C-236/09: ideoloogiline kohtuotsus ja lex injusta non obligat küsimused

@huviline

Kokkuvõte:  Euroopa Kohtu otsus 01.03.2011.a, Luksemburgis, kohtuasja number C-236/09, kaebajad Yann van Vugt ja Charles Basselier, kohtu president V.Skouris, lähtub võrdsuse põhimõttest Euroopa Liidu asutamislepingutes, mille juriidiliseks aluseks on universaalsed inimõigused, arvestamata  seejuures faktilisi asjaolusid ja filosoofilisi eristamisaluseid. Idee uuest organisatsioonist, maailma suurimast majandusvõimust, on samastumas eesmärgiga. Algusest peale ideoloogiline eesmärk vältida tulevikus sõda ja rajada heaolu ühiskond (EL) on väidetavalt rajamas uut unikaalset õiguskorda, mis erineb rahvusvahelisest õigusest. Seejuures on eitamisväärseks saamas tegelikkus, inimeste tõekspidamised ja väärtused, kui see mõne ideega ei sobi. Ideoloogiline kohtuotsus on filosoofiline valupunkt, mitte sotsiaalse korra rikkumine. Printsiip lex injusta non obligat /ebaõiglane seadus ei kohusta/ käib kõige otsesemalt ideoloogiliste kohtuotsuste kohta.

Antud kohtuotsuse C-236/09 põhiprobleem on võrdsuse põhimõtte filosoofiliselt ja sotsiaalselt vastuoluline sisustamine. Nimetatud vastuolu mõjub kahjulikult kogu ühenduse arengule, väga laiale kodanikkonnale ja seisneb ideelises lähenemises faktilistele asjaoludele. Kohtunikud annavad juriidiliselt konkreetsetele asjaoludele ühe määrava hinnangu, tuletades selle filosoofilisele üldistusele omasest määramatusest (idee). Õigusteoorias on filosoofiline määramatus omane seadusele, kuigi lähtekoht on hoopis sotsiaalne. Euroopa Kohus teeb väärtushinnangulise otsuse, eesmärgiga reguleerida põhiseaduslikult liikmesriikide käitumist ja läheb filosoofia põhitõdedega vastuollu.  Tekkivad küsimused võrdsuse idee, õiguse ja filosoofia kohta. Tähtsuse järjekorras:  filosoofia haarab õiguse kui ajalooliselt vanemat nähtust.

Küsimused filosoofia kohta. Demokraatlik situatsioon tsiviliseeritud riikides on sarnaselt ajaloolistega põhjustanud poliitikate ja teaduste paljususe ning vajab sellepärast filosoofilist vaatepunkti, mis suudaks paljusust haarata. Vaevalt on tänapäeval kedagi, kellel oleks ülevaade maailma poliitikates ja teadustes toimuvast. Tegelikult on filosoofia tänapäeval oma positsioone kaotamas, kuigi valitseb sisuliselt. Filosoofia on emateadus, kõikide teaduste teoreetiline üldosa, hõlmates nii loodusteadusi kui sotsiaalteadusi, sh õigusteadust.

Igasugusest ideoloogiast rääkides räägime paratamatult filosoofia põhimõistest, sest idee on filosoofia põhimõiste filosoofia kolmikjaotuse taustal. Idee on üks kõige laiemalt tarvitatav sõna meie igapäevases  keelekasutuses, viidates inimlikus mõttes ilma ideeta hakkama saamise vältimatule ja paratamatule võimatusele. Kusjuures kunstnikud kasutavad seda sõna teises tähenduses kui majandusteadlased. Mida sageli ei arvestata, et idee on lõpuni defineerimata filosoofiline termin. Idee mõistmisele on palju kahju tekitanud ajalooline kooskõlastamatus kahe õpetuse materialismi ja idealismi vahel. Siiski võib ilmselt nõus olla väitega, et idee ei ole ostsillograafiga mõõdetav nähtus, seega ei ole idee elektroni ega energia mõistega sisustatav. Pigem saab ideest rääkida ühiskondlikus tähenduses, sarnaselt õigusteaduses omaksvõetud õigushüve mõistele. Seega on idee mõtete haaramise vahend, teatud vorm, aga ka sisu, omandades avaldudes põhimõttelise kuju. Filosoofia õpetab, et idee ja eesmärk on erinevad, teatud mõttes omavahel konkureerides.

Küsimused õiguse kohta. Mingit ideed kui põhimõtet ellu rakendades on eriti oluline, et võetaks arvesse kogu sotsiaalset tegelikkust, mille haaramiseks põhimõte on ellu kutsutud. Igal seadusesättel on eesmärk, mis teatud kõrgemal tasandil (Riigikohus) konkureerib õiguse kui terviku ideega. Juriidilises mõttes on väga suur erinevus, kas mingeid suhteid reguleerib seadus (Põhiseadus) või leping (Põhiseaduse Leping). Kui põhiseaduses fikseeritakse antud rahva tõekspidamised, põhiväärtused ja identiteet, siis leping on privaatautonoomia vili, mis loob üksnes osapooltele kohustusi. Euroopa Liidu asutamislepingu kohaldamisala on sellepärast kitsalt määratletud, teatud ideoloogiliste isikute huvides, mis sellest, et hõlmatud on rahvusriigid.  Kui Euroopa Liidu lepinguga loodud Euroopa Kohus langetab ideoloogilisi kohtuotsuseid, ise seda teades, siis võib põhjuseks olla ka lihtsalt hämardunud filosoofiline vaatepunkt.

Veel mõned küsimused õiguse kohta: kas minu esindaja esindaja on minu esindaja; kas lepingulised suhted saavad üle kasvada põhiseaduslikeks, kui puudub ühekeelne ühekultuurne rahvas;  kas iga lepingulise organisatsiooni põhikirjas (lepingus) sätestatud põhimõtete aluselt tehtavad otsused, nt Euroopa Kohtu otsused, nagu ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, võiksid olla vaidlustatavad suvalises arbitraažis. Ja üks küsimus filosoofia kohta:  millised on inimõiguste filosoofilised alused.

Niisiis on võrdsuse idee, võrdsuse juriidiline aspekt ja võrdsuse tegelikud asjaolud. Öeldakse, et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees, jumala ees ja kuuli ees. Tähendab on mingi mõõt, millega mõõdetakse, kas keegi on kellegagi võrdne või ebavõrdne. Öeldakse ka, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Tähendab on mingid grupid, mille liikmete suhtes on võimalik leida võrdustavaid ja eristavaid aluseid. Faktiliselt ei eksisteeri võrdseid inimesi, sest kõik inimesed on erinevad nii oma keha kui mõtete poolest. Inimesed erinevad vanuse, soo, rassi, rahvuse, seksuaalse sättumuse, keele, nahavärvuse, kaalu, iseloomu, kiiruse, andekuse, töökuse ja paljude muude kriteeriumide alusel. Mõnede nende kriteeriumide alusel on ajalooliselt toimunud diskrimineerimine, need kriteeriumid on eraldi õigusaktides välja toodud ja keelustatud. Teised kriteeriumid pole diskrimineerimise aluseks olnud, seega pole neid ka keelatud. Küsimus on kas võrduse ideed saab määrata keelatud kriteeriumidega ja miks teisi kriteeriume arvesse pole võetud.

Empiiriline situatsioon näitab, et kõik inimesed võivad erinevalt käituda ka ühesugustes olukordades. Tegelikuses tähendab see, et iga üksiku isiku tööpanus on erinev, mida saab hinnata soost tulenevalt või mingist muust kriteeriumist tulenevalt, vahet ei ole, kuid reaalne panus jääb erinevaks. Inimeste käitumisaktid on tingitud nii sisemaailmast kui välismaailmast, võimetest (andekusest) ja võimalustest. Kui kõigi panus oleks ühesugune tähendaks see nõukoguliku nivelleerimise tegelikuks saamist.  Antud kohtuotsus puudutab elukindlustust, kohustades kindlustusepakkujaid kaotama sooerinevused, mis sellest, et empiiriline situatsioon räägib teist keelt. Kuigi kohtunikud ise ei ole seda ilmselt nii mõelnud, karistatakse kogu kollektiivi, käitudes sarnaselt sellele rühmaülemale, kes kogu rühma ühe vastuhakkaja tõttu kätekõverdusi pani tegema. Kollektiivne karistamine on teatavasti keelatud, nagu on keelatud ka objektiivne vastutus. See et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees ei õigusta sugude võrdsustamist ega teenusepakkuja eksitamist reaalsusest.

pilt: https://personainfieri.files.wordpress.com/2011/03/scales-of-justice.gif?w=198

 

Valimiste õppetunnid

@ckrabat

Valimised on selleks korraks läbi ja uue Riigikogu koosseis on paika pandud.  Valijad otsustasid stabiilsuse kasuks, tegid pragmaatilise valiku ega lasknud end mõjutada massiivsest vasakpoolsete edu nimel tehtavast  meediapropagandast, mis suurema sotsiaalsuse loosungitega rõhusid uut tüüpi liidritele ja püüdsid  ühiskonna tekitadas ideoloogilist vastandumist parem- ja vasakskaalal. See viimane on iseenest positiivne – parem- ja vasakpoolsete vastandumine tõusis esile just nende valimistega, varem jooksis see veelahe kusagil mujal. See näitab, et oleme ehk tasahilju väljumas nõukogude pärandist ja liikumas traditsioonilise euroopalike väärtustega ühiskonna suunas.  Ideoloogilisele vastandumisele panustas suuresti ka Eesti meedia, kasvõi selgelt hinnanguliste punktide andmisega parteiliidrite teledebatis, mis kandusid väga ühte väravasse, selle asemel et erinevate erakondade seisukohti sisuliselt analüüsida.

Eesti valija ei lasknud end populistlikest loosungitest ja sihipärasest meediatöötlusest just väga palju häirida, mis majanduskriisi järgses ühiskonnas on omaette väärtus. Ta ei tormanud uisapäisa maksutõusul põhinevate riiklike abiprogrammide embusesse, mis oleksid teostatavad vaid üldise maksukoormuse tõusu ning riigieelarve tasakaalust väljaviimise hinnaga. Hoolimata nõukogude pärandist, sai enamik valijatest aru, et riik saab olla edukas ainult siis kui edukad on selle riigi ettevõtjad. Vasakpoolne populism toodab meile veelgi rohkem riigisõltlasi, sest võrdsuse ja vendluse loosungid ei loo heaoluühiskondi ja töötab vastu innovaatilistele lahendustele. Paljuski saaks väikeettevõtlus olla päästvaks Eesti Nokiaks, mis tagab ühiskonna kestliku edasimineku.

Sotsiaaldemokraatide suhteline edu tuli paljuski Rahvaliidu ja roheliste sisetülidele loomuliku jätkuna järgnenud allakäigust, mis loogilise sammuna on viinud nende erakondade marginaliseerumiseni. Sotside edule võis kaasa aidata Keskerakonna mõju vähenemine eestikeelsele valijale, sest  valdavalt eesti valijaskonnaga ringkondades jäi see liidrikeskne suurerakond ebatraditsiooniliselt neljandale kohale. Hoolimata liidri suurest häältekogumist, suudeti mõju säilitada vaid Tallinna venekeelsetes magalarajoonides ja Ida-Virumaal. Paremini läks valitsuskoalitsioonil. Kui tavaliselt kipuvad võimuerakonnad  mandaate kaotama, siis Reformierakond ja IRL suutsid neid isegi juurde võita.

Palju kära tehti seekord üksikkandidaatide ümber, kelles mõned (Kunnas, Soosaar, perekond Helme, Andreas Reinberg) said individuaalselt üsnagi palju hääli, kuid ei olnud võistluses erakondadega konkurentsivõimelised. Paratamatult ei suutnud üksikkandidaadid pragmaatilisi programme esitada, vaid pälvisid tähelepanu enamjaolt äärmuslikkusesse kalduvate sotsialistlike ja natsionalistlike loosungitega, mis võivad valijaskonna kõige  rahulolematumale osale küll hästi peale minna, kuid protestihääled ei ole veel kunagi suutnud toimivad lahendusi pakkuda (Res Publica tõus ja allakäik). Ka rohelisi ei päästnud ühe või teise „arvamusliidri“ kaasamine nimekirja, mille taustal roheliste põhiideed taandusid populistlike loosungite (kodanikupalk) varju. Kokkuvõttes rõhusid vasakpoolsed ebateadlikule valijale, kes hääletab emotsioonide najal ja ei suuda teha teadlikku valikut. Nn „paksu riigi“ idee (sisuliselt VALI KORD selle ambivalentses tähenduses), millega püütatakse rõhutada kõiksuguseid kohustusi ja inimese võlatunnet riigi ees. Nad ei tule selle pealegi, et palju kvaliteetsem on see kodanik, kes toimib vaba tahte alusel. Sellega väärtustatakse mõtlemisvõimetut valijat (sest tema ei kritiseeri, vaid teenib ideoloogiat). Karmi käe poliitika ja riigisõltuvus (midagi 30-te aastate vapsiliikumise stiilis) omab Eestis päris suurt sotsiaalset tellimust ja sellise valija toetusele  vasakpoolsed erakonnad ja poliitikud ka pretendeerisid. Kuid õnneks pole see määrav.

Sellegipoolest võime valimiste tulemuste põhjal järeldada, et valija ootab Eestilt senisel kursil jätkamist, pääsesime mõttetutest ja kulukatest reformidest (progresseeruv/astmeline tulumaks) ning säilitab väga olulise stabiilsuse, mis on  majanduskriisist väljumisel suureks abiks. Rooli järsk pööramine vastupidises suunas ei pruugi ühiskonnale tagada soovitud tulemust ja siinjuures on vähe lohutust tõsiasjast, et nelja aasta pärast on võimalik teha uus valik… neli aastat vastupidises suunas liikumist on päris pikk aeg. Eesti kodanik on oma valiku teinud ja elagu kodanik!

Struktuur ja sisukord

Filosoofia kool

http://aegumatu.wordpress.com/filosoofia-kool/

Sissejuhatus

Filosoofia kool

http://aegumatu.wordpress.com/filosoofia-kool/

Tulemusliku riigikriitika võimalus

@huviline

On erinevaid viise tundmaks muret oma riigi käekäigu üle. Tundub, et kõigi meetodite ühiseks jooneks on obligatoorne üksikprobleemidele viitamine, sest murelikku riigikriitikat võib valimiste eel lugeda lehekülgede kaupa. Tegelikult tuleks statistilisest kohustuslikust murelikkusest vabaneda, kuna lahendamist vajavaid probleeme on liiga palju. Kui võtta luubi alla eriküsimused riigikorralduses, siis näeme arvamuste paljusust, seda just demokraatliku riigimudeli puhul. Avaram pilt aitab kaasa selguse saamisele arvamuste paljususes, kuna riigipildi raamid on avaramad – erinevalt luubi raamidest, samuti teleka ja teiste tehnilise kommunikatsiooni vahendite raamidest. Riigikriitika, mille käigus töötatakse välja kasulik riigimudel, eeldab teadmisi ja kogemust, kuidas valjastab poliitikat isiklik elukogemus. Tegelikult eksisteerib riik siin ja praegu ning on pidevalt muutumises ka ilma kriitikata, mis asjatundmatult hoopis liikuvaid pilte seirab või mõne teise riigi kogemusele toetub. Kuid lugeja ootab alati lahendusi ja vastutust. Tulemusliku  riigikriitika  võimalus on seega peaaegu depressiivne isiklik suhtumine (a la komissar Kurt Wallander samanimelisest raamatust/filmist), mille puhul objektiivne vastutus on peaaegu keelatud.

Raamide liigset avardamist ohjeldab filosoofia kolmikjaotus. Poliitika on inimmõtte arengu tipp, nii nagu karistusteooria on teoreetilise mõtte kõige kõrgem tase, mis sellest et sotsiaalsed lahendused on alati ambivalentsed. Selle seni püüdmata kõrguse taha on jäänud pidama ajalooliste filosoofide ja kaasaegsete sotsiaalteadlaste kõik katsed vastata ammendavalt mitmele tähtsale küsimusele, nt küsimusele poliitilise vastutuse kohta. Olulisemaks saab ühe demokraatliku vabariigi poliitiline elu, mis on lahatav olemisõpetuse, tunnetusõpetuse ja väärtusõpetuse seisukohast. Keskendumisega kasulikule riigimudelile välistuvad teatud mõttes tähtsatele ja ka vähem tähtsatele küsimustele väga üldised vastused, samuti konkreetsed lubadused, mis kunagi ei realiseeru.

Riigikogu valimiste 06.03.2011.a diskussioonidega võib öelda, et järgneva nelja aasta jooksul on demokraatia sisustatud enamvähem sarnaselt möödunud kahele kümnele. Seda kinnitavad uuringufirmad, samuti erakondade valimisprogrammid. Kuigi demokraatia võiks Eestis olla sisustatud ka teistmoodi, jätkub tõenäoliselt 90ndatel alguse saanud suund, mis kulutas kogu intellektuaalse potentsiaali integreerumaks lääne tsivilisatsiooniga.  Eesti ei saa ennast siiski täielikult kunagi läänega samastada, liiga palju on siinse rahva ajalugu omapärane ning liiga värskelt on meeles kõik ajaloo tuulispasad. Rahva omapärane meelelaad avaldub kasvõi selles, et läänes oleks demokraatia sisustamine teatraalsel moel vastuvõetamatu, kuigi see paljudele meeldib, seda lihtsalt sellel põhjusel, et poeetika ja poliitika objekt on erinev, Eestis aga on sellelaadseid üksikuid katseid  juba näha (SDE). Need teatraalsed poliitikud unustavad, kuigi nad ennast kultuurseteks inimesteks peavad, et eestlaste kultuur kujunes ja kestis oma riigi kaitseta paljude sajandite jooksul. Vahe on selles, et edaspidi võib sarnase tegevuse julgelt nimetada stagnatsiooniks, kui lugeda integratsioon läänega lõpule viiduks euro vastuvõtmisega.

Ometi tuleneb poliitika finessidest teatud taseme tõus, mille tõttu ei pruugi ühiskond riigi kaitseta enam hakkama saada. Kuid ohu tunnetamine kui riskide realiseerumise võimalus, on näiliselt ohutus olukorras keeruline.  Millisest ohust on üldse jutt? Demokraatlikus riigis on ainult üks oht, võimu võõrandumine rahvast. Kõige ohtlikum on alati moraali langus, mis ei pea tähendama eetilisi küsimusi sisemaailma kohta, vaid eeskätt julguse ja küpsuse suhet riigis. Moraali langus ilmneb kõige otsesemalt töötuse instituudis. Ühe väikeriigi moraali langus avaldub kindlasti ka mõnede tippametnike lihtsakoelises käsitluses, mille kohaselt peab riik oma kodanikest hoolima, st 24h nende elu korraldama ja toetama. Kindlasti mõjutab rahva moraali ka tsivilisatsiooni surve, nt Euroopa Kohtu ideoloogiline otsus võrdõiguslikkuse küsimuses, mis reaalsust üldse arvesse ei võta. Seega tuleb rääkida ohust.

märts 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.