Mis toimub Cote d’Ivoires?

@ckrabat

Kodusõjad ja siseriiklikud konfliktid Mustas Aafrikas on muutunud igapäevaseks asjaks. Cote d’Ivoire, eestipäraselt Elevandiluurannik, iseseisvus paljudele endistele Prantsusmaa kolooniatele iseloomulikult 1960.a. ja koguni 33 aastat juhtis riiki arstiharidusega baule hõimupealike järeltulija Felix Houphouët-Boigny (1907-1993), autoritaarne riigipea, kes külma sõja ajal hoidis häid suhteid Läänega ning suutis erinevalt paljudest teistest Lääne-Aafrika riikidest riigi majandusasjad hoida suhteliselt heas korras. Riigi põhilised ekspordiartiklid on kakao ja kohv. 1980-tel aastatel, kui kakao- ja kohvihinnad maailmaturul langesid, kannatas selle all ka riigi majandus ja põhjustas sotsiaalseid pingeid. 1982.a. leidsid aset üliõpilasrahutused papa Houphouët’  (presidendi hüüdnimi) vastu, mida juhtis Abidjani Ülikooli ajalooõppejõud Laurent Gbagbo (1945), kellest 2000.a. sai Cote d’Ivoire president.

1990.a.  puhkesid rahutused uuesti, milles nüüd osales ka armee ning juba raskesti haige Houphouët-Boigny oli sunnitud nõustuma režiimi liberaliseerimisega ja lubama opositsioonparteisid ning ametiühinguid. Samal aastal nimetas ta peaministriks majandusdoktori kraadiga tehnokraadi islamiusku Alassane Ouattara (1942), kelle isa pärines Burkina Fasost (mis vastavalt kehtivale seadusandlusele takistas teda osalemast presidendivalimistel 1995.a. ja 2000.a.). Kakskümmend aastat hiljem seisavad Gbagbo ja Outtara  erinevate poolte esindajatena jälle vastamisi, mistõttu kriisi algeid võib otsida papa Houphouët’ ajast. Pikaajaline president kandis umbes samasugust rolli nagu marssal Tito Jugoslaavias, kelle valitsusperioodil olid etnilised vastuolud tagaplaanil. Pärast papa Houphouët’  surma saabus nagu Jugoslaaviaski pikaajaline poliitiline kriis. Tema järeltulijaks saanud parlamendi esimees Henri Konan Bédié (1934) ei omanud piisavat poliitilist autoriteeti. Opositsion boikoteeris 1995.a. presidendivalimisi ning 1999.a. sekkus sõjavägi ning kukutas Konan Bédié.

2000.a. valimistel kaotas uus ajutine riigipea erukindral Robert Guéï (1941-2002) Gbagbole, kuid keeldus valimiste tulemusi tunnustamast, millest sai eelmäng järgnevale kodusõjale. Kodusõda puhkes septembris 2002.a. riigi põhjaosast pärinevate islamiusuliste sõjaväelaste ülestõusuga. Riik jagunes sisuliselt kaheks. Islamiusuline ja vaesem põhi liitus ülestõusuga ja katoliiklik ning rikkam lõuna toetas valitsust. Koguni veerand riigi kodanikkonnast pärineb naaberriikidest, põhiliselt Burkina Faso päritolu, kes tulid tööle sealsetesse kakao- ja kohviistandustesse.  See on põhjustanud etnilisi pingeid rahvusgruppide vahel.  Majandusliku olukorra halvenedes natsionalistlikud ja ksenofoobilised meeleolud intensiivistusid, mis süvendasid vaenu põliselanike ja immigrantide vahel. Vastukaaluks nõudsid ülestõusnud kodanikuõiguste tagamist riigis.

Ülestõusnute (Uued Jõud) poliitiliseks liidriks sai vahepeal Prantsusmaale põgenenud Alassane Ouattara. Nad hõivasid riigi põhjaosa keskusega Bwakes. President Gbagbo värbas valitsuse toetuseks palgasõdureid, sh Libeeriast kodusõja kogemusega lapssõdureid. Prantsusmaa eestvõttel, kellel on traditsioonilised tihedad suhted Cote d’Ivoirega, asuti kriisi rahvusvaheliselt ohjama. Juba 2002.a. saabusid vastavalt ÜRO resolutsioonile Prantsusmaa ja Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) sõdurid vastanduvaid pooli lahutama. 2004.a. puhkes relvakonflikt Cote d’Ivoire relvajõudude ning Prantsusmaa rahuvalvajate vahel.  4.märtsil 2007.a. jõuti lõpuks rahukokkuleppe sõlmimiseni ning ülestõusnute ühest juhist, riigi põhjaosast pärinevast kristlasest Guillame Soro’st (1972) sai riigi uus peaminister.

2010.a. toimunud presidendivalimiste esimeses voorus ei kogunud ükski kandidaat absoluutset enamust. Kaks edukamat, Gbagbo ja Ouattara, pääsesid teise vooru (kolmandaks jäi ekspresident Konan Bédié ). Sõltumatu valimiskomisjon tunnistas teise vooru võitjaks opositsiooniliidri Alassane Ouattara 54,1% häältega, millist otsust tunnustasid ÜRO, Aafrika Liit, Euroopa Liit, ECOWAS ja Ameerika Ühendriigid. Cote d’Ivoire Konstitutsioonikohus seevastu kuulutas  valimiste võitjaks senise presidendi Laurent Gbagbo. Mõlemad kandidaadid andsid presidendivande ja panid aluse järjekordsele poliitilisele kriisile.  Tuginedes konstitutsioonikohtu otsusele keeldub Gbagbo presidendipaleest lahkumast  ja võimu opositsioonile üle andma. Peaminister Soro poolt toetatud Ouattara on end sisse seadnud ühes Abidjani hotellis ja peab koosolekuid hotelli murul asetsevas telgis. 2011.a. märtsis tegi Outtara oma esimese välisvisiidi Addis Abebasse Aafrika Liidu Nõukogu kohtumisele.

Riigis käib relvavõitlus Gbagbo ja Ouattara pooldajate vahel.  Ouattara ja Uued Jõud kontrollivad umbes 80% riigi territooriumist, kuid Gbagbo ei mõtlegi veel alla anda. Ligi pool miljonit elanikku on riigist põgenenud. Kriisis hukkuvad tsiviilelanikud, kuni 1000 inimest tapeti riigi lääneosas Duekoue veresaunas. Oma toetajad on Gbagbol. Kuigi rahvusvahelise üldsuse valdav enamus peab valimiste võitjaks Ouattarat ning Cote d’Ivoirele on kehtestatud rahvusvaheline relvaembargo, saatis Valgevene Gbagbo režiimile kolm ründekopterit. Cote d’Ivoire kriisi ohjamisel on aktiivselt tegev olnud Prantsusmaa. Prantslased kontrollivad Abidjani rahvusvahelist lennujaama, mille kaudu evakueeritakse välismaalasi. Pealinnas endas möllab vägivald ja toimuvad rüüstajad ning tapetute arv kasvab iga päevaga.

Etnilised ja sotsiaalsed pinged on Aafrika ajalooline pärand, sest riikide piirid ei kujunenud seal loomulikul teel, vaid moodustusid kolonisaatorite vallutuste järgi. Riikliku identiteedi ülesehitamine koos hõimuvastuolude likvideerimisega keerulistes sotsiaalmajanduslikes tingimustes võib osutuda üle jõu käivaks ülesandeks. Kui pikaks kujuneb president Gbagbo agoonia ja kas president Ouattaral õnnestub saavutada riiklik leppimine, jääb praegu veel ennustuste valdkonda. Igatahes on kunagine Lääne-Aafrika majandusime oma kunagist mainet kaotamas, sest haavade puhastamine saab toimuda üksnes rahvusvahelise abi toel. Paraku on kriisikoldeid mitmeid, ressursid piiratud ning rahvusvahelist abi napib. Kakaohinnad aga ilmselt tõusevad.

Foto: http://fargoneworld.blogspot.com/2009/02/obama-moves-to-influence-events-in.html

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. personainfieri
    apr. 05, 2011 @ 02:50:28

    Äsja levis uudis presidendipalee vallutamisest Ouattara pooldajate poolt. Varem olid Prantsusmaa ja ÜRO rahuvalvajad tulistanud sihtmärke palee ümbruses. Kas konflikt läheneb lõpule?

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2011
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: