Mis toimub Cote d’Ivoires?

@ckrabat

Kodusõjad ja siseriiklikud konfliktid Mustas Aafrikas on muutunud igapäevaseks asjaks. Cote d’Ivoire, eestipäraselt Elevandiluurannik, iseseisvus paljudele endistele Prantsusmaa kolooniatele iseloomulikult 1960.a. ja koguni 33 aastat juhtis riiki arstiharidusega baule hõimupealike järeltulija Felix Houphouët-Boigny (1907-1993), autoritaarne riigipea, kes külma sõja ajal hoidis häid suhteid Läänega ning suutis erinevalt paljudest teistest Lääne-Aafrika riikidest riigi majandusasjad hoida suhteliselt heas korras. Riigi põhilised ekspordiartiklid on kakao ja kohv. 1980-tel aastatel, kui kakao- ja kohvihinnad maailmaturul langesid, kannatas selle all ka riigi majandus ja põhjustas sotsiaalseid pingeid. 1982.a. leidsid aset üliõpilasrahutused papa Houphouët’  (presidendi hüüdnimi) vastu, mida juhtis Abidjani Ülikooli ajalooõppejõud Laurent Gbagbo (1945), kellest 2000.a. sai Cote d’Ivoire president.

1990.a.  puhkesid rahutused uuesti, milles nüüd osales ka armee ning juba raskesti haige Houphouët-Boigny oli sunnitud nõustuma režiimi liberaliseerimisega ja lubama opositsioonparteisid ning ametiühinguid. Samal aastal nimetas ta peaministriks majandusdoktori kraadiga tehnokraadi islamiusku Alassane Ouattara (1942), kelle isa pärines Burkina Fasost (mis vastavalt kehtivale seadusandlusele takistas teda osalemast presidendivalimistel 1995.a. ja 2000.a.). Kakskümmend aastat hiljem seisavad Gbagbo ja Outtara  erinevate poolte esindajatena jälle vastamisi, mistõttu kriisi algeid võib otsida papa Houphouët’ ajast. Pikaajaline president kandis umbes samasugust rolli nagu marssal Tito Jugoslaavias, kelle valitsusperioodil olid etnilised vastuolud tagaplaanil. Pärast papa Houphouët’  surma saabus nagu Jugoslaaviaski pikaajaline poliitiline kriis. Tema järeltulijaks saanud parlamendi esimees Henri Konan Bédié (1934) ei omanud piisavat poliitilist autoriteeti. Opositsion boikoteeris 1995.a. presidendivalimisi ning 1999.a. sekkus sõjavägi ning kukutas Konan Bédié.

2000.a. valimistel kaotas uus ajutine riigipea erukindral Robert Guéï (1941-2002) Gbagbole, kuid keeldus valimiste tulemusi tunnustamast, millest sai eelmäng järgnevale kodusõjale. Kodusõda puhkes septembris 2002.a. riigi põhjaosast pärinevate islamiusuliste sõjaväelaste ülestõusuga. Riik jagunes sisuliselt kaheks. Islamiusuline ja vaesem põhi liitus ülestõusuga ja katoliiklik ning rikkam lõuna toetas valitsust. Koguni veerand riigi kodanikkonnast pärineb naaberriikidest, põhiliselt Burkina Faso päritolu, kes tulid tööle sealsetesse kakao- ja kohviistandustesse.  See on põhjustanud etnilisi pingeid rahvusgruppide vahel.  Majandusliku olukorra halvenedes natsionalistlikud ja ksenofoobilised meeleolud intensiivistusid, mis süvendasid vaenu põliselanike ja immigrantide vahel. Vastukaaluks nõudsid ülestõusnud kodanikuõiguste tagamist riigis.

Ülestõusnute (Uued Jõud) poliitiliseks liidriks sai vahepeal Prantsusmaale põgenenud Alassane Ouattara. Nad hõivasid riigi põhjaosa keskusega Bwakes. President Gbagbo värbas valitsuse toetuseks palgasõdureid, sh Libeeriast kodusõja kogemusega lapssõdureid. Prantsusmaa eestvõttel, kellel on traditsioonilised tihedad suhted Cote d’Ivoirega, asuti kriisi rahvusvaheliselt ohjama. Juba 2002.a. saabusid vastavalt ÜRO resolutsioonile Prantsusmaa ja Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) sõdurid vastanduvaid pooli lahutama. 2004.a. puhkes relvakonflikt Cote d’Ivoire relvajõudude ning Prantsusmaa rahuvalvajate vahel.  4.märtsil 2007.a. jõuti lõpuks rahukokkuleppe sõlmimiseni ning ülestõusnute ühest juhist, riigi põhjaosast pärinevast kristlasest Guillame Soro’st (1972) sai riigi uus peaminister.

2010.a. toimunud presidendivalimiste esimeses voorus ei kogunud ükski kandidaat absoluutset enamust. Kaks edukamat, Gbagbo ja Ouattara, pääsesid teise vooru (kolmandaks jäi ekspresident Konan Bédié ). Sõltumatu valimiskomisjon tunnistas teise vooru võitjaks opositsiooniliidri Alassane Ouattara 54,1% häältega, millist otsust tunnustasid ÜRO, Aafrika Liit, Euroopa Liit, ECOWAS ja Ameerika Ühendriigid. Cote d’Ivoire Konstitutsioonikohus seevastu kuulutas  valimiste võitjaks senise presidendi Laurent Gbagbo. Mõlemad kandidaadid andsid presidendivande ja panid aluse järjekordsele poliitilisele kriisile.  Tuginedes konstitutsioonikohtu otsusele keeldub Gbagbo presidendipaleest lahkumast  ja võimu opositsioonile üle andma. Peaminister Soro poolt toetatud Ouattara on end sisse seadnud ühes Abidjani hotellis ja peab koosolekuid hotelli murul asetsevas telgis. 2011.a. märtsis tegi Outtara oma esimese välisvisiidi Addis Abebasse Aafrika Liidu Nõukogu kohtumisele.

Riigis käib relvavõitlus Gbagbo ja Ouattara pooldajate vahel.  Ouattara ja Uued Jõud kontrollivad umbes 80% riigi territooriumist, kuid Gbagbo ei mõtlegi veel alla anda. Ligi pool miljonit elanikku on riigist põgenenud. Kriisis hukkuvad tsiviilelanikud, kuni 1000 inimest tapeti riigi lääneosas Duekoue veresaunas. Oma toetajad on Gbagbol. Kuigi rahvusvahelise üldsuse valdav enamus peab valimiste võitjaks Ouattarat ning Cote d’Ivoirele on kehtestatud rahvusvaheline relvaembargo, saatis Valgevene Gbagbo režiimile kolm ründekopterit. Cote d’Ivoire kriisi ohjamisel on aktiivselt tegev olnud Prantsusmaa. Prantslased kontrollivad Abidjani rahvusvahelist lennujaama, mille kaudu evakueeritakse välismaalasi. Pealinnas endas möllab vägivald ja toimuvad rüüstajad ning tapetute arv kasvab iga päevaga.

Etnilised ja sotsiaalsed pinged on Aafrika ajalooline pärand, sest riikide piirid ei kujunenud seal loomulikul teel, vaid moodustusid kolonisaatorite vallutuste järgi. Riikliku identiteedi ülesehitamine koos hõimuvastuolude likvideerimisega keerulistes sotsiaalmajanduslikes tingimustes võib osutuda üle jõu käivaks ülesandeks. Kui pikaks kujuneb president Gbagbo agoonia ja kas president Ouattaral õnnestub saavutada riiklik leppimine, jääb praegu veel ennustuste valdkonda. Igatahes on kunagine Lääne-Aafrika majandusime oma kunagist mainet kaotamas, sest haavade puhastamine saab toimuda üksnes rahvusvahelise abi toel. Paraku on kriisikoldeid mitmeid, ressursid piiratud ning rahvusvahelist abi napib. Kakaohinnad aga ilmselt tõusevad.

Foto: http://fargoneworld.blogspot.com/2009/02/obama-moves-to-influence-events-in.html

Okkaline rada igavese tõe poole

@ckrabat

Keskajal  üritasid alkeemikud leida moodust, kuidas metallidest toota väärismetalli. Teised üritasid valmistada igavese nooruse eliksiiri. Kolmandad pürgisid absoluutse tõe poole.  Ajakirjanduses lahvatanud intellektuaalne diskussioon, kas valetada on ilus ja kui on, siis millal, sai alguse akadeemik Jaak Aaviksoo “Diplomaatias“ avaldatud artiklist «Infokonfliktid ja enesekaitse», millele omakorda  reageeris ägedalt Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. Aaviksoo tõstatatud küsimus on pigem filosoofiline: kas valele on võimalik vastata valega, jättes lahtiseks, millised on üldse tõe ja vale vahekorrad. Kas see, mis mõnele paistab tõde, võib mõnele teisele jällegi tunduda valena? Rein Raud, kritiseerides Aaviksoo lähenemisnurka, tegelikult tunnistas, et Aaviksool oli 100% õigus. Küsimus on pigem selles, kuidas defineerida tõde ehk siis kes lasi tõde seekord sedapidi paista? Inimeste vaatekohad võivad erinevatele probleemidele lähenedes teineteisest kardinaalselt erineda, sõltuvalt nende ideoloogilisest taustast või mõjust, kusjuures mõlemad vastandlikud seisukohad võivad omas kastmes pretendeerida tõe kriteeriumidele.

Probleem võib tekkida alles siis, kui üritatakse keskaegsete alkeemikute kombel luua igavese tõe monopoli, mida modensel ajastul kohtas väga sageli ajastule iseloomulikes ideoloogilistes ühiskondades. Ideoloogilised ühiskonnad hakkasid tekkima 18.sajandi lõpus Suure Prantsuse Revolutsiooniga ja nende kõrgaeg oli 19.-20.sajand. Ideoloogilised ühiskonnad nägid tõde läbi normatiivsete kategooriate – ka vale võis osutuda tõeks, kui see teenis valitseva ideoloogia “kõrgemaid“ eesmärke. Tüüpilised 18.-20. sajandi ideoloogiad, mis pretendeerisid absoluutse tõe monopolile olid natsionalism ja sotsialism oma paljudes variatsioonides. Kui natsionalism  tugineb rahvuslikule identiteedile, siis sotsialistlik identiteet defineerib end läbi kuuluvuse sotsiaalsetesse klassidesse – kõigi maade proletaarlased (intelligendid, naised, homoseksualistid, maaomanikud, orjapidajad – kes iganes), ühinege! Mõlemas nimetatud ideoloogilises formatsioonis tõusevad esile Meie-Nemad vastandused, kus Meie esindab tõde ja õigust ning Nemad võivad olla identifitseeritud vaenlastena.

Adolf Hitler ja tema mõttekaaslased segasid kokku natsionalismi ja sotsialismi ning said veelgi kangema kokteili – natsionaalsotsialismi. Samalaadse kokteili oli Benito Mussolini Itaalias fašismi nime alljuba varem kokku seganud. Kui Marx, Engelsi , Bernsteini, Kautsky, Lenini ja Trotski käsitluses oli sotsialism veel internatsionalistlik ideoloogia, siis 20.sajandi keskel muutsid Jossif Stalin ning Mao Ze-dong aga sotsialismi natsionalistlikuks ideoloogiaks. Peale külma sõja lõppu on natsionalismil ja sotsialismil põhinevaid ideoloogiaid teiste hulgas arendanud Saddam Hussein, Slobodan Milosevic ja Muammar al-Gaddafi. Kõik nad on kehtestanud oma ideoloogiast lähtuvad absoluutse tõe kriteeriumid, mis on vastandunud rahvusvahelise ühiskonna üldtunnustatud põhimõtetele.

Kritiseerides Jaak Aaviksood ideoloogiliste pooltõdede ja valede tolereerimises, tugineb Rein Raud paraku samuti absoluutse tõe kriteeriumidele. Ta ei kahtle hetkekski, et holokausti eitajad, Notshnoi Dozor, Venemaa ajalookäsitlus, eesti natsionalistid, kõik nad valetavad. Kusagil eksisteerib mingisugune absoluutne tõde, millest kõrvalekaldumine on automaatselt käsitletav valena. Raud jätab targu vastamata küsimusele, kas igaühel on õigus oma individuaalsele tõele, mille põhjal oleks Aaviksooga võimalik tõepoolest  polemiseerida. Kuidas erineb Aaviksoo poolt pakutav rahvusliku identiteedi põhine absoluutse tõe kategooria Raua poolt ilmselt toetatavast humanistlikust absoluutse tõe kategooriast (mille lahutamatu koostisosa on näiteks poliitiline korrektsus – ühiskonna poolt heakskiidetud tõekriteeriumid, kus pooltõed ja valed on kõrgema esmärgi nimel jällegi lubatud)?

Eestis populaarsust koguv liberaalse ühiskonna kriitika koos tunnetatud vajadusega selgelt määratletud absoluutse tõe kehtestamise järele esindab nostalgiat ideoloogiliste ühiskondade järele. Kuigi paljud armastavad nõukogude süsteemi kritiseerida, langeb see kriitika suuresti nõukogude süsteemi atribuutidele, mitte tema väärtushinnangutele.  Kui Eestis rajatakse ühiskond, mis suudab nõukogulikud sümbolid asendada rahvuslike sümbolitega, kuid samal ajal kehtestab nõukogulikel väärtushinnangutel põhinevad absoluutse tõe kriteeriumid, siis täidab see teatavat sotsiaalset tellimust. Sotsialistliku klassiühiskonna asendamine rahvuskeskse ühiskonnaga (rahvusriigiga) võib olla sellise ideoloogilise ühiskonna üks väljundeid, sest ka natsionalistlik ühiskond võib väga hästi rahuldada igatsust sotsialistliku ühiskonna järele. Sellepärast ehk ongi paljudest endistest kommunistidest ühtäkki saanud tõsimeelsed rahvuslased. Sarnast tendentsi kohtab ka mujal endistes liiduvabariikides ja nõukogude bloki maades (väga reljeefselt näiteks Venemaal), kus üleminek sotsialismilt natsionalismile on möödunud ilma suuremate probleemideta.

Muuhulgas esindavad suundumust ideoloogilise ühiskonna järele siin veel hiljuti esinenud üleskutsed Euroopa  ühise (ametliku) ajalookäsitluse kehtestamiseks. Mille poolest erineb selline omamoodi Piibel, fikseeritud tõdede kogumik nõukogulikust dogmaatikast, jättes tähelepanuta põhjenduse, et seal on fikseeritud „õiged tõed“ vastupidiselt nõukogulikele valedele? Kokkuvõttes tähendab see ikkagi Peltsebuli väljaajamist Peltsebuliga ning sellest järgmine samm oleks tõe vastu eksijate ning ketserite karistamine. Alternatiivne tee on argumentatsiooni kasutamine tõdede vahelises konkurentsis, kus paremini argumenteeritud seisukoht suretab alternatiivsed „tõed“ välja loomulikul teel, kuid see ei tähenda  veel absoluutse tõe kriteeriumide kehtestamist. Tõdede väärtus tuleb nende argumentatiivsest vastupanuvõimest konkureerivatele tõdedele.

Ideoloogilised ühiskonnad on altid välja pakkuma odava hinnaga valmistõdesid justkui mõnel kaubamaja väljamüügil. Kas need asendavad kallihinnalisi käsitsi vormitud tõdesid, mis on saavutatud läbi Odysseuse eksirännakute okkaliste radade, on jällegi küsitav. Mõnele meeldib Trabant (hea odav auto), teisele Jaguar. Inimeste väärtushinnangud on erinevad nagu erineb ka arusaam, kas väärtushinnangute paljusust võib pidada väärtuseks või puuduseks. Praegu jääb Aaviksoo-Raua diskussioonis kõlama lihtsalt väitlejate erinev väärtushinnangute süsteem ja kartus, et järsku „teise poole“ hinnangud pühivad teelt tema enese poolt pühaks peetavad käibetõed, kuivõrd põhimõtteline valmisolek tolereerida arvamuste paljusust, millele viitab ka teise poole poolt algatatud internetikampaania haridus- ja teadusministri ametissemääramise vastu. Diskussioon ei sisalda alternatiivseid arvamusi, vaid kaasaegsete alkeemikute erinevaid teid kulla valemi poole, isegi kui kuld, mis debati käigus hiilgab, on tegelikult pronks.

Tekstisisene pilt 1

aprill 2011
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.