Neli probleemi, millest isad rääkimata jätsid
15 aug 2011 1 kommentaar
in riigi- ja ühiskonnakriitika
13.08.2011, kella 17:00 paiku Käsmu kaptenikülas Vihula vallas Lääne-Viru maakonnas Viru folgi raames kohaliku kirjanike maja hoovis peetud avaliku intervjuu käigus vastas Andrei Hvostov intervjueerija Peeter Helme küsimustele Sillamäe passioonide kohta. Vastuste hulgas torkas teravalt kõrva fraas, mille kohaselt tema (Hvostov) ei ole ikka veel vanemale põlvkonnale, sh oma isale, päriselt andeks andnud, et need kunagi ei rääkinud, kuidas asjad tegelikult olid: okupatsioon, kommunistide kuriteod ja oma riigi kadumine. See torkas kõrva ja südamesse ning paralleelassotsiatsioonides tekitas valu äratundmisest. Vestlusest jäi mulje, et kõneleja otsib vastust küsimusele, kuidas oleks pidanud omal ajal käituma ja raamatki sai kirjutatud nagu korrektsioonina, vigade parandusena. Võimalik, et kaudsema eesmärgina tuli esile ka tänapäeval meie riigis valitsevate tendentside muutmine.
Tänapäeval on olukord muutunud. Avalikult räägitavat, informeeritavat, hoiatavat, loetavat on transparentsuse tingimustes tekkinud piisavalt ja seda lisaks eraviisilistest kommertskanalitest saadavale. Küsimuseks ei ole teabe varjamine või valikute puudumine, vaid otsitava otsa komistamine ja leidmine, mis on üsna juhuslik. Määravaks on saanud, millisesse sotsiaalsesse gruppi sünnitakse, milliseid raamatuid selles grupis loetakse ja milliseid mänge seal mängitakse. Kastist välja murdmine on võimalik üksnes piisavate rahaliste instrumentide olemasolul, kuid sellest saab noor inimene aru alles siis, kui kõige tähtsamad otsused elus on tehtud. Ta on grupis, aga kui karjäärimudelis ilmneb tõrge ja ressursside kogumine takerdub, siis on tõukejala vahetamine välistatud. Tegemist ei ole sotsiaalsete kastidega nagu traditsioonilises India ühiskonnas, kuid grupivahetuse välistavad majanduslik loogika ja teised muutust takistavad tegurid.
Mis takistas meie isasid meile rääkimast tegelikust olukorrast? Aus ja avameelne jutt perekonnas, kus valitsevad usaldusväärsed tingimused, selgitused poliitilistes küsimustes, selged ja lihtsad põhimõtted riigi, riigipea, erakondade, valimiste ja rahva küsimuses. Laialt levinud seisukoht, et takistavaks faktoriks oli hirm, ei ole tõsiselt võetav, sest kartus on tavaliselt õrnema soo tunnus. Enamus isasid kindlasti ei kartnud. Usun, et küsimus oli puudulikus lastetoas, sest poliitilistes küsimustes on tähtsam kui riigi poolt antav transparentne haridus avalike kanalite ja ülikoolide kaudu see, mida räägivad isad oma lastele. Puudulik aga on iga lastetuba, kus isad ei selgita kultuuri ja poliitika küsimusi ja kui isadel endil puudub selge arusaamine riigi toimimisest, filosoofia kolmikjaotusest, müüdi ja teaduse konkurentsist, hierarhiast, vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Seega peaks perekonnas antav haridus ja avatud suhtumine siduma põlvkondi ja hoidma riigi demobiliseerumisest.
Ametnike puudulik lastetuba ja riigi „dembliaeg“ on tänapäeval kahjuks märksõnad ühes demokraatlikus vabariigis. Millest jätsid nende isad neile rääkimata? Võib öelda, et seadusi ettevalmistavad teenistujad on lähtunud mingist loogilis-materialistlikust vaimust, oskamata sätteid elukogemusega siduda, sest elukogemus neil ametnikel reeglina puudub ja grupi piiriks on siin õiguslike küsimuste ekspertiis. Põhilised ebakohad võib välja tuua hierarhiast arusaamise valdkonnas. Siit neli probleemi: 1) Kaitseliidu seaduse ja Kaitseväeteenistuse seaduse vastuolu – teenistus reservis on riigi poolse sunniga tagatud kohustuste täitmine, kuid Kaitseliidu liikmeks olek põhineb vabatahtlikkuse printsiibil, seega pole neid võimalik automaatselt võrdsustada, kuigi sisuliselt peavad neile antavad garantiid olema analoogsed; 2) Politseiseaduse ja Kriminaalmenetluse seadustiku vastuolu – erinevate ministeeriumide all (siseministeerium, justiitsministeerium, rahandusministeerium) uurimine ja uurimise juhtimine, nt DNA ekspertiisi määramise juhisega annab peaprokurör (Justiitsministeerium) õigusakti, millega kohustab politseiteenistuses uurijaid (Siseministeerium), sest KrMS §213 lg5 alusel on prokuröril õigus anda uurimisasutusele korraldusi; 3) Karistusseadustiku ja Kaitseväe korralduse seaduse vastuolu – Kaitseväe juhataja on kaitseministri alluvuses, kuid kaitseminister ei ole kõrge riigiametnik, kellele on KarS §244 kohaselt ettenähtud kaitse ründe korral tema elule või tervisele; 4) Politseiseaduse ja Piirivalveseaduse vastuolu – ühendameti tekkimisega võrdsustati sõjaväelise korraldusega piirivalve ja tsiviilse korraldusega politsei sotsiaalsed garantiid, auastmed, mille tulemuseks oli ebavõrdsus.
Üks kommentaar (+add yours?)