Paksu riigi kriitika

@ckrabat

Eesti Ekspressis kõlas mõni aeg tagasi Peeter Helme kriitika roheliste pakutud kodanikupalga idee kohta, millega võib nõustuda ja enamgi veel – unelmad paksust riigist, kus kodanikud on asetatud riigisõltlaste või isegi riigivõlglaste (kodanik peab tunnetama, et ta on riigile võlgu) positsioonile, köidavad paljude meie poliitikute ja poliitiliste liikumiste meeli ning mis seal salata, on saanud positiivset vastukaja teatud osalt valijaskonnalt, eriti kui veel arvesse võtta majandussurutise mõjutusi. Pole midagi uut päikese all. Paksu riigi idealiseerimine kumas läbi Res Publica üürikeseks jäänud tähelennu, traditsiooniliselt on see sümpatiseerinud Keskerakonna valijaskonnale, nüüd on härjal sarvist haaranud rohelised, kes üritavad populistliku idee najal poliitilisest ummikust väljuda ja taas Riigikokku ratsutada. Kodaniku ja riigi suhete sõltuvuslikkuse ideaiseerimise taustal ei maksa enam imestada kui anarhist Trubetsky erakonnast lahkus, iseasi kas ta oma eksirännakutel just vihma käest räästa alla sattus.

Mis on paks riik? Protektsionistliku majandust viljelev riik, kus suur osa majandusest on riigi kontrolli all, vohavad riigiettevõtlus ning bürokraatia  ja riik sekkub mitmetasandiliselt kodaniku igapäevaellu. Inimesel on vähem õigusi, kuid rohkem kohustusi. Nad näevad oma tulevikku põhiliselt riigiteenistuses ja eraettevõtlus on parimal juhul vaid tolereeritud. Kodanikkonnale on küll riiklikult tagatud sotsiaalkindlustussüsteemi hüved, kuid kõike seda aitavad püsti hoida suured maksud. Paljud meist mäletavad, kuidas Nõukogude Liit garanteeris oma kodanikkonnale teatavad sotsiaalsed hüved ning kodanikkonna sõltuvus riigist oli viidud maksimumini, kuid kas see oli ühiskond, milllises me sooviksime elada? Ka Nõukogude Liidus rõhutati, pidevalt kuidas riik kodaniku eest hoolitseb ja eks paljud populaarsed arusaamad pärinevad sealsest ühiskonnast, 50 aastat on oma töö teinud. Paks riik ja kodanikuühiskond, mis toetub isiku- ja ettevõtlusvabadusele, aga omavahel eriti hästi ei haaku.  Paksu riigi ideoloogia võib rohkem mõjutada keskealist ja vanemat elanikkonda, kes on paikkondsusest rohkem sõltuvad. Eesti noored, vähemalt teokam ja ettevõtlikum osa neist, võivad siit lahkuda pigem paksu riigi tingimustes, kus on vähem võimalusi eneseteostuseks, kui et nad on huvitatud riigi tugevamast sekkumisest nende igapäevasesse ellu.

Mida valijaskond valitsuselt ootab? Tööd ja leiba? Tsirkust ja leiba? Midagi muud? Tihtipeale võib lugeda ootustest, millega tahetakse ühiskonda, kus riik oleks paks, kord oleks majas ja valitseks kollektiivne arvamus. Kõik see loob pealispinna diktatuuri kehtestamiseks, olgu selle all mõeldud siis isikudiktatuuri, partokraatlikku diktatuuri, sõjaväelist diktatuuri või kildkondlikku diktatuuri. Paks riik ei pruugi küll iseenesest tähendada autoritaarset või totalitaristlikku režiimi, kuid eeldused sellise režiimi ellukutsumiseks on olemas. Inimesed, selle asemel, et haarata õng, ootavad, millal riik neile kala ette viskab. Kodaniku ja riigi vahel tekib kodulooma ja peremehe suhe. Diktatuurid on alati rõhutanud kollektiivset identiteeti ning on olnud individualismi ja isiku vabat tahet maha tegevad. Erinevad kunstlikult üles puhutud meie ja nemad vastasseisud võivad suurt osa kodanikkonnast mingi aja jooksul isegi konsolideerida, kuid päevakajalised sündmused Tuneesias ja Egiptuses näitavad, et isikuvabaduste mahasurumine „kõrgemate ideaalide“ nimel  ei saa kesta igavesti.

Vajadust paksu riigi järele võib motiveerida hirmukultuurile toetuv ühiskond, mida demagoogilised poliitikud saavad enda huvides edukalt ära kasutada. Luuakse miraažid erinevatest demoniseeritud vaenlastest, ohtudest, ebakindlustest ja kõhklustest, mille vastu inimesed vajavad turvatunnet ning seda turvatunnet on riik valmis neile pakkuma. Kõigepealt luuakse hirmud ja siis pakutakse nende vastu kaitset, mis võimaldab valijaskonna emotsioonidega manipuleerida. Suhkru- ja tatrapaanika tundub turumajanduse tingimustes uskumatu, kuid see töötab. Hirmunud kodanik ei käitu ratsionaalselt. Meie infoväljas näeme ja kuuleme pidevalt reklaame, kus väidetakse, et uus pesumasin või  tolmuimeja muudab meie elukvaliteeti vaata et 360 kraadi. Enne kui me aga uue masina majja toome, tasub alati kaaluda, kas ta ikka vanast mudelist parem on, eriti kui see vana on meid 20 aastat hästi teeninud.

pilt: http://itmakessenseblog.com/files/2011/01/the-welfare-state-300×243.jpg

jaanuar 2011
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.