Diskussiooni võimalikkus riigikaitses

@ckrabat

Laiapõhjaline diskussioon on üks kodanikuühiskonna kestvuse tagatisi. Selles suhtes on ka riigikaitse elutähtis valdkond, mille edendamine vajab hirmudest, tabudest, dogmadest ning kinnisideedest vaba laiapõhjalist arutelu. Eesti riigikaitseline mõte elab paljuski veel 19.sajandis, kus sõjapidamine oli normaalne poliitiline tegevus (Clausewitz – sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega). Eks siit pärinebki range vahetegemine rahu- ja sõjaaja vahel juba seadusandluse tasandil, mis asetab rahu ja sõja  võrdsetele positsioonidele.  Riigi ja ühiskonna normaalseisund on samas rahuaeg ja sõda on üldtunnustatud normist kõrvalekalle, mille puhkemist peab demokraatlik ning oma kodanike huvidega arvestav riik vältima. See sai fikseeritud juba 1928.a. Briand-Kelloggi lepinguga, millele andis allkirja ka Eesti Vabariik.

19.sajandist pärinev monokultuurset rahvusriiki väärtustav mõttelaad, milliseid tendentse võib täheldada meie tänases ühiskonnas, idealiseerib „paksu riiki“, ranget korda, kollektiivse arvamuse prioriteeti indiviidi arvamusevabaduse üle ning toodab kodaniku võlatunnet riigi eest.  Riik on üle kõige, seetõttu on ka sõja ja rahu küsimused riigi ja selle juhtkonna (valitseja?) prerogatiiv, mille üle rahval ja tsiviilstruktuuridel puudub otsustusõigus. Põhjuseid leiame siin kindlasti multikultuursuse pealetungist mõjutatud hirmus identiteedi kaotuse ees, mida väikerahvas elab üle tugevamini kui suurrahvas. Samas võib väikerahva hirm olla ajaloolise mälu seisukohast küll mõistetav, kuid kas ka evolutsioneeruva inimkonna seisukohast aktsepteeritav? Kas emotsionaalsetest motiividest lähtuva hirmukultuuri viljelemine kaitseb ühiskonna arengut või osutub hoopis selle arengule piduriks?

Kohaliku riigikaitselise mõtte arengut on ka mõjutanud nähtus, mida võiks identifitseerida kui varjatud NATO-skeptitsismi. Kas NAD (sic! meie liitlased: Nemad mitte Meie) peavad kinni lubadustest ja tulevad meile kriisiolukorras appi? Kollektiivkaitse, laiemalt ka koostööjulgeoleku  printsiipidest lähtuvalt, ei tohiks olla kohta mõistel „esmane iseseisev kaitsevõime“, sest rünnak iga üksiku NATO või ka Euroopa Liidu (isegi kui kollektiivkaitse printsiip pole EL põhikirjas fikseeritud, on selle ignoreerimine praktikas raske) liikmesriigi vastu, on rünnak terve organisatsiooni vastu, vastasel korral kaotavad organisatsiooni poolt pakutavad julgeolekugarantiid usaldatavuse. See ei tähenda, et riik peaks kaitsevõime arendamisest loobuma, vaid riigikaitse on osa suuremast süsteemist, kus vastutus jagamatu väärtuse ehk siis julgeoleku tagamise eest on süsteemis osalejate vahel jagatud. 19.sajandi rahvusriigi loogika ei kattu 21.sajandi rahvusvahelistumise ja üleilmastumise loogikaga ja selline vastasseis avaldub erinevates riigikaitselistes kontseptsioonides, mis väärtustavad kas siis sõjalise jõu maksimaliseerimist või hoopis kriiside ärahoidmist stabiilse julgeolekukeskkonna loomise nimel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2011
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: