Mütoloogiline riigikaitse

@ckrabat

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogis on endine kaitseministeeriumi kõrge ametnik Martin Hurt mõneti üllatava objektiivsusega päris tabavalt lahti mõtestanud Eesti riigikaitse olemuse. Riigikaitse on valdkond, kus küll paljud armastavad sõna võtta, kuid need sõnavõtud on paljuski  jäänud märksõnade tasandile ning laiahaardelist avalikku diskussiooni on püütud iga hinna eest vältida.  Hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks kivinenud postulaate kõigutama, sest kriitika on ohtlik ning valdkonna spetsiifilisusele rõhudes on kriitikutest kergesti võimalik vaenlase kuvandit luua.

Eesti riigikaitse alases diskursuses on väga palju deklaratiivsust ja rõhumist objektiivsetele hirmudele. Ajaloolised paralleelid on osutunud sobivaks vahendiks mütoloogiliste konstruktsioonide ehitamisele, mis mõjuvad kangelasmuinasjuttude veidi tänapäevastatud versioonidena. Juba kulunud käibefraas, kus kindralid sõdivad ikka ja jälle üle möödunud sõdu, toimib endise hooga ja Teisest Maailmasõjast pärinevad „eksperdid“ jutlustavad Nõukogude-Soome Talvesõja kordumisest. Loosungeid on palju, kuid ressursside ja vajaduste ühtlustamisele suunatud süsteemset planeerimist vähe. Näiteks 2% SKP kulutamine riigikaitselisteks vajadusteks on hea populistlik loosung, kuid palju olulisemaks muutub, mida see 2% endas sisaldab. Kui palju inimesi suudab nii kaugele mõelda, et palju räägitud tankide sisseostmine endaga toob kaasa terve relvaliigi väljaarendamise koos asjakohase väljaõppe, hoolduse ning muude kaasnevate kulutustega, millest tavaliselt ei räägita? Rääkimata tankide otstarbekusest võitlusvahendina olematu õhutoetuse juures.

Eesti riigikaitse alase debati kurbmängu kajastab hästi stseen kultusfilmist „Malev“. Hirmud aitavad mütologiseeritud riigikaitset põhjendada, kuid tõsises kriisiolukorras võib sellest väheseks jääda.  21.sajandi globaliseeruvas maailmas pole kerge üles ehitada 19.sajandi rahvusriiki, sest mitmed tollel ajastu kohta iseloomulikud protsessid ei tööta enam, isegi kui meile see ei meeldi. Massiarmeede aeg on möödas, kuid Eestis, mis võiks olla väike ja mõnus riik, on säilinud aukartus „suure“ ees. Kui suureks saamine ei ole reaalselt võimalik, siis on võimalik see asendada mütoloogilise kujutluspildiga, ennast suureks mõelda. Kordan veelkord, selline kujutluspilt võib edukalt töötada ja mõttekonstruktsioonina võib ta isegi omada väärtust, niikaua kui tõeline kriis käes ei ole.

Aukartus massiarmee ees, kus tormijooksuga kindluseid vallutatakse, pärineb ilmselt nõukogude sõjafilmidest. See on jällegi Eesti mütoloogiline eripära, et soovitakse suureks kasvada. Meid on vähe ja seetõttu oleme nõrgad ja kaitsetud. Kuid miks ei võiks me olla hoopis väikesed ja tublid? Kvantiteeti saab asendada kvaliteediga. Meie riigikaitse nõrk punkt ongi pigem iganenud reservarmee kontseptsioon, mitte see, kas meil nüüd on kohustuslik ajateenistus või mitte, „palgaarmee“, millega totaalne meedia armastab rahvast hirmutada, unustades ära, et see mitteusaldatav „palgaarmee“ on meie enda kodanikud, kutselised kaitseväelased, mitte sisse imporditud võõrleegion.

Kui Eesti ühiskond väärtustab 19.sajandi stiilis rahvusriiki, siis 90% toetuse juures on ajateenistuse kaotamine ennatlik ja eksistentsiaalseid hirme suurendav samm, kuigi kasvõi Kaitseliidu väärtustamine ja riigikaitseõpetuse kohustuslik sisseviimine kooliprogrammi aitaksid neid eksistentsiaalseid hirme vaigistada. Tänapäeva kriisiolukord nõuab aga mobiilseid kiiresti siiratavaid üksuseid, mis on alalises valmisolekus. Eesti taolise väikeriigi puhul, mida on võimalik massiivse rünnaku puhul konflikti haarata ühe päevaga,  on ohtlik üles ehitada suurriigile omast riigikaitsesüsteemi, millele viitab üpriski ressursimahukas üksusepõhine reservväe kontseptsioon. Rahvusmütoloogilistele kangelasmuinasjuttudele üles ehitatud riigikaitsesüsteem võib kriisiolukorras lihtsalt kalliks maksma minna.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 13, 2012 @ 17:08:43

    Rene Toomse: kaitsevägi vajab tänapäevast suhtumist oma inimestesse
    http://renetoomse.blogspot.com/2012/12/kaitsevagi-vajab-tanapaevast-suhtumist.html
    Mina isiklikult panustaks maksimaalselt hajutatud juhtimisse (mis eeldab üsna erinevat juhtimiskultuuri kui senine) ja hajutatud tugevatesse, lühimaa õhu- ja tankitõrjevõimekusega, väikeüksustesse, keda on raske sihitada ning kelle asukohad ei ole kunagi päris selged, et neid kalliste rakettidega tulistada või ka maastikul kindlat tugevat rünnakusuunda võtta.

    See tuleks kindlasti soodsam, kuid ka tegelikult tugevam vägi, kui klassikalised soomusbrigaadid. Väikeriik ei saa omale lubada poolikut lahendust millestki, mida omab suurriik, vaja on palju nutikamat lähenemist ja ma tõesti loodan, et uue arengukava on kirjutanud targad ja leidlikud eksperdid. Kui see nii on, siis pole vaja muretseda – me saame kaitstud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2011
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: