Eesti võimalik riigimudel

@huviline

Suures mängus saab ainult monopoolne ettevõte olla vaba ja sõltumatu, sest ainult monopolil või kvaasimonopolil on piisavalt ressursse. Meedias käibiv kriitika erakondade aadressil ei vabanda ega vabasta riigi kodanikke ohutundest. Ühe demokraatliku vabariigi meedia (Ekspress Grupp, Eesti Meedia) ja uudiste (BNS, ERR) kvaasimonopoolne seisund võib samuti olla viide ohule ja võimu võimalikule võõrandumisele rahvast. Ruuporist on sageli kuulda üsna kitsaste huvigruppide egoistlikku häält. Kuna monopoolsete või kvaasimonopoolsete organisatsioonide kandepind on lai (klientuur ja töömesilased), tipuosa aga suhteliselt kitsas, siis tuleks kahekümne iseseisvusaasta jooksul kujunenud olukorras suhtuda tõsisemalt kui kunagi varem  igasse diagnoosi.  Ohtu saab tunnetada, riski maandada ja siit küsimus: milline võiks olla meie võimalik riigimudel.

Riigil on igavikuline hõng sotsiaalse elu tingimustes. Iga isiku (subjekti) toimimine on hõlmatud sotsiaalse elu sfääriga (kollegiaalsus) sünnist surmani, säilitades kindlasti ka isikliku valdussfääri (individuaalsus). Filosoofia emateadusena on saavutanud peaaegu kõik oma eesmärgid, v.a. küsimused sisemaailma kohta. Seetõttu on sotsiaalteadused tänapäeval endiselt allutatud  kollegiaalsuse ja individuaalsuse vahekorra spekulatsioonidele. Tundub, et riigi hõng on endiselt igavikuline. Riik objektina hõlmab kogu sotsiaalse tegelikkuse, sh kaitse, eestkoste, hoolekande ja tööjaotuse. Riik on ka rahvusvahelise õiguse subjekt, olles arusaadavalt väga eriline isik. Rahvusvaheliselt suhtlevad riigid endiselt lepingute vahendusel, seega ei ole vahet epohhil (ajastul), kuigi objektiivses mõttes on mõnede lepingute sisuks mõndagi uut, nt maailma kuriteod Rahvusvahelise Kriminaalkohtu objektina. Siiski ei saa leping, ka EL Põhiseaduse leping,  asendada materiaalset seadust. Objekt/subjekt vahekorrast olulisem on siiski funktsionaalne vahetegemine defineeritava aine ja konkurentsi vahel, sest see võimaldab küsida riigi ülesannete lahendamise kohta.

Eesti võimalik riigimudel on ehitis, mis koosneb platvormist (väärtused), prioriteetidest (omadused) ja eesmärgist (kultuur). Ehitise osi võib igaüks omamoodi nimetada, kuid nende omavaheline segiajamine tähendab lihtsalt harimatust. Riik saab eksisteerida kui tal on selleks vajalikud vahendid. Seega koosneb riigi vundament ettevõtlusest, selleks laekuvate maksude näol, teatud osa tollist, sest ainult nii on täidetavad välislepingutega võetud kohustused ja riigi enda prioriteedid.  Riigi prioriteetideks on kaitsevõime ja avalik kord, mida kohaldades on arvesse võetud riigi  eesmärk. Prioriteetidele lisaks on riik tänapäeval hõlmanud ka kõik muud valdkonnad, millest tähtsamad on haridus, energeetika ja infotehnoloogia.

Kaasaegse ühiskonna põhiprobleem on seotud tehnika arenguga ja seisneb selles, et erinevates valdkondades suureneb vahendustegevuse mõju, mis tegelikult midagi reaalselt kasulikku ei tooda. Millist reaalset kasu on asjade ühest kohast teise viimisel (kaupade ja personali transport), kui mõnda asja võiks ka oma kodu lähedal toota? Millist reaalset kasu toodab meedia, haldus või õigusemõistmine, kui nende eesmärk on hoopis inimese sisemaailma mõjutamine (preventsioon)? Millist reaalset kasu saame tegelikult riigikorralduse pidevast reformimisest? Pidev reformimine tähendab arengu pidevat katkestamist, kuigi tegelikult vajaks ühiskond hoopis stabiilsust. Keegi ei taha elada kodus, kus igaks päevaks on juba ette nähtavalt kehtestumas uued reeglid. Seega peaks Eesti riigimudel olema ka reaalselt kasulik, mis reaalsuses tähendabki püüdlemist stabiilsuse poole, vältides niipalju kui võimalik reforme ja revolutsioone.

Kasuliku riigimudeli põhimõtte kohaselt peaks üks demokraatlik väikeriik, mis on mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide (nt ÜRO, EN, EL) liige , osad neist  mittetulundusühingud (ÜRO, EN), osad neist tulundusühistud (EL), alati küsima, kas üks või teine kuuluvus suurendab tema konkurentsivõimet. Kui mingi kuuluvus mõnes organisatsioonis taandub pelgalt liikmemaksu tasumisele, siis tuleks sealt välja astuda. Maine ja mainekujundus ei ole otseses puutumuses riigi reaalse konkurentsivõimega. Tähtis on alati lähtuda kohalikest oludest, millesse rahvusvaheline tava võib tsivilisatsiooni piires teha korrektiive. Igal rahval on omalaadne ajalugu (kogemus) ja asend maailmakaardil, mida ei saa jagada. Küll saab jagada teadmisi (eeskujude fenomen), mis tuleneb rahva iseloomust ja vajadustest (kultuur).

Tees on järgmine: kuna konkurents ettevõtluses viib alati paratamatult monopoolse seisundi tekkimisele, siis on Eesti konkurentsivõime pöördvõrdelises sõltuvuses riigisisesest konkurentsist. Teiste sõnadega, mida rohkem konkureerivad omavahel eesti erakonnad ja ettevõtted, seda väiksem on Eesti konkurentsivõime, ja vastupidi, mida vähem monopoolseid organisatsioone, seda konkurentsivõimelisem on Eesti. Tähtis on ka meeles pidada, et antud jutt käib ainult väikeriikide kohta, suurriikides on reformid stagnatsiooni vältimiseks asjakohased. Kuna kujunenud olukord on sedavõrd paljude puudustega (antitees), siis on õigustatud ühe radikaalse võimaliku riigimudeli välja pakkumine.

Monopoolsete või kvaasimonopoolsete organisatsioonide lammutamist, mis on vajalik Eesti konkurentsivõime suurendamiseks maailma riikide seas, ei alustata uue seadusandluse loomisega, vaid riigikontrolli ja õiguskantsleri pädevuse ning sõltumatuse suurendamisega. Nende pädevus ja seadusandluses vajalikud muudatused lepitakse kokku koalitsioonilepingus. Õiguskantsleri pädevus, lähtudes üksnes seadusest, võiks olla üle riigikontrolli pädevuse, muutudes sellega sisuliselt valitsuse korralekutsujaks ja riigikontrolli üle järelevalvajaks. Samaaegselt  likvideeritakse ühiskondliku kokkuleppe sihtasutus ja presidendi institutsioon, mõlemad üsna mõttetud kuluartiklid, mille järgi puudub vajadus. Eesti erasektori mõned tuntumad, sisuliselt kvaasimonopoolses seisundis, ettevõtted on teatud postiteenust pakkuvad, filme levitavad, toidukaupade vahendusketid, telekomid, tuuleenergia, turismilaevanduse ja veefirmad. Eesti avaliku sektori  kõige tuntum monopoolses seisundis organisatsioon on Eesti Energia. Riigimonopolidest tuntumad on riigikinnisvara ja hariduse valdkond tervikuna, kusjuures vastavalt prioriteetidele jääks riigi ainsaks monopoliks vägivald ja vägivallaga toimetulek, hõlmates ka vaimse vägivalla infotehnoloogia näol.

Monopolide lammutamise esimeses järjekorras lõpetab riik haldusreformi,  pannes kohaliku hankekeskuse ülesanded maavalitsusele. Põhimõte on järgmine: mida rohkem kohaliku omavalituse üksusi, seda parem. Kohaliku omavalituse üksuste (vallad, linnad) paljusus on vajalik, et monopoolsete organisatsioonide lammutamisel jääks igasse neist kohaliku elanikkonnaga proportsionaalne osa avaliku ja erasektori ettevõtetest. Igas vallas  peaks olema oma kool, ajaleht, pood, apteek, restoran, pubi, kultuurimaja, raamatukogu, ujula, staadion, postkontor. Vajadus elektrit suurtes jaamades toota jääb üha rohkem minevikku. Tänapäeval on võimalik toota energiat ja arendada teadust ka lokaalselt, vähendades ülekande ja kommunikatsiooni kulusid. Üldjuhul on tulubaasi probleem ikka sulepeast välja imetud, sest mida rohkem tööd ja tegevust kohapeal, seda rikkamad on kodanikud ja riik. Just kohalikes oludes loksub paika õige vahekord vahenduse ja tootmise vahel, millega on tagatud riigi reformideta areng.

Tunnetades Eestit väikeriigina, mille valijaskond on veidi üle 600 000 isiku, kelle keskmine sissetulek on üks väiksemaid EL liikmesriikide seas, võib osutuda keeruliseks õigustada 1000 liikme nõuet erakonna moodustamisel. Ilmselt juba valimistel 06.03.2011.a näeme kvaasimonopoolse olukorra teket ka poliitareenil, kus Riigikokku saavad üksnes omavahel konkureerivad suurerakonnad. Väikerahva poliitiline tahe jääb ebatõhusaks, kui tema esindamisõiguse saamiseks peetakse debatte maailmavaatelisest (vasakpoolsus, parempoolsus) vastasseisust lähtudes. Esindusõigus kohtadelt  saadud mandaadi alusel peaks olema ainuke määrav kriteerium, täitmaks diskussiooni käigus riigi prioriteetide üle tekitatud sisuga reaalselt konkurentsivõimeline riik, mille kasulik mudel saab hakkama ilma suurerakondadeta.

Müüt eestlaste väljasuremisest

@ckrabat

Eesti on väike riik oma 1,3 miljoni elaniku ning 45 228 ruutkilomeetrise pindalaga. 2009.a. andmetel moodustavad eestlased  68,7% kogu elanikkonnast ja nende osakaal on kasvanud alates 1989.a-st. Sellegipoolest räägitakse pidevalt eestlaste väljasuremise ohust ja muretsetakse nende vähese sündivuse pärast. Kas selline enesehaletsuslik ideoloogia ei mõju rahvuse vaimsele tervisele hoopis tapvamalt, kui rahulik toimetamine ja eneseharimine ilma sellepärast oluliselt muretsemata?  Hirm tuleviku ees ei viita elutervele ühiskonnale, sest tulevikku suunatud ühiskonnal ei jätku muremõtete jaoks lihtsalt aega. Rahvus tervikuna areneb ainult siis, kui rahvuse sees saavad areneda vabad indiviidid, kellel puudub hirm tuleviku ees.  Aeg liigub vaid ühes suunas, kuid ükskord saab ta otsa niikuinii. Igal rahval on oma ajalugu, mis on üks osa selle rahva arenguloost. See ajalugu toimib omas ajas ning sellisena ei tule ta enam mitte kunagi tagasi. See on kahtlemata tähtis, kuid mitte nii tähtis, kui rahva tulevik.

Sündivust mehhaaniliselt stimuleerida, kas siis läbi materiaalsete ergutuste (vanemapalk) või sunnimeetodite (lastetusmaks) abil, ei pruugi olla tulemuslik. Ma arvan, et ei tasu sellepärast liiga palju muretseda, kui eestlasi sünnibki liiga vähe. Neid sünnib alati täpselt parasjagu. Eestlased on üks kuigi tillukene osa inimkonna ühisest supikatlast ja kokkuvõttes sünnib inimesi meie planeedile liiga palju, rohkem kui planeet suudab vastu võtta. Ruumi ja ressursse jääb vähemaks ning kui üleilmne rahvaarvu kasv jätkub endise tempoga, siis liigume vastu paratamatule katastroofile, kus tsivilisatsiooni arengutempo ei pea vastu võidujooksus ressursside kulutamisega. Nii nagu nõukogudelik käsu- ja plaanimajandus ei pidanud külma sõja perioodil vastu konkurentsis liberaalse vabaturumajandusega, nii jääb inimkond kunagi alla võitluses loodusega ja püsib vaid üliväike tõenäosus, et keegi Klaatu taoline Maa sõber filmist “The Day the Earth Stood Still” tuleb planeeti päästma inimeste käest.

Võimalus rahvuse arenguks võib peituda hoopis tema kvaliteedis. Kui areneb kultuur, siis säilib ka rahvas, ükskõik kui suur või väike on see rahvas arvult. Eestlaste hirm väljasuremise ees meenutab pigem elevandi ees end puhevile ajavat hiirt, kes püüab suuremana näha, kui ta tegelikult on. Loomariigis on selline käitumine küll tavaline nähtus, aga jäädes arvuliselt väikeseks, võime suureks saada hoopis vaimujõult ja siis ei tarvitse enam muretseda, kas meie rahvaarv on piisavalt suur või on meil piisavalt suur sõjavägi, et meid kaitsta hirmuäratavate Teiste eest, kes on nagunii suuremad ja tugevamad.  Kultuur ja vaimujõud, mitte suur rahvaarv, aitasid vastu seista 50-aastasele nõukogude okupatsioonile ning see on väärtus, mis võib tagada ka rahva kestlikkuse veel paljudeks aastateks.

Täpselt samuti ei maksa hirmu tunda, kui noored lahkuvad Eestist. Igaühel peab olema õigus minna, sest siis säilib ka lootus, et tullakse millalgi ka tagasi. Liiga palju räägitakse meil kõiksugustest kohustustest, millega soovitakse genereerida müüti nagu oleks kodanik oma riigile võlgu ja riik oleks suurem väärtus kui tema kodanik. Tööteenistus, sünnitusteenistus, sõjaväeteenistus – kõik need on kontseptuaalses vastuolus inimese vaba tahtega, sest kõike seda saab inimene ellu viia ka vaba tahte abil. Sunnivahendid pole aga kunagi taganud soovitud tulemust, paremal juhul on nad vaid pikendanud agooniat. Riigi väärtus peitub tema kodanikes. Miks ei võiks Eesti olla väike mõnus riik, kus on palju ruumi, vaba loodust  ja kus kõigil on mõnus elada? Sel juhul oleks siinsel elul ka mingi igikestvam väärtus.

Üks demokraatlik vabariik aastal 2030

@huviline
BNS koduleheküljel E.Bahovski essees torkas positiivses mõttes silma väide, et kui kirjutada tulevikust, siis tuleb esmalt paika panna nähtused, mis ei muutu. See väärib üldistuseks laiemat käsitlust. Miks mõned nähtused ei muutu või tõenäoliselt muutuvad väga vähe? Millistest nähtustest on jutt? Nimetatud essees on selliste nähtustena mainitud perekondlikke ja põlvkondade vahelisi suhteid, kuid samuti võimu ja vaimu suheteid. Kas sarnaseid jooni võib märgata ka riikide vahelistes suhetes? Millisele ajaloolisele kogemusele toetudes põhineb sama autori väide, et riikidevahelised sõjad on Euroopas aastal 2030 out?

Tegelikult ilmneb, et autor on puudutanud ühte kõige teravamat valupunkti teadmiste arengus. Filosoofia emateadusena ei ole selgelt suutnud tõestada inimese sisemaailma olemasolu. Kõik nähtused (omadused ja väärtused) on muutumatud või muutuvad väga vähe, nii kaua kui eksisteerivad nende kandjad. Põlvkonnad tõdevad nagu ühest suust: nähtused kuuluvad välismaailma ja välismaailm viitab tegelikkusele. Tekkiv olukord on võimalik uute nähtuste ilmnedes. Igaüks otsib kohta maailmas, kusjuures maailm ei suuda igale otsijale pakkuda rahuldavaid väljakutseid. Tekkinud olukorras puudub võimalus mingi nähtuse kadumiseks areenilt, kuigi uued nähtused on kõigi poolt objektiivselt, täielikult ja igakülgselt tunnetatavad. Tegelikult ei ole ükski ajalooliseks arvatud nähtus areenilt kadunud. Nt orjandusel põhinev majandus eksisteerib edasi, sest eksisteerivad antud nähtuse kandjad – isikud, kes teenivad raha orje tööle sundides. Vaatamata inimõigustele käsitlevad need isikud inimesi asjana. Seega ei ole puhastumine ühiskonnas võimalik, kuid see on võimalik personaalselt. Järeldus: maailmas aastal 2030 on aktuaalsed nähtused, mida me teame tänapäeval nagu ka need, mida teame ajalooliselt. Edasi võiks prognoosida uute nähtuste ilmnemist, tehnoloogilisi muutusi, kuid kakskümmend aastat on tõsiseltvõetavaks prognoosiks liiga pikk. Isiklikule elukogemusele toetudes on nimetatud määraga ajavahemik uute nähtuse ilmnemise ettenägemiseks prognoosimatu v.a. puhastuse seisukohast.

Meie teadmised välismaailmast jaotuvad tavapäraselt kaheks, sotsiaalteadusteks ja loodusteadusteks ja neil kummalgi oma objekt. Ühe demokraatliku vabariigi uurimine teiste demokraatlike vabariikide seas – kas nüüd ja praegu või siis tulevikus – ei saa ilmselgelt olla loodusteaduste objekt, sest riik on mahukam ja sisukam kui nt keemilise elemendi või kvargi mõiste.  Riik on sotsiaalteaduslik mõiste – objektiivse reaalsuse nähtus, millel puudub aine. Kõik sotsiaalteaduslikud mõisted on objektiivse reaalsuse nähtused dokumentaalses mõttes ja teksti kujul, mitte loodusteadusliku mateeria mõttes. Sisuliselt on riik dokumentide kogum arhiivis ja mahuliselt kogu sotsiaalne tegelikus, hõlmates mh personaalse puhastumise. Teiste sõnadega öeldes on igal isikul oma roll täita selles, milline on üks või teine riik.

Ühe demokraatliku vabariigi koht maailmas aastal 2030 sõltub sellest, milline on see maailm, mille omadusi ja väärtusi me teame, kuid kus iga üksikisiku tegelik roll riigi korralduses on seni selgusetu (esindamine, valimine). Sotsiaalteadustes mõõdetakse antud rolli mõõdupuuga, millena on juba ammusest ajast kasutusel teatud maksiimid: printsiibid ja põhimõtted. Tõenäoliselt kehtib ka aastal 2030 ühes demokraatlikus vabariigis võimude jaotuse põhimõte. Võttes arvesse, et tänapäeval on kõik protsessid, mh intellektuaalsed protsessid oluliselt kiiremad kui premodernsel ajal, võiks juba lähiajal  loota muutusi võimude jaotuse põhimõttes. Selgitamaks üksikisiku rolli riigikorralduses on tõenäoline, et demokraatia püüab ka nimetatud võimude põhimõttelises jaotuses selguse poole. Nagu poliitiline vastutus või poliitiline esindus, nii on ka teised poliitilised nähtused isiku poolt tunnetatavad teadmistena. Kui vaadata valimisi, mille käigus isik valib enda esindaja Riigikokku, siis on see tunnetatav. Kui Riigikokku valitud esindajad valivad enda seast esindaja rahvusvahelises organisatsioonis, siis ei ole see Riigikogu valijale tunnetatav. Keskaegne põhimõte: minu vasalli vasall ei ole minu vasall, on maailmas kehtiv omadus: minu esindaja esindaja ei ole minu esindaja. Seega tuleks võimude jaotust korrigeerida täidesaatva võimu osas, milles üksikisikud täidavad selgelt erinevat rolli (esindusvõim, kehtivust tagav võim, avalikkuse võim) ja nad peaksid  sellele vastavalt olema ka hinnatud. Esindusvõim tuleb mängu vahendliku esinduse korral, kehtivust tagav võim tuleb mängu sõjaajal (diktaatori pädevusega isik), avalikkuse võim on alati mängus meediasuhete korral. Maailm aastal 2030.a on kirjeldatud protsessi lõpule viinud, nimetatud põhimõte on saavutanud kehtivuse ja sellega on kuigivõrd saanud selgemaks üksikisiku roll riigis.

Sõdade puudumist 2030.a. Euroopas võib põhjendada järgmiselt. Maailmas esinevad nii autokraatlikud kui demokraatlikud nähtused, nii konföderatiivsed kui föderatiivsed nähtused. Esmakordselt maailma ajaloos võib EL kujul näha demokraatliku korraldusega impeeriumi, mis on rajatud lepingulistele suhetele. Impeeriumile kui keerulisele riigikorralduslikule nähtusele on tavaliselt omane sotsiaalne stabiilsus. Seega ei ole käesolev olukord ega meie perspektiiv sugugi halb. Sõda võib toimuda impeeriumi ja riigi vahel, kuid mitte impeeriumi sees. Impeerium läheb vastumeelselt sõtta. Kuna impeeriumid ei ole rahvusriigid, siis ei ole impeeriumile oluline rahvuse, vaid struktuuri säilimine. Impeeriumid on alati sõda pidanud ekspertidest kutseliste sõjaväelastega, kes saavad oma töö eest tasu.   Rahva puudumise tõttu, sest EL kodakondsus on keeruliselt tunnetatav sulepeast välja imetud mõiste, ei vaja impeerium teenistuskohustusele rajatud kaitseväge. Kuigi on üsna tõenäoline, et EL eksisteerib ka aastal 2030, jääb siiski püsima küsimus ühe demokraatliku vabariigi esmasest iseseisvast kaitsevõimest. Rahvusriik kaotab oma tõsiseltvõetavuse, kui ta ei täida esmast funktsiooni, milleks on tema kodanike kaitse sõja ajal. Seejuures pole mingit tähtsust, kas sõda parasjagu käib või mitte. Prioriteet on riigi julgeolek, millele vastab rahva prioriteet – üldine turvalisus ja mille kaitseks on riik ette valmistanud kaitseväelased. Riigi ja rahva prioriteedid peavad olema vastavuses.

Kõige suuremaks ohuks ühele demokraatlikule vabariigile, EL liikmesriigile, ei ole mitte impeeriumi lagunemine, vaid võimu võõrandumine. Selle vältimine on võimalik riigi konkurentsivõime tõstmise kaudu, võimu ülesannete täpsustamise teel, selgitades isiku rolli riigis, kus võim on jaotatud tegelikkusele vastavalt. Demokraatias on võõrandumise probleem tihedalt seotud esindamise probleemiga, mis praktikas tähendab, et kaaluda võiks esindusõiguse andmise tähtaja lühendamist, samuti korduva esindamise kordade piiramist. Võimalik lahendus on esindusõiguse andmine üheks aastaringiks, seda nii EL, Riigikogu kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Valija valib meelsasti ja e-hääletus ei tekita suurt ressursikadu. Kindlasti aitaks sagedasem hääletamine kaasa isiku rolli selgitamisele riigis. Kui üks demokraatlik vabariik on selgeks mõtelnud kõik riskistsenaariumid, siis võib ta sügavalt igale aastale silma vaadata ja julgesti aastale 2030 vastu minna. Siis kunagi kirjutatakse üles filosoofia üldosa, tabades lihtsate sõnadega inimese sisemaailmas tõe olemust.

Maailm aastal 2030 – kas tulevikku on võimalik prognoosida?

@ckrabat

Maailma arengu prognoosimine, eriti veel küllalt pika ajavahemiku taha, on väga riskantne ja tänamatu  tegevus, sest ennustuste täituvuse protsent pole tõenäoliselt kuigi kõrge. Mida pikem ajavahemik, seda keerulisem on sündmuste arengut objektiivse arenguloogika järgi ette näha.

Kui keegi võtaks ette  Igor Mangi, ennustaja-Edgari ja teiste tublide tulevikku vaatajate ennustusi analüüsida, võttes arvesse kui palju nendest ennustustest pikema ajavahemiku jooksul täitusid ja kui palju täiesti mööda pandi, siis kaotaksid lugupeetavad ennustajad oma leiva. Ennustused omavad kaalu käesolevas hetkes, kui nad rahuldavad inimeste janu tuleviku järele. Projitseeritavas hetkes võivad sellised ennustused kaduda unustuse hõlma, välja arvatud juhul kui nad suutsid ette ennustada midagi prognoosimatut, aga selline prognoos asub samal tasandil lotovõiduga.

Tulevikuvisioonid esindavad tavaliselt kahte äärmust – kas seal esitatud fantaasia ületab inimvõimete piirid või, mis on veelgi tõenäolisem,  jäädakse käesolevasse aega kinni. Inimene koostab tavaliselt prognoose tema käesoleva hetke teadmiste pinnal, kuid tsivilisatsiooni areng võtab aina kiiremaid tuure. Samuti kipub inimene pigem vaatama minevikku ning ootama selle kordumist kui tegema julgeid tulevikuprognoose hoopis teistsuguses maailmas. Minevik on reaalne ja kombatav, tulevik vaid kujuteldav.

Milline võiks olla Eesti arengu loogika liikudes aastasse 2030? Kuivõrd see erineb Euroopa arengust? Ida- ja Lääne-Euroopa lõimumise probleemide ja kitsaskohtade taustal on Eestit harjutud kujutama pea et küberrahvana, tulevikku sööstva innovaatilise tiigrina. Kuid vähemalt ühiskondliku mõtte osas on kindlasti tegemist Euroopa ühe konservatiivsema, alalhoidlikuma ja mõneti  isegi tagurlikuma rahvaga, kes kramplikult hoiab kinni 19.sajandi mõttemallidest ning sulgeb silmaklappe üleilmastuva maailma paratamatuse ees.  Eestlase hirm tuleviku ees oli juba 20.sajandi alguses August Kitzbergi meistrikäega sisse kirjutatud vanaema tegelaskujusse „Libahundis.“  Elamine minevikus vähendab konkurentsivõimet jääda ellu tulevikus. Võib loota, et aastaks 2030 on lõhe euroopalike ja eestilike väärtushinnangute vahel väiksem, võib-olla isegi olematu, sest vastastikune kommunikatsioon süveneb.

Suured asjad võivad sõltuda väikestest asjadest. 11.september 2001 näitas oma ette prognoosimatuses, et väikesed grupid võivad mõjutada inimkonna ajalugu ning rahvusvahelised suhted ei ole kindlasti ainult riikidevahelised suhted, vaid midagi hoomamatumat ja laiali valguvamat. Liikudes aastasse 2030, on raske ette kujutada, kuidas mõjutavad arengu kulgu objektiivsed reaalsused nagu keskkonna saastatus, inimkonna arvu järsk kasv, liikide väljasuremine, loodusvarade ammendumine ja paljud teised inimest ja tema elukeskkonda siduvad protsessid. Milliseid uusi revolutsioonilisi tehnoloogiaid on suudetud välja arendada? Kas inimkond tungib Maa pealt kosmosesse või olelusvõitlus koduplaneedil süveneb?

Muutused hõlmavad ka maailma tervikuna. Tänaste tsivilisatsioonidevaheliste kokkupõrgete kõrghetkel võib prognoosida, et mingil hetkel saabub langus ning maailm ligub jälle kultuurilise ühtlustumise suunas, seda juba liberaalse majandussüsteemi loogikast tulenevalt.  See ei pruugi tähendada veel konfliktiohu vähenemist, kuigi tavasõjad kui ressursimahukad jõuvahekordade lahendused vähehaaval hääbuvad. Riikidevahelised kokkupõrked asenduvad erinevate huvigruppide kokkupõrgetega. Probleem number üks lähitulevikus on ja jääb, kuidas inimene suudab oma elukeskkonnaga harmoneeruda, sest just sellelt pinnalt on konflikti prognoosida palju objektiivsem kui ette ennustada kolmandat või neljandat maailmasõda.

‘World Of Warcraft’ in the year 2030!

Demokraatliku vabariigi võimaluste täielikum kasutamine

@huviline

Meedia eetriaeg  ETV valimidebattide sarja üksikkandidaate tutvustanud saates, nähes piiratud ressursi ebatõhusat kulutamist  juhuslikele küsimustele vastamisel, viib  mõtted demokraatliku vabariigi potentsiaali täielikuma kasutamise võimalikele lahendustele. Üks võimalus on kirjutada ettepoole vaatav essee demokraatlikust poliitikast 2030.a., millega persona in fieri järgib  küll ainult osaliselt initsiaatori (BNS) eeskuju ja tegevuspõhimõtteid. Autor peab seni kirjutatud esseedest  üksnes Erki Bahovski teksti hoiakut ja vaatepunkti  reaalseks, kuna tema näeb kogemust. Kuigi ajaloolise kogemuse materiaalsuse üle võib vaielda, siis on ka kogemuse teksti sissetoomine  juba märksõnana selge viide essee potentsiaali tõsiseltvõetavusest.

Kõik demokraatlikud vabariigid on seda ka 2030.a , sest demokraatia on  riigivalitsemise vormidest kõige sitkem, kuna rahva kannatusi mõõdetakse sadade, mitte kümnete aastatega. Rahva kannatust proovile pannes pakub demokraatia alati vastuteenet: palletitäis võimalusi kõikidele. Ohvrikiviks on seejuures rahva võim, mille altaril lõpuks kõik võimalused stagneeruvad. Ajalooline kogemus ei anna selle vältimiseks meile piisavalt teadmisi, sellepärast tuleb pöörduda sellise isiku elukogemuse poole, kellel on piisavalt teadmisi. Vähemalt ühes demokraatlikus vabariigis peaksid 2030.a poliitikat tegema isikud, kelle teadmised ja kogemused on vastavuses.

Selliste isikute leidmisel on ka 2030.a kasutusel valimised, mis erinevad 2011.a valimistest kahes põhipunktis: esiteks taanduvad keerulised valimissüsteemid, asendudes lihtsa hääletamisega, ja teiseks on hääletamine muutunud kvaliteetseks. Mõlemad muutused tulenevad IT arengust. Tehnika pakub võimalusi hõlmata tegevusega pidevalt turule ilmuvaid uusi valijagruppe, kuna see on noortele huvitav. Hääletamise kvaliteet avaldub selja pööramises valitsejatele, mida IT abil on 2030.a sama lihtne teha kui 2011.a pista valimisurni puhas valimissedel.

Demokraatia pakub vormiliste muutumatuste kõrval ka sisulisi muudatusi: rahvusvaheliste suhete sfääris on 2030.a läbi töötatud võimalused, mida pakub Martensi klausel sõjaõiguses ja töö käib inimõiguste filosoofiliste aluste kallal, mida tänapäeval keegi veel ei tea; selgelt eristatakse loodusteadusi ja sotsiaalteadusi, kus juures sotsiaalteadustes tunnustatakse erilise objekti, inimese, olemasolu; riikide suhetes on kasutusel vahetegu tsiviliseeritud riikide ja tsiviliseerimata riikide vahel, samuti mõeldakse lepingutele ja võimalusele asendada need seadustega; raske on midagi öelda sündikaatlaenude ja kontsernide arengu kohta, kuid ilmselt on 2030.a pangad endiselt suurimad rahastajad, seega maailma mõjutajad, kelle pankrott tekitab kriisilaineid; ühe demokraatliku vabariigi paljud valdkonnad libisevad 2030.a riigi totaalsest mõjuringist välja, osaliselt kindlasti haridus, meditsiini, sisejulgeolek; kokkuvõttes võib öelda, et totaalne numbrite kultus on asendumas keeles peituva müütides väljenduva elukogemust väärtustava vabadusega, moraali langusega tegelevad aga inimesed ise, mitte mõni riiklikus mõttes totaalne Eetikakeskus.

Tõepoolest, miks kirjutab riik mulle ette, mida ma tohin teha ja mida ma ei tohi teha? Küsimus on alati vastastikuses usalduses.  Riigi valitud või nimetatud ametnike teadmised ja kogemused ei ole lihtsalt vastavuses. Ametnikul on alati kõige lihtsam pöörduda koolis õpitu poole, kuid koolis õpetatakse kõiki ühesuguse malli järgi ega küsita õpilase isikupärase tahtmise kohta. Ühesugune mall, võrdne kohtlemine, nõukogulik nivelleerimine, kollektiivne karistamine – selles jadas on mingi loogiline järgnevus. Järelikult on riigi ülesanne tegeleda prioriteetidega ja mitte kohelda kõiki võrdselt, sest nii avaldub demokraatia potentsiaal täielikumalt – kui inimesed, perekonnad,  ettevõtted on võrdsed seaduse mitte kohtlemise ees ja saavad tegutseda vastavalt oma soovile.

Poliitika ürgne olemus ja tänapäev

@huviline

Populaarteadusliku ajakirja “Tarkade Klubi” 2010.a viimases numbris esitatakse mitme teadlase nägemus viimase  aastakümne teaduslikest saavutustest maailmas. Toomas Paul presenteerib seal universaaldarwinismi teooriat. Kuidas selles valguses näha poliitikat? Käsitledes filosoofiat emateadusena, teadust tunnetusvahendina ja vahendi mõistet transformatsioonina, siis nähtub poliitika ürgse sotsiaalse ilminguna. Ajalooliselt sündis filosoofia müütilise maailmavaate murranguperioodil, saades sellega kõikide tänapäeval tuntud teaduste eelkäijaks. Teadused omakorda arenevad Ch.Darwini poolt sõnastatud loodusliku valiku ja olelusvõitluse reeglite kohaselt (konkurents). Tunnetusvahendina ei ole meile antud midagi muud kui teadmised maailmast, mis väljendub keele kaudu propositsioonidena.

Poliitika üle juureldes on Aristoteles nimetanud inimest kui poliitilist looma, tajudes väga täpselt ühiskondliku elu sotsiaalset paratamatust, mis inimeseks olemisega kaasas käib. Nendest eeldustest järelduvad poliitika kui nähtuse ürgsed juured. Poliitika on ajalooliselt vanem nähtus kui individuaalne teadlane. Sotsiaalses tegelikuses toimimiseks on vaja juhti, kes esindab kollektiivi, kusjuures esindusõiguse riigikorralduslikult tuntumad vormid on kuningriik ja demokraatia. Polise tingimustes jõudis demokraatia kõigi tänapäeval tuntud instituutideni: esinduse kollegiaalsus, esindusorgani tegevuse ajaline piiratus  ja ametisse nimetamine. Poliitika on koostöö organisatsioonis toimiva tööjaotuse juhtimisel ja esindusõigusliku nähtusena tegelikult ei saa individuaalseid soove arvestada.

Ühe demokraatliku vabariigi kodaniku toimimine on sotsiaalse elu tingimustes ka tänapäeval täielikult hõlmatud poliitilisest esindusest ja ettevõtlikkusest ning kõik katsed tunnustada indiviidi on liiva jooksmas. Infotehnoloogilised võimalused kommunikatsiooniks, mis esmapilgul pakub täiendavaid võimalusi esindusõiguse arenguks, võib tänapäeval riikluse üheks osaks muutununa (ELIONi kaasus) maha kanda. Vabade serverite ajalugu, aadresside jagamise süsteem, teenusepakkujate kontrollitavus, need nähtused viitavad sellele, et IT toimib sotsiaalse süsteemina. Poliitikas toimib konkurents nii riigi sisemiselt erinevate gruppide (erakondade) kui ka riikide eneste vahel.

Unistus teadmiste ja kogemuste vastavusest, mis on antitees teadmiste kohandumisele kogemusega, demokraatia tingimustes poliitilise esindusõiguse konkurentsis saab teoks üksnes juhul kui areenile astub füüsiline isik, kelle teadmised ja kogemused on vastavuses. Teadmiste kohandumine kogemusega on ürgne poliitiline  nähtus, universaaldarwinismi kaasnähtus, mis tõstab esile spetsialistid ja eksperdid, kelle süda on külm rahva tegeliku tahte suhtes. Valija saab oma soove alati ka väljendada. Üheks tõsiselt võetavaks võimaluseks oma unistusele viitamiseks on hoida valimisaktiivsus kõrgel, võtta välja oma valijakaart ja pista puhas sedel valimisurni, pöörates sellega selg valitsevale poliitikale. Selja pööramine juhile on konkludentne tegu, millest juht peab ise tegema omad järeldused. Poliitilises mõttes on selja pööramisega astunud areenile individuaalne teadlane, kes toimib küll sotsiaalses süsteemis, kuid hääletab kvaliteetselt.

Mõningaid tähelepanekuid ETV valimisdebatilt

@ckrabat

Kolmapäevaõhtune ETV valimisstuudio välispoliitika ja riigikaitsedebatt ei pakkunud midagi uut ja originaalset. Valitsuskoalitsiooni esindavad välis- ja kaitseminister esinesid vähemalt pädevalt ja pragmaatiliselt, sotsid lõid laineid seksikate välismissioonidega Egiptusesse (nagu ajakirjandusest vahel kuulda on olnud, siis on Eesti naised siin juba väheke algatust teinud), rohelisi esindav Eerik-Niiles Kross ei suutnud ühtegi pidepunkti rohelise ilmavaatega välja tuua ning meenutas oma sõjakusega rohkem karguga vehklevat Josef Švejki, kes hüüab: „Edasi, Petseri peale!“, Keskerakonna esindatus saates jäi halliks ja ilmetuks, ilmselt on valdkond neile neljanda- või isegi viiendajärguline prioriteet, kolm väiksemat erakonda tekitasid vaid ühe küsimuse – miks nad seal on? Rahvaliidu esindaja Hannes Toomsalu oli laiemale üldsusele ehk pisut positiivsem üllatus (mispeale üks saatejuhtidest avaldas lootust, et ehk leiab temagi sobivama erakonna), kuid tegemist on valdkonda hästi tundva spetsialisti, mitte elukutselise poliitikuga.

Teemadest: see, et Eesti välispoliitikal puudub laiem kandepind, keskendutakse parimal juhul vaid paarile teemale (Venemaa, Venemaa ja veelkord Venemaa!) ning paljudes rahvusvahelistes debattides jäädakse statisti ossa, oli niigi teada. Kuid ühtegi tõsisemat märki kasvõi soovist olukorda muuta ei hakanud samuti silma. Venemaast ei saa üle ega ümber ning kaitseminister Jaak Aaviksooga saab vaid nõustuda: suhtumine Venemaasse on olnud liigselt emotsionaalne, allergiline ja närviline. Kuid emotsionaalne teema, kus inimeste ratsionaalsed kaalutlused asenduvad prohvetlike käibetõdedega, on valimistel alati palju hääli toonud. Kuigi tõstatus küsimus – millist Venemaad me tahaksime näha, siis mis on selle küsimuse väärtus ilma järgnevata: mida olen mina teinud või saaksin üldse teha, et Venemaa oleks just selline? Venemaa-allergia väljendub kindlasti ka selles, et meie väärtuspõhine välispoliitika rakendab tihti topeltstandardeid – seda, mida me nõuame Venemaalt, ei tule pähegi nõuda paljudelt teistelt riikidelt, kelle suhtumine inimõigustesse on sama problemaatiline või enamgi veel. Kahetsusväärselt ei võeta Venemaad kui välisriiki, vaid teatud mõttes „oma riiki“, mis jälle teeb meid Venemaa poolt kergesti mõjutatavaks ja välistab ratsionaalsete lahenduste leidmise suhete parandamiseks. Nii ei olnud mitte ükski erakond valmis leidma toimivat lahendust piirilepingu jõustamiseks.

Riigikaitse poole pealt rõhutasid mitmed, et riigikaitse-alane diskussioon tuleb lõpetada, mis on iseenesest juba ohtlik seisukoht. Kindlasti on nii välis-, julgeoleku-, kui kaitsepoliitika valdkonnad, kus erakonnad peaksid püüdlema suurema konsensuse poole, kuid see ei eelda ometigi dogmaatilist õigeusklikkust, kus alternatiivsed lahendused tuleks automaatselt kõrvale heita. Eesmärgiks peaks olema võimalikest parim. Ajateenistuse ja kutselise kaitseväe (mida P.Kaldre nimetas järjekindlalt ja mõnuga „palgaarmeeks“, mille peale tuli mulle meelde, kuidas Juur ja Kivirähk arutlesid sõna „t..astanud“ kasutamise üle Eesti meedias) omavaheline vastandamine ei ole mitte ainult rumal, vaid ka ohtlik, sest tegemist on ühe süsteemi kahe osisega, mil on oma spetsiifilised ülesanded. „Palgaarmee“ kasutamine kutselise kaitseväe kohta annab tegelikult sama halvustava kõlapinna kui sõna „neeger“ kasutamine mustanahalise kohta. On arusaadav, kui ajateenistust toetab 93% elanikonnast, siis on selle järele ühiskonnas sotsiaalne tellimus ning selle kaotamine ei ole ratsionaalne, kuid kas saab olla ajateenistust ilma kutselise kaitseväeta? Ei ole meil palgasõdureid ning ei näe neid ka kusagilt tulemas. Nagu on kutselised tuletõrjujad ja vabatahtlikud pritsimehed, siis on meil ka kutselised kaitseväelased ning kõik see muu, mis käib reservi alla.

Afganistani operatsiooni puhul tunti muret pigem sellepärast, kuidas me sealt väljume, kui selle pärast, miks me seal oleme või milline võiks olla meie optimaalne panus või milline võiks olla konflikti lahendustee. Ma ei räägi siin isegi, et kas meil on olemas vettpidav ja kõikehõlmav strateegia rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmisse ja ohjamisse kaasumiseks. Positiivse poole pealt on hea, et vajadus tegelda osalenute missioonijärgse abistamisega on jõudnud vähemalt mõnede poliitikute ajukäärdudesse. Hea seegi.

Õhukese riigi kriitika

@huviline

Igasugune kriitika riigi aadressil peaks võimalust mööda olema ratsionaalse tegevuse vili, kuid ta ei pea ilmtingimata olema teaduslik, mis tähendab koolkondi, tsiteeritavust ja objektiivseid uuringuid. Ratsionaalseid, ausaid ja julgeid mõtteid on alati ebapiisavalt. Igaüks, kes tahab võtta sõna ühel või teisel teemal, peaks sellepärast kõigepealt selgitama oma vaatepunkti, hoiakut, nägemust, eesmärki, juhul kui need tekstist selgelt välja ei tule.

Üks vana probleem on ka kasutatavate mõistete küsimus. Riik kui mõiste (mõistuse fakt, juriidiline konstruktsioon) on ratsionaalseks käsitluseks liiga mahukas, sest riigi all mõeldakse üldjuhul kogu sotsiaalset tegelikkust. Sellepärast tuleks riigist rääkides ja riigi kohta kirjutatud teksti lugedes  arvestada, et tegemist on ühest küljest juriidilise konstruktsiooniga, millele rakenduvad vastavalt olukorrale seadustes ettenähtud nõuded, teisest küljest reaalsetest inimestest koosneva kollektiiviga, kellel on kodakondsus (topeltmaksustamise vältimine) ja täisealisena hääleõigus.

Riigi prioriteedid võib jaotada välispoliitilisteks ja sisepoliitilisteks. Riigi sisepoliitilised prioriteedid on läbi ajaloo olnud sisejulgeolek, haridus, sotsiaalne hoolekanne ja eestkoste, sh meditsiin ning moraalilanguse tõkestamine (tänapäeval töötusest, premodernsel ajal orjusest tulenev moraalilangus). Nimetatud funktsioonid õigustavad riigi eksisteerimist, võimaldades poliitilise tegevuse funktsionaalset põhistamist. Samas ei tohiks riigi sisepoliitilisi prioriteete segi ajada riigi toimimise alustega, milleks on ettevõtlus ja maksude kogumine, samuti riigi toimimise eesmärgiga, milleks on kultuuri ja rahva kestvus. Nii alused kui eesmärk paigutuvad riigi enda põhjenduste nimekirja ega ole selles mõttes õhukese või paksu riigi tunnuseks. Õhukese riigi puhul domineerivad välispoliitilised, paksu riigi puhul sisepoliitilised prioriteedid. Olles saavutanud kõik vajalikud riikidevaheliste organisatsioonide liikmesused (ÜRO, EL, NATO), tuleks rohkem mõelda sisepoliitilistele prioriteetidele.

Paksu riigi tingimustes on võimalik vähendada riikidevahelises käibes osalemise määra ja suunata rahalisi vahendeid siseriiklike probleemide lahendamiseks,  sh tõmmata oma armee välja koalitsioonist võõrriigi territooriumil ja kaotada tulumaksu riigist väljaviimise võimalus mittemaksumaksjate poolt. Paks riik on funktsionaalselt mitmekesisem, tal on laiem meetmete valik, nt on mõnes valdkonnas lihtsalt vältimatu käsu korras asja ajamine. Paks riik saab käsu korras ümber korraldada riigile kuuluvate monopoolsete ettevõtete teeninduskultuuri (Eesti Energia kaasus), kus ta ise on osanik. Määrusandlikus korras on võimalik vähendada ka bürokraatiat. Eelarve olukorra paranedes hakkaksid paljud omavalitsused kindlasti mõtlema haldusreformi vajalikkuse või mittevajalikkuse peale. Paks riik tegeleb haldusega, väärtustades kohalike omavalitsuste identiteeti, rajab väikekohtadesse õppeasutusi, jätkab kuluka kuid vajaliku ajateenistusega. Õhuke riik tegeleb mainekujundusega, taotleb liikmesust rahvusvahelistes organisatsioonides, otsib teiste riikide tunnustust, laiendab diplomaatilist suhtlemist, täidab Maastrichti kriteeriume, maksab suuri summasid turistidele suunatud slogani koostamise eest, sõjalises mõttes räägib naabrite heidutamisest.

Kui üks demokraatlik vabariik on saavutanud kõik välispoliitilised prioriteedid, jätkates ikkagi õhukese riigi poliitika ajamist, siis peaksid tema juhid oma tegevust põhistama. Poliitikud peaksid ette näitama midagi sellist, mida on võimalik ratsionaalsete vahenditega kontrollida (mitte segi ajada riikliku järelvalvega). Sellelaadseks aluseks on seni peetud koalitsioonilepingut, mis on potentsiaalselt avatud kriitikutele kontrolliks. Tegelikult on poliitiliseks kontrolliks koalitsioonilepingust vähe, kuna kokkulepped on kergesti muudetavad. Sisepoliitiliste prioriteetide domineerimisega paksu riigi tingimustes suurenevad ja muutuvad selgemaks  ka poliitilise kontrolli võimalused. Eeskätt toimiks poliitiline kontroll omavalitsuse tasandil, kohalike elanike poolt valimispäeval kohalikkesse omavalitsustesse. Kuigi ka praegu on valijatel võimalik valimiskasti puhas sedel lasta, oleks selja pööramine valitsevale poliitikale kohaliku omavalitsuse tasandil kindlasti märksa mõjuvam. Kaasaegne kodanikuallumatus on parim viis funktsionaalse põhistatuse poliitiliseks kontrolliks. Kohaliku omavalitsuse tähtsuse tõus on paksu riigi tingimustes üks tähtsamaid muutusi võrreldes õhukese riigi välispoliitilistele prioriteetidele suunatud tegevusega.

Paks riik jõuab iga kodanikuni …

http://renaissanceronin.files.wordpress.com/2009/09/im_from_the_government_im_here_to_help.jpg?w=224&h=173

Nasserismi allakäik

@ckrabat

Peale Teist Maailmasõda algas araabia natsionalismi võidukäik, mida iseloomustavad sellised liidrid nagu Gamal Abdel Nasser Egiptuses, Muammar al-Gaddafi Liibüas, Habib Bourguiba Tuneesias, Houari Boumedienne Alžeerias, Gaafar el-Nimeiri Sudaanis, Hafiz al-Assad Süürias jpt. Sellest põlvkonnast pärinesid ka Iraagi kauaaegne valitseja Saddam Hussein ja Palestiina liider Yassir Arafat.  Araabia natsionalism oli sekulaarne liikumine, mis üritas ühendada natsionalismi sotsialismiga ning rahvuslik identiteet oli tähtsam kui islami usul põhinev religioosne identiteet. Pan-arabismi ideoloogiliste liidrite seas oli palju araabia kristlasi (Jurji Zaidan, Michel Aflaq, Constantin Zureiq, aga ka poliitikutena tuntud George Habash ja Tariq Aziz). Islami identiteet, eriti just vastukaaluna Lääne ideoloogilisele survele, tugevnes eelkõige möödunud sajandi kahel viimasel aastakümnel, mõjutatuna kahest olulisest sündmusest – Iraani islamirevolutsioonist ja Nõukogude invasioonist Afganistani, mis mõlemad said alguse 1979.a. Liidrid, kes on täna sattunud rahva meelepaha alla, põlvnevad aga just veel vanast heast araabia natsionalismist – Zine El Abidine Ben Ali Tuneesias, Hosni Mubarak Egiptuses, Ali Abdullah Saleh Jeemenis, Abdelaziz Bouteflika Alžeerias jt, kuigi nad on aja jooksul minetanud sidemed teise iseloomuliku araabia ühtsust kujundanud ideoloogia ehk siis sotsialismiga.

Kas araabia natsionalism on asendumas islami identiteediga? See on üks võimalik sündmuste areng, mida dikteerib rahvusvaheliste suhete kultuurilist identiteeti väärtustav arenguloogika. Islamistliku Hamasi võit Palestiina valimistel andis juba tugeva eelhoiatuse tendentsi süvenemisele. Islamiliikumiste positsioonid on tugevnenud Liibanonis, mis on küll sisemiselt lõhestunud ning ebastabiilne, kuid kus lääne demokraatia positsioonid on olnud siiski niivõrd tugevad, et peale II MS loodud konsotsiatsionalistlik mudel on osutunud kestlikuks. Samuel Huntingtoni tunneme peamiselt tema tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria järgi, kuid tähelepanu väärib ka tema demokratiseerimise lainete teooria. Araabia maailmas on araabia natsionalismi laine tänaseks päevaks asendunud islami identiteedi tõusulainega, millel on ühiseid jooni lääne demokraatiaga veelgi raskem leida. Kindlasti järgneb sellegi laine puhul tõusule kord mõõn, mis võib soodustada uue ideoloogilise liikumise esiletõusu ja võib-olla see ongi mingi lääne demokraatia analoog, kuid selle ajahetkeni võib kuluda veel aastakümneid. Paljud nasseristid on täna meeleavaldustes ühinenud islamistidega nagu paljud Iraani demokraadid ühinesid 1979.a. islamistidega šahhi vastu …

Gamal Abdel Nasser kõnelemas Homsis Süürias 1961.a.

pilt: http://weekly.ahram.org.eg/gallery/nasser/nasser15.htm

Uue riigi sünd II – Niiluse Vabariik, Kushi Vabariik või Azania?

@ckrabat

Käesoleva aasta 9.juulil ilmub maailma kaardile uus riik. Pindalalt suurim Aafrika riik Sudaan jaguneb kaheks. Praegu me tunneme seda põhiliselt niloodi hõimude- dinkade, nueride ja shillokite –  poolt asustatud territooriumi Lõuna-Sudaanina, kust on muuhulgas pärit mitmed rahvusvaheliselt tuntud korvpallurid, sh NBA-staarid Manute Bol ja Luol Deng. Juba poole aasta pärast võime kaardil märgata Niiluse Vabariiki, Kushi Vabariiki või Azaniat – selliseid nimevariante on pakutud uuele riigile, kes tahab eristuda endisest emamaast.  9.-15. jaanuaril toimunud referendumil hääletas erinevatel andmetel kas 98,83% või 99,57% valimisõiguslikke (milline kontingent määrati eelneva rahvaloendusega) sõltumatu riigi poolt.  Samaaegselt toimus referendum segarahvastikuga naftarikkas Abyei piirkonnas, kes seisis valiku ees, kas liituda Põhja- või Lõuna-Sudaaniga.

Araabiakeelne ja islamiusku Sudaani keskvalitsus ja president Omar al-Bashir on lasknud inglisekeelsel ja kristlikul Lõuna-Sudaanil  minna oma teed ning on teatanud, et nad tunnustavad referendumi tulemusi. Pärast pool sajandit kestnud kodusõda sõlmisid osapooled 2005.a. Kõikehõlmava Rahukokkuleppe (Navaisha kokkuleppe), millega tagati Lõuna-Sudaanile ulatuslik autonoomia ja õigus lahkulöömisele. Keerulise rahvusvahelise staatusega Sudaani valitsus otsustas kurnavast konfliktiallikast vabaneda. Sudaani niigi kehva rahvusvahelist mainet on laastanud Darfuri konflikt ja pealegi on araabia maades levinud rahutused jõudnud otsapidi juba Sudaani, kus meeleavaldajad on pealinnas Khartoumis protesteerinud muuhulgas autokütuse ja suhkru (sic!) hinna kavandatava tõusu vastu

Mis saab edasi? Põhja- ja Lõuna-Sudaan erinevad teineteisest kultuuriliselt, kuid jäävad ikkagi omavahelisse majanduslikku sõltuvusse. Lõuna-Sudaani jäi valdav osa naftavarudest, kuid naftasadamad kuuluvad Põhja-Sudaanile. Midagi samalaadset toimus 1991.a. ka Eritrea ja Etioopia lahutusel, kus sadamad jäid Eritrea poolele. Nii Etioopia ja Eritrea kui ka Põhja- ja Lõuna-Sudaani vahel on lahendamata territoriaalvaidlusi, mis on juba pingestanud ja võivad veelgi pingestada riikide suhteid ka edaspidi. Eritrea on tugevasti militariseeritud autoritaarne riik, mille julgeolekukultuur on mõjutatud võimalikust sõjalisest konfliktist Etioopiaga. 1998-2000 jõudsid äsja lahutanud riigid omavahel juba sõjas olla. Kas sama saatus ootab ees Lõuna-Sudaani, on ühtepidi küll vara ennustada, kuid teatavat laadi ühised tunnusmärgid iseloomustavad nii Eritread kui ka peagi sündivat riiki. Pealegi on nii Eritrea kui Lõuna-Sudaan jätkuvalt multietnilised riigid, kus erinevaid hõime ja religioone ühendas seni võitlus ühise vaenlase vastu, aga nüüd peavad nad omavahelist suhtekorraldust arendama kättevõidetud riigi tingimustes. Suuruselt kolmas hõim, azanded, on hoopis lõunast sisse rännanud ubangi rahvas, kes valitses territooriumi 16.-18.sajandil. Regioonis on azanded tuntud nõidade ja sõdalaste poolest. Dinkad kutsusid neid nyam-nyamideks (nämm-nämm), millest võib välja lugeda viiteid kannibalismile.

Lõuna-Sudaani liider Salva Kiir Mayardit on lubanud uuele riigile küll demokraatiat, võrdsust ja õiglust, kuid kas sõjapealikuna tuntust kogunud riigivalitseja arusaam nendest kategooriatest ühtib Lääne kultuuriruumi arusaamadega? Aafrika poliitiline kultuur on traditsiooniliselt lähtunud tugevatest liidritest ja autoritaarsetest režiimidest.

Kiir mõisavalitseja, Kiir president … Salva Kiir Mayardit

Foto pärineb aadressilt http://wwbarackobama.blogspot.com/2010/04/salva-kiir-and-xinhua.html

veebruar 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.