Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?

@ckrabat

Linn on täis kleebitud plakateid, telerist kõlavad reklaamid, meedia on ärevil – valimindmees koputab aknale, uksele, ronib korstna kaudu sisse. Tuntud inimesed, arvamusliidrid räägivad kodanikukohuse täitmisest, millega sisendatakse kinnisideed – kõik peavad minema valima! Kas see valem aga töötab demokraatliku ühiskonna eesmärkide nimel selle ühiskonna hüvanguks? Kas massilise osalusega saavutatud kvantiteet tagab alati läbi tulemuse saavutatava kvaliteedi? Totalitaarsed režiimid on tootnud müüti rahvavõimust, kus valimistel osalevad ligi 100% valimisõiguslikest, kuigi nende valikute arv võib olla piiratud miinimumini. Suurem osalusprotsent peaks nagu tõestama selle riigi ja ühiskonna kvaliteeti. Kuid kas demokraatlikus ühiskonnas selline üldine võrdõiguslikkusele rõhuv loosung – kõik valima! – ei teeni sarnaseid eesmärke totalitaarsete režiimidega, kus aetakse taga suurt osalusprotsenti ning hääletuse kvaliteet hoopis asenduda hoopis vastutustunnet vähendava kvantiteediga?

Valimistulemuse eest saab vastutada ainult teadlik valija, kellel on kindlalt välja kujunenud poliitilised veendumused ja eelistused ning kelle valik erinevate poliitiliste jõudude ja nende poolt välja pakutud programmide  virvarris on teadlik. Valija, kelle poliitilised eelistused ei ole välja kujunenud ning kes täidab lihtsalt „valimiskohustust“ on vastutustundetu valija, kelle tehtud otsus on tavaliselt ajendatud hetkeemotsioonidest. Selline juhuslikult tehtud valik, mis on tehnilises mõttes võrreldav loteriil või hobuste võiduajamisel osalemisega, võib ometi mõjutada riigi tulevikku.

Eeltoodul põhineb siin esitatud seisukoht – valimistel saab osaleda oma valikust teadlik kodanik, kes omab antud valimiste kontekstis kindlaid poliitilisi eelistusi. Ma ei taha hoopiski väita, et need eelistused ei või muutuda. Täiesti loomulik, et kui täna toetab kodanik ühte võimalikku arenguteed, võib ta homseks samahästi jõuda hoopis teistsuguste veendumusteni. Palju olulisem on, et valiku tegemise hetkel on kodanik oma valiku õigsuses veendunud. Kodanik, kellel pole teadlikke eelistusi välja kujunenud ja kes teeb oma valiku kas selle põhjal „kuidas naised saunas rääkisid“, kes pakkus valijale paremat nänni, olgu siis moosi, kondoome või poekotte, või siis kelle valimisreklaam rohkem meeldis, ei tee teadlikku valikut, vaid osaleb loteriil. Selline kodanik on enam mõjutatud ka poliitiliste ühenduste suuremast rahakotist. Riigi saatus aga ei tohiks oleneda hobuste võiduajamiste tulemustest. Kodanik, kes ei oma riigi arengu seisukohalt kindlaid veendumusi täidab oma kodanikukohust pigem siis kui ta valima ei lähe, sest juhusliku või emotsionaalse valikuga kahaneb valimiste kvaliteet ning valijad ei vastuta enam valimiste tulemuste eest.

Ohtlikeks nimetan ma ka näiliselt õilsatest eesmärkidest kantud üleskutseid alandada valimisiga või anda valijatele alaealiste laste eest lisahääli. Aga miks arvatakse, et lapsed kannavad samu põhimõtteid kui nende vanemad? Niiviisi jõuame valimisõiguse andmiseni vastutusvõimetule – kas ei tuleks selle loogika järgi siis anda ka loomadele valimisõigus? Populistlike sammudega vähendatakse hääletuse kvaliteeti, valijate tegelikku vastutust oma otsuste eest ning suurendatakse ebateadlike valikute osakaalu. Teadlik valija mõtleb põhjalikult läbi, miks, keda ja mistarvis ta esindusorganitesse valib. Ta teeb selle otsuse individuaalselt tuginedes ratsionaalsetele kaalutlustele, kuidas muuta riiki, mida ta esindab paremaks. Valimiskohustuse kunstliku suurendamisega võib väheneda selle tulemuslikkus, kuna valijatel puudub kohustus vastutada oma valikute eest. Me ei peaks muretsema selle üle, kui palju inimesi osaleb valimistel, vaid pigem kuidas nad hääletavad.

Elections in Europe

pilt: http://www.toonpool.com/user/1949/files/european_elections_453325.jpg

Parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valikuvõimalus

@huviline

Kohaliku elu suursündmus, Riigikogu valimised 06.03.2011.a (e-hääle andmise võimalus juba alates 24.02.2011.a) tõstatab taas küsimuse valimiste sisust (hääletamise kvaliteet). Poliitiline valimisvõitlus käib häälte nimel, mille arvust sõltub võimule pääsemine demokraatlikus riigis. Seega on hääletamise kvaliteet kõigi demokraatlike riikide alaline põhiküsimus, sest eksisteerib oht, et võim võõrandub hääletajast, mis kujutab endast  demokraatlike riikide igapäevast fooni.

Erinevate valikuviiside reformimine (roheliste erakond), valimisvabaduse seadusandlik tagamine, sh valimiste takistamine, sedelite võltsimine või valimispõhimõtete vastu eksimine kui keelatud tegevuse raamid, ei määra hääletamise kvaliteeti. Samuti ei näita hääletamise kvaliteeti protestihääled (Tarandi-efekt), sest need on üldjuhul antud protestist ähmaste silmadega. Näha valitsevat olukorda selgete silmadega on selle tõttu saanud üheks kvaliteetse hääletamise  kriteeriumiks. Iga kodaniku huvi on Riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamenti valides hääletada usaldusväärse isiku poolt, kellele antud hääl jääb kõlama, mitte ainult ei aita pääseda võimule. Seega on teine kvaliteetse hääletamise kriteerium: kõlama jäämine.

Kummati ei kuulu õigus hääletada põhiseaduse teises paragrahvis sätestatud põhiõiguste hulka. Ometi, hääletada kvaliteetselt, teha õige valik, see eeldab konkreetseid põhiseaduslikke eesmärke ja nende vahelist konkurentsi. Poliitiku tegutsemine valimistejärgselt mittetulundusühingu koosseisus (erakond) või üksikpoliitikuna ei oma sellisel juhul tähtsust. Tema võimalused on alati eesmärgist määratud ja seega finaalsed.

Muidugi, hääletajale soodsas suunas tulemuslikult tegutsev poliitik on ideaal. Kuid ainult sarnase mõttekäigu ajel on kodanikul võimalik langetada usaldusväärne otsus, kellele anda oma hääl.  Teadvustades seejuures, et hääl, mida igal valijal on üks, antakse ära, antakse kellelegi. Hääle andmisega tekkib hääletaja ja poliitiku vahel esindussuhe, mitte võlaõiguslik suhe. Probleem on selles, et esindussuhe on oma olemuselt sarnane võlaõiguslikule suhtele, vähemalt tahetakse seda sageli sellisena näha, kuna ka siin tekkib pakkumise ja nõustumise olukord.  Poliitik esineb ettepaneku tegijana (lubadused), saab rahvahääletusel mandaadi, mille järel tema täidab lubadused (valimisprogramm), millest tulenevad teatud hüved hääletajatele. Selline käitumisviis on käsitletav ettepanekuna teha pakkumus ja põhiseaduse preambulast tulenev poliitika eesmärk (rahvuslik enesemääramine) on sellega pea peale pööratud. Poliitik käsitleb ennast edaspidi seadusandjana, kellele rahvas on tegelikult võlgu, mitte vastupidi. Kodanik on andnud hääle, poliitik on saanud mandaadi ja annab vastu seaduse. Hääled transformeeruvad seadusteks. Kuid on ilmne, et kirjeldatud transformatsioon, mis ajalooliselt on käibel juba ostrakismist alates, eemaldub kvaliteetse hääletamise põhimõttest.

Rahvahääletus peaks olema riigivõimu teostamise vorm, kaalutletud tegevus või tegevusetus. Mõlemad on võrdselt usaldusväärsed võimalused kui nende eesmärgid on piisavalt konkreetsed ja realiseeritavad. Järgnevalt vaatleme milliseid võimalusi võib ette näha  kvaliteetse rahvahääletuse puhul tegevuse vormis ja seejärel tegevusetuse vormis (kodanikuallumatus). Neist viimane näib valitsevas olukorras olevat eelistatuim.

Hääletamine on kvaliteetne kui kodanik saab anonüümselt antud hääle edasist käekäiku jälgida (hääle kõlamine) ja esindussuhe ei transformeeru võlaõiguslikuks suhteks.  Efektiivseid võimalusi, kuidas kodanik saab oma hääle käekäiku jälgida, on täna kahjuks veel vähe. Mõned neist võimalustest on poliitiku tagasikutsumise võimalus, arupärimine valimisprogrammi täitmise kohta, valimissüsteemi muutmise võimalus. Poliitiku tagasikutsumise võimalus taandub tegelikuses aga lihtsalt ressurssi raiskavaks ettevõtmiseks, kuna uus poliitik jätkab vanades raamides, seega ei ole selle võimaluse kasutamine mõttekas. Arupärimine valimisprogrammi täitmise kohta tasalülitub tavaliselt poliitilise vastutuse  kontrollimatuse tõttu. Hea mees, kes lubabki. Valimissüsteemide muutmise võimalus (reform) aga kuulub pigem propaganda ja reklaami valdkonda, kuivõrd kehtiv valimissüsteem (antud oludes proportsionaalne)  on alati optimaalne. Süsteemid ei määra kunagi asja sisu, kuigi selline mulje võib sageli jääda, pakend saab minimaalselt anda üksnes aimu võimaliku sisu kohta.

Võib välja pakkuda mõningaid võimalusi arutluseks, kuidas kodanik saab oma hääle liikumist efektiivselt kontrollida. Üks võimalus  on antud hääle liikumise jälgimiseks käsitleda seda hääletajale kuuluva unikaalse teosena ja rakendada antavale häälele autoriõiguste kaitset. Poliitik on kohustatud antud häält kasutama vastavalt sellele, mille kasutamiseks hääl on antud. Teiseks tuleb selget rõhutada esindussuhte põhimõtet, esindaja ei saa võtta endale õigusi, mille andmise või endale võtmisega poleks esindatav nõus olnud. Poliitik on valija esindaja, mitte võlausaldaja. Hääletaja võiks seejuures läbi mängida vähemalt viis erinevat hüpoteetilist olukorda: kui kandidaat pärineb teisest piirkonnast, kui kandidaat on noorem kui 40 aastat (presidendiiga), kui kandidaat on valijaga samast soost, kui kandidaadi maine on rikutud (nt kedagi ajalehe veergudel sõimanud), kui kandidaat on edev (pillaja). Eraldi ja väga tõsiselt tuleks suhtuda olemasolevate tehniliste abivahendite kasutamise võimalusse (e-hääletamise võimalus ümberhääletamiseks), mis tulevikus kindlasti laieneb igapäevaseks operatiivseks tegevuseks.

Igal kodanikul on teatud soovid, eelistused, mida ta hääletades silmas peab. Kui kodaniku hääl langeb kokku kandidaadi tegevusega, kelle ta on otsustanud valida, siis saab kodanik valimistsükli lõppedes hinnata kas muutused tegelikus elus langevad kokku tema eelistustega. Kui jah, siis oli valik sisuline, kui ei, siis on kodaniku hääl jäljetult kadunud. Nt hääletas majaomanikust kodanik läinud valimistsükli alguses Harjumaal Tallinnas Pirita linnaosas keskerakondlasest linnapea hr T poolt, aga keskerakond tõstis maamaksu, mille poolt kodanik kindlasti ei oleks hääletanud. Järgmises valimistsüklis jääb nüüd kodanikule ainukeseks võimaluseks oma hääle usaldusväärsuse tagasivõitmiseks pöörata selg hr T-le, et mitte uuesti sama reha otsa astuda. Kuid on võimalik, et hr T teeb ise koos erakonnaga muudatuse järgmises valimistsüklis ja rõhutab edaspidi linna finantseerimisel hoopis ettevõtlusmaksu osatähtsust.

Jäljetult kaduva hääle fenomeni süvenemise vältimiseks tuleks ka suhtumist muuta, sh ühiskondlikku suhtumist. Kui üksikust häälest tähtsam on riik ja ühiskond, siis jääb demokraatliku vabariigi kodanikule alati võimalus panna valimiskasti puhas valimissedel. Jalgadega hääletamisest oluliselt mõjuvam on selja pööramine rääkivatele peadele riigikogus, kelle ainsaks eesmärgiks on oma perekonna kapitaliseerimine. Põhiline on mitte lasta end äraostmatutel mõjutada neile soodsas suunas ja mitte lasta enda mõjutada propagandast: minge kõik valima. Minu hääl on minu oma ja nii odavate võtetega ma ennast ära osta ei lase ehk teiste sõnadega öeldes: „Mina olen Jaaguarikäpp. See on minu mets“ (lõik filmist „Apocalyptica“).

jaanuar 2011
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.