Esmane iseseisev kaitsevõime kui panus kollektiivkaitselepingusse

@huviline

Lepingupooled on alati vabad sõlmima mistahes lepinguid (dispositsioon), sh paljude osapoolte vahel (kollektiivlepingud) ja mistahes vormis, kui vorm ei ole seaduse poolt ettenähtud. Lepingu osapooled on seotud vabatahtlikult võetud kohustustega, mida kolmas isik ei saa muuta. Pärast lepingu sõlmimist tuleb leping täita mitte ükskõik kelle poolt, vaid üksnes lepingu osapoole poolt, kui ei eksisteeri käendussuhet. Lisaks tuleneb lepinguvabadusest võimalus leping üles öelda. Kaevata ei ole siin kellelegi, kui tegemist ei ole just lepingutingimuste rikkumisega. Me kõik teame kui kerge on lepingut rikkuda. Mõned isikud (riigid) lihtsalt ei täida mõnikord lepingut. Samuti on teada, et täitmise korral täidetakse kohustusi isegi ühiste huvide korral erineval määral, kuna panus lepingusse on erinev. Sellepärast on seadus alati mõjuvam kui leping. Tavaliselt räägitakse siin  õigusmõjust ja õigusjõust, sest seaduse rikkumise korral eksisteerib alati võimalus pöörduda kõrgemalseisva organi poole kaebusega.

Riikidevahelised lepingud ei ole kaasaja leiutis, selliseid lepinguid on sõlmitud läbi ajaloo ja paljud neist on kadunud aja hõlma. Eriti ohtralt on rikutud rahulepinguid, mis algasid tavaliselt sõnadega: see leping on sõlmitud igaveseks. Kollektiivkaitselepingute sõlmimises, mille üldiseks eesmärgiks on koostööjulgeoleku tootmine, ei ole samuti midagi enneolematut. Ka kaubandus on alati olnud rahvusvaheline ja üleilmne vaatamata selllele, et transpordis, andmevahetuses ja tabelarvutuses on tänapäeval kasutusel suuremad  kiirused. Kas võib siis väita pelgalt ühe nähtava põhjuse tõttu, et kuna praegu eksisteerib riikide organisatsiooni moodustamise leping (ÜRO), siis on ka riikidevahelise kollektiivkaitselepingu usaldusväärsus on suurem kui läinud kollektiivkaitselepingutel? Vaevalt küll. Lepinguid rikuti ja rikutakse ka edaspidi peamiselt sellepärast, et tingimuste muutudes ei rahulda sõlmitud leping enam osapooli. Kõik lepingud sõlmitakse omas ajas, kindlatel tingimustel,  nagu pole olemas püha lehma, mille lüps oleks võimalik igavesest ajast igavesti. Tänapäeval, massiliselt sõlmitud ja kehtivate lepingute kassikanga taustal, tuleb arvesse võtta, et ka NATO leping sõlmiti kindlatel tingimustel. Paljud neist tingimustest enam ei kehti, aja hõlma on kadunud külm sõda, perestroika, Berliini müüri lagunemine.

Välistades NATO-skeptika ühelt poolt ja belletristika teiselt poolt (A.Dumas romaani hüüdlause: kõik ühe, üks kõigi eest), tuleb küsida, millistel tingimustel täidetakse kehtivat NATO lepingut ja kuidas saab üks demokraatlik vabariik NATO lepingusse panustada? Millistel tingimustel läheb lepinguosaline väikeriik appi suurriigile kui viimast ründab teine väikeriik? Nt kui Reikjavik ründab Washingtoni, siis miks peaks  Tallinn viimasele appi minema? Absurdne olukord. Teine olukord, kui lepinguosaline või koostööpartnerist suurriik ründab väikeriiki, siis millistel tingimustel läheb teine suurriik väikeriigile appi? Nt kui Moskva ründab Tallinnat, miks peaks siis Washington Tallinnale appi minema? Samuti absurdne olukord. Järelikult nähtub toodud näidetest, et NATO lepingu täitmine eeldab teravat vastasseisu, külma sõja aegseid tingimusi, et üldse võiks kõne alla tulla võetud kohustuste täitmine.

Muutuvates tingimustes on ühe demokraatliku vabariigi suurim panus NATO lepingusse esmase iseseisva enesekaitsevõime, sh küberkaitsevõime, alane arendustöö, et tagada potentsiaalse asümmeetrilise terroriohu korral või hüpoteetilise sõjaaja korral võimekus täita lepingust tulenevaid kohustusi. Ilmselt just mainitud võime muudab riigi usaldusväärseks ja ainult selletõttu vastab riik usaldusväärsuse kõikidele normatiividele, mille järgi rahvusvahelises ühiskonnas võidakse väikeriiki hinnata.

jaanuar 2011
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.