Eesti võimalik riigimudel

@huviline

Suures mängus saab ainult monopoolne ettevõte olla vaba ja sõltumatu, sest ainult monopolil või kvaasimonopolil on piisavalt ressursse. Meedias käibiv kriitika erakondade aadressil ei vabanda ega vabasta riigi kodanikke ohutundest. Ühe demokraatliku vabariigi meedia (Ekspress Grupp, Eesti Meedia) ja uudiste (BNS, ERR) kvaasimonopoolne seisund võib samuti olla viide ohule ja võimu võimalikule võõrandumisele rahvast. Ruuporist on sageli kuulda üsna kitsaste huvigruppide egoistlikku häält. Kuna monopoolsete või kvaasimonopoolsete organisatsioonide kandepind on lai (klientuur ja töömesilased), tipuosa aga suhteliselt kitsas, siis tuleks kahekümne iseseisvusaasta jooksul kujunenud olukorras suhtuda tõsisemalt kui kunagi varem  igasse diagnoosi.  Ohtu saab tunnetada, riski maandada ja siit küsimus: milline võiks olla meie võimalik riigimudel.

Riigil on igavikuline hõng sotsiaalse elu tingimustes. Iga isiku (subjekti) toimimine on hõlmatud sotsiaalse elu sfääriga (kollegiaalsus) sünnist surmani, säilitades kindlasti ka isikliku valdussfääri (individuaalsus). Filosoofia emateadusena on saavutanud peaaegu kõik oma eesmärgid, v.a. küsimused sisemaailma kohta. Seetõttu on sotsiaalteadused tänapäeval endiselt allutatud  kollegiaalsuse ja individuaalsuse vahekorra spekulatsioonidele. Tundub, et riigi hõng on endiselt igavikuline. Riik objektina hõlmab kogu sotsiaalse tegelikkuse, sh kaitse, eestkoste, hoolekande ja tööjaotuse. Riik on ka rahvusvahelise õiguse subjekt, olles arusaadavalt väga eriline isik. Rahvusvaheliselt suhtlevad riigid endiselt lepingute vahendusel, seega ei ole vahet epohhil (ajastul), kuigi objektiivses mõttes on mõnede lepingute sisuks mõndagi uut, nt maailma kuriteod Rahvusvahelise Kriminaalkohtu objektina. Siiski ei saa leping, ka EL Põhiseaduse leping,  asendada materiaalset seadust. Objekt/subjekt vahekorrast olulisem on siiski funktsionaalne vahetegemine defineeritava aine ja konkurentsi vahel, sest see võimaldab küsida riigi ülesannete lahendamise kohta.

Eesti võimalik riigimudel on ehitis, mis koosneb platvormist (väärtused), prioriteetidest (omadused) ja eesmärgist (kultuur). Ehitise osi võib igaüks omamoodi nimetada, kuid nende omavaheline segiajamine tähendab lihtsalt harimatust. Riik saab eksisteerida kui tal on selleks vajalikud vahendid. Seega koosneb riigi vundament ettevõtlusest, selleks laekuvate maksude näol, teatud osa tollist, sest ainult nii on täidetavad välislepingutega võetud kohustused ja riigi enda prioriteedid.  Riigi prioriteetideks on kaitsevõime ja avalik kord, mida kohaldades on arvesse võetud riigi  eesmärk. Prioriteetidele lisaks on riik tänapäeval hõlmanud ka kõik muud valdkonnad, millest tähtsamad on haridus, energeetika ja infotehnoloogia.

Kaasaegse ühiskonna põhiprobleem on seotud tehnika arenguga ja seisneb selles, et erinevates valdkondades suureneb vahendustegevuse mõju, mis tegelikult midagi reaalselt kasulikku ei tooda. Millist reaalset kasu on asjade ühest kohast teise viimisel (kaupade ja personali transport), kui mõnda asja võiks ka oma kodu lähedal toota? Millist reaalset kasu toodab meedia, haldus või õigusemõistmine, kui nende eesmärk on hoopis inimese sisemaailma mõjutamine (preventsioon)? Millist reaalset kasu saame tegelikult riigikorralduse pidevast reformimisest? Pidev reformimine tähendab arengu pidevat katkestamist, kuigi tegelikult vajaks ühiskond hoopis stabiilsust. Keegi ei taha elada kodus, kus igaks päevaks on juba ette nähtavalt kehtestumas uued reeglid. Seega peaks Eesti riigimudel olema ka reaalselt kasulik, mis reaalsuses tähendabki püüdlemist stabiilsuse poole, vältides niipalju kui võimalik reforme ja revolutsioone.

Kasuliku riigimudeli põhimõtte kohaselt peaks üks demokraatlik väikeriik, mis on mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide (nt ÜRO, EN, EL) liige , osad neist  mittetulundusühingud (ÜRO, EN), osad neist tulundusühistud (EL), alati küsima, kas üks või teine kuuluvus suurendab tema konkurentsivõimet. Kui mingi kuuluvus mõnes organisatsioonis taandub pelgalt liikmemaksu tasumisele, siis tuleks sealt välja astuda. Maine ja mainekujundus ei ole otseses puutumuses riigi reaalse konkurentsivõimega. Tähtis on alati lähtuda kohalikest oludest, millesse rahvusvaheline tava võib tsivilisatsiooni piires teha korrektiive. Igal rahval on omalaadne ajalugu (kogemus) ja asend maailmakaardil, mida ei saa jagada. Küll saab jagada teadmisi (eeskujude fenomen), mis tuleneb rahva iseloomust ja vajadustest (kultuur).

Tees on järgmine: kuna konkurents ettevõtluses viib alati paratamatult monopoolse seisundi tekkimisele, siis on Eesti konkurentsivõime pöördvõrdelises sõltuvuses riigisisesest konkurentsist. Teiste sõnadega, mida rohkem konkureerivad omavahel eesti erakonnad ja ettevõtted, seda väiksem on Eesti konkurentsivõime, ja vastupidi, mida vähem monopoolseid organisatsioone, seda konkurentsivõimelisem on Eesti. Tähtis on ka meeles pidada, et antud jutt käib ainult väikeriikide kohta, suurriikides on reformid stagnatsiooni vältimiseks asjakohased. Kuna kujunenud olukord on sedavõrd paljude puudustega (antitees), siis on õigustatud ühe radikaalse võimaliku riigimudeli välja pakkumine.

Monopoolsete või kvaasimonopoolsete organisatsioonide lammutamist, mis on vajalik Eesti konkurentsivõime suurendamiseks maailma riikide seas, ei alustata uue seadusandluse loomisega, vaid riigikontrolli ja õiguskantsleri pädevuse ning sõltumatuse suurendamisega. Nende pädevus ja seadusandluses vajalikud muudatused lepitakse kokku koalitsioonilepingus. Õiguskantsleri pädevus, lähtudes üksnes seadusest, võiks olla üle riigikontrolli pädevuse, muutudes sellega sisuliselt valitsuse korralekutsujaks ja riigikontrolli üle järelevalvajaks. Samaaegselt  likvideeritakse ühiskondliku kokkuleppe sihtasutus ja presidendi institutsioon, mõlemad üsna mõttetud kuluartiklid, mille järgi puudub vajadus. Eesti erasektori mõned tuntumad, sisuliselt kvaasimonopoolses seisundis, ettevõtted on teatud postiteenust pakkuvad, filme levitavad, toidukaupade vahendusketid, telekomid, tuuleenergia, turismilaevanduse ja veefirmad. Eesti avaliku sektori  kõige tuntum monopoolses seisundis organisatsioon on Eesti Energia. Riigimonopolidest tuntumad on riigikinnisvara ja hariduse valdkond tervikuna, kusjuures vastavalt prioriteetidele jääks riigi ainsaks monopoliks vägivald ja vägivallaga toimetulek, hõlmates ka vaimse vägivalla infotehnoloogia näol.

Monopolide lammutamise esimeses järjekorras lõpetab riik haldusreformi,  pannes kohaliku hankekeskuse ülesanded maavalitsusele. Põhimõte on järgmine: mida rohkem kohaliku omavalituse üksusi, seda parem. Kohaliku omavalituse üksuste (vallad, linnad) paljusus on vajalik, et monopoolsete organisatsioonide lammutamisel jääks igasse neist kohaliku elanikkonnaga proportsionaalne osa avaliku ja erasektori ettevõtetest. Igas vallas  peaks olema oma kool, ajaleht, pood, apteek, restoran, pubi, kultuurimaja, raamatukogu, ujula, staadion, postkontor. Vajadus elektrit suurtes jaamades toota jääb üha rohkem minevikku. Tänapäeval on võimalik toota energiat ja arendada teadust ka lokaalselt, vähendades ülekande ja kommunikatsiooni kulusid. Üldjuhul on tulubaasi probleem ikka sulepeast välja imetud, sest mida rohkem tööd ja tegevust kohapeal, seda rikkamad on kodanikud ja riik. Just kohalikes oludes loksub paika õige vahekord vahenduse ja tootmise vahel, millega on tagatud riigi reformideta areng.

Tunnetades Eestit väikeriigina, mille valijaskond on veidi üle 600 000 isiku, kelle keskmine sissetulek on üks väiksemaid EL liikmesriikide seas, võib osutuda keeruliseks õigustada 1000 liikme nõuet erakonna moodustamisel. Ilmselt juba valimistel 06.03.2011.a näeme kvaasimonopoolse olukorra teket ka poliitareenil, kus Riigikokku saavad üksnes omavahel konkureerivad suurerakonnad. Väikerahva poliitiline tahe jääb ebatõhusaks, kui tema esindamisõiguse saamiseks peetakse debatte maailmavaatelisest (vasakpoolsus, parempoolsus) vastasseisust lähtudes. Esindusõigus kohtadelt  saadud mandaadi alusel peaks olema ainuke määrav kriteerium, täitmaks diskussiooni käigus riigi prioriteetide üle tekitatud sisuga reaalselt konkurentsivõimeline riik, mille kasulik mudel saab hakkama ilma suurerakondadeta.

veebruar 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.