Viha vabariik III – Pavlik Morozovi tagasitulek

@ckrabat

Ühel ilusal septembrikuu päeval leiti  Inglismaal Wigani lähedal pooduna 31-aastane Terry Newton. Paljudele meist ei ütle see nimi midagi, kuigi võiks. Kes oli Terry Newton? Omal ajal päris tuntud ragbimängija, kes on esinenud nii Suurbritannia kui Inglismaa rahvuskoondise värvides ja oli üks väheseid sportlasi, kelle kontosse jäi 15 hooaega ragbi Superliigas. Kahe lapse isa oli esimene sportlane, kes andis  positiivse näidu kasvuhormoonide testis enne Andrus Veerpalu ja Saksamaa jalgratturit Patrick Sinkewitzit. Newtonit karistati kahe-aastase võistluskeeluga. Seitse kuud hiljem poos elu hammasrataste alla sattunud Newton end üles.

Hiljuti käivitas ajaleht „Postimees“ meediakampaania eesmärgiga lüüa risti Andrus Veerpalu, Mati Alaver ja Eesti Suusaliit. Kampaania eesmärk väljendas  soovi mängida eestlasele nii iseloomulikel viha emotsioonidel ning paisata rahva poolt armastatud olümpiasangar põrmu. Viha kui eestlaste prototüüpseim emotsioon tuleb karmist minevikust. Viha on kujundanud paljusid eestlaste väärtushinnanguid ning meedial on võime seda emotsiooni suunata. Kuid kas mäng vihaga vääris küünlaid? Kas oleme täna targemad kui olime 2.aprillil? Kui need isikud ja institutsioonid on kehtivate reeglite vastu patustanud, siis oleksid nad  saanud karistada niikuinii, aga see protseduur oleks olnud ratsionaalne, kaalutletud ja väärikas. Meediakampaaniaga paisati emotsioonid valla, kuid kas see viis meid oodatud tõele lähemale? Mis võis olla meediakampaania tegelik eesmärk? Me ei tea seda nagu me ei tea, kas Andrus Veerpalu ikkagi manustas teadlikult keelatud aineid. Asjaomased instantsid peavad selle veel kindlaks tegema.

Me võime projitseerida umbes sarnase arengu loogika, kuigi iialgi ei või me kindlad olla, mis oli ühe või teise sammu ajendiks. Kas võis see olla nii, et Peep Pahv sai Postimehe koridoris Tuuli Kochiga kokku ja ütles: „Tead, Tuuli mulle helistas „Pavlik Morozov“ (nimi muudetud) ja andis Andrus Veerpalu üles. Mis me teeme?“ Koch vastas: „Väga hea, mul ongi vaja pangalaen tasuda, selle loo pealt teenib kena kopika. Tapame Veerpalu ära!“ “Jah, muidugi! Tapame ära! Mis nad ronivad siis meie õuele rahvuskangelasteks! Ainult meil on õigus teha meie rahvale tõelised kangelased, lihtsad inimesed meie seast – Farmi-Gaabriel, Iglesiase-Anett, Dressi-Toivo ja teised MEIE, meedia, poolt tehtud kangelased! See Veerpalu suusatas ju ise kangelaseks.” vastas Pahv. See võis olla nii, aga võis olla ka teisiti. Me ei tea seda nagu me ei tea, kas Andrus Veerpalu ikkagi süstis endale keelatud aineid sisse või mitte. Sellist arutluskäiku nimetataksegi spekulatsiooniks.

Nõukogude ajal levitati lugusid kangelaslikust pioneerist Pavlik Morozovist, kes ei pidanud paljuks oma vanemaid rahvavaenlastena üles andmast ning talle loodi kangelase oreool. Teda toodi eeskujuks paljudele nõukogude ühiskonna „viljastavates tingimustes“ üles kasvanud noortele. Kui Suusaliidu käitumine on üheselt hukka mõistetud, siis ajakirjandus ning anonüümne „Pavlik Morozov“ on tõstetud paljude poolt kangelase seisusse kui julged, ausad ja õiglased musterkodanikud, kes võitlevad tõe eest nagu don Quijote tuuleveskitega. Teisest küljest oli Suusaliidu käitumine põhjustatud „Pavlik Morozovi“ ja ajakirjanduse tegevusest. Kas aga ajakirjanduse ja „Morozovi“ käitumine oli ka tegelikult ajendatud õilsatest motiividest, jääb siiani veel küsimärgiga. Viha on raskesti kontrollitav emotsioon, ta võib küll mobiliseerida, kuid ka tappa.

Mis ajendas kaasaja „Pavlik Morozovit“ reeglitest üle astuma ja informatsiooni ajakirjandusse lekitama? Kui tegemist oli ausa ja õiglase inimesega, kas see oli ainus viis tõde päevavalgele tuua? Ta oleks ju võinud pöörduda otse FISi, WADA või isegi ROKi poole, kui tal oleks juhtumi kohta väärtuslikku lisainformatsiooni, aga millegipärast pidas „Postimeest“ neist institutsioonidest usaldusväärsemaks. Postimees oleks võinud ju piirduda informatiivse teadaandega – kinnitamata andmetel on Andrus Veerpalu dopingutesti A-proov osutunud positiivseks ja seegi oleks võimaldanud asjaolude korrektset käsitlemist. Selle asemel tuldi välja spekulatsioonidest kubiseva arvamuslooga. Kas siis kogenud ajakirjanikud tõesti ei aimanud, et arvamusloost võib puhkeda torm veeklaasis. Kuidas on Kochi ja Pahvi artikkel kooskõlas Eesti Ajalehtede Liidu eetikakoodeksiga (vt. punktid  1.5, 3.2, 3.5, 4.1, 4.2, 4.4, 4.6, 4.8)?

Kas pavlikmorozovlust tuleks toetada? Kas kohut saab asendada omakohtuga? Need on vastuseta jäänud küsimused, mis kogu juhtumi kahetsusväärse arengukäigu puhul muret teevad. Teisiti sõnastatuna, kas ei too see välja levima hakkavat sotsiaalset tellimust totalitaarse ühiskonna järele, kus kõik on automaatselt patusteks kuulutatud või nagu ütles prantsuse sõjapealik  Simon de Montfort juba 13.saj Lõuna-Prantsusmaal ketserlikke katareid jälitades – „Tapke kõik maha, küll Jumal omad ära tunneb.“ Kas tõe ja õiguse nimel, mis võivad olla subjektiivsed kategooriad, võime tappa ligimesi oma äranägemisel ja oma sisetundest lähtuvalt?

Meil kõigil võivad olla mõne teo suhtes kahtlused, kuid kas see annab meile veel õiguse kohut mõista? Kas omakohus, mis näiteks loomade seas on valdav karistusmeetod,  on tõe ja vale eristamisel demokraatlikum kui kogu õigussüsteem oma kindlate protseduuridega? Ei saa lõplikult väita, et lekitaja tegi moraalses plaanis ilmtingimata midagi valesti, aga kui ta on veendunud, et käitus kangelaslikult, siis peab tal olema julgus ka avalikult oma tõe eest võidelda. Ma ei soovi andmete lekitajat tappa, aga leian, et ka temal lasub kohustus selgitada oma teo motiive nagu ka Andrus Veerpalu peab tõestama keelatud ainete mittekasutamist.

Pavlik Morozov

Pilt: http://aarticles.net/uploads/posts/2010-09/thumbs/128343062015119442.jpeg

aprill 2011
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.