Üks demokraatlik vabariik aastal 2030

@huviline
BNS koduleheküljel E.Bahovski essees torkas positiivses mõttes silma väide, et kui kirjutada tulevikust, siis tuleb esmalt paika panna nähtused, mis ei muutu. See väärib üldistuseks laiemat käsitlust. Miks mõned nähtused ei muutu või tõenäoliselt muutuvad väga vähe? Millistest nähtustest on jutt? Nimetatud essees on selliste nähtustena mainitud perekondlikke ja põlvkondade vahelisi suhteid, kuid samuti võimu ja vaimu suheteid. Kas sarnaseid jooni võib märgata ka riikide vahelistes suhetes? Millisele ajaloolisele kogemusele toetudes põhineb sama autori väide, et riikidevahelised sõjad on Euroopas aastal 2030 out?

Tegelikult ilmneb, et autor on puudutanud ühte kõige teravamat valupunkti teadmiste arengus. Filosoofia emateadusena ei ole selgelt suutnud tõestada inimese sisemaailma olemasolu. Kõik nähtused (omadused ja väärtused) on muutumatud või muutuvad väga vähe, nii kaua kui eksisteerivad nende kandjad. Põlvkonnad tõdevad nagu ühest suust: nähtused kuuluvad välismaailma ja välismaailm viitab tegelikkusele. Tekkiv olukord on võimalik uute nähtuste ilmnedes. Igaüks otsib kohta maailmas, kusjuures maailm ei suuda igale otsijale pakkuda rahuldavaid väljakutseid. Tekkinud olukorras puudub võimalus mingi nähtuse kadumiseks areenilt, kuigi uued nähtused on kõigi poolt objektiivselt, täielikult ja igakülgselt tunnetatavad. Tegelikult ei ole ükski ajalooliseks arvatud nähtus areenilt kadunud. Nt orjandusel põhinev majandus eksisteerib edasi, sest eksisteerivad antud nähtuse kandjad – isikud, kes teenivad raha orje tööle sundides. Vaatamata inimõigustele käsitlevad need isikud inimesi asjana. Seega ei ole puhastumine ühiskonnas võimalik, kuid see on võimalik personaalselt. Järeldus: maailmas aastal 2030 on aktuaalsed nähtused, mida me teame tänapäeval nagu ka need, mida teame ajalooliselt. Edasi võiks prognoosida uute nähtuste ilmnemist, tehnoloogilisi muutusi, kuid kakskümmend aastat on tõsiseltvõetavaks prognoosiks liiga pikk. Isiklikule elukogemusele toetudes on nimetatud määraga ajavahemik uute nähtuse ilmnemise ettenägemiseks prognoosimatu v.a. puhastuse seisukohast.

Meie teadmised välismaailmast jaotuvad tavapäraselt kaheks, sotsiaalteadusteks ja loodusteadusteks ja neil kummalgi oma objekt. Ühe demokraatliku vabariigi uurimine teiste demokraatlike vabariikide seas – kas nüüd ja praegu või siis tulevikus – ei saa ilmselgelt olla loodusteaduste objekt, sest riik on mahukam ja sisukam kui nt keemilise elemendi või kvargi mõiste.  Riik on sotsiaalteaduslik mõiste – objektiivse reaalsuse nähtus, millel puudub aine. Kõik sotsiaalteaduslikud mõisted on objektiivse reaalsuse nähtused dokumentaalses mõttes ja teksti kujul, mitte loodusteadusliku mateeria mõttes. Sisuliselt on riik dokumentide kogum arhiivis ja mahuliselt kogu sotsiaalne tegelikus, hõlmates mh personaalse puhastumise. Teiste sõnadega öeldes on igal isikul oma roll täita selles, milline on üks või teine riik.

Ühe demokraatliku vabariigi koht maailmas aastal 2030 sõltub sellest, milline on see maailm, mille omadusi ja väärtusi me teame, kuid kus iga üksikisiku tegelik roll riigi korralduses on seni selgusetu (esindamine, valimine). Sotsiaalteadustes mõõdetakse antud rolli mõõdupuuga, millena on juba ammusest ajast kasutusel teatud maksiimid: printsiibid ja põhimõtted. Tõenäoliselt kehtib ka aastal 2030 ühes demokraatlikus vabariigis võimude jaotuse põhimõte. Võttes arvesse, et tänapäeval on kõik protsessid, mh intellektuaalsed protsessid oluliselt kiiremad kui premodernsel ajal, võiks juba lähiajal  loota muutusi võimude jaotuse põhimõttes. Selgitamaks üksikisiku rolli riigikorralduses on tõenäoline, et demokraatia püüab ka nimetatud võimude põhimõttelises jaotuses selguse poole. Nagu poliitiline vastutus või poliitiline esindus, nii on ka teised poliitilised nähtused isiku poolt tunnetatavad teadmistena. Kui vaadata valimisi, mille käigus isik valib enda esindaja Riigikokku, siis on see tunnetatav. Kui Riigikokku valitud esindajad valivad enda seast esindaja rahvusvahelises organisatsioonis, siis ei ole see Riigikogu valijale tunnetatav. Keskaegne põhimõte: minu vasalli vasall ei ole minu vasall, on maailmas kehtiv omadus: minu esindaja esindaja ei ole minu esindaja. Seega tuleks võimude jaotust korrigeerida täidesaatva võimu osas, milles üksikisikud täidavad selgelt erinevat rolli (esindusvõim, kehtivust tagav võim, avalikkuse võim) ja nad peaksid  sellele vastavalt olema ka hinnatud. Esindusvõim tuleb mängu vahendliku esinduse korral, kehtivust tagav võim tuleb mängu sõjaajal (diktaatori pädevusega isik), avalikkuse võim on alati mängus meediasuhete korral. Maailm aastal 2030.a on kirjeldatud protsessi lõpule viinud, nimetatud põhimõte on saavutanud kehtivuse ja sellega on kuigivõrd saanud selgemaks üksikisiku roll riigis.

Sõdade puudumist 2030.a. Euroopas võib põhjendada järgmiselt. Maailmas esinevad nii autokraatlikud kui demokraatlikud nähtused, nii konföderatiivsed kui föderatiivsed nähtused. Esmakordselt maailma ajaloos võib EL kujul näha demokraatliku korraldusega impeeriumi, mis on rajatud lepingulistele suhetele. Impeeriumile kui keerulisele riigikorralduslikule nähtusele on tavaliselt omane sotsiaalne stabiilsus. Seega ei ole käesolev olukord ega meie perspektiiv sugugi halb. Sõda võib toimuda impeeriumi ja riigi vahel, kuid mitte impeeriumi sees. Impeerium läheb vastumeelselt sõtta. Kuna impeeriumid ei ole rahvusriigid, siis ei ole impeeriumile oluline rahvuse, vaid struktuuri säilimine. Impeeriumid on alati sõda pidanud ekspertidest kutseliste sõjaväelastega, kes saavad oma töö eest tasu.   Rahva puudumise tõttu, sest EL kodakondsus on keeruliselt tunnetatav sulepeast välja imetud mõiste, ei vaja impeerium teenistuskohustusele rajatud kaitseväge. Kuigi on üsna tõenäoline, et EL eksisteerib ka aastal 2030, jääb siiski püsima küsimus ühe demokraatliku vabariigi esmasest iseseisvast kaitsevõimest. Rahvusriik kaotab oma tõsiseltvõetavuse, kui ta ei täida esmast funktsiooni, milleks on tema kodanike kaitse sõja ajal. Seejuures pole mingit tähtsust, kas sõda parasjagu käib või mitte. Prioriteet on riigi julgeolek, millele vastab rahva prioriteet – üldine turvalisus ja mille kaitseks on riik ette valmistanud kaitseväelased. Riigi ja rahva prioriteedid peavad olema vastavuses.

Kõige suuremaks ohuks ühele demokraatlikule vabariigile, EL liikmesriigile, ei ole mitte impeeriumi lagunemine, vaid võimu võõrandumine. Selle vältimine on võimalik riigi konkurentsivõime tõstmise kaudu, võimu ülesannete täpsustamise teel, selgitades isiku rolli riigis, kus võim on jaotatud tegelikkusele vastavalt. Demokraatias on võõrandumise probleem tihedalt seotud esindamise probleemiga, mis praktikas tähendab, et kaaluda võiks esindusõiguse andmise tähtaja lühendamist, samuti korduva esindamise kordade piiramist. Võimalik lahendus on esindusõiguse andmine üheks aastaringiks, seda nii EL, Riigikogu kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Valija valib meelsasti ja e-hääletus ei tekita suurt ressursikadu. Kindlasti aitaks sagedasem hääletamine kaasa isiku rolli selgitamisele riigis. Kui üks demokraatlik vabariik on selgeks mõtelnud kõik riskistsenaariumid, siis võib ta sügavalt igale aastale silma vaadata ja julgesti aastale 2030 vastu minna. Siis kunagi kirjutatakse üles filosoofia üldosa, tabades lihtsate sõnadega inimese sisemaailmas tõe olemust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2011
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: