Demagoogia ilmingud valimiseelsetes debattides

@huviline

Demagoogia ilminguid võib kohata ühiskondliku elu kõikidel tasanditel. Üksnes pooleldi tegelikkusele vastavaid väiteid kasutavad nii poliitikud kui politoloogid, tekitades mulje, et demagoogia on sotsiaalses mõttes paratamatu nähtus. Mõnikord on demagoogia seotud propagandaga. Ühe demokraatliku vabariigi kodanik võiks siiski väärida demagoogiavaba diskussiooni vähemalt valimiste eelsetes debattides. Sellelaadseks demagoogiliseks väiteks käesolevatel Riigikogu valimistel on näiteks roheliste pakutud komplekslahendus, mille kohaselt IT-alase keskkonna loomine  vähendab bürokraatiat (halduskoormust) riigis. Bürokraatia on oluliseks tõkendiks nii riigi kui ettevõtluse tasandil ja sama demagoogilist väidet võib kohata teistegi erakondade valimiseelsete lubaduste seas.

Alates 90-te aastate “tiigrihüppest” on IT kasutamine saanud ühiskondliku elu lahutamatuks pärisosaks nii erasektoris kui riigi tasandil. Kui veel mõnda aega tagasi ei olnud riigiasutustel  digitaalselt allkirjastatud dokumentidega tegelemise võimet, vaatamata vastava seadusandluse olemasolule, siis nüüd on see probleem üldjuhul lahenduse leidnud. Samuti on kasutusele võetud või lähiajal kasutusele võetavad mitmed suured andmebaasid, nt erinevad menetlusinfosüsteemid ja elektroonilised toimikud. Kokkuvõtlikult on suurenenud andmete  edastamise ja tabelarvutuse kiirused, loodud on hulk uusi ITalaseid ametikohti, peamiselt erinevad tugiteenused. Nüüd tuleb küsida, kas mõnede vahelülide kaotamine dokumentide liikumises on üldse võimalik ja kas dokumentide liikumise kiiruse suurenemisega on bürokraatia hulk vähenenud või hoopis suurenenud.

Kõikide dokumentide vormistamise lõppeesmärk on siiski mingite toimingute teostamise tuvastamine, juhul kui selline vajadus kerkib. Ettevõtlus ei ole üksnes mõnede inimeste aktiivsus, kelle kiusamise peab riik lõpetama või keda vastavalt toetama, vaid eeskätt võitlus teiste firmadega, kes samal turuosal tegutsevad. Nagu tavatsetakse öelda – kõik ettevõtted on loodud kasumi teenimise eesmärgil.  Firmadel eksisteerib ettevõtluses oma  nõudeõiguse ja kaebeõiguse pideva realiseerimise vajadus.   Paralleelselt IT-alase arenguga võib täheldada just sisuliste andmetega bürokraatia kasvu, mida mõnel ettevõtjal võib vaja minna oma õiguste tõendamisel. Erasektoris on kaebuse tuvastamisel kõige olulisemaks tõendiks raamatupidamisdokumendid. Lisaks eksisteerib vormiliste andmetega bürokraatia, nt erinevad aruanded, saatekirjad, aega, kohta ja viisi tõendavad dokumendid, mida tuleb sageli mitmes eksemplaris printida ja kinnitada, sest ettevõtluses on tavaliselt palju osapooli, sh erinevad järelevalve organid. Lisaks on kõik elektroonilised arhiivid dubleeritud. Sõbraliku elektroonilise keskkonna loomine ettevõtjate jaoks riigi tellimusel lihtsalt ei tööta. Andmevahetuse kiirus ei ole samuti bürokraatiat vähendanud.

Nokk kinni saba lahti-nähtus on osaliselt elektroonilise side valdkonna lahutamatu kaaslane.  Aus vastus bürokraatia vähendamise osas peaks ometigi hõlmama eelpool kirjeldatud olukorda. Tiiger hüppab teises suunas kui see on statistikaameti andmetest välja loetav. Kogenud demagoogid ja nende õpilased on  selletõttu võib olla ka ise oma demagoogia ohvrid, kuid õiget demagoogi iseloomustab tavaliselt vigadest õppimise võime.  Statistikaameti andmeid tuleb kasutada eeldusena poliitilise usaldusväärsuse kasvatamisel, mitte lubaduste põhjendusena. Viimane kvalifitseeritakse üldjuhul tagajärjeks. Ühe demokraatliku vabariigi kodaniku enesetunne oleks kindlasti parem, kui tal on võimalik olnud oma hääl anda erakonna poolt, kelle valimisprogramm ei sisalda mitte ühtegi demagoogilist väidet.

Paksu riigi kriitika

@ckrabat

Eesti Ekspressis kõlas mõni aeg tagasi Peeter Helme kriitika roheliste pakutud kodanikupalga idee kohta, millega võib nõustuda ja enamgi veel – unelmad paksust riigist, kus kodanikud on asetatud riigisõltlaste või isegi riigivõlglaste (kodanik peab tunnetama, et ta on riigile võlgu) positsioonile, köidavad paljude meie poliitikute ja poliitiliste liikumiste meeli ning mis seal salata, on saanud positiivset vastukaja teatud osalt valijaskonnalt, eriti kui veel arvesse võtta majandussurutise mõjutusi. Pole midagi uut päikese all. Paksu riigi idealiseerimine kumas läbi Res Publica üürikeseks jäänud tähelennu, traditsiooniliselt on see sümpatiseerinud Keskerakonna valijaskonnale, nüüd on härjal sarvist haaranud rohelised, kes üritavad populistliku idee najal poliitilisest ummikust väljuda ja taas Riigikokku ratsutada. Kodaniku ja riigi suhete sõltuvuslikkuse ideaiseerimise taustal ei maksa enam imestada kui anarhist Trubetsky erakonnast lahkus, iseasi kas ta oma eksirännakutel just vihma käest räästa alla sattus.

Mis on paks riik? Protektsionistliku majandust viljelev riik, kus suur osa majandusest on riigi kontrolli all, vohavad riigiettevõtlus ning bürokraatia  ja riik sekkub mitmetasandiliselt kodaniku igapäevaellu. Inimesel on vähem õigusi, kuid rohkem kohustusi. Nad näevad oma tulevikku põhiliselt riigiteenistuses ja eraettevõtlus on parimal juhul vaid tolereeritud. Kodanikkonnale on küll riiklikult tagatud sotsiaalkindlustussüsteemi hüved, kuid kõike seda aitavad püsti hoida suured maksud. Paljud meist mäletavad, kuidas Nõukogude Liit garanteeris oma kodanikkonnale teatavad sotsiaalsed hüved ning kodanikkonna sõltuvus riigist oli viidud maksimumini, kuid kas see oli ühiskond, milllises me sooviksime elada? Ka Nõukogude Liidus rõhutati, pidevalt kuidas riik kodaniku eest hoolitseb ja eks paljud populaarsed arusaamad pärinevad sealsest ühiskonnast, 50 aastat on oma töö teinud. Paks riik ja kodanikuühiskond, mis toetub isiku- ja ettevõtlusvabadusele, aga omavahel eriti hästi ei haaku.  Paksu riigi ideoloogia võib rohkem mõjutada keskealist ja vanemat elanikkonda, kes on paikkondsusest rohkem sõltuvad. Eesti noored, vähemalt teokam ja ettevõtlikum osa neist, võivad siit lahkuda pigem paksu riigi tingimustes, kus on vähem võimalusi eneseteostuseks, kui et nad on huvitatud riigi tugevamast sekkumisest nende igapäevasesse ellu.

Mida valijaskond valitsuselt ootab? Tööd ja leiba? Tsirkust ja leiba? Midagi muud? Tihtipeale võib lugeda ootustest, millega tahetakse ühiskonda, kus riik oleks paks, kord oleks majas ja valitseks kollektiivne arvamus. Kõik see loob pealispinna diktatuuri kehtestamiseks, olgu selle all mõeldud siis isikudiktatuuri, partokraatlikku diktatuuri, sõjaväelist diktatuuri või kildkondlikku diktatuuri. Paks riik ei pruugi küll iseenesest tähendada autoritaarset või totalitaristlikku režiimi, kuid eeldused sellise režiimi ellukutsumiseks on olemas. Inimesed, selle asemel, et haarata õng, ootavad, millal riik neile kala ette viskab. Kodaniku ja riigi vahel tekib kodulooma ja peremehe suhe. Diktatuurid on alati rõhutanud kollektiivset identiteeti ning on olnud individualismi ja isiku vabat tahet maha tegevad. Erinevad kunstlikult üles puhutud meie ja nemad vastasseisud võivad suurt osa kodanikkonnast mingi aja jooksul isegi konsolideerida, kuid päevakajalised sündmused Tuneesias ja Egiptuses näitavad, et isikuvabaduste mahasurumine „kõrgemate ideaalide“ nimel  ei saa kesta igavesti.

Vajadust paksu riigi järele võib motiveerida hirmukultuurile toetuv ühiskond, mida demagoogilised poliitikud saavad enda huvides edukalt ära kasutada. Luuakse miraažid erinevatest demoniseeritud vaenlastest, ohtudest, ebakindlustest ja kõhklustest, mille vastu inimesed vajavad turvatunnet ning seda turvatunnet on riik valmis neile pakkuma. Kõigepealt luuakse hirmud ja siis pakutakse nende vastu kaitset, mis võimaldab valijaskonna emotsioonidega manipuleerida. Suhkru- ja tatrapaanika tundub turumajanduse tingimustes uskumatu, kuid see töötab. Hirmunud kodanik ei käitu ratsionaalselt. Meie infoväljas näeme ja kuuleme pidevalt reklaame, kus väidetakse, et uus pesumasin või  tolmuimeja muudab meie elukvaliteeti vaata et 360 kraadi. Enne kui me aga uue masina majja toome, tasub alati kaaluda, kas ta ikka vanast mudelist parem on, eriti kui see vana on meid 20 aastat hästi teeninud.

pilt: http://itmakessenseblog.com/files/2011/01/the-welfare-state-300×243.jpg

Ettevõtluse eri liikide kasutuselevõtt kui alternatiiv reformidele ja ühiskondliku eneseregulatsiooni kasvulava

@huviline

Mõeldes ühe demokraatliku vabariigi võimalustele konkureerida organisatsiooni sisemiselt (EL) ja organisatsioonist väljaspool asuvate riikidega võib igaüks jõuda järeldusele, et selles mängus täidab  pearolli alati ühiskondlik eneseregulatsioon, mille liikumapanevaks mootoriks on ettevõtlus.  Asi on selles, et orienteerumine liikumisele võidab alati stagnatsiooni, samuti on majanduslikult alati põhjendatud võimalikult laiade ühiskonnakihtide kaasamine ettevõtlusesse. Samaaegselt käib võitlus majanduse iseorganiseerumise pooldajate ja suurema reguleerituse pooldajate vahel.

Suurriikide ja väikeriikide majandused erinevad siin väga suurel määral. Kui suurriikide eneseregulatsioon tugineb paljus riiklikult läbiviidavatel reformidel, siis väikeriikide majandus vajab pigem stabiilsust. Reformikavad mis suurriikidele on hädavajalikud, ei pruugi väikeriikidele sobida. Demokraatlikus suurriigis jagatakse reformi läbiviimisega kaardipakk ümber ja vähendatakse sellega bürokraatiat. Demokraatliku väikeriigi majanduslikud reformid aga lõhuvad vajaliku stabiilsuse tekkimist ja suurendavad bürokraatiat. Asi on evolutsiooni üldises põhimõttes, mille kohaselt teadmised kohanduvad kogemusega, mitte vastupidi. Väikeriigi demokraatia arengule on bürokraatia võib olla kõige suuremaks ohuks. Sellepärast peaks topeltkollektiivne väikeriik (parlamentaarse riigikorraldusega demokraatlik vabariik) püüdma eri liiki ettevõtluse kasutuselevõtu poole.

Üks demokraatlik vabariik peaks tegelema enese pideva õigustamisega ja konkureerima teiste riikidega, sest demokraatia kui nähtus sõltub täiel määral ühiskondliku potentsiaali kasutamine efektiivsusest. Ühiskondlik eneseregulatsioon, majanduse iseorganiseerumine ja esmane iseseisev kaitsevõime riigikaitses istuvad samas paadis. Nende maksiimide eesmärk on loomuliku intellektuaalse liikuvuse stimuleerimine juhtimise tasandil, mis faktiliselt tähendab rahva elukvaliteedi tõusu. Elukvaliteedi tõus õigustab alati, tuleb ainult näidata kuidas see reaalselt käib.

Eri liiki ettevõtluse näiteks on eradektetiivibüroode loomise võimalus. Eradetektiiviseadus, mille eelnõu oli 2003.a ettevalmistatud ja Riigikokku saatmiseks valmis, kuid siis poliitilisel survel kalevi alla pandi, teeniks kindlasti ühe demokraatlik vabariigi kodanike huve. Võimalus oma au ja ausat nime jõuliselt kaitsta, kasutades selleks materiaalseid vahendeid, on iga kodaniku huvides. Käesoleval ajal on korrastatud struktuure korrakaitse, järelevalve, süüteomenetluse, eestkoste ja hoolekande valdkondades, saavutatud on kõik välispoliitilised eesmärgid. Sellepärast tuleks nimetatud seadus kalevi alt välja võtta ja ühiskondliku eneseregulatsiooni arengu hüvanguks rakendada.

Kas karistusregistri kasutamine demokraatia kaitseks, mille eradetektiiviseaduse vastuvõtmine endaga kaasa toob, takistab või suurendab ühe demokraatliku vabariigi poliitilist konkurentsivõimet? Siin on argumente poolt ja vastu. Kindel on, eri liiki ettevõtlus, sh roheline majandus, pakub alternatiivi reformidele ja kindlustab stabiilsust. Isegi kui väikeriik jätkab suurriigile omaste reformidega, sh maksureformiga, siis uute väljundite kasutuselevõtt (mitte segi ajada teadusliku innovatsiooniga) pakub igal juhul valikuvõimalusi töövõtjatele, millega hoitakse elavana ühiskondlik eneseregulatsioon. Ilmselt siis riigi konkurentsivõime suureneb.

 

 

Esmane iseseisev kaitsevõime kui panus kollektiivkaitselepingusse

@huviline

Lepingupooled on alati vabad sõlmima mistahes lepinguid (dispositsioon), sh paljude osapoolte vahel (kollektiivlepingud) ja mistahes vormis, kui vorm ei ole seaduse poolt ettenähtud. Lepingu osapooled on seotud vabatahtlikult võetud kohustustega, mida kolmas isik ei saa muuta. Pärast lepingu sõlmimist tuleb leping täita mitte ükskõik kelle poolt, vaid üksnes lepingu osapoole poolt, kui ei eksisteeri käendussuhet. Lisaks tuleneb lepinguvabadusest võimalus leping üles öelda. Kaevata ei ole siin kellelegi, kui tegemist ei ole just lepingutingimuste rikkumisega. Me kõik teame kui kerge on lepingut rikkuda. Mõned isikud (riigid) lihtsalt ei täida mõnikord lepingut. Samuti on teada, et täitmise korral täidetakse kohustusi isegi ühiste huvide korral erineval määral, kuna panus lepingusse on erinev. Sellepärast on seadus alati mõjuvam kui leping. Tavaliselt räägitakse siin  õigusmõjust ja õigusjõust, sest seaduse rikkumise korral eksisteerib alati võimalus pöörduda kõrgemalseisva organi poole kaebusega.

Riikidevahelised lepingud ei ole kaasaja leiutis, selliseid lepinguid on sõlmitud läbi ajaloo ja paljud neist on kadunud aja hõlma. Eriti ohtralt on rikutud rahulepinguid, mis algasid tavaliselt sõnadega: see leping on sõlmitud igaveseks. Kollektiivkaitselepingute sõlmimises, mille üldiseks eesmärgiks on koostööjulgeoleku tootmine, ei ole samuti midagi enneolematut. Ka kaubandus on alati olnud rahvusvaheline ja üleilmne vaatamata selllele, et transpordis, andmevahetuses ja tabelarvutuses on tänapäeval kasutusel suuremad  kiirused. Kas võib siis väita pelgalt ühe nähtava põhjuse tõttu, et kuna praegu eksisteerib riikide organisatsiooni moodustamise leping (ÜRO), siis on ka riikidevahelise kollektiivkaitselepingu usaldusväärsus on suurem kui läinud kollektiivkaitselepingutel? Vaevalt küll. Lepinguid rikuti ja rikutakse ka edaspidi peamiselt sellepärast, et tingimuste muutudes ei rahulda sõlmitud leping enam osapooli. Kõik lepingud sõlmitakse omas ajas, kindlatel tingimustel,  nagu pole olemas püha lehma, mille lüps oleks võimalik igavesest ajast igavesti. Tänapäeval, massiliselt sõlmitud ja kehtivate lepingute kassikanga taustal, tuleb arvesse võtta, et ka NATO leping sõlmiti kindlatel tingimustel. Paljud neist tingimustest enam ei kehti, aja hõlma on kadunud külm sõda, perestroika, Berliini müüri lagunemine.

Välistades NATO-skeptika ühelt poolt ja belletristika teiselt poolt (A.Dumas romaani hüüdlause: kõik ühe, üks kõigi eest), tuleb küsida, millistel tingimustel täidetakse kehtivat NATO lepingut ja kuidas saab üks demokraatlik vabariik NATO lepingusse panustada? Millistel tingimustel läheb lepinguosaline väikeriik appi suurriigile kui viimast ründab teine väikeriik? Nt kui Reikjavik ründab Washingtoni, siis miks peaks  Tallinn viimasele appi minema? Absurdne olukord. Teine olukord, kui lepinguosaline või koostööpartnerist suurriik ründab väikeriiki, siis millistel tingimustel läheb teine suurriik väikeriigile appi? Nt kui Moskva ründab Tallinnat, miks peaks siis Washington Tallinnale appi minema? Samuti absurdne olukord. Järelikult nähtub toodud näidetest, et NATO lepingu täitmine eeldab teravat vastasseisu, külma sõja aegseid tingimusi, et üldse võiks kõne alla tulla võetud kohustuste täitmine.

Muutuvates tingimustes on ühe demokraatliku vabariigi suurim panus NATO lepingusse esmase iseseisva enesekaitsevõime, sh küberkaitsevõime, alane arendustöö, et tagada potentsiaalse asümmeetrilise terroriohu korral või hüpoteetilise sõjaaja korral võimekus täita lepingust tulenevaid kohustusi. Ilmselt just mainitud võime muudab riigi usaldusväärseks ja ainult selletõttu vastab riik usaldusväärsuse kõikidele normatiividele, mille järgi rahvusvahelises ühiskonnas võidakse väikeriiki hinnata.

Diskussiooni võimalikkus riigikaitses

@ckrabat

Laiapõhjaline diskussioon on üks kodanikuühiskonna kestvuse tagatisi. Selles suhtes on ka riigikaitse elutähtis valdkond, mille edendamine vajab hirmudest, tabudest, dogmadest ning kinnisideedest vaba laiapõhjalist arutelu. Eesti riigikaitseline mõte elab paljuski veel 19.sajandis, kus sõjapidamine oli normaalne poliitiline tegevus (Clausewitz – sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega). Eks siit pärinebki range vahetegemine rahu- ja sõjaaja vahel juba seadusandluse tasandil, mis asetab rahu ja sõja  võrdsetele positsioonidele.  Riigi ja ühiskonna normaalseisund on samas rahuaeg ja sõda on üldtunnustatud normist kõrvalekalle, mille puhkemist peab demokraatlik ning oma kodanike huvidega arvestav riik vältima. See sai fikseeritud juba 1928.a. Briand-Kelloggi lepinguga, millele andis allkirja ka Eesti Vabariik.

19.sajandist pärinev monokultuurset rahvusriiki väärtustav mõttelaad, milliseid tendentse võib täheldada meie tänases ühiskonnas, idealiseerib „paksu riiki“, ranget korda, kollektiivse arvamuse prioriteeti indiviidi arvamusevabaduse üle ning toodab kodaniku võlatunnet riigi eest.  Riik on üle kõige, seetõttu on ka sõja ja rahu küsimused riigi ja selle juhtkonna (valitseja?) prerogatiiv, mille üle rahval ja tsiviilstruktuuridel puudub otsustusõigus. Põhjuseid leiame siin kindlasti multikultuursuse pealetungist mõjutatud hirmus identiteedi kaotuse ees, mida väikerahvas elab üle tugevamini kui suurrahvas. Samas võib väikerahva hirm olla ajaloolise mälu seisukohast küll mõistetav, kuid kas ka evolutsioneeruva inimkonna seisukohast aktsepteeritav? Kas emotsionaalsetest motiividest lähtuva hirmukultuuri viljelemine kaitseb ühiskonna arengut või osutub hoopis selle arengule piduriks?

Kohaliku riigikaitselise mõtte arengut on ka mõjutanud nähtus, mida võiks identifitseerida kui varjatud NATO-skeptitsismi. Kas NAD (sic! meie liitlased: Nemad mitte Meie) peavad kinni lubadustest ja tulevad meile kriisiolukorras appi? Kollektiivkaitse, laiemalt ka koostööjulgeoleku  printsiipidest lähtuvalt, ei tohiks olla kohta mõistel „esmane iseseisev kaitsevõime“, sest rünnak iga üksiku NATO või ka Euroopa Liidu (isegi kui kollektiivkaitse printsiip pole EL põhikirjas fikseeritud, on selle ignoreerimine praktikas raske) liikmesriigi vastu, on rünnak terve organisatsiooni vastu, vastasel korral kaotavad organisatsiooni poolt pakutavad julgeolekugarantiid usaldatavuse. See ei tähenda, et riik peaks kaitsevõime arendamisest loobuma, vaid riigikaitse on osa suuremast süsteemist, kus vastutus jagamatu väärtuse ehk siis julgeoleku tagamise eest on süsteemis osalejate vahel jagatud. 19.sajandi rahvusriigi loogika ei kattu 21.sajandi rahvusvahelistumise ja üleilmastumise loogikaga ja selline vastasseis avaldub erinevates riigikaitselistes kontseptsioonides, mis väärtustavad kas siis sõjalise jõu maksimaliseerimist või hoopis kriiside ärahoidmist stabiilse julgeolekukeskkonna loomise nimel.

Diktaatori pädevusega isiku osalemine demokraatliku vabariigi riigikaitse korralduses

@huviline

Ühe demokraatliku vabariigi esmane iseseisev kaitsevõime saab olla üksnes nii võimekas nagu ta ise tahab. Riigi kirjeldatud tahe väljendub tema kodanike valmisolekus kaitsta oma riiki sõjaajal. Sellelaadsel valmisolekul on omad materiaalsed eeldused. Sõjaaega on rahuajal suhteliselt keeruline hoomata, kuid selle hoomamise soodustamine peaks olema ühe demokraatliku vabariigi ülesanne. Välispoliitiliste ohtude  mäletamise soodustamine ja pidev meeldetuletamine on iga riigi välispoliitiline prioriteet rahuajal. Isegi ebademokraatlikud riigid (Korea Rahvademokraatlik Vabariik) või orjandusliku demokraatiaga riigid (Rooma Vabariik 1.saj eKr) on alati  enese kestvuse eest hoolitsemisega vaeva näinud.

Riigi kaitsevõime määra näitab tema struktuuride ülesehitus. Kuivõrd läbimõeldud või toimiv on tegutsemine hüpoteetilisel sõjaajal.  Probleem seisneb valmisoleku põhjenduste alustes, nt on majanduses usaldusväärsuse toibumise aegadel võimatu seada esikohale hüpoteetiline aeg, kui kõik töötavad enese kapitaliseerimise huvides. Veelgi võimatum on olukord fundamentaalsel tasandil. Rahuaeg surub oma pitseri kõikidele teoreetilistele aruteludele.

Olukorras kus küsimuse all on rahva füüsiline kestmine, toimivad riigid alati  ühte moodi. Rahuaegse juhi kõrvale või asemele tõuseb diktaatori volitustega ametiisik (kaitseväe ülemjuhataja) kogu seaduses ettenähtud võimutäiuses. Ilmselt ei ole vaja seletada, miks on vaja diktaatori institutsiooni säilitamist ja vastava pädevusega ametiisiku osalemist ka rahuaegses riigikaitse korralduses. See on igale normaalse teabevahetuse tingimustes tegutsevale isikule ilmselt arusaadav, vahet ei ole kas tema toimimiskohaks on avalik sektor või erasektor. Nimetatud arusaamine väljendub ka põhimõtete tasandil, nt on karistusõiguses omaksvõetud põhimõte, mille kohaselt tehakse selget  vahet kaitseväe juhatajal (rahuaeg) ja  ülemjuhatajal (sõjaaeg) ning karistatakse ründe puhul nende elule ja tervisele. Teiste sõnadega öeldes kuuluvad mõlemad kõrgete riigiametnike nimekirja.

Ühe demokraatliku vabariigi kodanike ohutunne on kindlasti häiritud, kui seadusandlikul tasandil alaväärtustatakse diktaatori institutsiooni, mille põhjendused tuginevad ka fundamentaalsele teooriale. Võimude lahususe põhimõtte kohaselt ülesehitatud struktuurides kaitseväe juhataja viimine kaitseministri alluvusse ei võta arvesse ülal viidatud põhimõtet ega sõja erilist iseloomu. Samuti pole sõjaajal enam aega struktuuride muutmiseks. Sellega on rahvale antud rahuaegne signaal, et kaitseminister on tähtsam kui kaitseväe juhataja, mis sõjaaja tingimustes on eksitav. Seadusandlik initsiatiiv läheb vastuollu rahva arusaamisega prioriteetidest.

Järelikult tuleb võimude lahususe põhimõttes näha veel ühte külge. Seadusandlik, õigustmõistev ja täidesaatev võim ei täida vajalikku korrektiivi sõjaajal toimimise otstarbel.  Nimetatud kolme võimuliigi kõrval eksisteerib ka rahva kestvust tagav võim. Mingit vastuolu siin tsiviilkontrolliga ei pea olema. Rahva kestvust tagav võim on erakorraline, suunatud ajale (sõdade kõik erinevad liigid), mille saabumatus on meie  lootus. Vahetegu täidesaatva võimu ja rahva kestvust tagava võimu vahel on põhimõtteline. Seda  ei osanud ega saanud ette näha võimude lahususe teooria arendajad, kuna toime olid veel panemata maailma suurimad kuriteod (holokaust) ja sõjad. Faktiliselt tuleb sellest, et diktaatori pädevusega ametiisikule luuakse seadusandlikul tasandil võimalus kaasa rääkida ja langetada iseseisvaid otsuseid riigikaitse korralduses rahuajal.

Uue riigi sünd – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine

@ckrabat

Samal ajal kui Tootsist oli saanud Rahvaliidu peaministrikandidaat, oli Kiir juba poolel teel tõusmas ühe uue Ida-Aafrika riigi presidendiks. Tegemist ei ole küll Paunvere meeste Joosep Tootsi ja Jorh Aadniel Kiirega, kes kunagi Bruno Benno Bernhardi ristsetel Lati Patsiga tutvust tegid, vaid nende nimekaimude Jaan Tootsi ning Salva Kiir Mayarditiga, Lõuna-Sudaani poliitilise liidri ning peatse riigipeaga.

Uue riigi sünd on kaasajal muutumas harulduseks, sest viimase 65 aasta põhiline riikide tekkimise allikas, koloniaalimpeeriumide lagunemine, on suures osas lõpule viidud. 1990-test aastatest saadik on riike juurde tekkinud paljurahvuseliste riikide ja impeeriumide – Jugoslaavia, Nõukogude Liit, Tšehhoslovakkia – lagunemisel. Eritrea eraldus Etioopiast ning Ida-Timor Indoneesiast. Vastavalt Montevideo konventsioonile 1933.a. iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Aja jooksul on just see neljas printsiip, võime astuda suhetesse teiste riikidega, osutunud kõige määravamaks ja tihtipeale ei piisa enam sellestki. Riigi tunnustamisele rahvusvahelise süsteemi osana viitab hoopis kuulumine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeskonda. Täielikult suveräänseteks laia rahvusvahelist tunnustust omavateks riikideks loetakse tänapäeval ÜRO 192 liikmesriiki ja Vatikan.

Nende kõrval eksisteerivad de facto iseseisvad riigid, kelle rahvusvahelisel tunnustamisel on suuremad või väiksemad iluvead. Kuigi Rahvusvaheline Kohus on Kosovo eraldumise Serbiast tunnistanud legitiimseks, tunnustavad paljud rahvusvahelise kogukonna liikmed teda endiselt Serbia osana.  Palestiina Rahvuslik Omavalitsus on diplomaatilistes suhetes enam kui 100 riigiga, kuid tema suveräänsust ei loeta ikkagi täielikuks. Paljud riigid ja organisatsioonid, sh Aafrika Liit, tunnustavad Sahrawi Araabia Demokraatlikku Vabariiki (Lääne-Saharat), kuid suur osa tema territooriumist on okupeeritud Maroko poolt, kes loeb teda oma riigi territooriumiks. Hiina peab endale kuuluvaks Taiwani, kuigi viimast tunnustavad suveräänse riigina mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud riigid ja väga paljud riigid, sh Hiina ise, peab Taiwaniga aktiivseid suhteid erinevates valdkondades, nt majanduses. Märksa keerulisem seis on mitmel teisel de facto iseseisval riigil, keda tunnustavad vaid üksikud rahvusvahelise õiguse subjektid: Abhaasial, Lõuna-Osseetial ja Põhja-Küprose Türgi Vabariigil. Siis on veel mõned ennast sõltumatuks pidavad territooriumid, kellel legitiimne rahvusvaheline tunnustus üldse puudub: Transnistria, Mägi-Karabahh ja Somaalimaa.

Rahvusvahelise tava kohaselt tunnustab rahvusvaheline kogukond pigem riike, mis asuvad emamaast lahus ja suhtub tõrjuvalt nende rahvaste enesemääramisse, kes moodustavad emamaaga territoriaalse terviku, v.a. juhul, kui emamaa ise nõustub selle osa eraldumisega. Kui Nõukogude Liit ja Tšehhoslovakkia läksid 1990-tel aastatel rahumeelselt lahku, siis Jugoslaavia vabariikidest saavutasid vaid Makedoonia ning Montenegro suveräänsuse rahumeelselt. Eritrea eraldumine Etioopiast toimus peale 30-aastast relvastatud võitlust.  Timor-Leste (Ida-Timor) kuulutas end küll 1975.a. sõltumatuks, kuid annekteeriti Indoneesia poolt ning iseseisvus taastati alles 27 aastat hiljem. Lõuna-Sudaanis eelnes iseseisvusreferendumile mitu pikka ja rasket kodusõda muhameedliku Põhja ja kristliku Lõuna vahel. Vastavalt 2005.a. rahukokkuleppele sai Lõuna-Sudaan laiaulatusliku autonoomia ning mässuliste tunnustatud liidrist dr. John Garang de Mabiorist sai ühtlasi Sudaani asepresident. Peale Garangi hukkumist helikopteriõnnetusel pool aastat hiljem tõusis tema järglaseks Salva Kiir Mayardit, etniliselt dinka hõimust nagu ka Garang. Vastavalt poolte kokkuleppele toimus jaanuaris referendum Lõuna enesemääramise küsimuses. Lõplikud tulemused selguvad küll alles veebruari alguses, kuid esialgsed tulemused näitavad, et 96% hääletas iseseisva Lõuna-Sudaani poolt.

Miks Sudaan, pindalalt üks suurimaid Aafrika riike, kuid  kes kannatab sisevastuolude all, otsustas Lõuna-Sudaanil oma teed minna lasta? Sudaan, kes on saanud ulatusliku rahvusvahelise hukkamõistu osaliseks Darfuri humanitaarkatastroofi põhjustamisega ning kelle juhtkond on sattunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu süüdistuse osaliseks? Arvestades, et Lõuna-Sudaanis asub suurem osa Sudaani naftavarudest ja kuigi nafta väljavedu hakkab toimuma endiselt läbi Sudaani sadamate, mis ei jäta ka endise emamaa täielikult ilma naftatuludest, siis tundub otsus päris ebatavaline piiride puutumatust ja territoriaalset terviklikkust väärtustava Westfaali süsteemiga sündinud modernses rahvusvahelises ühiskonnas. Westfaali süsteemi territoriaalsus on vastuolus teise kaasaegse rahvusvahelise ühiskonna põhiprintsiibiga ehk siis rahvaste enesemääramisõigusega. Üleilmastumine on toonud kaasa piiride avanemise ja 19.sajandi traditsioonidele tugineva rahvusriigi idee hägustumise. Territooriumi haldamine ei oma liberaalses majandussüsteemis, mis liigub suurema rahvusvahelistumise suunas, enam sellist tähendust kui tugevate riikide ajastul. Riiklik protektsionism on majandusliku konkurentsi tingimustes kaotamas eksterritoriaalsele vabaturumajandusele.

Postmodernne ühiskond on soosib uute riikide sündi, mille peamine vastuargument põhineb ajaloolistel traditsioonidel. Sõltumatu riigi suunas on liikumas Gröönimaa, kelle autonoomia määr on 1979.aastast suurenenud. Euroopa Liidu tingimustes ei tohiks olla vastunäidustusi näiteks iseseisvale Šotimaa, Walesi, Kataloonia või Euzkadi (Baskimaa) riigile, sest ühtses süsteemis asuvana ei tooks see kaasa olulisi muutusi suhetes emamaaga. Põhimõtteliselt saaksid Flandria ja Valloonia rahulikult lahutada, ilma et see igapäevaelus kuidagi tunda annaks.

Paljude riikide kujunemine ei ole toimunud loomuliku protsessi tagajärjena, vaid nende piirid on paika pandud koloniaalvõimude poolt, kelle jaoks koloniseeritud rahvaste rahvuslik areng pole olnud esmatähtis. Seetõttu on mitmetesse koloniaalsõltuvusest vabanenud riikidesse etnilised konfliktid juba sisse programmeeritud. Lõuna-Sudaani näide võiks olla eeskujuks näiteks Gruusiale Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konflikti lahendamisel. Omandist kinnihoidmine päädib ilmselt ebamäärase status quo olukorra jätkumisega, millelt teenib üksnes suurriiklikke ambitsioone elus hoidev Venemaa, kes säilitab ebastabiilse olukorra piirkonna probleemidesse sekkumiseks ning aitab imperialistlikku „jaga ja valitse printsiipi“ Kaukaasias elus hoida. 1991.a. olukorra taastamine saaks toimuda ainult läbi vägivalla, kuid võimu säilitamine vaenulikus keskkonnas läbi vägivallainstrumendi mõjutab kogu riigi julgeolekut. Seepärast võimaldab kriisi lahendust tuua üksnes osapoolte lepitamine ning rahvaste enesemääramisõiguse tagamine rahvusvahelise kontrolli all toimuva referendumiga nii Abhaasiale kui Lõuna-Osseetiale.

Uute riikide sünnis pole midagi ebaloomulikku. Tihtipeale annab see pingeid tekitavast koormast vabanenud emamaale võimaluse edasi minna. Lahutus võib ikkagi kunagi tulla, kui vägivalla määr ületab väljakannatatavuse piiri, kuid rahumeelsed lahkuminekud hoopis tervendavad niigi konfliktiderikast rahvusvahelist ühiskonda.

Lõuna-Sudaan:

Kaart pärineb: http://3.bp.blogspot.com/_46-ovE–kmo/TNix3F90oTI/AAAAAAAAAoY/gjDJzjbCc8s/s1600/map-southsudan.jpg

Eeldused ohtu ennetavaks diskussiooniks

@huviline

Kõikide  demokraatlike  riikide valijad seisavad  alalise ohu ees, mis seisneb, et rahva võim võõrandub rahvast. Kas võõrandumist saab vältida ja kuidas ohtu tunnetada? Nendele küsimustele pole mingit mõtet otsida vastust alanud 06.03.2011.a Riigikogu valimisdebattide teemade seast. Juba praegu, rohkem kui kuu aega enne valimisi, on saanud selgeks tavapäraste hülgehallide väitluste jätkumine, mille osapooled rõhutavad käesolevat hetke ja käesolevaid võimalusi. Sellised väitlused on käinud ühe parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valijate ees alates tema taasiseseisvumisest 1991.a. ja kõik on endaga rahul. Tegelikult võiks keegi enne väitlust mainida, et demokraatia ei ole riigivalitsemise kõige ohutum vorm ja enesega rahulolu viib mandumisele, aga võib olla nad lihtsalt ei tunneta ohtu.

Sellelaadse diskussiooni üheks eelduseks on põhimõte, et ohtu saab tunnetada ainult valija isiklikult, kui ta teeb järeldusi ajaloost või tajub, et tema hääl ei kõla. Käesoleval juhul räägime üksnes valija tundest, et tema hääl ei kõla. Väliselt tundub, et kõik on korras. Põhiseaduse teise peatüki sätted on kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega inimõiguste alal: kodanikel on valikuvabadus; eestlastel on õigus  saada kodakondsus; erakonda saavad kuuluda ainult kodanikud. Samuti kinnitab enamik poliitikaeksperte, et kehtiv proportsionaalne valimissüsteem on optimaalne. Turul on erinevad firmad , kes teevad ka sotsiaalseid uuringuid (Faktum, Klaster, Socio) ning Praxis, kes teeb rohkem või vähem sõltumatuid poliitikauuringuid. Meedia teeb tunnustamata tänuväärset avalikustamise tööd ja pakub valijale autoriartiklites piisavalt palju poliitilist informatsiooni. Sellele lisaks eksisteerib veel uudiste genereerimise keskus (BNS). Kõik toimub nii nagu alati: erakonna juhatused avalikustavad kindlaks kuupäevaks valimisnimekirjad; üksikkandidaadid langetavad otsuse, millises ringkonnas kandideerida ja parteitud ning ülejooksikudki leiavad lõpuks oma koha. Milline on olukord sisuliselt, valija sisemaailmas, saame ju tegelikult ja paratamatult aru üksnes väliste tunnuste põhjal.

Üks tunnus, mis näitab et valija ei ole rahul sisutühjade väitlustega, on kriitiliste seisukohtade ilmumine avalikkuses. Kindlasti on sellelaadseks tunnuseks ka rahva hulgas räägitavad jutud, kuid neil kõigil on see häda, et tavaliselt mingit tulemust neil ei ole. Kas peakski? Jutud jäägu juttudeks, jutude tähtsus on mõtete selgitamine, tegevusprogrammid aga sündigu siiski asjast episteemiliselt huvitatud isikute peas. Kõikide teiste väliste tunnuste põhjal võib öelda, et sisuliselt on  ühe demokraatliku väikeriigi poliitika paigast ära, kui valimisväitlused näivad huvitavat üksnes kandidaate, milles valijale on jäetud üksnes pealtvaataja roll. Valimiste päeval aga on valija roll ühene: anda oma hääl ühele kandidaadile. Mis jääb valijale? Lubadused – oma olemuselt selgitamata jutt – mida on palju ja mis on sageli originaalsed. Informatsioooni paljususe ajastul, mis on demokraatiale iseloomulik joon, ei saa seada esikohale pluralismi. Seega eksisteerib reaalne oht, et võim võõrandub rahvast.

Hallide ja igavate poliitiliste diskussioonide põhiprobleem on kõikidele kandidaatidele võrdse formaadi (hierarhia) puudumine, mis võimaldaks antud lubadusi võrrelda. Sellelaadne võrdlusvõimaluse kokkulepe või seadusandlik initsiatiiv oleks vajalik. Ennast poliitiliselt määrav rahvas on esmajärjekorras huvitatud kestmisest, sellepärast peaks lubaduste hierarhia tipus olema perepoliitilised lubadused ja lubaduste täitmise kate. See on sisepoliitiline prioriteet. Välispoliitiline prioriteet on riigi sõjaline kaitse ehk füüsiline kestmine. Järelikult peaks teises järjekorras saama võrrelda esmase iseseisva enesekaitsevõime alaseid lubadusi ja lubaduste täitmise katet. Sellelaadse võrdlusvõimaluse kehtestamine võimaldaks igal valijal iseseisvalt otsustada, millisele kandidaadile oma hääl anda. Kuna käesoleval hetkel valijal sellelaadne võrdlusvõimalus puudub, siis kaob ta hääl jäljetult valija seisukohast sisutühjade diskussioonide kõminasse televiisoriekraanidel ja ajalehtede veergudel.

Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?

@ckrabat

Linn on täis kleebitud plakateid, telerist kõlavad reklaamid, meedia on ärevil – valimindmees koputab aknale, uksele, ronib korstna kaudu sisse. Tuntud inimesed, arvamusliidrid räägivad kodanikukohuse täitmisest, millega sisendatakse kinnisideed – kõik peavad minema valima! Kas see valem aga töötab demokraatliku ühiskonna eesmärkide nimel selle ühiskonna hüvanguks? Kas massilise osalusega saavutatud kvantiteet tagab alati läbi tulemuse saavutatava kvaliteedi? Totalitaarsed režiimid on tootnud müüti rahvavõimust, kus valimistel osalevad ligi 100% valimisõiguslikest, kuigi nende valikute arv võib olla piiratud miinimumini. Suurem osalusprotsent peaks nagu tõestama selle riigi ja ühiskonna kvaliteeti. Kuid kas demokraatlikus ühiskonnas selline üldine võrdõiguslikkusele rõhuv loosung – kõik valima! – ei teeni sarnaseid eesmärke totalitaarsete režiimidega, kus aetakse taga suurt osalusprotsenti ning hääletuse kvaliteet hoopis asenduda hoopis vastutustunnet vähendava kvantiteediga?

Valimistulemuse eest saab vastutada ainult teadlik valija, kellel on kindlalt välja kujunenud poliitilised veendumused ja eelistused ning kelle valik erinevate poliitiliste jõudude ja nende poolt välja pakutud programmide  virvarris on teadlik. Valija, kelle poliitilised eelistused ei ole välja kujunenud ning kes täidab lihtsalt „valimiskohustust“ on vastutustundetu valija, kelle tehtud otsus on tavaliselt ajendatud hetkeemotsioonidest. Selline juhuslikult tehtud valik, mis on tehnilises mõttes võrreldav loteriil või hobuste võiduajamisel osalemisega, võib ometi mõjutada riigi tulevikku.

Eeltoodul põhineb siin esitatud seisukoht – valimistel saab osaleda oma valikust teadlik kodanik, kes omab antud valimiste kontekstis kindlaid poliitilisi eelistusi. Ma ei taha hoopiski väita, et need eelistused ei või muutuda. Täiesti loomulik, et kui täna toetab kodanik ühte võimalikku arenguteed, võib ta homseks samahästi jõuda hoopis teistsuguste veendumusteni. Palju olulisem on, et valiku tegemise hetkel on kodanik oma valiku õigsuses veendunud. Kodanik, kellel pole teadlikke eelistusi välja kujunenud ja kes teeb oma valiku kas selle põhjal „kuidas naised saunas rääkisid“, kes pakkus valijale paremat nänni, olgu siis moosi, kondoome või poekotte, või siis kelle valimisreklaam rohkem meeldis, ei tee teadlikku valikut, vaid osaleb loteriil. Selline kodanik on enam mõjutatud ka poliitiliste ühenduste suuremast rahakotist. Riigi saatus aga ei tohiks oleneda hobuste võiduajamiste tulemustest. Kodanik, kes ei oma riigi arengu seisukohalt kindlaid veendumusi täidab oma kodanikukohust pigem siis kui ta valima ei lähe, sest juhusliku või emotsionaalse valikuga kahaneb valimiste kvaliteet ning valijad ei vastuta enam valimiste tulemuste eest.

Ohtlikeks nimetan ma ka näiliselt õilsatest eesmärkidest kantud üleskutseid alandada valimisiga või anda valijatele alaealiste laste eest lisahääli. Aga miks arvatakse, et lapsed kannavad samu põhimõtteid kui nende vanemad? Niiviisi jõuame valimisõiguse andmiseni vastutusvõimetule – kas ei tuleks selle loogika järgi siis anda ka loomadele valimisõigus? Populistlike sammudega vähendatakse hääletuse kvaliteeti, valijate tegelikku vastutust oma otsuste eest ning suurendatakse ebateadlike valikute osakaalu. Teadlik valija mõtleb põhjalikult läbi, miks, keda ja mistarvis ta esindusorganitesse valib. Ta teeb selle otsuse individuaalselt tuginedes ratsionaalsetele kaalutlustele, kuidas muuta riiki, mida ta esindab paremaks. Valimiskohustuse kunstliku suurendamisega võib väheneda selle tulemuslikkus, kuna valijatel puudub kohustus vastutada oma valikute eest. Me ei peaks muretsema selle üle, kui palju inimesi osaleb valimistel, vaid pigem kuidas nad hääletavad.

Elections in Europe

pilt: http://www.toonpool.com/user/1949/files/european_elections_453325.jpg

Parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valikuvõimalus

@huviline

Kohaliku elu suursündmus, Riigikogu valimised 06.03.2011.a (e-hääle andmise võimalus juba alates 24.02.2011.a) tõstatab taas küsimuse valimiste sisust (hääletamise kvaliteet). Poliitiline valimisvõitlus käib häälte nimel, mille arvust sõltub võimule pääsemine demokraatlikus riigis. Seega on hääletamise kvaliteet kõigi demokraatlike riikide alaline põhiküsimus, sest eksisteerib oht, et võim võõrandub hääletajast, mis kujutab endast  demokraatlike riikide igapäevast fooni.

Erinevate valikuviiside reformimine (roheliste erakond), valimisvabaduse seadusandlik tagamine, sh valimiste takistamine, sedelite võltsimine või valimispõhimõtete vastu eksimine kui keelatud tegevuse raamid, ei määra hääletamise kvaliteeti. Samuti ei näita hääletamise kvaliteeti protestihääled (Tarandi-efekt), sest need on üldjuhul antud protestist ähmaste silmadega. Näha valitsevat olukorda selgete silmadega on selle tõttu saanud üheks kvaliteetse hääletamise  kriteeriumiks. Iga kodaniku huvi on Riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamenti valides hääletada usaldusväärse isiku poolt, kellele antud hääl jääb kõlama, mitte ainult ei aita pääseda võimule. Seega on teine kvaliteetse hääletamise kriteerium: kõlama jäämine.

Kummati ei kuulu õigus hääletada põhiseaduse teises paragrahvis sätestatud põhiõiguste hulka. Ometi, hääletada kvaliteetselt, teha õige valik, see eeldab konkreetseid põhiseaduslikke eesmärke ja nende vahelist konkurentsi. Poliitiku tegutsemine valimistejärgselt mittetulundusühingu koosseisus (erakond) või üksikpoliitikuna ei oma sellisel juhul tähtsust. Tema võimalused on alati eesmärgist määratud ja seega finaalsed.

Muidugi, hääletajale soodsas suunas tulemuslikult tegutsev poliitik on ideaal. Kuid ainult sarnase mõttekäigu ajel on kodanikul võimalik langetada usaldusväärne otsus, kellele anda oma hääl.  Teadvustades seejuures, et hääl, mida igal valijal on üks, antakse ära, antakse kellelegi. Hääle andmisega tekkib hääletaja ja poliitiku vahel esindussuhe, mitte võlaõiguslik suhe. Probleem on selles, et esindussuhe on oma olemuselt sarnane võlaõiguslikule suhtele, vähemalt tahetakse seda sageli sellisena näha, kuna ka siin tekkib pakkumise ja nõustumise olukord.  Poliitik esineb ettepaneku tegijana (lubadused), saab rahvahääletusel mandaadi, mille järel tema täidab lubadused (valimisprogramm), millest tulenevad teatud hüved hääletajatele. Selline käitumisviis on käsitletav ettepanekuna teha pakkumus ja põhiseaduse preambulast tulenev poliitika eesmärk (rahvuslik enesemääramine) on sellega pea peale pööratud. Poliitik käsitleb ennast edaspidi seadusandjana, kellele rahvas on tegelikult võlgu, mitte vastupidi. Kodanik on andnud hääle, poliitik on saanud mandaadi ja annab vastu seaduse. Hääled transformeeruvad seadusteks. Kuid on ilmne, et kirjeldatud transformatsioon, mis ajalooliselt on käibel juba ostrakismist alates, eemaldub kvaliteetse hääletamise põhimõttest.

Rahvahääletus peaks olema riigivõimu teostamise vorm, kaalutletud tegevus või tegevusetus. Mõlemad on võrdselt usaldusväärsed võimalused kui nende eesmärgid on piisavalt konkreetsed ja realiseeritavad. Järgnevalt vaatleme milliseid võimalusi võib ette näha  kvaliteetse rahvahääletuse puhul tegevuse vormis ja seejärel tegevusetuse vormis (kodanikuallumatus). Neist viimane näib valitsevas olukorras olevat eelistatuim.

Hääletamine on kvaliteetne kui kodanik saab anonüümselt antud hääle edasist käekäiku jälgida (hääle kõlamine) ja esindussuhe ei transformeeru võlaõiguslikuks suhteks.  Efektiivseid võimalusi, kuidas kodanik saab oma hääle käekäiku jälgida, on täna kahjuks veel vähe. Mõned neist võimalustest on poliitiku tagasikutsumise võimalus, arupärimine valimisprogrammi täitmise kohta, valimissüsteemi muutmise võimalus. Poliitiku tagasikutsumise võimalus taandub tegelikuses aga lihtsalt ressurssi raiskavaks ettevõtmiseks, kuna uus poliitik jätkab vanades raamides, seega ei ole selle võimaluse kasutamine mõttekas. Arupärimine valimisprogrammi täitmise kohta tasalülitub tavaliselt poliitilise vastutuse  kontrollimatuse tõttu. Hea mees, kes lubabki. Valimissüsteemide muutmise võimalus (reform) aga kuulub pigem propaganda ja reklaami valdkonda, kuivõrd kehtiv valimissüsteem (antud oludes proportsionaalne)  on alati optimaalne. Süsteemid ei määra kunagi asja sisu, kuigi selline mulje võib sageli jääda, pakend saab minimaalselt anda üksnes aimu võimaliku sisu kohta.

Võib välja pakkuda mõningaid võimalusi arutluseks, kuidas kodanik saab oma hääle liikumist efektiivselt kontrollida. Üks võimalus  on antud hääle liikumise jälgimiseks käsitleda seda hääletajale kuuluva unikaalse teosena ja rakendada antavale häälele autoriõiguste kaitset. Poliitik on kohustatud antud häält kasutama vastavalt sellele, mille kasutamiseks hääl on antud. Teiseks tuleb selget rõhutada esindussuhte põhimõtet, esindaja ei saa võtta endale õigusi, mille andmise või endale võtmisega poleks esindatav nõus olnud. Poliitik on valija esindaja, mitte võlausaldaja. Hääletaja võiks seejuures läbi mängida vähemalt viis erinevat hüpoteetilist olukorda: kui kandidaat pärineb teisest piirkonnast, kui kandidaat on noorem kui 40 aastat (presidendiiga), kui kandidaat on valijaga samast soost, kui kandidaadi maine on rikutud (nt kedagi ajalehe veergudel sõimanud), kui kandidaat on edev (pillaja). Eraldi ja väga tõsiselt tuleks suhtuda olemasolevate tehniliste abivahendite kasutamise võimalusse (e-hääletamise võimalus ümberhääletamiseks), mis tulevikus kindlasti laieneb igapäevaseks operatiivseks tegevuseks.

Igal kodanikul on teatud soovid, eelistused, mida ta hääletades silmas peab. Kui kodaniku hääl langeb kokku kandidaadi tegevusega, kelle ta on otsustanud valida, siis saab kodanik valimistsükli lõppedes hinnata kas muutused tegelikus elus langevad kokku tema eelistustega. Kui jah, siis oli valik sisuline, kui ei, siis on kodaniku hääl jäljetult kadunud. Nt hääletas majaomanikust kodanik läinud valimistsükli alguses Harjumaal Tallinnas Pirita linnaosas keskerakondlasest linnapea hr T poolt, aga keskerakond tõstis maamaksu, mille poolt kodanik kindlasti ei oleks hääletanud. Järgmises valimistsüklis jääb nüüd kodanikule ainukeseks võimaluseks oma hääle usaldusväärsuse tagasivõitmiseks pöörata selg hr T-le, et mitte uuesti sama reha otsa astuda. Kuid on võimalik, et hr T teeb ise koos erakonnaga muudatuse järgmises valimistsüklis ja rõhutab edaspidi linna finantseerimisel hoopis ettevõtlusmaksu osatähtsust.

Jäljetult kaduva hääle fenomeni süvenemise vältimiseks tuleks ka suhtumist muuta, sh ühiskondlikku suhtumist. Kui üksikust häälest tähtsam on riik ja ühiskond, siis jääb demokraatliku vabariigi kodanikule alati võimalus panna valimiskasti puhas valimissedel. Jalgadega hääletamisest oluliselt mõjuvam on selja pööramine rääkivatele peadele riigikogus, kelle ainsaks eesmärgiks on oma perekonna kapitaliseerimine. Põhiline on mitte lasta end äraostmatutel mõjutada neile soodsas suunas ja mitte lasta enda mõjutada propagandast: minge kõik valima. Minu hääl on minu oma ja nii odavate võtetega ma ennast ära osta ei lase ehk teiste sõnadega öeldes: „Mina olen Jaaguarikäpp. See on minu mets“ (lõik filmist „Apocalyptica“).

Previous Older Entries

jaanuar 2011
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.