juubeldab, kuigi mitmekordne olümpiavõitja on otsuse vaidlustanud ja kavatseb selle edasi kaevata spordiarbitraaži kohtusse, kuid mis meedial sellest – nemad, kes olid Veerpalu juba surma mõistnud, ootasid süüdimõistvat otsust  ja selle nad ka said. Populistlik kohus koosseisus Peep Pahv, Tuuli Koch, Anu Saagim, Nõia-Ints, Iglesiase-Anett, Dressi-Toivo jt on oma surmaotsuse teinud ja see edasikaebamisele ei kuulu.

WADA dopinguküttide tegevus meenutab mõneti Efraim Zuroffi ja Simon Wiesenthali keskuse tegevust, kuna see põhineb süüd presumptsioonile, kus endale on omistatud tõe ja õiguse eestvõitlejate roll. Eeldatakse, et kõik on nagunii süüdi: „te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“, nagu vend Johannes seda „Viimses reliikvias“ tabavalt märkis. Kuid süü presumptsioon, mis on omane ideoloogilisele kohtule, on jällegi vastuolus tavapärase kohtupraktikaga, mis eeldab, et senikaua, kui süü pole tõestamist leidnud, on süüdistatav süütu. Eesti meedia juubeldab nagu sotsialistliku töövõidu üle, kuna inimesed on „lakanud Andrus Veerpalusse uskumast“ ja nõuavad kunagi meedia poolt taevasse tõstetud olümpiavõitja ja tema tiimi karistamist.

See ei ole usu küsimus. Mina, erinevalt Eesti meediast, ei tea, kas Andrus Veerpalu on süüdi või süütu ja kas ta tarvitas teadlikult keelatud aineid või mitte. Selle peabki spordiarbitraaži kohus välja selgitama, nimelt selle, kas Andrus Veerpalu on süüdi, hoolimata sellest, et Novgorodi WC ja meediakohus on oma otsuse välja kuulutanud. Kui kohus ei pea tema süüdiolekut tõendatuks, siis puudub moraalne õigus teda ka omakohtu korras süüdi tunnistada. Siin toimib samasugune argumentatsioon nagu Rahvusvahelise Valuutafondi eksjuhi Dominique Strauss-Kahni puhul: tema süü saab tõendatuks lugeda alles siis, kui tõendid on vettpidavad, vastasel korral on ta süütu. Igasugune seksuaalakt pole veel vägistamine nagu ka see, et kui keelatud ainete määr ületab kehtestatud normid, pole veel ilmtingimata kuritegelik akt.

Küsitavusi ja vassimisi võime leida mõlemalt poolelt, nii FIS dopingupaneeli raportis kui ka Eesti Suusaliidu ning Veerpalu kaitsetiimi tegevuses. FIS-i dopingupaneel on jätnud paljud Veerpalu kaitsetiimi argumendid üldse tähelepanu alt välja ja on keskendunud sportlase vähesele koostöövalmidusele, mis viitab rohkem ametkondlike huvide kõrgemale asetamisele objektiivse tõe jaluleseadmisest. See on tüüpiline bürokraatlik käitumismudel. Kõige rohkem vassimisi tuleb välja aga süüdimõistvale otsusele orienteeritud meediakampaaniast. Kõige kummalisem kogu kampaania juures on aga asjaolu, milleks oli vaja karjääri lõpetaval sportlasel, kelle medalivõidud on jäänud minevikku ja kellelt uusi medaleid keegi enam eriti ei oodanudki, minna riskantsele sammule ja tarvitada teadlikult keelatud aineid. See ei ole kooskõlas loogikareeglitega. Mulle isiklikult jääb arusaamatuks, miks ei lõpetanud Veerpalu sportlaskarjääri peale Vancouveri olümpiat, mis oleks olnud igati loogiline samm. Suusaliidu käitumine viitab aga pigem peataolekule, kuna otsus tuli „nagu välk selgest taevast“ ja maailmameistrivõistluste künnisel ei leitud kõige õigemat käitumisstrateegiat, mis andis verejanulisele meediale kondi hambusse.

Tuleb nõustuda Peeter Kümmeli ja Erling Jevne hinnangutega, et sellist töötahet ja suusatehnikat nagu Andrus Veerpalul, dopinguga ei omanda ja ta oli, on  ja jääb suureks sportlaseks. Peeter Kümmel ja Erling Jevne, nii kahju kui see võib ka Nõia-Intsust ja Iglesiase-Anetist vaimustuvale laiemale auditooriumile ka tunduda, on minu jaoks palju usaldusväärsemad eksperdid kui Peep Pahv või Anu Saagim, vähemalt, mis puutub murdmaasuusatamisse. Meedia ebaprofessionaalsusele ning taotluslikele eesmärkidele viitab ka suutmatus vahet teha tulemusi stimuleerivate dopinguainete (nagu nt EPO ja muud sünteetilised soorituste parandamiseks mõeldud ained) ning taastumisainete vahel (mille alla kuuluvad ka antud juhtumi all käsitletud kasvuhormoonid). Isegi kui keelatud ainete tarvitamine leidis aset, ei saa neid siduda Andrus Veerpalu sportlike saavutustega. Senikaua, kui Veerpalu on otsustanud võitlust jätkata ning otsib tõde spordiarbitraažikohtus, pole kellelgi moraalset õigust tema süüdimõistmiseks, vähemalt senikaua kui meil kehtib süütuse, mitte süü presumptsioon.

Pilt aadressilt: http://newsimg.bbc.co.uk/media/images/41343000/jpg/_41343938_veerpalu416.jpg

3 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    dets. 01, 2012 @ 12:54:32

    Vasta

  2. personainfieri
    dets. 01, 2012 @ 13:52:34

    Neile, kes on Veerpalu suunas kivi heitnud, k.a. Saalomon Vesipruuli auraha laureaat Peep Pahv:

    Vastaks sulle Juhan Liivi sõńadega: “Oleks näinud, kui sind tehti, oleks öelnud, ärge tehke”. Me teame, kui tahame teada, väga hästi, mida on Veerpalu oma elus teinud, aga mis on sinu õigustus sinu eksistentsile? Kas sa pole mitte inimesena läbi kukkunud? Täielik fail igas mõttes.

    Vasta

  3. Trackback: Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

august 2011
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: