Elu on selline üksildane mõiste, mida diskussioonides suhteliselt harva kasutatakse. Näiteks kogumikus Humanitaarteaduste Metodoloogia  elust praktiliselt ei räägita, küll räägitakse keelest, kehast, kultuurist, soost, subjektist jt uutest uurimisobjektidest, kuid elust räägib ainult biosemiootik kui bioloogilisest nähtusest. Elu on ka kosmilistes avarustes üksildane. Nii mõiste kui nähtusena on elu inimeseks olemistest ometi lahutamatu, peamiselt sellepärast, et haarab kõik inimesega seoses. Elu mõistega on haaratud ka tuleviku erinevad aspektid, nt saabumisel isik (persona in fieri), surm ja surmajärgne. Puudub igasugune õigustus väita, et elu lõppeb surmaga, kuivõrd usud ongi tuvastamatud tõendite puudumise tõttu. Tegelikult annab surm elu mõistele ühismõõtme, leevendades üksildust ja riivates argpükslikust.

Ajalooliselt on inimese elu ülalmärgitud erinevad küljed seotud õigluse mõistega. Justiitsministeeriumi kodulehel leidub kohtunike- ja prokuröride koolitamise materjal, kus on toodud tsitaat Immanuel Kanti sulest, kes on õiglust põhjendanud järgmiselt: „Isegi siis, kui tsiviilühiskond kõikide oma liikmete nõusolekul tegevuse lõpetaks (näiteks saarel elav rahvas otsustaks üle maailma laiali minna), peaks viimane vangis hoitav mõrvar enne hukatama, et igaühele saaks osaks see, mida tema teod väärt on ja etei jääks veresüüd rahvale, kes sellist karistamist ei nõudnud, sest teda võidakse käsitada sellise avaliku õigluserikkumise osalisena.» Siit sõnum meile, et talioon ja kättemaks ei pea iseenesest midagi halba tähendama.

Lisaks ühiskondlikule elule on õiglusel täita oma roll ka inimese kui kõiksusolendi isiklikus elus. Eesti eelmise sajandi kõige kuulsam õigusteadlane Ilmar Tammelo, kes pühendas kogu elu õigluse mõiste ja nähtuse uurimisele, nägi isikliku elu õiglust järgmises seaduspärasuses: kui inimene tunneb liiga suurt valu siis ta kaotab teadvuse. See on seaduspärasus, mis kujundab keskkonda, olles aluseks ühiskondlikule õiglusele. Tänapäeval on surmanuhtlus EL riikides kaotatud. Samas teavad kõik EL kohtunikud Kanti saare näidet ja mõistavad õigust absoluutse teooria järgi, kuid nad hoiduvad teadlikult astumast diskussiooni õigluse teemadel, sest teavad hästi, et elu ilma kvaliteedita pole väärt elamist. Ebakvaliteetseks kisub elu kui võrdsustamine on vägivaldne (nõukogulik nivelleerimine) ja õiglus on tasalülitatud.

Kõik EL kohtunikud sh Eesti kohtunikud on õppinud sama õppematerjali järgi, sellepärast harmoniseeritakse Euroopas ka poliitilisi põhimõteid, lisaks seadustele, kuid poliitiliste põhimõtete harmoniseerimine võib olla ebaotstarbekas. Kõik kohtunikud teavad teist Kanti tsitaati: «Kohtulik karistus… ei või kunagi olla pelgalt vahend teise hüve edendamiseks, kas kurjategija enda või sellesama tsiviilühiskonna huvides, vaid teda tuleb alati kohaldada kurjategija suhtes ainult seepärast, et see on kurja teinud, sest inimest ei või kunagi kohelda pelgalt vahendina kellegi teise kavatsuste teostamiseks ja segada asjaõiguse objektide hulka – selle eest kaitseb teda tema kaasasündinud inimeseksolemine … Enne tuleb tuvastada tema karistatavus kui tohib üldse mõelda sellest karistusest tema või kaaskodanike jaoks mingi kasu lõikamisest. Kriminaalseadus on kategooriline imperatiiv ja hoidku ennast see, kes roomab maona läbi õnnelikkuse teooria keerdkäikude, leidmaks midagi, mis loodetava kasu tõttu teda karistusest või ka ainult osast sellest vabastaks – vastavalt variseride lipukirjale «parem surgu üks inimene, kui et hukkub terve rahvas» – sest kui õiglus hävib, siis ei ole sellel, et maa peal inimesed elavad, enam mingit väärtust.»

Poliitiliste põhimõtete harmoniseerimine on ebaotstarbekas kui eesmärgiks on õnnelikkuse teooriate keerdkäikudest läbi libisemine nt euroalal. Seoses vägivalla kasvuga ühiskonnas, mis seisneb riigi käes olnud vägivallamonopoli privatiseerimises erasektori poolt (Lockerbie, WTC, koolitulistamised, Breivik jne), tuleks mõelda surmanuhtluse taaskehtestamisele. Ilma emotsioonideta. Et iga kurjategija oleks vähemalt informeeritud. Ebaloogiline on kunagi ETV saates “Kahekõne” nähtud lõikes Harju Maakohtu esinaise Helve Särgava poolt avaldatud arvamus, et inimene ei ole ise endale elu andnud, seega ei tohi ka elu võtta. Selles puudub loogika, sest inimene võib ise endalt elu võtta, tapmise eest aga karistatakse, kuna elu on kõigekülgselt kaitstud. Paragrahv enesetapu toimepanija karistamiseks karistusseadustikus küll puudub, aga kindlustus jätab  enesetapja perele hüvitise maksmata. Seega on riik antud küsimuses silmakirjalik, tema leebus on teisest küljest asendunud hoopis karmimate meetmetega. Kuna õnnelikuseteooria keerdkäigud tunduvad mõne jaoks liiga keerulised, siis langetatakse sageli otsus omakohtu kasuks ja riik saavutab soovitule vastupidise effekti.

Elu on kõiksusolendile antud ja kes antud ressurssi pillab või teiste sama ressurssi ebaproportsionaalselt kohtleb, see peab teatud juhtudel antu ka tegelikult tagastama. Poliitilisel stagnatsioonil tuleks pea maha raiuda. Poliitikas valitseva stagnatsiooni tõttu võiks surmanuhtluse taaskehtestamisel olla kogu ühiskonnale positiivne mõju. Demobiliseerumise asendumine mobiliseerumisega võiks isegi EL lepingus nelja vabaduse elluviimisele positiivselt mõjuda.

Surmanuhtluse kehtestamine on väga populaarne äärmuslike poliitikute hulgas. See Eddie Adamsi foto, millel kunagine Lõuna-Vietnami salapolitsei ülem kindral Nguyen Ngoc Loan hukkab Vietkongi mässulise, võitis Pulitzeri auhinna.

Foto aadressilt http://digitaljournalist.org/issue0309/images/life/VCexecute.jpg

Peaminister Ansipi reaktsiooni, kes nõudis äriühingute annetamisvõimaluste taastamist ning ebaseaduslike annetuste kriminaliseerimist, tuleb nimetada adekvaatseks.  Erakonnad kui maailmavaatelised institutsioonid peaksidki olema rahastatavad läbi neid toetavate isikute ja organisatsioonide annetuste, kuid annetusi ei saa piirata üksnes eraisikute annetustega ning tulunduslike organisatsioonide poolsed toetusi ei ole mõistlik keelata, sest see vähendab rahastamisskeemide transparentsust (mis ongi kogu selle skandaali juures kõige olulisem point) ja suurendab erinevate rahapesu vormide kasutamise võimalust vabatahtlike annetuste sildi all. Küll tuleks keelata erakondadele tehtavad eraldised riigieelarvest (sh otsetoetused ja kaudne rahastamine, nt läbi DASAde). Külliki Kübarsepp: “2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule.”

Erakondadevälise inimesena olen ma siiski kindel, et Meikari poolt kirjeldatud mustad rahastamisskeemid ei ole mitte ainult Reformierakonna pärusmaa, vaid selliseid skeeme kasutavad kõik olulised erakonnad, mida on kinnitanud keskerakondlane Evelyn Sepp. Endine Isamaaliidu juhtpoliitik Jüri Mõis on jõudnud juba teada anda, et Isamaaliit on vähemalt minevikus sarnaseid skeeme kasutanud. Suurte sularahaannetuste kasutamine moodsas e-riigis, kus on võimalikud kiired elektroonilised ülekanded, on juba iseenesest viide rahapesule. Sularaha oli mängus ka Keskerakonna Savisaar-Jakunini rahastusskandaali puhul, kui rahastamist paluti väidetavalt ühe välisriigi (siin pole isegi vahet, millise välisriigi) valitsusstruktuuridega seotud ettevõttelt. Loomulikult on siin tegemist spekulatsioonide, mitte teadaolevate faktidega ning seda on võimalik tõestada ainult siis kui mõni Meikari taoline skeemis osalenud isik esineb vastava ülestunnistusega.

Maailmavaate riiklik rahastamine on kaugel eetilisest käitumisest, sest maailmavaate propageerimine on sellesse uskujate sügavalt isiklik asi. Maailmavaadet saab propageerida üksikisik, organisatsioon (sh erakond), kuid ka äriettevõte võib soovida toetada mõnda maailmavaadet ja selleks peab säilima legaalne võimalus. Meil on ikkagi väga palju säilinud neukkumõtlemist, kus ettevõtlus peab olema riigi poolt kontrollitav ning kui midagi tehakse nn sponsorrahadega, siis on see kahtlane ja taunitav. Kui see ei ole otsene riigisõltlus, siis mis see on? Igasugusel ärilisel ettevõttel peaks säilima õigus otsustada, kuidas ta oma kasumiga ümber käib ja millese ta investeerib. Investeerimist mittetulundusprojektidesse saab väga hästi toetada maksuvabastustega. Nii kaasame rohkem kodanikke otsustusprotsessidesse ning toetame kodanikuühiskonna arengut kõike haldava ja kõike kontrolliva paksu riigi asemel.

Eesti on väga korporatiivne ühiskond, kus poliitilist protsessi määratakse „siseringides“ ja kus on oluline kuuluda „valitute“ sekke. „Valitute“ seast väljarvamine võib anda tuntavaid tagasilööke isiklikus elus, alates sellest, et sind ei paigutata enam tulusatele kohtadele partei- ja valitsusaparaadis ja lõpetades sellega, et Riigikogu valimistel paigutatakse sind positsioonile, kust parlamenti pääsemine on suhteliselt võimatu, sest isikumandaadi võtavad vaid vähesed ning need, kes on totaalse meedia poolt sellesse „ringi“ sisse arvatud. Selline korporatiivne „käsi-peseb-kätt“ poliitiline süsteem toodab lojaalsust ning lojaalsuse tähtsaim tunnusjoon on käitumise ettearvatus. Vähese mõtlemisvõimega lojaalse isiku peale, kes on erakonnast sõltuv,  võib iga ilmaga kindel olla ja temast saab tubli erakonna- ja/või riigisõltlane. Isikuid, keda võib kahtlustada käitumise ettearvamatuse ning põhimõtete ning eetika olemasolus, veel hullem kui neil on isiklikud seisukohad ning nad oskavad neid kaitsta, ei suuda korporatiivne poliitiline süsteem (mis võib kergesti muutuda korruptiivseks) alla neelata.

Eesti poliitilisel maastikul on oma kindel roll täita poliitbroileritel, kes on teatud karjäärisüsteemile müünud kaduneljapäeva öösel teeristis kolme tilga vere eest oma hinge ja kes on isikliku kasu nimel poliitilisel turul valmis müüma oma usud ja tõed. DASAde riiklik rahastamine võib aga tekitada riigisõltlaslikke institutsioone, mis võivad muutuda riigi poolt rahastatavateks poliitbroilerite kasvulavadeks, kus vohab galojannimine – riik peab üleval muiduleivasööjaid, kelle kasutegur on võrdeline kompartei punanurga töötajatega ning kelle asemel võiks rahastada hoopis õpetajaid, päästjaid ja kultuuritöötajaid teiste hulgas. Maailmavaadet ei saa raha eest müüa ega osta, see peab olema iga inimese individuaalne valik koos sellest lähtuva vastutusega. Erakondi peavad üleval pidama nende toetajad vastavalt südametunnistusele ning kartmata, et ta kaotab mingisuguse soodsa riigihanke, sest on investeerinud „valesse erakonda“.  Erakondade rahastamisskeem peab olema läbipaistev.

Mis ajendas Silver Meikarit käituma poliitbroilerile mitte omasel moel? Tahaks uskuda, et kõi ei ole ainult negatiivne ning tegemist ei ole ainult isikliku kibestumisega „siseringidest“ väljalangemise pärast ning ta ei valmistu oma usku ja tõdesid erakondade turul uutele peremeestele pakkuma. Võib-olla jäid tema usud ja tõed kusagile kaugemale hingesoppi tallele? Kuna võib enam kui kindel olla, et must rahastamine võib puudutada teisigi erakondi kui Reformierakonda, siis ei saa olla lahenduseks viimase või mis veel hullem, liberaalse maailmavaate ristilöömine (seda neukkud ostaksid!), vaid ikkagi  erakondade rahastamisskeemide korrastamine ning erakondade riikliku rahastamise kaotamine.

Loobudes ÜRO poolt pakutud lahendused, ei näidanud palestiinlased üle poliitilist tarkust ja andsid järele oma riigi rahvusvahelises legitiimsuses. Mitte arvestades iidset rahvatarkust – parem varblane käes kui tuvi katusel ning lootuses Iisraeli riik kord merre tõrjuda, jäeti kasutamata ajalooline võimalus Palestiina riigi moodustamiseks vastavalt ÜRO resolutsioonile. Isegi, kui neil säilis soov Iisraeli riik merre tõrjuda, siis Palestiina riigi loomine 1948.a. oleks naqd asetanud nad Iisraeliga võrdsele positsioonile ning taganud rahvusvahelise tunnustuse. Järgnenud Araabia-Iisraeli sõja käigus okupeeriti valdav osa Palestiina araablastele määratud territooriumist Jordaania (Läänekallas) ning Egiptuse (Gaza) poolt ja kuigi need riigid de facto tunnustasid Palestiina iseseisvust ning 1964.a. loodud Palestiina Vabastusorganisatsiooni palestiinlaste seadusliku esindajana, ei teinud nad midagi Palestiina riigi loomiseks nende poolt okupeeritud aladel. Eeldused iseseisva Palestiina riigi loomiseks muutusid reaalsemaks alles 1994.a. Oslo rahukokulepetega, millega nii Palestiina Vabastusorganisatsioon ja Iisrael tunnustasid teineteise õigust olemasolule. Mõneti meenutas araablaste ortodoksne käitumine 1947-1948.a. meie rahvusäärmuslaste seisukohti, kes ei olnud valmis iseseisvust vastu võtma, kui see ei ole „puhtalt saavutatud“.

Palestiina president Mahmoud Abbas tunnistas 2011.a., et araablaste loobumine neile pakutavast riigist oli viga. Abbas modifitseeris araablaste kümne aasta tagust rahuplaani, pakkudes Iisraelile suhete normaliseerimist araabia riikidega ning maadevahetust, millega kahe riigi piirid jääksid suures osas 1967. a.-ni kehtinud piiridesse. Abbasi rahuplaan ühtib suures osas valitsusvälise organisatsiooni Peace Now ettepanekutega. 1978.a. lõid mitmed Tööparteile lähedal olevad Iisraeli aktivistid eesotsas rahvusvaheliselt tuntud kirjaniku Amos Oziga  valitsusvälise organisatsiooni „Rahu nüüd“ (Peace Now, Shalom Achshav), kes seadis eesmärgiks kriisile  lahenduse leidmise ning kahe iseseisva ja sõltumatu riigi loomise, mis oleks loodud enam-vähem 1967.a. piirides. Nad taotlesid rahu Süüriaga ning nägid Iisraeli asundusi peamise ohuna rahu saavutamisele piirkonnas. 2009. aastal tuli tollane Iisraeli peaminister Ehud Olmert välja rahuplaaniga, mis hõlmas maadevahetust Palestiina ja Iisraeli vahel, millega Palestiina loobuks 6,3% Läänekalda territooriumist, kus juudid moodustavad 75% elanikonnast, kuid saaks Iisraelilt vastutasuks 5,8% ulatuses maad ja Hebroni ning Gaza vahelise maantee vaba kasutuse õiguse.

Lähis-Ida rahuplaani võti asub suuresti Jeruusalemmas, sest tegemist on püha linnaga kõigile abrahamistlikele religioonidele – judaismile, kristlusele ning islamile ja seda peavad oma riigi pealinnaks mõlemad konflikti osapooled, nii Palestiina kui Iisrael. Kui ülejäänud territooriumi jagamine kahe riigi vahel tundub olevat võimalik, põhiline probleem ongi, mida teha Iisraeli asundustega, siis Jeruusalemma saatuse suhtes on osapoolte seisukohad olnud fundamentalistlikud. Progressiivse algatusena pidas Ehud Olmert hiljuti Iisraeli võimudele mõistlikuks ühendatud Jeruusalemma ideest loobumist, kui nad otsivad kriisile rahumeelset lahendust. Ta juhtis tähelepanu tõigale, et araabia linnaosad Ida-Jeruusalemmas ei ole muu Jeruusalemmaga lõimunud, mistõttu on idee ühtsest Jeruusalemmast tegelikule olukorrale mitte vastav  ja põhjustab araablaste seas vaid kurbust ja leina. Olmert tunneb  Jeruusalemma hästi, kuna legendaarse Teddy Kolleki järglasena oli ta kümme aastat 1993-2003 Jeruusalemma linnapea. Paradoksaalselt esindas ta tol korral just juudi rahvuslasi LIKUDi blokist ning oli palestiinlastega tehtavate kokkulepete äge vastane. 2006.a. sai ta aga Ariel Sharoni järglasena ja mõõduka liberaalse KADIMA esindajana Iisraeli peaministriks ning töötas aktiivselt kokkulepete suunas. Olmert on süüdistanud Ameerika Ühendriikide äärmuslikke parempoolseid jõude ning nende rahasid oma 2009.a. rahuplaani nurjamises.

Olmerti algatus sisaldab rahvusvahelise administratsiooni kehtestamise Jeruusalemma vanalinna üle Ameerika Ühendriikide, Jordaania ja Saudi Araabia osavõtul ning palestiinlastega asustatud eeslinnade üleandmise Palestiina omavalitsusele. Ettepanek järgib mingis mõttes ÜRO rahuplaani 1947.a., mis nägi ette jagunemise kolmeks – juutide Iisraeliks, araablaste Palestiinaks ning rahvusvaheliselt hallatavaks Jeruusalemma territooriumiks, kuid see on vastuolus Iisraeli ametliku poliitikaga, millest nad on kinni pidanud kõik need 45 aastat, kui Jeruusalemma lääne- ja idaosa onpeale kuuepäevast sõda 1967.a. taasühendatuna olnud Iisraeli valduses.  Olmerti järglasena peaministriks saanud Benjamin Netanyahu esindab rahvuslik-konservatiivseid jõude ning ta on Jeruusalemma jagamise vastu, väites, et Iisraeli loobumine Jeruusalemmast võrdub keha loobumisega  südamest, kinnitades, et ainult Iisraeli kontrolli all on võimalik tagada kõikidele religioonidele vaba juurdepääs pühadele kohtadele. Netanyahu valitsemise ajal on juutide asunduste loomine Ida-Jeruusalemmas ning Jordani jõe läänekaldal hoopis laienenud. Täna elab Ida-Jeruusalemmas 280 000 araablast kõrvuti 200 000 juudiga, kuid viimastest on paljud süvausklikud ortodokssed juudid.

Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamine on nii mõlema rahva kui ka rahvusvahelise süsteemi huvides, mis aitaks likvideerida 65 aastat rahvusvahelisele rahule ähvardavaks ohuks olnud pingekolde. ÜRO Peaassamblee 1947.a. resolutsiooni nr. 181 jõustamine annab kindlama garantii püsiva rahu tekkimise võimalusele Lähis-Idas, loomulikult arvestades reaalset poliitilist olukorda ja seetõttu võiks aluseks võtta 1967.a. kehtinud piirid ühes maadevahetusega. Jeruusalemma vanalinn võiks jääda rahvusvahelise halduse alla, ÜRO hooldusterritooriumiks, mida kontrolliksid rahvusvahelised rahujõud. Kahe riigi tekkimine kunagisele Palestiina territooriumile on reaalsus, mida ei ole mõistlik eirata ning lootused ühe või teise poole merre tõrjumiseks või üle Jordani jõe kihutamiseks mõjutavad mitte ainult piirkonna stabiilsust, vaid ka globaalset julgeolekut. Kui ÜRO resolutsiooni järgiv rahuplaan on ellu viidud, siis on mõeldav Iisraeli ja araabia riikide suhete normaliseerimine. Lähis-Ida rahuprotsessile visatud tõkked tugevdavad aga äärmuslaste positsioone mõlemas riigis ning on aidanud võimule nii HAMASi Palestiinas kui LIKUDi Iisraelis. Kannatavad muidugi rahumeelsed elanikud.

2009.a. Eurovisioonil esinesid juuditar Noa ja araablanna Mira Awad ühise lauluga

Tänapäeva Lääne ühiskond ei ole enam ei liberaalne ega kapitalistlik, vaid sotsialistlik. Siinkohal võib nõustuda prantsuse sotsialistide ühe liidri, kurikuulsa endise IMF juhi Dominique Strauss-Kahniga (lk. 789): “Sõjajärgse demokraatia edu (loe: sotsiaaldemokraatlik heaoluriik ) sõltus tasakaalust tootmise ja ümberjagamise vahel, mida reguleeris riik. Üleilmastumine lõhkus selle tasakaalu. Kapital muutus liikuvaks: tootmine suundus riigipiiride taha ja jäi seega väljapoole riigi ümberjagatavat võimupädevust…” 21.sajandi majanduskriisid näitavad, et riik on osutunud ebatõhusaks majandusmehhanismiks ning majanduslikult edukad on sellised riigid, kus riiklikku sekkumist majandusellu on võimalikult vähe. Vabaturumajandus ei tähenda alati küll vaba ühiskonda ja inimõiguste austamist ning maailmas on näiteid, kus vabaturumajandust on ühildatud autoritaarse või isegi totalitaarse riigikorraga, kuid majandusest tulenevate mehhanismidega pole suutnud  toime tulla ükski võrdsusest või vendlusest lähtuv ideoloogia. Majandust on võimalik piirata ja kontrollida, kuid see pole taganud arengu jätkumist, vaid pea alati on järgnenud stagnatsioon.

Müllerson väidab, et „maailma iseenesliku homogeniseerumise kõrval on olnud ka teadlikke katseid muuta seda ühtlikumaks.“ Valgustusajastu ideoloogilised põhimõtted pärinesid tõepoolest universalistlikest teooriatest, mis alahindasid kultuurilisi erisusi ning evolutsioneerusid „kõrgema idee“ nimel, isegi kui see idee oli vormilt rahvuslik või sisult sotsialistlik. Ja tõesti, maailma homogeniseerumine on saanud tõukejõu lääne tsivilisatsiooni pealetungist, mis sai alguse kolonialismiajastuga ja kestis 16.-20.sajandini, kui lääne tsivilisatsioon valgus üle terve maailma ning kujundas rahvusvahelise süsteemi ning suhtluse alused, samal ajal kui teised tsivilisatsioonid piirdusid põhiliselt regionaalsete vallutustega, kus impeeriumid laienesid järk-järgult. Selliselt kujunenud impeeriumid (nt Makedoonia, Rooma, Mongoli,hilisemast ajast Hiina, Venemaa)  osutusid ajaloos ka kestlikumateks kui ülemereterritooriumitele ehitatud impeeriumid (Briti, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Holland jt).

Deterministlikud teooriad, millega inimkond on astunud isetekkelise maailma vastu ning püüdnud oma võimu looduse või Jumala üle kehtestada, on tavaliselt lõppenud krahhiga. Kõige julmemad režiimid on sageli tegutsenud inimkonna üleüldise õnne ja hüvangu nimel. Loosung „Vabadus, võrdsus, vendlus“ pärineb valgustusajastust ning Suurest Prantsuse revolutsioonist, kui arvati, et vabad saavad olla üksnes võrdsed inimesed ning vendlus lisandus loosungile 1848.a. Euroopat vapustanud rahutustelaine harjal. 19.sajand tõstis esile kaks viimase paari sajandi kõige jõulisemalt esile pürgivat ideoloogiat – sotsiaalset konflikti propageeriva sotsialismi ning rahvusliku konflikti propageeriva natsionalismi. Natsionalism eesmärgistas „vabanemist rõhumise alt“, samal ajal kui sotsialism „vabanemist puuduse“ käest (viide Hannah Arendt – lk. 787). Saavutanud eesmärgi, riikluse, ükskõik kas siis heaoluriigi või rahvusriigi kujul, millega oli võimalik ideoloogiat ellu viia, kukkusid mõlemad pikemas perspekiivis läbi, sest nad muutusid progresseeruvatest formatsioonidest stagneeruvateks. Kui vabadus on individualistlik loosung, siis võrdsus ja vendlus on kollektivistlikud loosungid. Loosungi erinevad osad on ajenditeks erinevatele ideoloogiatele.

Vabadus (Liberté) on liberaalne loosung. Klassikalise liberalismi kümme põhiprintsiipi on järgmised: 1) vabadus; 2) individualism; 3) võimuskeptitsism; 4) õigusriik; 5) kodanikuühiskond; 6)isetekkeline kord; 7) vabaturumajandus; 8) tolerantsus; 9) rahu; 10) piiratud valitsusvõim. Liberaalid on vastu riiklikule sunnile ja reguleerimisele ning toetavad laissez–faire majandusele, mis on vastu riiklikule sekkumisele majandusse. Müllersoni järgi on liberaaldemokraatlik maailmakäsitlus metodoloogiliselt lähedal marksismile (lk. 776), kuid siin ta eksib. Vabadus ei saa olla deterministlik, küll aga võrdsus ja vendlus. Teisest küljest on liberalism maailmavaade, mida on võimalik levitada, kuid sõnum ilma levitamiseta on surnud sõnum. Seepärast on pea kõikide religioonide puhul olulisel kohal misjonitöö.

Võrdsus (Égalité) on sotsialistlik loosung. Klassivõitluse lipu all taotles sotsialism kõikide sotsiaalsete klasside võrdsust. Ei saa üldsegi eitada võrdsust idealiseerivate ideoloogiate tähtsust seisuslike ühiskondade likvideerimisel ning kodanike õiguste laiendamisel, millega on suurendatud inimeste vabadusi. Kuid oma äärmuslikes vormides võib sotsialism muutuda repressiivseks, eriti veel kui ta kasutab riiklike mehhanisme ideoloogia elluviimisel ja asub niiviisi piirama indiviidide vabadusi. Sotsialistlikul maailmavaatel pole välisel iseenesest ju vigagi, kuid kollektivistliku maailmavaatena võib see kaasa tuua repressioone, kui seda hakatakse ellu viima. Võrdsus tähendab alati kelleltki millegi äravõtmist ja teistele jagamist, kuid kui võrdsustamine toimub sunni, mitte vaba tahte alusel, siis kaotab ta oma võlu. Kui Suure Prantsuse revolutsiooni ajal seoti vabaduse idee võrdsusega, siis peeti seal silmas eelkõige seisuslike vahede kaotamist. Ühiskonnasisene võrdsustamine on utoopia, mille elluviimine lõppeb massirepressioonide rakendamisega, mida on näidanud Prantsusmaa, Venemaa, Hiina, Kambodža revolutsioonid.

Vendlus (Fraternité) on natsionalistlik loosung, rahvusliku eneseteadvuse oluline mõjutaja, millega rõhutatakse teatud kultuuriliste gruppide (rahvuste) kollektiivseid õiguseid. Natsionalismil on mitu palet. Vähemusrahvuste konsolideerijana võib see olla progressiivne ideoloogia, kuna tõstab rahvusliku eneseteadvust ja ergutab õigust enesemääramisele. Kuid jällegi, kui natsionalism hakkab oma ideoloogiat ellu viima kasutades riiklike mehhanisme, siis võib ta muutuda tagurlikuks, kuna sellega kaasneb suund teiste rahvusrühmade allasurumisele. Ideaalis võib vendlus tekkida ka muudel, nt maailmavaatelistel alustel või siis klassisolidaarsusele tuginev vendlus, kuid ükski neist pole sellise mõjuvõimuga kui kultuuriline vendlus, mis on tekkinud ühise rahvuse või ka religiooni pinnal. Rahvusliku või ka etnilise solidaarsuse kõrval eksisteerivad kahtlemata kristlik solidaarsus, islami solidaarsus või budistlik solidaarsus.

Omaette ideoloogiana on sageli käsitletud konservatismi, mis on alalhoidlik tavaõigusele ja traditsioonidele tuginev maailmavaade ning püüab tasakaalustada progressi. Konservatism ei ole niivõrd ideoloogia kui hoiak ja seda saa käsitleda ideoloogiliselt ühtse vooluna, vaid ta sisaldab endas nii liberaalset, sotsiaalset ja rahvusliku konservatismi. Erinevalt vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideoloogiatest on konservatism staatiline, status quo’d rõhutav ja ühiskondlikke muutusi vastustav ideoloogia. Inimühiskonnas on alati olnud palju inimesi, kes kardavad muutusi  ja soovivad elada staatilises maailmas. Nemad moodustavadki konservatismi sotsiaalse baasi. Erinevate ideoloogiate segunemisel tekkinud voolud on nt heaoluriii ning riigi sekkumist majandusellu toetav sotsiaalliberalism liberalismi ja sotsialismi põhjal, natsionaalsotsialism sotsialismi ja natsionalismi põhjal ning neokonservatism natsionalismi, sotsialismi ja konservatismi põhjal.

20.sajandi teisel polel alanud üleilmastumise ning vabaturumajanduse levikuga kaotas riik hoovad majanduslike protsesside mõjutamiseks. „Riigid on kaotanud nii kontrolli maailma rahavoogude üle kui ka võime kaitsta oma kodanike maailmaturgude, eriti finantsturgude muutuste negatiivse mõju eest.“ (lk. 788). Lahkunud Samuel Huntington esitas 1991.a. raamatus „The Third Wave: Democratization in the Late Twentieth Century“ teesid, et demokratiseerumine toimub lainetena ning progressiivsele lainele järgneb tagasilöök. Alates 19.sajandi algusest on Huntington toonud välja kolm demokratiseerumise lainet maailma ajaloos. Kui me just ei lasku detailidesse, siis praktika üldiselt kinnitab Huntingtoni tähelepanekuid, kui külmale sõjale järgnenud laiaulatuslikule „kolmandale demokratiseerumise lainele“, mis sai alguse 1974.a. Portugali revolutsioonist ning autoritaarsete režiimide langemisest Kreekas ja Hispaanias, järgnes aastatuhande vahetusel tagasilöök. Hugo Chavezi tõus Venetsueela presidendiks, Vladimir Putini tõus Venemaa presidendiks George W. Bushi võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel mõjutasid oluliselt „kolmanda laine“ vajumist palju mitmepooluselisema ja konfliktsema maailma rüppe. Lahendus ei saa peituda tagasipöördumises minevikku nagu Eestis populaarne neokonservatiivne ideoloog Robert Kagan on pakkunud oma Francis Fukuyama „The End of History’le“ vastanduva esseega „The Return of History and the Ends of Dreams’ga.“

Üleilmastumine on inimkonna evolutsiooni paratamatu tagajärg, mida peatada ei ole võimalik. Praegune maailmakorraldus on ajale jalgu jäänud, sest nii nagu ÜRO Julgeolekunõukogu, mille struktuur kujundati välja 70 aastat tagasi peale II Maailmasõda, ei suuda efektiivselt tagada globaalset julgeolekut, ei suuda mõjuvõimsate riikide rühmitused (G-7/8, G-20) kontrollida maailma majandust. Samal ajal on maailm väheste eranditega koostöövõimelisem kui eales varem. Liberaalse demokraatia kriisi pole olemas, sest maailm pole seda veel omaks võtnud. Sotsiaalse arengu praeguses etapis saab rääkida võrdsuse ja vendluse kriisist, sotsialismi ja natsionalismi kriisist, kes pole suutnud osutuda konkurentsivõimeliseks võistluses vabadusega, mistõttu on võrdsuse ja vendluse apologeedid üritanud võistluse asendada võitlusega. Paljudele inimestele ei meeldi, et maailmas on liiga palju vabadust ning nad üritavad sellele vastu astuda palju reguleerituma ning kontrollivama ühiskonnakorraldusega.

Nüanss, mille poolest Eesti meedia lipulaev erineb teistest laevadest, on lühidalt järgmine: leht peab olema huvitav ja kõik muu tuleb teises järjekorras. Ainult huvitav leht müüb. Nimetatud kategoorilise imperatiivi täitmine on aidanud „Eesti Ekspressil“ võita lugejaid, kuid  tema erinevus muudest lehtedest tuleneb lapsepõlvest ja kooliajast. Teatavasti ulatub Eesti Ekspressi lapsepõlv veel nõukogude aega, kui ajakirjandusturg („Rahva Hääl“, „Noorte Hääl“, „Edasi“, „Sirp ja Vasar“) oli kontrollitav ühe partei poolt ja sellepärast väga halli värvi. Kooliõpinguteaeg ja  seninägematud konkurentsitingimused karastasid ning sündis huvitav ajakirjandus, mis nüüdseks omab piisavalt rahalisi vahendeid ja infoallikabaasi, et säilitada sõltumatus avalikust rahast.

„Eesti Ekspressi“ sõltumatus avalikust rahast on avalikult deklareeritud. Lugeja jaoks on see slogan, aga vaevalt et tegijate jaoks enam meeldegi tuleb, mis esilehel triipkoodi kohal kirjas („sõltumatu nädalaleht“). Riik, mis kärbib silmakirjalikult mahtu ja pumpab samal ajal avalikku raha igasse vähegi kasulikku projekti (nt Teeme ära! või toidupank) pole “Eesti Ekspressile” teadaolevalt sentigi andnud. Samuti pole kuulda olnud, et „Eesti Ekspress“ oleks kirjutanud mõne projekti EL struktuurfondidest raha saamiseks või seda saanud. Seega võib „Eesti Ekspressi“ näitel väita, et huvitav ajakirjandus ei pea kuuluma avaliku taristu hulka. Samas üks teine meediakanal, Eesti Filmi Sihtasutus, saab riigi käest avalikku raha kuuldavasti proportsioonis umbes 2/3 eelarvest, millega ta muutub avaliku taristu üheks osaks.

Puhtakujulise erasektori tootena, algusest peale huvitava „Eesti Ekspressi“ puhul tuleb rääkida kahe P-tähega algava kooli põimumisest (Peegli-kool ja Panso-kool). Esimesest vormilises, teisest sisulises tähenduses. Mõlemad koolid on rajatud sõja-aja laste poolt, kelle põhimõtted on oma valdkonnas kvaliteedimärgi staatuses ka tänapäeval. Need, kes nendest koolidest midagi teavad, teavad, millest siinkohal jutt: kõik „Eesti Ekspressi“ ajakirjanikud järgivad oma lugudes ühte sisulist joont. Nad mängivad salapärase kui‘ga.

Konkreetsemaks minnes võtan kätte 10.05.2012 „Eesti Ekspressi“ nr.19, kogunumbriga 1170, rebin vahelt kõik lisad ja silman esmalt pealkirju ning autoreid. Tänapäeval on informatsiooni nii palju, et tavaliselt piirdub ajalehe lugemine pealkirjade lugemisega, et otsustada, mis on parasjagu moes. Antud leht on täidetud äärmiselt triviaalsete pealkirjadega. Paljastatakse rõivatööstuse õudusi, usutakse poliitiku sõnu, kedratakse jalgratturite röövimise lugu. Asi selge, teemad on igapäevased ning siin midagi põnevat pole.

Tavaliselt on ka lehtede juhtkiri sisutu  rubriik, olles reeglina eetiliseks ruuporiks ajakirjanikest variseride käes. Kuid antud leht oskab üllatada, sest moraali lugev peatoimetaja jätab sõna võtmata. Sõna võtab hoopis saduser, „Eesti Ekspressi“ vastutav väljaandja, kellel pole kombeks moraali lugeda. Väidetavalt on Eesti riigi poliitilises olukorras midagi uut, mis väljendub oskamatuses otsustada Brüsselile meeldivalt. Kui Eesti riigi poliitilises olukorras on tõesti midagi uut, siis on tuleb küsida, milles seisneb see uus. Salapärane kui. Ja kui see on tõesti nii, siis kas lipulaeval on nii palju võimu, et aidata formuleerida seda uut. Võib olla isegi mõjutada endale soodsas suunas, mis võiks olla ka rahvale soodne.

„Eesti Ekspressil“ pole olnud võimu, oskusi ega võib-olla ka tahet mõjutada poliitikat Eestis. Kuid ajakirjandusmaastikul on samamoodi nagu jalgpallis: kui sina ei löö, siis lüüakse sulle värav. Avaliku ruumi täitjana on ajakirjandusel ilmselgelt võimatu olla poliitiliselt erapooletu. Üldiste tendentside taustal võib öelda, et kui üks leht on erasektori toode, sõnavabaduse kandja ja räpase mängu avalikustaja, siis eesti keele piiratud avalikus ruumis on tema tulevik võimalik ainult kahel moel: kas muutuda avaliku taristu osaks ning hakata struktuuridelt raha taotlema või realiseerida olemasolev potentsiaal sõltumatuna erasektoris.

Defineerides võimu ülesannete täitmise võimekuse ja pädevusena väljapool oma organisatsiooni, tuleb tähele panna, et rõhk on siin oma organisatsioonil. Mis on meie jaoks oma? Ajalehe organisatsioon on üks, kuhu me võib-olla ei kuulu, ühiskond on teine organisatsioon ja riik, mida iga kodanik võib enda omaks lugeda, on kolmas organisatsioon, kuigi mõnel hetkel oleme nii ühest kui teisest surmani tüdinud. Kas on veel mingi organisatsioon? Kui seda eeldada, siis tuleb küsida, kas „Eesti Ekspress“ täidab mingeid ülesandeid väljapool oma organisatsiooni ja vastata, et kahjuks ei täida.

Lipulaeva pädevus tuleneb lipu kandmisest, mis on tegelikult võrdselt legaalne seadusest tuleneva pädevusega. Sellest pädevusest võiks kasvada tõesti midagi uut ja tekkida olukord, et kohalikud poliitikud tulevad „Eesti Ekspressi“ käest eelotsust küsima, mis oleks normaalne. Jääks ära sahistamine Brüsseli tagatubades, mis on ebanormaalne. Antud juhul on lipulaeva küll huvitav lugeda, kuid kuna tal pole ülesannet, mida täita, siis jääb lehe potentsiaal realiseerimata.

HMS “Victory” oli admiral Nelsoni lipulaev

Aadressilt: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/00885/hms-victory-460_885714a.jpg

See, et maailma lõpp ära jääb, ei pruugi veel välistada suuremaid muutuseid inimtsivilisatsiooni arengus. Nibiru võib ikkagi tulla, kuigi ta ei pea siin maabuma ilmtingimata selle aasta 21.detsembril ja see ei pruugi olla üldse see Nibiru, keda oodatakse. Nibiru võib tulla ka vaikselt ja märkamatult, nii et inimkond ei saa arugi, et teda on kuidagiviisi mõjutatud. Teatud märgid inimtsivilisatsiooni jõudmisest oma arengu lõppu on siiski märgilised. Seda on tavateadvuslikul tasandil raske mõista, sest meie teadmised inimkonna kaugemast minevikust on valikulised. Tänapäeva teadmiste tase ei võimalda objektiivselt põhjendada inimtsivilisatsiooni kiiret ja hüppelist teket maailma eri piirkondades sajandeid ja aastatuhandeid tagasi. Miks üks loomaliik järsku arenema hakkas ning ta arenes liigina tervikuna? Kõik teised liigid võivad küll areneda individuaalselt, mõni eesel võib õppida lugema ja kirjutama, mõni kitsetall kümneni lugema, mõni pesukaru pesumasinat käitlema ning mõni ahv autot juhtima, kuid nad ei ole suutnud seda liigina tervikuna.

Inimese loomne alge on konservatiivne ning tal on kalduvus teadmisi normeerida ja piirata. Kõik, mis ei mahu etteantud raamidesse, heidetakse kõrvale. „Postimehes“ jäi silma Ülar Ploomi arvamus, milles ta Anders Behring Breiviki protsessi analüüsides jõuab totalitaristliku mõtlemise tekkepõhjusteni. Tsiteerin: „Hiljem värdjalikuna paistev hälve võib saada üleüldiseks ja ühetaoliseks normiks. Aga miks sellel siis lasti sündida? Sest sel hetkel võis see pidevas ühepoolselt energiseeritud infovoos tunduda «lihtne», «selge», «parim», «loogiline», «eeskujulik», «korrastav», «ainuõige». Ühesüsteemsus postuleerib end silmakirjalikult kui breiviklikkuse vastu ehitatud kaitsetõket, aga tegelikult on see varem või hiljem vaid breiviklikkuse totaliseerunud vorm. Ja võimu ja positsiooni nimel või üksinduse hirmus harrastavad seda ka need, kellega iga päev suhtleme.“ Ma olen siin korduvalt juhtinud tähelepanu Philip Pullmani triloogiale „Tema tumedad ained“, mis oma põnevikulisest ülesehitusest hoolimata või hoopis tänu sellele  on suutnud jälile jõuda inimtsivilisatsiooni alustaladeni. Pullman on oma allegoorias hästi ära tabanud maailmas toimuva protsessi, mille eesmärgiks on saavutada kontroll teadmiste üle. Kui Pullmani sarjas üritab teadmisi monopoliseerida kirik, siis inimmaailmas on see võitlus palju mitmetasandilisem ja kirik võib olla paremal juhul olla vaid üks ning sugugi mitte kõige mõjuvõimsam vahend teadmiste monopoliseerimiseks.

Jumala defineerimise küsimus on saatnud kõiki suuri ja väikseid religioone inimtsivilisatsiooni tekkest saadik. Mitte tunnetades Jumala materiaalset kohalolu, on inimene astunud tema jalajälgedesse ning püüdnud teda inimlikustada, astudes üle Piibli käsust: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!“. Nii on inimese kujutluspildis on jumal samasugune inimene nagu iga teine, kellel on üks pea, kaks kätt ja neli jalga. Ta võib muutuda inimese poolt loodud Golemiks, puuslikuks, kelle nimel ta võtab endale õiguse tappa, püüdes kehtestada totalitaarset tõde ja saates inimesi surma nende veendumuste pärast. Võitlus alethiomeetri valdamiseks ja ühtse tõe kehtestamise eest on tänapäeva maailma oluline tunnusjoon. Tõe ja Õiguse eest võitlejad ei suuda tolereerida maailma, kus võivad vabalt ja kõrvuti eksisteerida erinevad tõed ning on valmis laskuma vägivallani. Verisemad neist on loobunud Jumalast ning asunud võitlema tema vastu, paisates inimesi lootusetusesse. Mitte uskudes maavälise elu olemasolusse, on nad pigem hirmul, et selline elu on tõepoolest olemas. Äkki tuleb Nibiru tõepoolest ja taandab nad jumala seisusest? Hirmu tõemonopoli kaotamise ees on suur nagu näitas ka Wikileaksi juhtum, millega ei löödud küll maailmakorda upakile, kuid mitmed varasemad spekulatsioonid kinnitusid faktidena. Kuigi vabaduste väärtustamisest on palju räägitud, võib inimestel avalduda hoopis alateadlik soov rangemini kontrollitud ja tugevasti reguleeritud ühiskonna järele ning hirm mitmusliku maailma ees, mistõttu näevad nad sageli ühiskondlikele probleemidele lahendust individuaalsete vabaduste piiramises ja kollektiivse tõe kehtestamises. Lenini, Hitleri jpt teiste veriste diktaatorite võimu aitas kinnistada nende populaarsus, mis võimaldas hirmuühiskonda elus hoida

Mitmusliku maailma mõiste võib tunduda keeruline ja ohtlik. Inimene nõuab lihtsaid lahendusi, aga see tähendab puuduolevate teadmiste asendamist dogmadega. Teadus aga erinevalt populaarteadusega ei saa olla dogmaatiline.Sellepärast on väga ohtlik populaarteaduslik skeptitsistlik liikumine, mis pürgib täitma Philip Pullmani Magistraadi rolli, sest ta on võtnud eesmärgiks teadmise jumalikustamise, progressivastasuse ning teisitimõtlejate karistamise. Keskaegsed skeptikud põletasid Giordano Bruno ja vaenasid Galileo Galileid. Tänased skeptikud võitlevad sama raevukalt kitsendatud maailmapildi ja totalitaarse mõtlemise eest. Evolutsiooniteooria ja intelligentse disaini rahulik kooseksisteerimine on võimalik, sest teaduse ja pärimusliku teadmise ühitamised annavad kokku sündmuste arengu loogilise jada. Kui teadlased jõudsid seisukohale, et inimkonna arukus tekkis tänu DNA kopeerimisveale ja kuna juba varem on tõestatud inimese muteerumine inimahvist, siis võis see kopeerimisviga vabalt tekkida tänu välisele sekkumisele ning kaks teooriat on vabalt ühildatavad. Kui me aga tunnistame ühe neist: evolutsiooniteooria või intelligentse disaini ainuõigsust, siis on see puhtakujuline teaduse dogmatiseerimine.

Me ei tea, kui palju tsivilisatsioone on Maa üle elanud, enne kui 8000-5000 aastat tagasi tekkis tänane tsivilisatsioon Lähis-Idas, Mesopotaamia kandis ja levis sealt edasi Egiptusesse, Indiasse, Hiinasse, Kesk-Ameerikasse ja mujale. Täna on inimtsivilisatsioon valgunud üle planeedi inimeste arvukus on viimase sajandi jooksul kõvasti tõusnud ja  tsivilisatsiooni areng jõudnud oma kulminatsiooni lähistele. Välise sekkumise vajadus Maa kaitsmiseks inimtsivilisatsioonist lähtuva hädaohu vastu on suurem kui kunagi varem. Maailm vajab Klaatut, kes tuleks ja päästaks Maa inimeste käest. Nibiru is coming to the Earth.

Iisraeli  poliitilisel süsteemis on palju sarnasusi Eesti poliitilise süsteemiga, sest tooni annavad rahvuslikud-religioossed jõud ja vasakpoolsed, mis viib saeli kollektiivi huvide eelistamisele individuaalsetele vabadustele ja teatud allergiline kartlikkus teisitimõtlemise suhtes. Iisraeli rahvuslus, sionism, sisaldab mitmeid poliitilisi väljundeid. Sotsialistlike sionistide või töösionistide (Moses Hess, David Ben Gurion, Golda Meir, Berl Katznelson jt) liikumine tekkis 20.sajandi alguse Ida-Euroopas vastukaaluks ühelt poolt antisemitismile ning  teisalt ortodokssetele religioossetele liikumistele.  Märkimisväärsed juudi sotsialistlikud liikumised olid Bund ja Poale Zion. Sekulaarse vasakpoolse liikumisega külgnes kollektivistlik kibbutzite liikumine.  Sionismi isa Theodor Herzl ja Iisraeli esimene president Chaim Weizmann esindasid keskklassi haritlasi siduvat liberaalset sionismi (põhivoolu sionismi). Nad toetasid vabaturumajandust, demokraatiat ja inimõiguseid. Poliitilises spektris pole liberaalne sionism Iisraeli poliitikas varem olulist rolli mänginud, saades erinevate nimede all maksimaalselt 20 kohta Knessetis ja kuuludes aeg-ajalt valitsuskoalitsiooni. Liberaalse sionismi traditsioone järgib praegu KADIMA erakond.

Kolmas oluline vool sionismis on revisionistlik sionism (rahvuslik sionism), mis on suhtunud kõige jäigemalt rahvussuhete küsimusse Iisraelis. Revisionistliku sionismi isaks võib lugeda Zeev (Vladimir) Jabotinskyt  ja seda suunda esindavad erakonnad on olnud terroristlikust rühmitusest Irgun tekkinud HERUT ja sellest omakorda välja kasvanud LIKUD. Neis organisatsioonides kulges Menachem Begini poliitiline karjäär. Religioosne sionism, neljas oluline vool, mille rajajaks peetakse omaaegset Palestiina ülemrabi Abraham Isaak Kook’i, on usulis-fundamentalistlik liikumine, kes võitleb juudi asunduste säilimise eest Palestiina aladel ning toetab Iisraeli kontrolli Jeruusalemma vanalinna üle. Lahkheli erinevate sionismi voolude vahel põkkub ühes või teises aspektis kahe riigi, Iisraeli ja Palestiina, rahuliku kooseksisteerimise võimalikkuse üle. Kui sotsialistlikud ja liberaalsed sionistid on valmis minema kompromissile, siis revisionistlikud ja religioossed sionistid eelistavad ajada jäiga liini poliitikat. Jätkuvalt on lahendamata  juudi asunike probleemLäänekalda territooriumil, kus elab u.350 000 juudi asunikku (lisaks veel u.200 000 Ida-Jeruusalemmas), kes ei taha elada Palestiina võimu all, kuid ei soovi ka aladelt lahkuda ning asunduste laiendamine on jätkunud. Palestiina küsimuse kõrval on hetkel põletavamad probleemid Iisraeli poliitikamaastikul Iraani tuumaobjektide ründamise küsimus ja suhted religioosse ning sekulaarse ühiskonna vahel, sh ajateenistuskohustuse laienemine ortodokssetele juutidele.

Vasakpoolne maailmavaade on olnud juhtival kohal Iisraeli ajaloos. Riigi algusaegadel domineeris poliitilisel maastikul MAPAI (Mifleget Poalei Eretz Yisrael – Iisraelimaa Tööliste Partei), vasakpoolne sotsiaaldemokraatlik partei, mida juhtis David Ben Gurion, hiljem Levi Eshkol. 1968.a. tekkis tema ühinemisel väiksemate vasakpoolsete rühmitustega Iisraeli Tööpartei, mille liidrite hulka kuulusid teiste hulgas väljapaistvad poliitikud Golda Meir, Itzhak Rabin, Shimon Peres, Ehud Barak, Yigal Allon, Moshe Dayan, Abba Eban, Chaim Hertzog jpt. 1969-1991 moodustasid nad liidu veelgi vasakpoolsema MAPAMiga, kes on tugev kibbutzi-liikumises ja esimese juudi erakonnana lõimis oma liikmeskonda araablasi – Rostam Bastuni kuulus Knessetisse 1951-1955. Tööpartei juhtimisel tegutses Iisrael kuni 1977.a., kui esimest korda tuli võimule parempoolne opositsioon LIKUD  liidri Menachem Begini juhtimisel.  Peale mitmeid lahkumisi, viimati endine peaminister Ehud Barak oma mõttekaaslastega 2011.a., on Tööpartei mõju oluliselt vähenenud. Viimastel parlamendivalimistel võitsid nad kõigest 8 kohta. Tööparteiga on seotud mõjukas ametiühinguliikumine – Histadrut. Sotsialistliku mõttega on konkureerinud rahvuslik-konservatiivsed ja liberaalsed erakonnad – HERUT, GAHAL, LIKUD. 2006.a. tekkis mõõdukate LIKUD liikmete eestvõttel ja tolleaegse peaministri Ariel Sharoni juhtimisel kolmas jõud sotsialistide ning rahvuslaste kõrvale – tsentristlik KADIMA partei, millega osales teatud osa Tööparteist eesotsas praeguse Iisraeli presidendi Shimon Peresiga.

Kuigi külma sõja ajal arenenud Lähis-Ida konfliktis seisis Nõukogude Liit valdavalt araabia riikide poolel ning oli tugevasti Iisraeli-vaenulik, toetas Stalin 1948.a. Iisraeli riigi loomist ning oli esimene riik, kes sõlmis Iisraeliga diplomaatilised suhted. Iisraeli esimene suursaadik Nõukogude Liidus oli hilisem peaminister Golda Meir. Suhted Nõukogude liidu ja Iisraeli vahel halvenesid Suessi kriisi ajal ja katkesid Kuuepäevase sõja ajal 1967. Suhted taastati 1991.a. vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist. Ainus Varssavi bloki riik, kes jätkas kogu külma sõja perioodil Iisraeliga suhtlemist, oli Rumeenia. Venemaaga on Iisrael aga normaalselt läbi saanud, hoolimata nende toetusest paljudele Iisraeli suhtes ebasõbralikele riikidele nt Süüria). 2010.a. sõlmisid Venemaa ja Iisrael sõjalise koostöökokkuleppe ning Venemaa on ostnud Iisraeli sõjatehnikat, nt mehitamata õhukeid. Araabia riikidest suhtleb Iisrael Egiptuse ja Jordaaniaga. Valdav osa araabia riikidest ning ka islamiriikidest ei tunnusta endiselt Iisraeli kui riiki ei de jure ega de facto.  Iisraeli president on rahvusvahelise mainega teenekas poliitik ja Nobeli rahupreemia laureaat Shimon Peres (88), kes on hetkel maailma vanim valitud riigipea. Peres oli Oslo rahukokkulepeteni viinud läbirääkimiste initsiaator Iisraeli ja Palestiina esindajate vahel ning pooldab juutide ja araablaste rahumeelset kooseksisteerimist.

Poliitiliste jõudude killustatuse poolest sarnaneb Iisrael rohkem Lätiga. Viimastel parlamendivalimistel 2009.a. sai enim kohti 120-kohalises parlamendis (Knessetis) küll KADIMA (28), kuid valitsuse moodustanud LIKUD sai vaid koha võrra vähem (27). Poliitilised ümbergrupeerimised muudavad valitsuskoalitsioonid sageli ebastabiilseteks. Vastselt sõlmitud LIKUDi ja KADIMA kokkulepe uue koalitsiooni moodustamiseks loob küll suure toetuspinnaga valitsuse, kellel on Knessetis 94 kohta. KADIMA liidriks tõusnud Iraanis sündinud Shaul Mofaz (63) saab asepeaministriks. Lisaks LIKUDile kuulusid viimasesse koalitsiooni põhiliselt Nõukogude Liidust tulnud juute koondav sionistlik-revisionistlik Yisrael Beiteinu (15), endise peaministri Ehud Baraki tsentristlik Sia’at Ha’Atzma’ut (5), religioossed väikeparteid SHAS (10), Habayit Hayehudi (3) ja Ühendatud Toora Judaism (5). Opositsiooni jäävad Tööpartei (8), samuti vasakpoolsed Hadash (4) ja Uus Liikumine-Meretz (3), araablaste huve esindavad Ühendatud Araablaste Nimekiri-Ta’al (4), Balad (3) ja juutide rahvusäärmuslased Rahvuslik Ühendus (4) ja Am Shalem (1).

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu (62) on kogenud poliitik, kes on sündinud Tel Avivis, kuid üles kasvanud Ameerika Ühendriikides. Tema isa Benzion Netanyahu oli tuntud ajaloolane, kes suri hiljuti 102.a. vanuses. Peaministri vanem vend Yonatan Netanyahu juhtis Iisraeli eriüksust, kes hukkus üritades vabastada  palestiinlastest terroristide poolt kaaperdatud lennukit Ugandas Entebbe lennuväljal. 1977.a. pöördus Benjamin Netanyahu tagasi Iisraeli ning peale lühiajalist diplomaatilist teenistust liitus LIKUDiga. 1993.a. sai temast partei liider ning 1996.a. parlamendivalimistel, peale Itzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, võitis LIKUD üllatuslikult parlamendivalimised ning Netanyahust sai peaminister. Kaotanud kolme aasta pärast valimistel, lahkus ta mõneks ajaks poliitikast, kuid pealepeaminister  Ariel Sharoni lahkumist LIKUDist, tõusis ta taas partei etteotsa. 2009.a. sai Netanyahust taas peaminister LIKUDi juhitavas valitsuskoalitsioonis. Ta on kirjutanud mitu raamatut terrorismivastase võitluse kohta.

Kuigi parteisiselt kuulub Benjamin Netanyahu LIKUDi mõõdukamasse tiiba, on tema erakonna poliitiline joon olnud jätkuvalt kompromissitu, mis teeb raskeks poliitilise lahenduse saavutamise Palestiina omariiklusele. 2009.a. juunis esines  Netanyahu siiski Bar-Ilani üilkoolis Ramat-Ganis kõnega, kus ta esmakordselt tunnistas iseseisva Palestiina riigi võimalikkust, mida revisionistlikud sionistid on eitanud. Jeruusalemm peab aga jääma jagamatu Iisraeli osaks ning ta on vastu välis-palestiinlaste tagasipöördumisele oma asualadele. Küll peab Palestiina riik olema täielikult demilitariseeritud, ilma armee ja relvastuseta. Netanyahut peetakse Iraani sõjalise karistamise ning tema tuumaobjektide ründamise üheks tulisemaks pooldajaks. Iisraeli relvajõudude staabiülem kindralleitnant Benny Gantz arvab seevastu, et Iraanist lähitulevikus tuumaohtu ei teki ning Netanyahut on kritiseerinud ka tema tulevane koostööpartner Shaul Mofaz. Kui oleks jõutud ennetähtaegsete parlamendivalimisteni, siis näitasid küsitlused toetuse kasvu parempoolsetele ja äärmuslikele jõududele. Koalitsioon KADIMAga muudab aga Netanyahu vähem sõltuvamaks äärmuslikest pisiparteidest ning lubab loota võimalikule edasiminekule Lähis-Ida rahuprotsessis, mis on olnud Netanyahu võimuletulekust saadik külmutatud.

Karl Kalkuni suu läbi filmis väljendatud soovunelm ilmselt peegeldabki eestlaste abstraktset ja ebamaist arusaama vabadusest, kui selle hüüdlause saatel reliikvia kantslist kivipõrandale heideti, kuid õigus oli ka vend Johannesel, kes elutargalt mainis: „Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda.  Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.“ Mis on siis eesti rahva reliikvia? Vabadus seda kindlasti ei ole, sest rahvas ei oska vaba olla. Tal puudub vaba olemise kogemus. Riiklik iseseisvus ei toonud kaasa sisemist vabadust, vaid mida aeg edasi läks, siis seda tugevamini tõusis esile tugevnev sotsiaalne tellimus kontrollituma ning piiratud vabadustega ühiskonna järele. Nõukogudelik mõtteviis on visa taanduma ehk nagu öeldi propagandafilmis „Valge laev“ Einari Koppeli suu läbi – „te võite kiruda nõukogude võimu, teda vihata, aga see on siiski teisse üdini imbunud“.  Vabas Eestis õilmitseb ja elab palju vanasse kinnijäänud madala uuendusmeelsusega isikuid, nn neukkusid, kes ei ole siiani suutnud pärisorjusest välja tulla nagu keegi Ivar ei saa enam kuidagi lahti nõukogude armeest, kuigi Eesti- ja Liivimaal vabastati talupojad pärisorjusest juba 19.sajandi esimesel poolel.

Pärisorjuslikus talupojakultuuris on oluline olla edukas, saada mõisasse kupjaks, kiltriks või aidameheks, et mitte teda ennast enam mõisatallis ei pekstaks, vaid et temal on õigus mõisahärra otsuseid oma käega ellu viia. Viha vabariigi juuri tuleb otsida tema ajaloolisest mälust.  Linnar Priimägi esitas TV3 intervjuus Mihkel Rauale kollast ajakirjandust kaitstes huvitava mõtteavaldusega, et talupojakultuuris usutakse kirjatähte.   Kui vaadata Eesti 19.-20.sajandi vahetuse kirjandusklassikasse, siis kirjasõna on siinses kultuuris alati au sees olnud. Indrek läks “Tões ja Õiguses” härra Mauruse juurde kooli. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kirjasõna läbi ongi totaalse meedia saavutanud Eestis kontrolli ühiskonna üle, sest meedias kirjapandu kõlab kohtuotsusena. Nagu rääkis neukkurahva iidol Leonid Brežnev, kui abid juhtisid tema tähelepanu tõsiasjale, et talle on külla saabunud Margaret Thatcher ja ta tervituskõnes nimega eksis: „Ma ju näen, et see on Margaret Thatcher, aga paberile on kirjutatud Indira Gandhi.“

Kui siin kõrval rubriigis on juttu Iisraelist ja paljud armastavad Eestit Iisraeliga võrrelda, pidades silmas vaenulikku keskkonda, milles tuleb Tõe ja Õiguse eest võidelda, kas siis end venelastele või araablastele tõestades, siis on oluline erinevus kohalike neukkude ja Püha maa asukate, nii  araablaste kui juutide, nii moslemite kui kristlaste vahel – seal maal võivad nemadki olla kinni oma usus ja tões, mille nimel nad võivad lõpmatult võidelda, kuid seal puudub neukkusüsteemile omane tigedus. Nõukogude süsteemist tulnud inimesed kipuvad olema tigedad ja kurjad, mistõttu võib inimese päritolu isegi tänaval suht eksimatult kindlaks määrata. Nõukogude inimene, kes tuleb Tallinnast ja maksab, ei oska elada mitmuslikus maailmas. Kui Eestis on viha Venemaa ja venelaste vastu või ka vastupidi Eesti riigi ja eestlaste vastu igal sammul tunnetatav ning totaalse meedia poolt õhutatav, sest see pakub võimaluse poliitilisteks manipulatsioonideks, siis Iisraelis on rahvustevahelist viha igapäevaelus palju vähem märgata.

Eesti talupojakultuuris on olulise tähtsusega sunni motiiv. Inimese vabat tahet ei usaldata, vaid aus ja õiglane maailm loodetakse saavutada sunnimeetodite rakendamisega, positiivse kuvandiga politseiriigist. Sellepärast omavad võrdsusest rääkivad sotsialistlikud ideed  ühiskonnas kandepinda ja valitseb sotsiaalne tellimus suurema ühiskondliku kontrolli järele. Loomulikult loodetakse ise maabuda kontrollijate ridades, siseringis, kupja, kilteri ja aidamehe rollis, mitte nende seas, keda kontrollitakse. Riikliku sunni idealiseerimine esineb näiteks ajateenistuse  kontseptsioonis – kaitsetahte avaldusena võetakse sunniviisilist teenimist relvajõududes, mitte vabatahtlikku teenistust Kaitseväes või Kaitseliidus. Muidugi saab siin alati panustada Venemaa kaardile – “Postimees“: „Kui Venemaa kasutab raketikilbi üle käivates diskussioonides NATOga kaarte, mis endiselt määravad Balti riigid ja Poola tema vastutusalasse, siis pole kohustusliku ajateenistuse kaotamisest lähemas tulevikus mõtet isegi mitte rääkida.“ Ehk nagu Švejk ütles: “Lõuad pidada ja edasi teenida”. Esimeses Iisraeli-Araabia sõjas 1948.a. mängis olulist rolli juudi vabatahtlik kaitseorganisatsioon „Haganah“. Võib-olla oleks loogiline kaitsetahte sidumine hoopis vabatahtliku kuulumisega Kaitseliitu?

Viha vabariigis on iseloomulik sotsiaalse kuuluvuse määratlemine vastavalt sellele, keda vihatakse, kas Ansipit või Laari või Savisaart, Jehoovat, Nibirut, Venemaad või Sami Lotilat. Mittevihkamine pole lubatud ja sellised inimesed, kes kedagi ei vihka, on kas imelikud või salakavalad, igal juhul mitte usaldusväärsed. Räägib ju neukkurahva pärimus sellest, kuidas kõikides hädades on süüdi partei, valitsus ja neli aastaaega. Neukkudesse on juba sisse programmeeritud sügav umbusk ettevõtlusvabaduse üle, sest äkki saavad rikkad niiviisi veelgi rikkamad ja hea oleks ettevõtjatel nende üleliigne rikkus ära võtta ja vaestele jagada. See aus ja õiglane põhimõte võis kehtida Robin Hoodi ajal, kuid praegu tasuks mõelda pigem sellele, et need üleliigsed tulud võiksid minna edasisteks investeeringuteks, millega tekib uusi töökohti ja väheneks isikute arv, kes vajavad sotsiaalabi. Tulude asemel on efektiivsem maksustada tarbimist, sest tulumaksu vähendamine ja tarbimismaksude suurenemine on globaalne majandustrend, mitte valitsuskoalitsiooni kurikaval plaan, (vt ka Aivar Sõerd).  Globaliseeruvas majandusmudelis on riik muutumas ebaefektiivseks kontrollimehhanismiks, sest liberaalses vabaturumajanduses toimub kapitali vaba liikumine. Tagasipöördumine 19.sajandi majandusmudelite juurde pole täna enam samuti võimalik. Neile, kes soovivad globaliseerumist peatada, tuleb vaid kahetsusega meelde tuletada, et nad oleksid pidanud omal ajal Kolumbusele selgeks tegema, et võib-olla jätaks Ameerika avastamata. Täna tuleb juba õppida globaliseerunud ja multikultuurses maailmas elada, mitte selle vastu võidelda.

Eesti ühiskondlik mõte otsib lahendusi minevikust ning lausa kardab tulevikku suunatud innovatiivsust. Praegu on Eesti ühiskonnas leviv trend otsida vastust küsimusele „Kes on süüdi?“, selle asemel, et püüda toime tulla eksistentsiaalse probleemiga „Mida saaks teha veelgi paremini?“. Neukkurahvas ei huvitu, kuidas muuta elu paremaks, vaid neile on olulisem määratleda, kes on süüdi. Kurdetakse, et noored lahkuvad Eestist, aga paljude juures ei ole põhjuseks mitte ainult majanduslik surutis, vaid nad leiavad eest palju vabama ja tolerantsema ühiskonna. Eestis on liiga palju riikliku sundi, liiga palju hirmu ja liiga palju viha. Noored ei taha elada maailmas, mille tunnuslauseks on “kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”  (loe: kui Arno isaga maailma saabus, oli maailm jõudnud juba 21.sajandisse) ning kui muu maailm elab digiajastus, siis püütakse  siinmail vägisi propageerida korilust (vt Valdur Mikita). Kui ühiskond suudab need mentaalsed takistused ületada, siis võib-olla ühel heal päeval heidetakse vananenud sotsialistlikud kategooriad võit ja võrdsus nurka ning koidab meie uus reliikvia – vabadus.

Ajavahemikul 1948-2009 loetakse Iisraeli-Palestiina konfliktide ohvrite hulka u.14 500 inimelu (siia ei ole arvestatud Araabia-Iisraeli sõjad). Möödunud kümnendi lõpp andis tõuke rahule ja leppimisele juutide ja palestiinlaste vahel. Oslo rahulepetega 1994.a. pandi alus Palestiina omavalitsusele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza maaribal. Uus administratiivüksus keskusega Ramallahis ei hõlma küll Palestiina ametliku pealinna Ida-Jeruusalemma ja Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendikku. Palestiina araablastest elab 2,3 miljonit Läänekaldal ning 1,5 miljonit Gaza territooriumil. Läänekalda aladel elab tänasel päeval veel umbes 500 000 juuti, u.200 000 neist Ida-Jeruusalemmas, kuid Hamasi poolt kontrollitavast Gazast on nad lahkunud. Palestiina territoorium on sisuliselt jagunenud kaheks. Gaza territooriumil valitseb fundamentalistlik usuliikumine Hamas ning Läänekalda territoorium on Palestiina Vabastusorganisatsiooni katusorganisatsiooni, legendaarse Yassir Arafati poolt loodud sekulaarse Fatahi poolt juhitava Palestiina omavalitsuse võimu all. Vastavalt Oslo kokkulepetele läks 2,7% läänekaldast palestiinlaste täieliku kontrolli alla (A-tsoon), 25,1%  on küll palestiinlaste tsiviilvõimu all, kuid julgeolekut tagavad Palestiina ja Iisrael ühiselt (B-tsoon). 72,2% Palestiina territooriumist on endiselt Iisraeli kontrolli all, mis hõlmab juutide asurkonnad Palestiinas ja nende vahetu läheduse, aga samuti strateegiliselt tähtsad alad ja transpordisõlmed (C-tsoon). Tsoonide vahel toimib tavaline piirikontroll ning liikumine on põhimõtteliselt vaba, kuid Iisraeli kodanikele on A-tsooni külastamine ebasoovitav nagu ka palestiinlaste liikumine Iisraeli aladel.

Hebroni küsimus on üks põhilisi pingeallikaid Iisraeli ja Palestiina võimude vahel. Judaismis on neli püha linna – Jeruusalemm, Tiberias, Safed (seal pandi alus judaismi müstilisele Kabbala voolule) ja Hebron. Neist viimane (araabia k. al-Khalil) asub Palestiina territooriumil ning seal elab 175 000 araablast ning 500 juudi asukat, kes on keeldunud sealt lahkumast. Juudi asustus Hebronis on kestnud 800 aastat, kuigi peale  araablaste korraldatud 1929. aasta veresauna viisid Briti võimud juudid sealt välja.  Kui peale kuuepäevast sõda 1967.a. Iisrael taastas kontrolli Jordani jõe läänekalda üle, siis tulid juudi asunikud Hebroni tagasi. 1994.a. avas ortodoksne juudi arst dr. Baruch Goldstein tule islamiusulistele palvetajatele Patriarhide koopas, pühapaigas, millele pretendeerivad nii judaistid kui islamiusulised ning tappis 29 palestiinlast. Hebron on püha koht nii juutide kui moslemite jaoks. Hebronis asub Patriarhide koobas, kuhu on maetud juutide esiisad ja –emad Abraham, Saara, Iisak, Rebekka, Jaakob ja Lea. Vaid Raaheli haud asub Petlemma lähedal, samuti tänasel Palestiina territooriumil. Abrahami poeg Ismail on aga islami traditsioonide järgi araablaste esiisa, kellest põlvneb ka Muhammed. Tänasel päeval  on Hebron üks pingelisemaid paiku Läänekaldal. Üks osa Hebronist kuulub palestiinlaste kontrollitavasse A-tsooni ning teine koos juutide asualaga B-tsooni, mida kontrollivad Iisraeli relvajõud ning kus palestiinlaste liikumisvabadus on piiratud.

Juudi natsionalism, sionism, on etnilise rahvusluse Volksgeistist javalitud rahva ideoloogiast lähtuv vorm, sest seob Iisraeli riiki juutide tagasipöördumisega oma ajaloolisele kodumaale, Siionisse, mille pealinn on abrahamistlike religioonide keskus Jeruusalemm. 1975.a. võrdsustas ÜRO peasaassamblee oma otsusega sionismi rassismiga, kuid 1991.a., peale külma sõja lõppu, tühistas selle otsusse. Sionism tekkis 19.sajandi lõpus juudi rahvusliku eneseteadvuse tõusulaines ning taotles juutide tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale – Siionisse. Siion tähistab ajalooliselt Jeruusalemma piirkonda, mida hiljem hakati omistama kuningas Saalomoni poolt ehitatud templile. Theodor Herzl oli lääne ühiskonnaga tugevasti lõimunud sekulaarne ajakirjanik, kes ei osanud heebrea ja jiidiši keeli ning ei täitnud judaismi usukombeid. Pöördepunktiks sai talle, kui ta saadeti Prantsusmaale kajastama juudi päritolu ohvitseri Alfred Dreyfusi protsessi, keda süüdistati spionaažis Saksamaa kasuks. Samal ajal levisid eriti Ida-Euroopas antisemiitlikud meeleolud ning korraldati juudipogromme. Kui 19. sajand oli rahvsluse sajand Euroopas, siis ei jäänud sellest puudutamata ka riigita juudid. 1896.a. avaldas Herzl kapitaalse „Der Judenstaat’i“, kuid juba 1862.a. tegi sotsialistist filosoof Moses Hess ettepaneku sotsialistliku juudi riigi rajamiseks Palestiinas.

Juutide tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale (Alija) toimus pragmaatiliselt. Juudid hakkasid juba türklaste Osmani impeeriumi võimuperioodil maad kokku ostma, kuhu juudi asunikud elama asusid. Tagasipöördumiskampaaniat finantseerisid mitmed rikkad juudi päritolu perekonnad, nt Rotschildid ja Montefiored. Esimene alija toimus 1882-1903, kui Palestiina aladele kolis u.35 000 juuti põhiliselt Vene impeeriumist ja Jeemenist. Teise alija 1904-1914 käigus, rajati 1909.a. Vahemere kallastele Tel Aviv. Kui Jeruusalemm on religioossete juutide konservatiivne kindlus, sii Tel Aviv on kaasaegne, euroopalik, vabameelne ja sekulaarne. Tänapäeval on Tel Aviv kokku sulanud naabruses asuva ajaloolise Jaffa linnaga, mida on esmakordselt mainitud juba aastast 1470 e.Kr.  ning koos eeslinnadega on seal üle miljoni elaniku. Iisraeli ametlik pealinn on Jeruusalemm, kus asub Iisraeli parlament Knesset ja enamus valitsusasutustest, kuid Tel Avivis paiknevad Iisraeli kaitseministeerium, relvajõudude peastaap ning paljude välisriikide saatkonnad. Tel Aviv on tähtis äri-, tööstus- ja meelelahutuskeskus. Peale Esimest maailmasõda 1919-1923 toimus kolmas alija, kui saabusid emigrandid põhiliselt kodusõjast laastatud Venemaalt. Neljas alija tõi juute põhiliselt Kesk-Euroopast, Poolast ja Ungarist. Viienda alija lainega, mis hõlmas u.250 000 juuti, saabusid põgenikud juba natsionaalsotsialismi meelevalda sattunud Saksamaalt. 1940.a.-ks ulatus juutide arv Palestiinas 450 000-ni.

Iisraeli riik on vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. 19.-20.sajandil levis võrdsust idealiseeriv pahempoolne ilmavaadejuudi tööliste ja intelligentide seas. Iisraeli elu üks omapärasemaid nähtusi on kibbutsid (juudi põllumajanduskooperatiivid), mis ülesehituselt meenutavad nõukogude kollektiivmajandeid. Esimesed kibbutsid rajati 20.sajandi alguses marksistlike juudi asunike poolt. Degania Alef, vanim kibbutsitest, rajati 1910.a. Galilea järve lõunakaldale. Aktiivsem kibbutsite moodustamine hakkas pihta peale Esimest maailmasõda, Briti mandaadi ajal. Kibbutsite kollektivism võis kalduda äärmusesse – kibbutsi liikmeid võtsid otsuseid vastu kollektiivselt ja konsensuslikult, neil ei olnud eraomandit, söödi ühissööklas, lapsi kasvatati ühiselt jne. Kibbuts oli pahempoolsete poolt idealiseeritud ühiskondliku sunni mudel, kollektiivse tahte eelistamine individuaalsetele vabadustele,millega kaasnes samalaadne sunnismaisus kui nõukogude kolhoosis, kuid nagu kolhoosid ja kommuunid, nii ka sotsialistlikud kibbutsid ei osutunud vabaturumajanduslikus keskkonnas konkurentsivõimelisteks ning pidid leidma mooduseid sellega adapteerumiseks. Lisaks ei suutnud nad pakkuda samaväärset elatustaset kui mujal Iisraelis. Noored hakkasid kibbutsitest lahkuma, ses see piiras nende vabadusi. Praegu on Iisraelis umbes 270 kibbutsit, millest üle 70% võib identifitseerida kui reformitud kibbutseid, kus kapitalistlike suhete erinevad vormid on lubatud. Kibbutsite kõrval eksisteerivad juudi ühiskonnas veel moshavid, mis on samuti kollektiivmajandid, kuid maa on seal eraomanduses. Moshavi elanikel on oma maaomand ning nad maksavad kogukonnale maksu.

Rain Kooli nimetab meediat ühiskondlike muutuste vahendajaks, mitte allikaks, kuid see hinnang on 21.sajandil juba vananenud. Viimasel ajal on meedia üha tugevamini hakanud tegelema ühiskondlike hoiakute kujundajana. Ta mitte ei vahenda uudiseid, vaid toodab neid, ei kohku tagasi isegi konfliktipiirkonnas üles ostma lapsi, kes sõdureid kividega pilluvad, ainult selleks, et saada müügiväärtuslikke kaadreid.  Meedia loob väärtushinnanguid ning kujundab arvamusliidreid, kes tema loodud väärtushinnanguid laiema avalikkuse ette viivad, olles loobunud tasakaalustavast rollist ühiskonnas ning olles saavutanud ühiskonna üle suurema kontrolli kui seda oli keskaegsel kirikul, kujundades poliitilist teatrit, kinnitades rolli talle sobivad näitlejad – kangelasi ja tuleriidal hukkumisele määratud ketsereid – ning kustutades inimkonna ajaloost maha need hoiakud, mis kujunevad talle ohtlikuks ning ei suuda avalikku arvamust meedia lõa otsas hoida. Wikileaksi juhtum on üks tõsisemaid väljakutseid totaalse meedia võimule, kuna ta väljub nendest stsenaariumitest, mille poliitilise teatri lavastajad on heaks kiitnud. Wikileaksi faktipõhine meediastrateegia ei olnud kooskõlas totaalse meedia spekulatsioonidele rajatud strateegiale ning kitsendas tema tegevussfääri.

Meedia kuulekas tööriist on neukkude Novgorodi WC, minevikku kinni jäänud vähese uuendusmeelsusega mõtlemisvõimetu mass, kes annavad totaalse meedia väärtushinnangutele tema raevuka sisu. Meedia võib tekitada nii rahvuskangelasi – Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Farmi-Gaabriel, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett jt. (huvitaval kombel on paljudel neist tume kui mitte öelda kriminaalne taustsüsteem) kui rahvavaenlasi: inimesi, kes ei käitu meedia poolt ette mängitud stsenaariumite kohaselt. Kolgata teel rahvuskangelasest rahvavaenlaseks on märgilise tähendusega  Andrus Veerpalu elu ja tegevus. Eesti Ajalehtede Liit jagab pressisõprade ja pressivaenlase tiitleid, kuid neist kõrgemalt võib hinnata pressivaenlase tiitlit, sest pressivaenlane pole ilmselt valmis olnud meediaturul müüma oma usud ja tõed. Totaalse meedia poolt juhitavas maailmas ei ole kerge jääda kindlaks, sest kui paljud inimesed on valmis järgima Jeesust, keda Saatan nelikümmend päeva kõrbes kiusas, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Anders Behring Breiviki juhtum laiast maailmast on veelgi enam tõstatanud küsimusi meedia kohast ühiskonnas – kas meedia on ühiskondlike hoiakute vahendaja või kujundaja? Meedia loodud virtuaalmaailmas elavate inimeste mõtlemist juhivad  seitse surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira), tujutus (acedia). Meedia on justkui Saatana tööriist nende piiratud elupäevade juures, kes juhib inimesi nende kiusatuses ning meelitab neid surmapattudega. Ameerika Ühendriikides tegutseb kahekümne esimest hooaega populaarne teleshow „Jerry Springer show“, mille eesmärk oli inimese madalamate instinktide esilekutsumine ning konflikti tekitamine telekaamerate ees. Väga palju ei erine sellest meie oma reality-show’de kontseptsioonid. Siis pole midagi imestada ühiskonnas laialdaselt vohavast vägivallakultusest – Eesti on Euroopa Liidus esikohal vägivallakuritegute sooritamise poolest, ühiskonnas on tugev nostalgia surmanuhtluse järele ning ühiskondlikku arvamust dikteerivad internetiportaalide vihakommentaarid.

Anders Behring Breivik on totaalse meedia poolt tekitatud surmaingel, kes on muutumas samasuguseks viha esile kutsuvaks meediaikooniks nagu Osama bin Laden, Muammar al-Gaddafi või Saddam Hussein. Kuid samal ajal kui meedia pöörab tähelepanu Breiviki kuldsele lipsule, pisaratele või käežestidele ning arutlenud tema võimaliku karistuse üle, siis kui palju on meedia lahanud Breiviku ideoloogilisi tagamaid? Totaalne meedia tegeleb talle omaselt tagajärgedega, mis pakuvad kasumit tootvaid murumänge gladiaatorite areenil, kuid väldib ennetavat tegevust uute breivikute pealekasvamise ärahoidmisel. Vastupidi, ta pakub neile võimaliku kangelase, meediaikooni, kellest nad võivad oma tegevuses juhinduda. Breiviku isiku (mitte tema vaadete) eksponeerimist on põhjendatud avaliku huviga. Mis on avalik huvi? Avaliku huvi küsimus tõusis hiljuti päevavalgele seoses Erika Salumäe ja Ene Veiksaare ning nende laste eraeluliste suhete käsitlemisega totaalse meedia lipulaeva ajakirja „Kroonika“ poolt. Reegel kuidas käituda, peaks olema lihtne: tungimine inimeste privaatsfääri on lubatav vaid inimeste enda loal. Suurema kasumi nimel on totaalne meedia valmis esitama faktide pähe spekulatsioone, manipuleerides nn avaliku huviga.

Eesti ühiskondliku mõtte arengut iseloomustab tsitaat Oskar Lutsu Kevadest: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“  Sotsiaalne mahajäämus ning kaasaegse maailma mittemõistmine tuleneb aga paljuski meedia poolt kujundatud väärtushinnangutest. Eestis on totaalne meedia teinud oma südameasjaks nõukogulike väärtushoiakute alalhoidmise. Viha vabariigi ülesehitamine on suuresti kohaliku meedia teene, mis ärgitab huvi konfliktsete ideoloogiate vastu nagu natsionalism (rahvuslus) ja sotsialism, mis saavad üheks natsionaalsotsialismis. Meie internetikommentaariumites ei kohta mitte vähe pisikesi tigedaid potentsiaalseid breivikuid. Konflikt toodab kasumit ning mida enam verd, higi ja pisaraid voolab ühiskonnas, seda rohkem kasumit meedia teenib. Totaalse meedia strateegiaga seotud nähtused ilmnevad viimases kaitsepolitsei aastaraamatus, kus seadusorgan tegeleb neljandale võimule iseloomulike manipulatsioonidele ehk täpsemalt väljendades sildistamisega. Seaduse ja korra tagajana peab kaitsepolitsei oma tegevuses lähtuma rangelt seadusest tulenevatest hinnangutest. Tuleb vahet teha konkreetsetel ideoloogiatel ning inimestel, keda võib-olla tundub mugav nende ideoloogiatega siduda, kuid niiviisi võib korrakaitseorgan ise muutuda ideoloogiliseks tööriistaks.  Nagu KaPo peadirektor Raivo Aeg on maininud: „Tänasel päeval kasutab Kõlvart selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri.“ Mitte jagades Mihhail Kõlvarti vaateid ning olemata ammugi mitte Keskerakonna poolehoidja, on inimeste arvamuste vabadus minu jaoks püha niikaua kui see ei kutsu üles põhiseadusliku korra vägivaldsele kukutamisele  ja seda mitte sellepärast, et kusagil käsulaudades on niiviisi kirjas, vaid juba maailmavaatest tulenevalt.

Meedia on tähtis

http://www.politifake.org/image/political/1202/media-matters-media-matters-scumbags-politics-1329310731.jpg